Täna saates möödunud aastal sai üks meie metsade Emakaru raadiosaatja,  kas karuteadlased suudavad ka ta radadel püsida. Mai on looduskaitsekuu, osoon on Emajõe suursoo koristustalgutel. Indrek Rohtmetsa reisipilt ookeani ja mägede vahele surutud  põneva loodusega Tšiilist. Nii siin on nüüd vana karu jäljed, et kas meie peategelane  võib umbes sama suur olla või meie oma karta on natuke  väiksem vist. Vaatame kui palju siin neid sentimeetrid tuleb ka. Mis ta siin siis on? Viis, üks, kaks, kolm, neli, 14, kolm, 13,  jah, vast 13 ja meie oma oli natuke väiksem. Meie peategelane on emaKaru Väike-Maarja kandist Virumaalt,  kellele eelmise aasta augustis raadiosaatja kaela pandi. Aga näed, siin on pojad kõrval ja need pojad on nüüd küll  tunduvad olevat liiga suured tänav aastaks eks. Üheksa ja üheksa 60 a loetaksegi nagu esimese aasta poegade mõõduks. Aga kuna on juba teine aasta neil, siis on üheksa ongi nagu  see ülempiir juba. Nii et nad juba hakkavad nagu seda käsikiast välja elama. Karu hoiab poegi enda juures kaks aastat. Eelmisel aastal, kui karu uinutati, tal poeg ei olnud. Nüüd on põhjust loota, et meie peategelasel on väikesed pojad. Kuna ta on siin paigas olnud pikka aega,  siis me loodame, et tal ikka järelkasvu on kindla peale kohe  esimese aasta esimese aasta pojad ja sest eelmine aasta tal  ei olnud meie teada, vähemalt nii palju,  kui ma tean. Nii et me väga-väga ootame seda sündmust,  et näeks, saaks kindlaks teha, et pojad ikka on. Põhjus, miks karu raadiosaatjaga tüüdatakse,  on see, et koguda infot metsloomade loenduse jaoks. Oluline on just emakaru poegadega, selle ütleme,  selle sigimisüksuse levimine ja liikumine. Sest noh, loetakse siin emakaru poegadega,  ütleme kahe pojaga loetakse seal emakaru kahe pojaga. Aga kas see on sama pesakond või mitte, vot see on see küsimus,  kuidas loenduse põhiküsimus, et kas mitte ei loeta kahekordset. Aga kui me ütleme, et vot ahah, see see emakaru elab  niisuguse pindala, see ei saa kuidagi olla. Vot see karu, kes sa seal nähti. Vot see on juba tükk maad, suur, suur edasiminek loenduses. Ja see raadiosaatja peaks selles osas selguse majja tooma. Jah, raadiosaatja on jah praegu ainuke, mis  mis siin võimaldab seda, seda saada. Raadiosaatja karukaelas võib selle looma jälitamise metsas  päris põnevaks teha. Kurat, sa võid vist allapoole lausa. Mis sa arvad, kaugel ta võib- olla selle piiksu tugevuse järgi? 300. Meetrit. Sinna järgi ja mis ta praegu metsas süüa otsib? Noh, mis siin praegu on, ega siin vegetatsiooni õieti pole. Sipelga sipelgas tõenäoliselt praegu vara vara  või kevadel, mismoodi ikka lõhuesi? Siin vegetatsiooni. Pole ju? Metsatukk, kus meie karu on talve läbi pöönanud,  asub põldude keskel ja on vaid mõnikümmend hektarit suur. Lisaks sellele on see väike metsaala piiratud  ka talumajade poolt. Kas te teate, et teil magab siin karu karu all poegadega? Tar taru magab siin poegadega teil. Meil on ta raadio kaelus kaelas. Kas te, kas te olete viinud mingit sööta  ka sinna metsa või? Karu on siinsamas hall, praegu. Vot vot vot vot sellepärast. Vot vot sellepärast ongi, me uurime, seal võivad pojad  ka olla. Seal võivad pojad ka olla. Ei, relva ei ole. Otse sihi peal ja sihi kõrval, siis on äkki jäljed näha,  siis oleks mõtet edasi minna. Jah, sihi suunaga otse. Taludest metsa viidud õunad