Müürid on turiste ikka meelitanud nutumüür  ja Hiina müür. Kunstimuuseumi ehitusega on tekkinud ka omamoodi müür,  kuhu on juba hulganisti huvilisi voorinud. Enne kui kunstimuuseum valmis saab, oleme siin pae,  kalda muuseumis mis selle koha unikaalsus on? Me võime muidugi julgelt väita, et Pae Kallas on üks  Eestimaa loodussümboleid olnud läbi aegade  ja nüüd siin selle muuseumi sügise rajamisel. Nüüd on see sügis üle 20 meetri sügavune,  kogu Pae kallas on avatud ülevalt kuni alla,  alumine pool on ju juba liiva ja savikivid. Ja siin me näeme siis meie läbilõike seda geoloogilist  mitmekesisust tema kihtide dekoratiivsust. Piltlikult öeldes võime julgelt väita, et siin on avatud  looduse ajaloo raamatu leheküljed umbes 35 miljoni aasta  ulatuses alates. Poolest miljardist aastast see on siis see? Ehitatava muuseumi. Põrand ehk keldri Tase ja sealt ülespoole kuni 465 miljoni aastani,  mis on siis praeguse paeekalda kõige ülemised kihid. See võib olla siis Eestimaa kohta kõige vanem vanem  kunstiteos või. Kahtlemata üks vanemaid, kuigi me võime nüüd öelda,  et Virumaal avanevad ja paekalda ees veel vanemad kihid,  need sinisavid, mis on juba 530 ja 550 miljonit aastat tagasi tekkinud. Geoloogid on väga huvitatud, et uues kunstimuuseumis  ka loodusesse töövrid eksponeeritud saaks  ja Pae Kallas vähemasti osaliselt vaatajale avatud jääks. Siinkohal sobiks öelda tere tulemast esimesele ekskursioonile,  uues muuseumis. See liiv on meil siis umbes pool miljardit aastat vana. Nüüd me oleme siis selle sügise põhjas ja kujutleme ette,  et meie jalad on umbes poole miljardi aasta vanuste  liivakivide peal, nagu me siit seinast näeme,  alumine kaks meetrit on heledam põimjas kihiline liivakivi  ja ülevalt on pool meetrit, enne seda tumedat savikivi on  hästi tume ja samuti põimas kihiline liivakivi. See on nüüd kõik meie ordoviitsiumi ajastu kõige vanem osa  ja need liivakivid on tekkinud. Madal meres. On näha kohe, et lainete, see niisugune põimjas kihilisus  saab tekkida, seal, kus on murdlainetuse mõju tugev. See mandripank triivis selle liivakivi tekke ajal kuskil  praeguse Austraalia koha peal. Põhi lõunast põhja suunas. Ta oli küllalt kõrgetel laiustel, tähendab  selle liivakivi tekil, piki ajal oli jahe kliima paras vöötme,  jahe kliima, umbes võib-olla sama nagu meil praegu siin  või Soomes põhja poolkeral. Siis oli see lõuna poolkeral ja ta triivis. Põhja suunas tähendab ekvaatori suunas toopikasse  ja see kogu see paekalda, sein, mis meil sinna nüüd on üle  20 meetri. Järjest näitab, kuidas see triiv toimus. Järk-järgult läks kliima järjest soojemaks. Paekivid tekkisid juba palju soojemas kliimas,  kui need liivakivid, mis siin all. Selle liivakivi ülemisel pinnal on 20 sentimeetrine püriidi  kiht mida ka kassikullaks on kutsutud. Selles kihis on märgata kuivuslõhesid, mis annab infot  selle kohta, et vahepeal on meri taandunud olnud. Seda üle nelja meetrise orgaanikarikast pruuni savikivi  kutsutakse diktoneemakildaks. See on settinud vaiksemas vees, sest muidu ei saa savi  lihtsalt settida. Samas ei saanud see vesi väga sügav olla,  sest muidu ei oleks liivakivi naabrust. Oleme jõudnud järgmise kihini ja uude aega. Aga nüüd me läheme järsku madal merre, nii et siin on väga  terav tekkimis settimistingimuste muutus olnud  selle lünga ajal ja nüüd algas uus madal meri,  mere pealetung vahepeal oli kontinent, vahel oli kuiv maa  ja kui palju paar miljonit arvestame niimoodi. Ja nüüd hakkas uus ja see on klaukoniit tekib jahedas vees,  see on siis klimaatiliselt võime arvata,  et ikka veel paras vöötme, jahedam osa