Umbes poolteist aastat tagasi kohtusid inimesed erinevatelt erialadelt. Nad olid mures meie maatõugude Eesti hobuse,  maakarja, veise ja maalamba olukorra pärast. Üheskoos leiti, et saarte vastupidavat pehmevillalist  maalammast pole Eestis ametlikult tunnustatudki. Veel 15 aastat tagasi meie saartel tavaline loom on tänaseks hääbumas. Otsides viimaseid maalambaid kuulutati lehes  ja käidi jõudu mööda Kihnu Manilaiu, Saaremaa  ja Muhumaa talusid külastamas. Maalamba sõpru julgustasid professor Juha Kandanen Soomest  ja Rootsi põlistõugude säilitajad. Põhja-Euroopa pulistõugude geeniprojekti juhtivate teadlaste  soosiva hoiaku tõttu on tänaseks Põhja-Euroopa vanade  lambatõugude kaardile jõudnud Ruhnu lammas. Kuid nii nagu Saaremaal, Kihnus või Muhumaal tuhandeid  aastaid elanud lambaid nii ka Ruhnu lambaid ei ole Eesti  vabariigi silmis olemas. 25. märtsil kutsus põllumajandusministeerium kokku maalamba ümarlaua. Maalamba ümarlaua oli vaja kutsuda kokku sellepärast just  praegu ja sel kevadel, et peale 20 kolmandat aprilli,  kui paljud, kes on otsustanud loobuda, siis lambakarjast  saavad kätte oma ute toetuse, siis nähtavasti hulga  maalambakandidaate hävitati, se lähevad lihtsalt  lihakombinaati või või oma pere söögilauale. Ja nagunii on maalambad selliste eraklike  ja pisut võib-olla veidrike ja eemale hoidvate inimeste  taludes veel. Ja need inimesed on tavaliselt vanad ja lambad on siiski  väga halbades tingimustes ning ülejäänud ühiskond suhtub  neisse kui lindpriidesse, näiteks Muhu saarel kütitakse seal  elavaid niinimetatud metslambaid, kes aasta ringi õues elavad. Meil on vaja kiiresti toimida ja maalammas siiski ametlikult  tõuks ja ohustatud tõuk saada. Põlistõud ei suuda kunagi konkureerida kaasaegsete  tootmistõugudega kuid suure geneetilise ja kultuuriloolise  väärtuse tõttu peame leidma vahendeid nende kasvatamise toetamiseks. Seda ei ole kahjuks senini tehtud. Põlistõugu ei tohiks liigselt standardiseerida  ega püüda ühetüübiliseks muuta. Tõusiseses mitmekesisuses ongi maatõu väärtus. Nimetame ennast maalamba sõpradeks, aga meil on  ka tegemisel maalamba organisatsioon, aga see on praegu meil  veel vormistamata ja eeltööna on meil olemas maalamba,  säilitus, aretusprogramm ja mitmed muud algdokumendid,  mida me siin siis tutvustaksime. Viimastel sajanditel toimunud nii peenvilla kui  lihalammastega teostatud ristamised ei ole suutnud meie  maalamba populatsiooni täielikult muuta ega hävitada  ja ta on säilinud just Lääne-Eesti saarte. Miks siis tuli jutuks Lääne-Eesti saarte maalambad,  miks me nii jõuliselt hakkasime neid kaitsma  ja ütleme, et tegemist on põlistõuga, aga sellepärast,  et, Saates siis fotosid ja filmijuppe Rootsi vastavale ühingule,  mille nimi on maarahva lambad Rootsis. Nad leidsid hoobilt, et seal on väga suured sarnasused nende  põlistõugudega ja Rootsi riigis kaitstakse väga,  väga rangelt ja tugevalt ja riik toetab. Rootsi spetsialistid ise peavad parimaks näiteks  põlistõugude kaitset Inglismaal kus kõigi põlistõugude  säilitamise ja kaitsmisega tegeleb ühine organisatsioon. Ree serviva rus. Peale selle loomist ei ole Inglismaal 30 aasta jooksul ükski  70. vanast loomast välja surnud. Põlistõugude säilitamise vajadust ei ole aga teadvustatud  just Ida-Euroopa riikides. Põlistataga kaitsmiseks on mitu sellist konkreetset põhjust. Üks asi on see, et nad on ikka osaks meie Kultuuri ja rahvuspärandis, kuna nad on siin elanud koos  meie