ja porgandid võivadki olla põhjuseks,  miks karu selles väikeses metsatukas kevadel  nii kaua püsib. Kui maa on veel külmunud, siis on metsa alla veetud aiakraam  kerge saak. Sõidab nüüd õige lähedalt ju päev. Liigub jah, liigub. Aga kui ta liigub, kus ta pojad on, siis kaasas peaks käima. Jah, kurat, see küll lähedal, nüüd juba. Aeg on ära minna. Ei, vast nii hull ei ole, aga tundub nagu tuleks siiapoole. Praegu. Järjest tugevamaks on signaal läinud. Mis see tehnoloogilised, mis tal kaelas on,  täpselt saatja. Nüüd kahe režiimiline saatja, üks režiim on  siis see surmarežiim, kui ta on surnud, ütleme,  pea pea jääb paika ta tükki, siis ta hakkab kaks korda  tihedamat signaali andma. Ja kui ta liigub, siis ta annab aktiivselt on  siis ta annab selest sellise intervalliga,  nagu praegu on. On sees pataljoni sees ja nüüd kaua kestab kaks aastat. Ja mismoodi sa karu kätte saab? Võit kaela jääda, kui ütleme niisuguse, paned kutsikale  kaela ja siis on natuke jama, siis peaks nagu ta kinni  püüdma panema talle, kui ta kasvab, eks. Aga kui nikloom, kes ei kasva enam, on täiskasvanud,  siis ei sega teda, võib vabalt kaela jääda. Elupäevade lõpu, see tuleb siiapoole. Siin lõpeb meiepoolne karu jälitamine nii meie endi tervise  huvides kui ka põhjusel, et mitte poegadega ema segada. 100. Sügisel kogutud andmete põhjal võib väita,  et meie karud saavad hakkama üsna vähese ruumiga. Ühesõnaga, karu puhul, mis siin sügisene piirkond oli,  oli 26 ruut kilomeetrit, ainult mis ta sügise Aga see on vahetult enne toitumist, siis ta valdavalt toitus. Nii et nii et see, see lühike periood küllaltki,  nii et ma tundub, et siin Eesti karudel on küllaltki väikene,  vähemalt pesakondadele küllaltki väike see kodupiirkonna suurus. Kuigi Eestis elab 600 karu, on nende levik väga ebaühtlane. Paljudes maakondades pole mesikäppa üldse. Seevastu väike-Maarja kant on kujunenud tõeliseks karude paradiisiks. Võib-olla on tegemist ikkagi ikkagi sellega,  et ta ei jää kaugele põhilevikutsentrist sellest ütleme  Ida-Virumaa siis ta lihtsalt on nagu ääreala  ja kui seal liiga paksuks läheb, siis nad ääreala tulevad  ära nagu ronivad välja seda ääreala. Võib-olla on selles küsimus siis, küsimus on selles,  et miks, miks te lätis, eks ei ole. Lätis on niisuguseid metsi küll küll, eks võib-olla just see  ajalooline levimisala on ikkagi Ida-Virumaad  ja sealt nad siis on niimoodi välja pulseerunud  ja tagasi pulseerunud jälle aru, kus, kui ütleme,  käsi kehvemini hakkab käima. Karu püüdmine ja raadiosaatjaga varustamine ei olnud sugugi lihtne. Osoongi käis eelmisel kevadel koos karupüüdjatega mesikäppa  passimas kuid neil öödel püüdmistöö vilja ei kandnud. Aga karu on, nagu öeldakse, tagumikuga tee peal,  valdavalt tuleb istuda, istu, istuda senikaua kui see karu  välja ilmub ja siis tuleb täpselt muidugi lasta talle pihta  ikka süstal ja kaua passima. Viita sin no kokku läks muidugi, karu magas vahepeal kokku,  läks aasta, alustasime augustis ja saime kätte  ka augustis. Muidugi, mitte iga päevaga. Aga noh, kogemusi ei olnud ja, ja ei osanud aru saada,  kas karu käib või ei käi, vaatasime tühja palju  ja viimane aasta juba oli nagu selge, siis saime soti,  kas karu käib või ei käi ja siis tulime kohale  siis kui ikka tõesti karu juba käis. Kokku tabati kaks karu, kuid raadiosaatjaga liigub meie  