kuskil Põhja-Soome  tasent praegu võiks olla või Skandinaavia umbes. Aga lõuna poolkeral, see on võib-olla tulema praegune tulema  võiks olla umbes selle tekkimise. No niisugune analoog. Kui me vaatame loomastikku, mis kivististena on eri  kihtidesse talletunud, siis sellest ajast lisandub juurde  mitmeid selgrootute gruppe. Alates sellest tasemest lisanduvad kitiinikud,  kes on küllalt laia levikuga, et nendest on abi just  ülemiste kihtide liigendamisel. Ja just nendesse savikihtidesse saab mattuda väga hea  säilivusega neid väikseid kitiinloomakesi. Liivakivi sees nad hõõrutakse katki ja ainult savikihid  annavad siis mattumisel selle võimaluse. No nii, aga võib olla, lähme siis jälle ajas edasi,  mõned miljonid aastad. Nüüd astume siis sellest rohelisest laukoniit liivakivist edasi,  kus algab paekivi settimine, lubimuda settimine. Ja see on umbes 10 miljonit aastat edasi väga pikkade lünkadega,  on siis see liivakivi katkendlikult setinud? Jääpurikad annavad märku paekaldas olevatest lõhedest. Paekaldas on terved lõhede süsteemid, milles praegu voolavad pinnaveed. Samuti voolavad neis lõhedes ka põhjaveed. Nende lõhede tekkimist seostatakse Skandinaavia mägede  tekkega ja algselt voolas neis pragudes maa sisemusest  kerkiv vesi. Kas selle kohta võib öelda siis, et see on see kõige parem  ehitusbaas või selleni on veel aega natuke. Meie ehituslubja. Kivini on veel aega, aga samal ajal peab ütlema,  et kõige massiivsem kõige paremini võib-olla  ja tugevam kivi on tõesti see üle meetri paksune kunda  lademe lubjakivi ilusa vööndina, ta läheb  selle pruuni all. Näete ja siin Kunda lademes otsad paistavad välja,  näete, on nüüd neid peajalgseid hästi tihedalt. Need on mõni mõnikord nii, et risti rästi,  kui kihi pinda näha, siis nagu mõõgad paistavad välja. Sel ajal oli väga, just selle elus Kõige rikkalikum? Jõuamegi ehituslubjakivi kihtideni, mis on settinud  võrreldes eelmiste liiva ja savikivikihtidega väga kiiresti. Kõik see ülemine osa on settinud umbes ühe miljoni aastaga  ja kui me jõuame Kesk-Eestisse selle odoviitsiumi ajastu  teise poolde siis läheb umbes 10 korda veel kiiremaks. Ühe miljoni aasta vältel ei seti enam viis-kuus meetrit,  vaid viis-kuuskümmend meetrit. Alumised ehituslubjakivi kihid ei ole eriti kvaliteetsed,  kasutada saab vaid kihi südamikke. Seevastu ülemistes kihtides eristatakse üle 50 erineva ehituskivi. Igalühel on oma nimetus ja konkreetne kasutus. Laagna teel on suurepärane ehituslubjakivi ekspositsiooni. Trepkalk on see kord, see kõige alumine on kõige kõvem osa  ja seda keeratakse pahupidi. Et see alumine kiht üles siis on ta kõige kõvem kiht,  jääb siis selleks kulumiskorraks, seda on väga palju  kasutanud ka. Nende vanalinnas akna võlvide ladumisel näiteks Oleviste  ja Niguliste kiriku ülemised aknavõlvid on kõik rattalist ja,  ja nendest kolmest kihist laotud. Kuid vaatame seda ilu veel korra ülevalt. Kunstimuuseumi ehituse käigus rajati veel teinegi muuseum,  paekalda muuseum, mis on tõeliselt unikaalne  ja rahvusvaheline vaatamisväärsus. Nii et me seisame maailma ja ütleme maailma geoloogias väga  tähtsa koha peal praegu nende kihtide osas vaieldamatult  sest vähe on üldse kohti, kus need kihid  nii elustiku rikkalt oleks nii hästi säilinud  ja nii nii rikkaliku elustikuga esindatud enamikus,  kus need kihid on nad palju elustiku, vaesemad  või nii tugevasti muutunud hilisemate mäe tekke protsesside  tulemusel juba. Mõni arvab nii, et orhideelised On üks troopiliste taimede  seltskond ja käpalised on need, kes Eestis kasvavad. Tegelikult orhideelistel ja käpalistel vahet ei