inimestega ikkagi aastatuhandeid ja nad on kohanenud  selle tingimustega. Ja aidanud meie esivanematel siin ilusti toime tulla. Teine põhjus on see, et järjest intensiivistuvate  põllumajandusmeetodite ja loomade ja taimetõugude  kasvatamisega seoses on muutunud. Selliste kõrgintensiivsete loomatõugude Geneetiline mitmeküsisus väga kitsaks ja seetõttu tuleks  hoida just neid. Väiksema maapinnaga tõugusid. Kes? On natukene? Suuremad geneetilist mitmekesisust omavad nad ei ole  nii ühtlikud ja. Mis kannavad ka neid geene, mis võib-olla on juba  selle suure intensiivse põllumajandusega välja välja  praagitud nende teiste tõugude juurest, et kunagi ei  või teada punast neid geene vaja võib minna just  selle geeni fondi säilitamiseks. Ja kolmas asi on ka see, et nad on, kuna nad on siin  harjunud elama, nad on. Siinse piirkonna puhastanud, siis on nendega nad. Tunduvalt vastupidavamad ja. Ja elujõulisemad meie tingimustes, nii et nendega ütleme,  kui siin tulevikus nähtavasti muutub väga tähtsaks selline  hobitalude pidamine, siis need just põlistõud on tunduvalt  kohasemad hobide alus pidamises, kui mingid kõrgintensiivset  tootmistõud Eestis on kokku vaid napilt paarkümmend Eesti mustapealise  ja eesti valgepealise tõulambakasvatajat. Meie väärtuslikke pärandmaastike hoidmiseks oleks vaja kogu  lambakasvatust ja kodumaise villa ning lihatarbimist  oluliselt rohkem populariseerida. Maalamba roll võiks olla selline, nagu ta on läbi aegade  olnud meie Eestimaad närida ja puhtaks pügada. Täna me kuulsime, et tõestatud on, et lamba lammas on olnud  Eestis koduloomaks vähemalt 5000 aastat ja  ja 5000 aastat on ta ka kujundanud meie maastikke. Praegu me pürgime Euroopasse ja Euroopa hindab meie  maastikke väga kõrgelt. Me teeme praegu Naturavõrgustiku või siis see on  siis Euroopa tähtsusega kaitsealade võrgustik,  milles maalambal kindlasti on väga suur roll. Et see võrgustik tõesti oleks täiuslik ja me suudaksime Ka meie koduloomade mitmekesisust säilitada. Meie oleme praegu nüüd jõudnud üles otsida 108 isendit,  kui täpselt öelda ja oleme saanud nelja saart külastada,  on Muhu Saaremaa, Kihnu ja manilaid, aga kindlasti on  ka nad Ruhnu ja meil on andmeid, et seal on 20 lammas. Lihtsalt see eeltöö on olnud veel lühike  ja asurkondade kaupa on niimoodi, et noh,  torkavad silmad, manilaiu, lambad on hästi madalad,  Saaremaa omad on kõrgemad, Saaremaa omadel on natuke pikemad  sabad Kihnu omade hästi lühikesed sabad,  aga vill on neil kõigil kõigil suurepärane. Kuna ma just viimati pügasin oma Kihnu lambaid,  siis siin on hästi näha, et tegemist on niisuguse peenvillaga,  mille puhul on olemas alus vill ja, ja pealisvill hästi pika  kiuga ja ühel lambal siin on nii halli kui valget  ja siin on näha, et siin on pesemata vill,  siin on pestud, et pestud ta on niivõrd pehme  ja nii õrn, et kujutage juba ette, millist lõnga sellest  siis tuleb. Maaelu poliitika edendamisel selles osas,  mis puudutab originaalse rahvusliku käsitöö taaselustamist  saab maal lammas suurt rolli mängida. See on Eesti märk. Minge näiteks Eesti Rahva Muuseumi või Heimtali  käsitöömuuseumi imetlegem sealseid kasukaid,  saanitekke, pulmavaipu imeveeneid, kindaid  ja sukki. See tsükkel tüü, varsti olete ro litmed,  Gamla Lan trasser. Tüharis värje. Kord. Poeöösel Tõlluste koort, Tõlluste mõis poest miskaasa. Skata estniska laanrase. Praegu tundubki, et huvi meie põlistõugude vastu on rohkem  välismaalastel kui meil