metsades siiski vaid üks mesikäpp. Üks karu läks ju untsu, üks karu läks süstlaga magama  ja mida ma kätte ei saanud, mismoodi see untsu pani  siis selle ma lasin juunikuus, ma lasin talle süsta kenasti  tagumiku ilus kell 10 õhtul, jumala valge oli  ja karu niimoodi pagistas, mokki jooksis metsa  ja siis teeme koera, aga vaat see koer ei osanud seda karu  otsida ilmselt. Sest no süstlal ilusti tagumikus magama ta pidi jääma. Seda on ilusti näha kell 10 jumala valge. Et tõenäoliselt ta magas oma kaks tundi rahulikult ära ja,  ja me lihtsalt ei leidnud teda. Aga see praegune tegelane, kuidas tema, selle me tõime  siis selle Norra põdrakoera, jaamaaare, Norra põdrakoera  ja kes selle nagu on karuga väikseid kogemusi  ja kes on niisugune suhteliselt rahulik koer. Ja noh, muidugi ka risk, sest ta karu näinud ei olnud. Aga noh, õnnestus seepärast, et ta ikkagi haukus kenasti  karu ja noh, muidu põhimõtteliselt taktika oli samasugune,  kuskil kell 10 tuli karu välja ja lasin ta süüste tagumikku  ja ja jooksis kenasti metsa, umbes 300 meetrit jooksis silma  järgi kolm, neli, võib-olla isegi 400 meetrit. Ei, 300 siiski. Ja, ja siis ta kenasti uinus seal ta magas täpselt kaks tundi. Varem ilveseid raadiosaatjatega varustanud Harri Valdman  peab karu uinutamist ja raadiosaatjaga kaelustamist  tunduvalt ohtlikumaks. Ilvesega vahe oli see, et Ilves kui ilves kargas püsti,  oli tükk aega nagu uimane või niisugune nagu nagu pohmellis  siis karukar, kas üsna-üsna ruttu püsti ei paistnud ta eriti  pohmelli olevat, et oleks võinud isegi teadlaste vastu huvi  tunda või? No ta oli ta tundiski huvi, meil jäi natukene see  asi nagu õieti ei saanud kahjus pingule,  siis me keerasime kaelus pingule viimasel minutil,  kui ta juba hakkas pead liigutama niimoodi. Ja siis me tahtsime veel minna pildi peale ka,  siis ta oli juba nagu püsti ja siis ta, nagu me sinna  valgussõõri astusime, pime oli, eks nagu üks mees see  valgussõõri astus, nii, ta kargas kohe püsti  ja no siis me ei tahtnud ega tegemist teha enam muidugi ta  ikka niisugune loom, kes aukartust äratav. Oleme ühel kaunil kevadpäeval siin Emajõe suursoo  looduskaitsekeskuses Remek. Mis siin täna toimub? Meil riikliku looduskaitsekeskuse Jõgeva Tartu regiooni ühisüritus,  et me puhastame Emajõge, prügist ehk Emajõe kaldaid. Miks see vajalik on? Vajalik on see sellepärast, et palju palju prügi,  mis jääb kalameestest ja mida toob jõgi,  koguneb selle ilusa jõe kallastele, mis,  mis kahtlemata reostab seda ja, ja sellepärast me peame  peame oma käe käe siia külge panema. Emajõe suursoo koristustalgud oli esimene suurem üritus,  et omavahel kokku viia vastloodud riikliku looduskaitse  keskuse Jõgeva Tartu regiooni inimesi. Paarkümmend töötajat, nii Endla, Alampedja kui  ka Emajõe suursoo kaitsealal liikusid prügikottidega  varustatult piki Emajõge ühel paadil ning kahel parvel. Uurisin Endla kaitseala esindajalt Kai Kimmelilt,  mis neid kolme märgala iseloomustab. Kõigepealt iseloomustab meid see, et nad praegu on  siis ühe. Riikliku looduskaitsekeskuse regiooni moodustavad  ja selle Jõgeva Tartu regiooni kõige suuremad  ja kõige esinduslikumad kaitsealad. Noh, kuuluvad muidugi võrgustikku teistega,  et tegelikult on meil neid kaitsealasid palju,  aga aga need on siis esindusalad ja nad on kõik märgalad. Ja seob neid