olegi. Orhideelised ehk käpalised on üks ja sama taime sugukond. Lihtsalt ühel taimesugukonnal on kaks erinevat nimetust. Tavaliselt on küll üks, nagu näiteks korvõielised  või ristõielised. Käpalised ehk orhideelised on aga selle poolest väga eriline. Neid on tohutu palju, nad on üks maailma kõige ligi  rohkemaid taimeseltskond. Käpalisi ehk orhideelisi tuntakse 18500 erinevat liiki. Kui tavaliselt maasisestel taimejuurtel on. Juurtel juurekarvad, mille abil taimed vett omastavad  pinnasest ja ennast veega varustavad siis orhideelistel  juurekarvu ei ole ja juured paljudel, eelkõige troopilistel liikidel. Kasvavad õhu käes mitte üldse mulla sees,  sest enamik Troopilisi orhideesid kasvab puu otsas ja kui tavaliselt on  juurtele omane positiivne geotropism omadus kasvada. Allapoole. Maa külgetõmbe jõu suunas, siis on selliseid taimi  orhideeliste seas, kelle juured niisugust muidu tavalist  reeglid taimeriigis ei järgi. Näiteks siin vandaali juured hoopiski. Rõhtsad ei kasva allapoole. Kuigi ka troopilistel näiteks tendroobiumitel,  kuigi nad elavad puu otsas, kasvavad nende juured ikkagi allapoole. On veel üks põnev Aafrika. Orhidee, kelle nimi on Ansellia, neid on kaks liiki Aafrikas  ja neil on juured hoopis ise ise moodi nimelt nende juured  ei kasva üldse mitte maa suunas vaid hoopis ülespoole. Vastupidi, niisugust nähtust nimetatakse negatiivseks  geotropismiks ja see on taimeriigis üsna haruldane,  mis on veel orhideede juurtele iseloomulik,  nimelt. Orhideed on sümbioosis koostöös väikeste seentega. Orhideed ei ole võimelised oma elu alustama  ega ka oma elu edasi elama ilma ilma seenteta. Lehed on tavaliselt käpalistel ühekaupa varre küljes  ehk vahelduvalt. Aga on ka erandlikke liike, kellel lehed on kahekaupa  ehk ehk vastakult nagu näiteks Eestimaa käpalistelt  käpalistest käopõlledel. Meil on kaks liiki. Käopõllesid suur ja väike käopõll troopilistel troopilistest liikidest. Sellise erilise leheseisuga on näiteks vanda,  kelle lehed ei kasva mitte igas suunas. Vaid kasvavad hoopiski ühes tasapinnas ja vot sellist  leheseisu Nimetatakse või tuntakse pendelsümmeetriana,  et lehed on kaherealiselt ühele poole vart  ja teisele poole vart ei ole igas suunas orienteeritud nagu tavaliselt. Orhideede õied on eriti keeruka ehitusega  ja keeruka kujuga. Ka mõnikord ei saagi aru, et kas On tegu orhideega  või kellegi teisega, et õis on nii tillukene,  silmapaistmatu, et raske on niisugust taime orhideeks pidada,  kui just päris nina lähedusest ei juuri. Selline hästi väikese õiega on Kesk-Aafrikas Ugandas ja. Sairis kasvav väikene orhidee Polüstaga kes kasvab  siis nii puude otsas kui ka kivide peal. Enamikel orhideeliikidel on nõndaviisi, et. Et üks õieorgan huul on hoopis teistest erinev suuruse kuju  ja ka värvi poolest. Nüüd huul täidab väga olulist ülesannet. Huul on. On kirgas huul on palju silmapaistvam tolmeldajatele  ja huul. Paljudel liikidel on on veel väga eriline,  on varustatud mitmesuguste lisemetega, huul võib sageli olla  hoopiski rõhtne, mitte püstasendis nagu õis ise. Et tuul siis. Võtab vastu maanduva putukad talitleb lennuväljana  ja siin õie sees. Õie neelus on paljudel orhideeõitel veel igasuguseid täppe,  kriipse lõhnaradasid aknaid, igasuguseid lisaelemente,  mis kõik teenivad siis seda eesmärki, et õis ikkagi saaks  korralikult külastatud tolmeldaja poolt tolmeldatud. Et taim saaks järglasi, et seeme saaks areneda. Paljusid troopilisi liike tolmeldavad linnud on nahkhiir. Tolmlejaid on liblikate abil tolmlevaid ööliblikate abil  tolmlevaid putuktolmlejaid liike. Aga mõningaid liike tolmeldavad