endil. Milline on aga maalamba tulevik? Kuna ta ei ole muidugi tootmistõug, siis temal me ei hakka  ajama taga aeg nüüd jah, kilogrammides ja meetrites,  kuidas peab kõik olema, vaid põhiline see,  et ta säilitada neid erinevaid villa tüüpe,  kuna need kõik villatüübid on väga head,  nii erinevaid värve, siin on pruuni, musta,  valget halli kui ka igasugust seda loki kuju ja,  ja seda erinevat säbrusust. Ja siis muidugi tahaks jääradel sarvilisust säilitada,  mis on selline isikupärane ja uhke omadus,  mida teistel tõugudel meil ka praegu ei ole ja,  ja siis ka lühisaba, kuna see on tema tunnuseks  ja muidugi siis see vastupidavus ja hea viljakus ja,  ja et lammas hästi tallesid hoiaks ja ise nendega hakkama  saaks ja kõik niisugused asjad, mis teeb  ka lambapidajale elu mugavaks, et ta ei pea oma lammaste  eest nüüd ööd-päevad läbi hoolitsema, vaid et lambad saavad  ise hakkama. Põlistõud, sealhulgas maalammas ongi sama olulised  kultuurikandjad kui keel kombestik ja rahvuslik käsitöö. Eesti hobune, maakarja veis ja maalammas on meile kõigile  üks väärtuslik tervik hoidma ks seda tulevastele põlvedele. Kunagi pole nii, et ka kõige nirumal ajal oleks laanes  midagi toitu, et suhu pista käbi, kasvagu ta  siis kuusel või männil on just selline universaalne asi,  mis talvepoolaastal paljusid metsaasukaid lohutab. Too, kes mõistab käbi jäigad soomused lahti muukida ei pea  külmal ja lühikesel talvepäeval nälga kannatama. Eestimaa rähnide suurest seltskonnast mõistab seda üksnes  suur kirju rähn. Kui vaadata praegu siia Siis siin on keegi nätsutanud, neid käbisid  ja raiunud nende soomused lahti. See on nüüd suur kirjurähn, kõige tavalisem Eesti rähn. Tema ei oota loodusest armuande, noh kevade poole praegusel  ajal käbide soomused hakkavad lahti sulama päikese käes  ja siis need seemned, mis siin vahel on,  libisevad liuglevad alla maa peale. Rähn alustab juba sügisel, jutt on just sellest rähnist  kirjurähnist suurest kirjurähnist alustab juba sügisel  või talvehooaja algul käbide lahti raiumist  ja selleks, et need käbisid lahti raiuda,  ta kasutab tegelikult tööriista sellist kruustange,  ütleme niimoodi. Ja ta loob need ise sisuliselt raiub kusagile mingisuguse  sellise Pilu puu siis. Siin on ta läinud päris tsivilisatsiooni teed mööda on valinud. Telefoniposti telefoniposti on ka hea raiuda ja,  ja topib need käbid sinna sisse. Terve käbi tähendab teatud nippidega osavusega ja,  ja siis toksib selle iga soomuse lahti ja saab  selle seemne kätte ja see on ta talvine talve poolaasta toit. Muidugi, see nõuab osavust. Selleks, et käbiga tulla, tuleb kõigepealt käbi lahti saada  puu otsast. Ja siis püüda see käbi seal lahti nokitada,  et vars. Kukkuv käbi õhust kinni. Ja kui sa oled noor rähn, siis sa ei ole  nii osav ja tuleb palju harjutada, et selle käbi kõigepealt  õhust kinni püüda. Ja siis vedada käbi oma sellesse sepikotta. Tavaliselt ta paneb käbi siia rinna ja posti  või selle puu vahele. Toetab ja siis võtab selle käbi, mis on juba vana käbi  nätsutatud käbi ja viskab üle pea nii minema,  nii et see on päris. Nõuab hulk hulka treenitud tegevusi. Ja ja siin siis möödubki meie kõige tavalisema rähni. Talvepäev või talve poolaastapäev kuni kevadeni välja  praeguse ajani välja. Kuigi praegusel ajal on juba muud ahvatlused,  hakkavad tulema näiteks mahlad hakkavad liikuma  ja siis on väga maitsev toksida kaskedele auke  ja juua sealt mahla näiteks ja mitte ainult kaskedele  