võib-olla see, et nad on rahvusvaheliselt  tähtsad ja tõesti esinduslikud ja ja igaüks omamoodi unikaalne. Lisaks dokumentides paika pandud regioonile ühendab Endlat  Olav pedjat ja Emajõe suursood ühtne veesüsteem  mis saab alguse pandivere kõrgustikult. Samas need alad on kõik täiesti erinevad,  et kui Endla on nagu Pandivere kõrgustiku nõlval,  Ta on hästi allikaline, see vesi tuleb seal,  väljub allikatena ja, ja toidab jõgesid. Ja kõrgused on seal nii 80 meetrit üle merepinna,  et siis juba alampedeale jõudes see on hoopis teine maailm,  et seal on tunduvalt madalam, see on juba Võrtsjärve madalik. Seal on iseloomulikud suured üleujutused,  lammimetsad, mida näiteks Endlas üldse ei ole. Ja kui me siis vettpidi veel alla tulema juba näiteks siia  Emajõe suursusse jõuame, siis see on jälle hoopis midagi muud,  et see on siis Eesti ainuke suudmesoostik,  delta soostik, teist sellist Eestis üldse ei ole. Ja ma julgen öelda, et ta on ikka Euroopas  ka väga silmapaistev, et see on siis niisugune suur suur  soine ala siin peaaegu sama tasapinnal, kui suur Peipsi ja,  ja Peipsi veega hästi tihedalt seotud. Need on siis sellised tõelised. Linnu ja looma ja paradiisid ja on niimoodi kokku lepitud,  et need alad on siis nagu tõesti lindude -loomade päralt  ja et kui neil on see pesitsusaeg ja, ja kuna siin on  ka kõikidel aladel tegemist selliste lindudega,  ütleme siin kotkastega ja metsisega ja must toonekurega,  kes on pelglikud ja vajavad teatud eluperioodil tõesti,  et neid ei häiritaks. Emajõe suursoos liikunud talgulised võisid paraku näha,  mida võib kaasa tuua inimeste viibimine kaitsealal. Kalameeste peatuskohtades leidus hulgaliselt prahti alates  plastmassist ja klaastaarast, lõpetades roostes raudahjude  ning partei propagandalehtedega. Nii Remet, me oleme siin vähem kui tund aega tööd teinud,  praegu koristanud Emajõe kaldaid, viis suurt kotti on prahti  täis ja enamus on väga värske, et, et see ei ole mitte pika  aja praht, vaid see on näha, et see on selle kevade lähima  võib-olla poole kuu või kuu praht. Ja inimene tuleb siis loodusesse loodust nautima  ja lihtsalt viskab kõik maha, mis tal kaasas on  ja läheb rõõmsa südamega minema. Et see on väga-väga kurb. Ühest küljest on see väga kurb ja, ja teisest küljest jälle,  mis sa ikka teed inimesega? Et ega muud ei olegi temaga teha, kui teda lihtsalt kasvatada. Sest see on selge, et inimesed metsas üha rohkem hakkavad  käima ja on kogu aeg käinud ja ja seda ei saa ju takistada,  aga, aga just see kasvatuslik pool, et see uus põlvkond,  kes peale tuleb, jumala eest, nii ei teeks. Remek meile hinnangul on Emajõel peamisteks reostajateks  harrastuskalamehed sest sealsamas elavad kutselised kalurid  oskavad ja tahavad oma püügipaiku puhtana hoida. Milline on aga pilt metsades, kus Remek liikuda armastab? Üheti on see tore, et inimesed metsas käivad,  aga teisiti, mina olen nagu vähekene, ärev,  et inimesed tõesti käivad üha rohkem ja rohkem  ja igal pool käivad. Et inimesed tegelikult on teadlikumad igasugustest radadest  ja loodusväärtustest. Aga, aga teisest küljest ikka leiab ka silgustes väga  ürgsetes kohtades mingisuguseid noh, kommipaber on väike asi,  aga igasugust muud kola. Ja, ja noh, kola kolaksed, et üks asi on see reostuse,  mida me tekitame sellise plastmassi näol  ja teine on loomulikult