isegi konnad. Ja on ka selliseid, kes saavad ise. Enda tolmeldamisega hakkama. On orhideelisi, kes annavad siis tolmeldajale vastutasuks  ka kas siis õietolmu natuke tolmeldaja sööb aga sagedamini nektarit,  mis on kannuses, mis valmib. On ka selliseid liike, kes petavad, kes, Meelitavad küll endale tolmeldaja ligi, kuid õie seest  maitsvat toitu ei leia. Niisugune on näiteks Eestimaal. Niiskematel niitudel kasvav kärbesõis, kes hoopiski kasutab  sarnasust loomaarstiloom arvab, et tegu on emasloomaga,  külastab seda õite ja midagi vastusaamata,  tolmetab ometigi õie ära. Niisugust nähtust nimetatakse pseudopopulatsiooniks. Sellist. Kavalust mõned orhideed rakendavad oma elus no  nii kuldkingal kui ka siis kuldkinga troopilise Aasia  soojalembesel sugulasel veenuse kingad on hoopis isevärki õied,  need on lõksõied, kus alahuul On kasvanud ja muundunud selliseks eriliseks kinga  või sussikujuliseks organiks, mis on seest palju hämaram. Ja kui tolmeldaja sinna sussi kinga halauule sisse läheb,  siis ta esialgu kaotab ruumi taju. Ta on nagu läinud õhtul diskole, kus on elevus  ja kõrgendatud meeleolu. Ja lõpuks siis, kui ta sealt välja ronib  siis välja ronimisel. Ta määrib oma kehakarvad. Kokku kleepunud õietolmuga kokku ja nõndaviisi  siis järgmist töid külastades kaasa võetud. Õietolmu pakikesega tolmeldab õie ära ja kui Tolmlemine on õnnelikult lõpule viidud, siis hakkab valmima vili. Orhideeliste vili ei ole mitte kaun, nagu vahel ekslikult arvatakse. Vanillikaun vaid orhideede vili on hoopiski niisugune,  nagu on sirelil või pajul või ka paplil on kupar  ja kupar. Orhideedel võib muidugi väga erinev välja näha,  siin on ühe tendroobiumi kupar. Küpsemas. Kupar avaneb, kui seemned on küpsed tavaliselt  mitme piki lõhe abil neid pikilõhesid, siis siin kupra sees  on kas kolm või või kuus. Praegu on ka näha, et siin on sooned nende soonte kohalt,  siis sopistub avaus sisse ja tuule abil imepeened. Väikesed seemned lendavad laiali kõige populaarsemad  lõikeõitena ja ka nüüd siseruumides. Kasvatatavad orhideed on. Sordid ja liigid, perekonnast, tsümbiidium,  tsümbiidium, orhidee juures me saame näha,  et niisugused ilusad läikivad ja magusad nektaritilgad ei  ole mitte õie sees nagu tavaliselt taimedel nektar paikneb  vaid hoopiski väljaspool õit. Siin sigimiku alusel, kus Õis siis kinnitub. Õisiku rao külge ja miks ta niisuguseid ekstrafloraalseid  väljaspool õit olevaid meenäärmeid kasvatab? Põhjus on siin üsna lihtne, nimelt nad. Meelitavad nõndaviisi ligi sipelgaid. Sipelgad toituvad magusast toitvast nektorist  ja hoiavad taimelt nõndaviisi eemale ka kahjulikud  taimtoidulised putukad. Jahedal embenaasia mäestikest pärit torukäpp,  kes on oma nime saanud eriti pika emaka kaela järgi,  mis on toruna siin õie sees varjul on selles mõttes  omapärane orhidee, et tema kasvab tohutu suureks. Kõige suuremad torukäpa isendid on mõõdetud kahe kaks  meetrit läbimõõduga. No torukäppa teistes keeltes tuntakse ka teiste nimede järgi  paljud paljudes keeltes kutsutakse teda lumekuningannaks. Tal on väikese kurgi moodi varremugulad,  mis on vanemas eas kortsulised ja mis hoiavad  siis enda sees nii vee kui toiduvaru. Eestimaa orhideelised ehk käpalised on kõik looduskaitse all,  meid kasvab, meil kasvab neid looduses 36 liiki  ja neid ei tohi loodusest välja kaevata,  noppida ega muul viisil nende elu häirida. Kuldkinga korjamise eest on näiteks iga õievarra noppimise  eest trahv 200 krooni. Kes aga midagi väga erilist endale tahab,  siis Jaapanis on saadaval kõige kallimad orhideed. Üks taim maksab koguni 70000 inglise naela.