vahtral näiteks. Vot see on tema üks tööpaik siin praegu. Tegelikult on see kirjurähn kõige tavalisem rähn. Ainus meie rähnidest, kes käbisid, sööb,  rähne on palju. Must rähn, suur ja rohe ja hall rähn ja väike kirjurähn  ja valge selg ja nii edasi. Aga ükski neist käbises see toit. Nii et suur kirjurähn on käbidele. Aja jooksul üle läinud talve poolaastal ja see ilmselt ongi  teinud temast meie kõige tavalisema rähni  sest käbisid on palju ja mõnel aastal vähem,  mõnel rohkem. Teised lepivad millegi muuga sipelga või,  või, või muude putukate või talvel on väga raske igasuguseid  tõuke ja röövikud, kes puu sees talvituvad kätte saada. Palju lihtsam on käbisid. Hekseldada. Kohad pakuvad veel head. Head võimalust elatuseks paljude hiirtele,  näiteks Leethiirtele. Kes muidu need käbisid kätte ei saa, aga kuna siia jääb  palju seemneid alles ja lume all nad tulevad  ja need nimetatakse, need käbid lähevad nagu hapuks. Pehmeks läheb ja siis saab, saavad ka näiteks leethiired. Ja teised närilised talvel ka siit. Matti kui enamik sulelisi kaitseb oma valdusi vaid pesitsushooajal,  siis kirjurähn teeb seda kiivalt aasta läbi. Kevadel tuleb jälgida, et naaber laste kasvatamis  hädatarvilike toidu korjamise puid ära ei napsa. Talvel on tarvis jälle silm peal hoida. Töökodadel. No see on teine rähn ja tema on teise teise stiiliga,  siin on väiksed männipuud ja ja ta on ehitanud noh,  päris madalale, mõnikord võib isegi saba vastu maad minna,  aga samas ta on ka osav, et neid käbisid,  mida ta ei ole töödelnud, sest maast ta ise ei võta enam. Neid on väga vähe siin, ühte ma näen ainult. Aga siin on tal kaks tükki, kaks sellist ära töödeldud käbi  juba sees. Ja ja siit on näha, mismoodi ta on raiunud,  mõned sepikohad on, võivad olla vaata pool meetrit pikad,  sellised suured sügavad praod. Ja tegelikult ma panen nad tagasi, sest ta ise,  kui ta tuleb järgmise käbiga, siis see on tema ülesanne. Visata need üle pea minema. Kirjurähni ja Orava kõrval jumaldab käbisid  ka käbilind kõvera ja puseriti nokaga lind,  kes on okaspuude vaigus sedavõrd läbi imbunud,  et tema ihu isegi pärast surma hästi laguneda ei taha. Suur käbide söömine on käbilinnu juba eluajal poolenisti mumifitseerinud. Aga nende töö? On üsna räpakas, sest nad peavad Need kõik käbid on käbilindude poolt maha puistanud,  nad peavad käbi Rippuma käbi küljes ja sealt midagi kätte saama,  need on täitsa kasutamata. Aga siin on käbisid. Mida on rapitud nemad? Ja tunduvalt vähem ära käbist. Kui. Kiru lähen nii et selle kolme seltskonna vahel käib,  käibki see konkureerimine kui nüüd mitmesugused käbisöödikud  välja arvata, neid on tohutu palju igasuguseid putukaid. Kes siis söövad selle seemne üritavad seda seemet süüa. Kas varem või hiljem peaasjagu ta küps on,  või teine asi, kes söövad soomuseid või kes sööb seda seda  vart ja nii, et see seltskond on väga suur. Need on väiksed. Putukad. Tasapisi hakkab kirjurähni talvine tööperiood otsa saama. Enam ei pea varavalges pimedani sepikojas rassima. Soojus äratab putukad üles ja neid on märksa toitvam pitsutada. Pealegi ajavad pere loomise plaanid rähni pea aega rohkem  ja rohkem segama. Vahepeal ärkasid ka rästikud oma maa-aluses koopas  ja soe kevadpäike meelitas nad uru ette peesitama. Neilgi seisavad peagi ees pulmad ühes tantsu  ja tagaajamisega. Ootamatult naasnud talv peletas rästikud tagasi urgu. Rähnid aga jätkavad tööd oma sepikodades. Kuid kõike seda pole enam kauaks.