selline müra, millega me loodust häirime,  et lihtsalt inimesed lähevad ja lärmavad kuskile,  aga see on enam-vähem üks kupatus, kõik. Et olukord on natukene minu jaoks ärevust tekitav,  mitte küll halb, aga, aga ärevust tekitab,  kuidas seda parandada annaks? Aga ilmselt, ega siin ei olegi mitte midagi muud kui ainult  loodusharidus sest üks asi on keelamine ja käskimine,  aga, aga suurem osa inimene, kes käib, me ei näe teda  ja me ei tea, kus ta käib ja kui tal on nii palju seda  südametunnistust ja, ja sisemist tunnetust,  et ta ei viska seda maha, et ta ei murra midagi kuskilt,  kus ei ole vaja või, või ei häiri kedagi,  siis on hea, aga kui tal seda ei ole, siis praktiliselt on  see ikka täiesti selline kontrollimatu loodust,  rism on Eestis tõusuteel. Puutumatuid kohti, mida viis aastat tagasi vaid vähesed  tundsid külastavad nüüd siseturistide hordid. On meil lootust, et kaitsealad jäävad sellise koormuse  juures ka püsima? See on hästi oluline küsimus ja seda on viimasel ajal just  looduskaitsjate ringis hästi palju arutatud. Ja noh, näiteks see negatiivne näide natuke negatiivne näide,  mis on nüüd RMK matkaradadega mõnedega tulnud päevavalgele tõesti,  et koormus on liiga suureks läinud just nendes Eesti kohtades,  mis on, et kõige ilusamad ja kõige kõige hingelähedasemad  nagu noh, tõesti taevaskojas või et siis sellele tõesti  mõeldakse hästi tõsiselt ja, ja noh, üks vahend ongi  siis see, et et kõikidele kaitsealadele ja  ka ja hoiualadele tehakse kaitsekorralduskava  ja kaitsekorralduskavas, tuleb ikka väga tõsiselt läbi mõelda,  millised alad avatakse turismile ja külastajatele,  millised alad jäävad päris suletuks, et see kaitseala iga  kaitseala tuleb eraldi ära tsoneerida. Ja, ja siis tuleb tõesti ka jälgida seda ja,  ja tuleb Tuleb jah, tuleb loota, et et ikka jäävad alles. Ookeani ja mägede vahele surutud Tšiili sirutub mõnesaja  kilomeetri laiuse maaribana põhjast lõunasse mööda vaikse  ookeani rannikut. Kaugel lõunas, tulemaal ja Patagoonias valitseb suhteliselt jahe,  niiske ja tuuline, ilmastik põhjas aga hõõgub pilvitu taeva all. Troopiline kõrv. Kui tõstaksime 4300 kilomeetri pikkuse Tšiili Euroopasse  nõnda et selle riigi lõunaots jääks Eesti kohale  siis ulatuks tolle maa põhjatipp Aafrikasse Sahara kõrbe südamesse. Kõik klapib. Eestis on jahe ja niiske, Saharas aga palav  ja kuiv. Looduses brale pakub Tšiili ohtralt erakordseid elamusi. Lumised mäed kerkivad taevasse nagu tornid. Kuulsaim lõunatšiili vaatamisväärsus ongi vertikaalseks  pööratud kivimikihtides tornidega rahvuspark,  torrestel Bai. Õnneliku juhuse korral võib näha taevas tiirlemas ühte  suurima tiibade siruulatusega sulelist kaeluskondorit. Samblikesse kasvanud lõunapöögimetsad vastavad täpselt  ettekujutusele ühest nõialaanest. Magalha väin, mis lahutab Ameerika mandri lõunasse laotuvast saarestikust,  kubiseb arukatest merelindudest. Õhku täidavad kormoranid, albatrossid, suulad,  ännid ja paljud teised ookeanirandade asukad. Selle maanurga vapiloomaks on aga kindlasti patagoonia pingviid. Me oleme praegu keset Magalheesi väina Isla Magdaleenal Magdaleena saarel. Saare keskel kõrgub suur majakas ja valgustab laevadele teed. See saar ise on aga pingviinide pärusmaa. Siin on 6000 paari patagoonia pingviinide koloonia  kus nad enam-vähem suure osa aastast