Oleme taevas. Mis on iga aastaga muutunud järjest populaarsemaks  puhkekohaks kuid populaarsuse ga kaasnevad  ka ohud loodusele. Kuidas teha nii, et külastajad oleksid rahul  ja ka loodus säiliks? Üha rohkem rajatakse uusi matkaradasid ja puhkekohti. Paraku iga kord ühti spetsialistide nägemus külastajate soovidega. Parima lahenduse leidmiseks ongi vaja teha uuringuid. Möödunud suvel viis riigimetsa majandamise keskus  puhkealadel läbi külastajate küsitluse kiidera taevaskoja puhkeala,  tehti ka koormust, aluse uuringuid. Tehti käigus uuriti siis külastuskoormuse mõju esiteks metsapuudele,  metsa, moodustavatele, puudele või puurindele. Teiseks siis metsa uuenemisvõimele tähendab metsapuude  looduslikule uuendusele. Kolmandaks alustaimestikule. Neljandaks uurimus. Mõju pinnasele ja erosiooni ja eelkõige siis radadele  ja viiendaks uuriti prahistamist koormustaluvuse seisukohalt  me määrame raja laiuse ja, ja loome, nagu  selle projekti raames niisuguse seirevõrgustiku tähendab,  iga 30 meetri tagant on nendel radadel siis mõõdetud raja profiil,  raja laius ja raja sügavus. Raja laius näitab, kui suur osa sellest maastikust võtab see  rada enda alla ja hiljem, kui seda seiret nüüd jätkata,  siis me saame seda, noh, nii öelda vaadelda  ka mitte ruumis, vaid ajas, et kas see trend süveneb. Kas rajad lähevad laiemaks? Ja juhul, kui rajal ei ole kusagile laieneda,  siis ta läheb sügavuti. Metsatüüpide koormus talus on erinev sageli meelitavad  puhkajaid just kõige õrnemad männimetsad,  kus seetõttu pinnas ja taimestik palju kannatada saavad. Selleks, et teada saada, kui palju külastajaid üks  või teine kooslus kannatab, tehakse tallamiskatseid. Me oleme oma rännakus jõudnud suure taevaskoja paljandi  kohale ja siin on Rajatud niisugune väike improviseeritud katseala metsade  külastuskoormuse mõju hindamiseks metsa alustaimestikule. Tegemist on siis küpse mustika männikuga hästi tüüpilise  metsa ökosüsteemiga Eesti jaoks. Ja möödunud 2002. aasta juulis ja augustis käidi  siis sellel katsealal ja rajati tallamiskatse  ja see tallamiskordade arv ulatus siis maksimaalselt 350. Antud juhul me oleme katseala selles osas,  kus on need tallamisrajad läbitud 250 korda. See järgmine siin kõrval on 100 korda suve jooksul. Kõige äärmine tallamisrada maksimaalse. Kasutuskoormusega see on siis 350 nagu tallamiskord. Aasta jooksul või suve jooksul ja nagu te näete,  siis see 350 tallamis korda on niisuguse mustikamänniku  ökosüsteemi jaoks selline tallamiskoormus,  mis viib täielikule puhmarinde. See on siis antud juhul põhiliselt mustikast koosnev  ja samuti siis sambla rinde hukkumisele aga 250 kuni 100 tallamiskorda. Suve jooksul on siis selline koormus, kus osa  alustaimestikust hukkub ja osa on erineval määral kahju. Inimeste arvu kõrval on väga oluline ka see,  kuidas nad käituvad. Kui külastajad liiguvad tähistatud radadel,  kannatab loodus vähem. Kuid ka metsarajad ei pruugi alati liiga paljude külastajate  jalge all vastu pidada. Pidev trampimine võib tekitada pinnase erosiooni. No siin on nüüd päris hästi näha, kuidas see erosioon siin  on toiminud. Jah, siit on nüüd küll tuhandeid-tuhandeid inimesi alla  astunud ja, ja toonud kaasa ka liivasid ja nüüd on need  juured välja tulnud ja no nüüd on, on meil plaan kava  ja ka on finantsid ette nähtud, et me teeme siia ühe trepi,  kuidas ta just täpselt välja näeb, ma ei oska praegu öelda,  aga igal juhul tuleb samuti sinna ülesminek. Ja teine kurb asi on, on vaat seal all. Seal on nüüd näha, kuidas see, see kallas nüüd erodeerub ja,  ja siit ronitakse läbi, minnakse sinna alla  ja siis ronivad seal ääre peal ja muudkui kraabivad seda  liiva siis alla ja käimisega ja, ja mängivad seal veel mõned  lapsed ja ja nüüd on probleem, et kuidas,  kuidas kinni panna. Mõtlesin, et päris niisugune suur aed see ette ehitada nagu  nagu ei sobi. Igal juhul me paneme mõned sildid vähemalt üles,  et võib- olla, mõni loeb ja sa mõtleb ka ikka  selle peale. Kõige lihtsam on muidugi rada sulgeda, kuid sellega minnakse  vastuollu puhkeala põhimõtetega ja tõkked võivad tekitada  külastajate vastumeelsus. Teiseks