elavad  ja oma poegi kasvatad. Varsti tegelikult siirduvad pingviinid siiski merele  ja tulevad tagasi. Siis kui siinkandis taas kevad algab. Tänapäeva maailma seitsmeteistkümne pingviiniliigi seas on  patagoonia pingviinid kõige arvukamad. Nende hulk küünib paari miljoni. Nad kasvavad kuue 70 sentimeetri kõrguseks  ja liiguvad maapinnal oma lühikest, sest jalgadest hoolimata  päris vilkalt vees aga sööstavad nad läbi lainete nagu  väikesed torpeedod ja on võimelised saavutama kiiruseks 27  kilomeetrit tunnis. Rannikule kogunevad pingviinid septembris oktoobris,  kui patagoonias on käes suur kevad siis peetakse pulmi  ja munetakse muna või paar. Pingviinid on väga truud abikaasat ja hoolitsevad oma  järglase eest üheskoos haudutakse kordamööda  ja kordamööda käiakse ka merelt toitu toomas. Kui pojad juba kaela kannavad, siirduvad nad ookeanile  ja rändavad rannikumeres sadu kilomeetreid. Vanemad lahkuvad pesitsuskolooniatest aprilli lõpuks,  kui vana sulekuu on korralikult uue vastu vahetatud. Patagoonia pingviinid ja ühislinnak on tavaliselt lärmakas  ja lõbus. Ikka ja jälle saadetakse seal pidevalt vihisevasse  tuulde mitmesuguseid hingeldavaid ja määgivaid häälitsusi. Ega säärane laul tühi suu soojendamine ole. Just hääle järgi tunneb üks kaasa ära oma väljavalitu  ja laps, ema, isa. Pingviinide toiduks on väikesed sardiinimõõtu,  kalad ja kalmaarid. Joogivett ei vaja nad aga üldse. Talvise rännaku ajal söövad linnud ennast rasva. Et kevadel ei peaks haudumisel suuri söögipause tegema. Pesitsusajaks, naasevad nad oma vanadesse urgudesse  ja eluring algab uuesti peale. Pingviinid elavad paarikümne aasta vanuseks,  kui neil õnnestub vältida merilõvi ja teiste hüljeste  ning haide ja mõõkvaalade lõugasid. Ilma asjata ei nimetata kohalik rahvas pingviinikolooniaid  merilõvi e restoranis. Guano pingviinidel, kes elavad ookeani saartel Tšiili  ja Piru rannikul pole nii hästi läinud kui nende patagoonia sugulastel. Nad kuuluvad ohustatud liikide hulka. Iidsetest aegadest on nad uuristanud oma pesakoopa kaljudele  ladestunud Guano kihtidesse. See kuivanud linnusõnnik on teatavasti aga tuntud kui hinnale. Väetis ja kuano kogujad on suure osa rannikualadest kuanost  lagedaks teinud. Pesapaiku jääb järjest vähemaks ja palju linde hukkub  ka kalavõrkudes. Kuano pingviinide naabrid näiteks rannikusaartel on ühed  nende looduslikud vaenlased merikarud. Neil loomadel on komme kaljul lesides koon uhkelt taeva  poole käänata. Kuival maal vaevaliselt komberdavad merikarud on vees  ülimalt kiired ja osavad. Nad on võimelised sukelduma 170 meetri sügavusesse. Suve poolaasta veedavad nad osaliselt, et maismaal,  et poegida ja karva vahetada. Talve saabudes aga siirduvad merele. Merikarusid elas Lõuna-Ameerika rannikul kunagi miljonite kaupa. Tänapäeval on järgi kolm-nelisada 1000 looma,  kelle küttimine on kõikjal keelatud. Kui juhtub õnne olema, võib Tšiili rannikumeres kohata võluvad,  kuid paraku üliharuldast looma kassiksaarmad,  keda vahel kutsutakse ka merikassiks. Neid loomi pole rohkem säilinud kui tuhatkond isendit. Rannikukaljude juurde kuuluvad lahutamatult Guano pelikanid. Lennupealt meenutavad need kaunilt kirjatud linnud aegadel  välja surnud lend. Sisalik. Guano pelikan on osav kalamees kes sööstab kõrgelt õhust,  nokk ees vette ja kahmab oma lõuakoti, väikeseid kalu. Ja nüüd on nad kohal ka siis, kui kalamehed rannas kala  rappima asuvad. Tšiili põhjaosas on kõrbe hingus tunda juba ookeani kaldal. Taimestik on hõre ja karm, värvirõõmu pakuvad ainult  õitsevad kaktused. See soolajärv, mis siin minu ümber laiub. On atakama kõrbe üks põnevamaid vaatamisväärsusi salar,  te ataka oma. Kunagise järve põhja on sadestunud hiigelhulgal  soolakristalle ja moodustanud omapärase. Ütleme siis puumaastiku Siin on veel. Endisest järvest säilinud mõned väikesed tiigikesed  ja need Sed on koduks kahele 1000 flamingole, kunagi elas neid linde  siin 10000. Flamingode vägev kõver nokk on omapärane filtreerimisvahend. Jalgadega sõtkudes ja nokaga põhjamudas sobrades nõrutab see  lind veest ja mudast välja kõik vähikesed vetikad  ja veelgi väiksemad mutud. Toiduotsingul tantsivaid flamingosid vaadates pole küll kahtlust,  kust on nime saanud kuulus lamenko tants. Siinkohal väärib ka õiendamist üks üldlevinud valearvamus. Paksem flamingo jalgade keskkohal ei ole põlv vaid hoopiski hüppeliiges. Kui inimese jalaga võrrelda. Seal algab juba kand. Roosa värv flamingode sulestikus pärineb punastelt soolavähi. Päikeselt ja vetikatelt, keda nad söövad. Elta Tio keisriväli asub 4300 meetri kõrgusel. Ataka oma kõrbeservas ja on maailma kõige kõrgem omalaadne. Nii kõrgel mitte kusagil mujal ei leidu keisreid  ja veel säärasel hulgal nagu siin. Kuuma vett voolab maa seest välja sadadest sadadest aukudest. Ümberringi aurab nagu põrguka. Ja kõike seda kroonivad. Lumised mäed. Keisriväli annab märku võimsatest geoloogilistest jõududest,  millega tšiillastel tuleb päevast päeva kõrvuti elada. Mitmed vulkaanid riigi idapiiril kerkivas mäeahelikus on  täies tegutsemisjõus, mida kinnitab kuu aja eest Tšiili  piiri lähedal Peruus purskama hakanud tulemägi. Ka maavärinad pole midagi ebatavalist. Kuidas on omavahel seotud maailma kõige lopsakam piirkond,  hiiglaslik Amazonase nõgu ja maailma kõige kuumem lagendik? Ataka oma kõrg Kõige otsesemalt andide seitsme kilomeetrine müür püüab  kinni viimasedki ida poolt saabuvad vihmapilved  ja jätab täiesti kuivale mäetagused alad. Amazonas on saanud end vett täis imeda atakama arvel. Kõrb peab leppima vaid külma ookeani kohalt rulluvate udupilvedega,  mis hõredat ja vähenõudlikku elu alal hoiavad. Möödunud aegadel said inimesed atakama servades end sisse  seada eelkõige tänu kohalikele kaamerlastele,  kellelt sai liha, nahka ja villa. Äärmiselt vähenõudlikud vikunjad ja Guanacod liiguvad  ka täna kõrbeagendikel ja mäenõlvadel. 500 aasta eest, kui hispaanlased Lõuna-Ameerikasse saabusid,  oli neid loomi seal 500 miljoni ringis. Tänaseks on looduses järgi kõige rohkem pool miljonit. Metsikust Guanakast on alguse saanud kodustatud vorm laama,  kelle esivanemad toodi inimese karjaaedikutesse kuue  aastatuhande eest. Looduslik Guanakoja Vikuna on aga kantud ohustatud liikide nimekirja. Retk maakera kõige. Kuivemasse paika Atakama kõrbesse, Tšiili põhjaosas hakkab  sellega läbi saama. Meile jääb järele viipama. Seitse kivine käsi, mille kunstnik on pannud kõrbepinnast  välja kasvama. Tõepoolest, inimese käsi on atakama kõrbe tänaseks palju  muutnud kaevandanud kõikvõimalikke mineraale  ja ehitanud kõrbeäärealadele linna. Ürgne kõrbeloodus ja hiigelkõrbe erakordne õhkkond pole aga  seepärast veel kuhugi kadunud.