võimaluseks on külastajate hajutamine,  selleks tehakse külastajatele sobivaks uued  ja vähemkäidavad paigad. See rada ongi siis nüüd tehtud niisuguseks noh. Teiseks rajaks kõrvalrajaks või rajaks teiste juurde. Tuua nagu selle pearaja pealt rahvast nagu rohkem ära,  et kui nad tulevad üle selle savimäe, selle nimi on savimägi  nii ja, ja siis siin on pandud need natukene korrastatud,  seda on uued tõkkepuud, siis on need uued. Trepid ja trepiastmed ja vanad on ära ära rihitud siin  ja ka on. Tehtud nii-öelda noh, vaade paremaks, sest enne siin oli  nii tihe võsa, et siit ei näinud üldse, mis seal all oli. Tuleb ette ka selliseid olukordi, kus külastajaid mujale  suunata ei ole võimalik. Mõned vaatamisväärsused on nii olulised ja populaarsed,  et inimesed ei lahku neid nägemata. Sellistel juhtudel on lahenduseks rajapinna tugevdamine. Siin on näha, et raja vajanud. Tugevdamist, et seal peal on juba täidetud  selle ära nagu. Ja vaat niiviisi need algavad, need liivaväljad,  see on nüüd iga pisikene platsikene, aga vat seal,  kus see nii-öelda see kael on selle lustihoone,  platsi kael, see oli neli aastat tagasi täiesti. No liiva, liiva väli liivakast kohe niisugune laialt kogu  see kogu see pind seal ja nüüd asjale ja anda jälle  niisugust tugevust, siis me vedasime sinna peale niisugust mulda,  savikat mulda ja, ja täitsime selle ära ja külvasime sinna  ka muru peale. Aga kui juba siin ei pea see vana muru vastu,  siis see meie noor murukene ka ja läks kahjuks ära. Aga eks me peame katsuma uuesti teda sinna külvata  ja siis andma neile niisugused liikumise teed,  et, et ärge muru Võibolla astuge, tulge siit kõrvalt. Puhkalade matkarajad ja puhkekohad ja infotahvlid on välja  ehitatud nii, et inimesel oleks looduses lihtsam liikuda. Kuid samas nad õpetavad looduses käituma  ning jutustavad kohalikust loodusest ja kultuuriloost. Kui puhkeala on hooldatud, käituvad ka külastajad viisakamalt. Üheks väga heaks võimaluseks, kuidas. Külastuskoormust vähendada ja samas ka seda külastust  suunata on ju laudteede tegemine? Ja siit algabki peale meie valge soo laudtee  kus on umbes üks kilomeeter ja, ja tõepoolest,  ega selle tee pealt nüüd keegi kõrvale ei astu,  nii et sellepärast on siin looduses hea sedapidi käia. Ja teiseks, ta on ka loodushariduslikult väga hea. Nii nii-öelda võimalus. Puhkeala külastajaid küsitleti mais septembrini. Kevadja ja sügisel käis rohkem matkajaid  ja tõsiseid loodusvaatlejaid, suvel aga perepuhkajaid  ja neid, kes tahtsid lihtsalt lõbusalt aega veeta. Tõsise loodushuviga inimene oskab ka loodust rohkem hoida. Ka aastat on külastatavus erinev. Me lugesime ka parklas olevaid autosid siinsamas saesaare  parklas ja suvistel loenduskordadel me saime keskmiselt 33 autot,  nendest viis välismaist auto viis protsenti olid välismaised  autod ja sügisestel talvistel ja varakevadistel loendustel  me saime siis keskmiselt kuus autot ja praktiliselt mitte ühtegi. Mitte ühtegi välismaa autot, see tähendab seda,  et noh, see, Ahja jõe ürgorg on ikkagi suhteliselt kaugel,  noh Tallinnast ja, ja isegi natukene Tartust selleks,  et käia siin iga päev, enamasti käiakse nädalavahetustel  enamasti enamasti käiakse suvel puhkust,  aeg hästi palju käivad koolilaste ekskursioonid. Aga tähendab, see on nüüd nagu väga suur ressurss,  et siin võiks inimesi väga palju rohkem käia talvel poolaastal,  kus see loodus on võrratu ja, ja, ja tähendab,  elab oma elu edasi, sest tegelikult, kui siin suvel käia,  siin on nagu niisugune pidev Matkajate vool, et ega siin eriti nagu seda lindu  või looma ei näe, et noh, nad on siin rajast eemale  põletatud ja, ja teiseks, need külmunud pinnase  ja värske lume ga noh, praktiliselt on võimalik siin loodus  viibida ilma mitte mingisugust jälge jätmata. Et see on nagu suur ressurss ja tegelikult siin nüüd  selle puhkemajanduse korraldajatel on niisugune väike soovitus,  eks nad teavad seda ilma meie projektitagi väga hästi  ja suurepäraselt, kuna siin inimesed käivad. Aga see on nagu väike väike soovitus, et võib-olla natukene  tasakaalustada seda suve ja talve vahekorda. Külastajate käitumine on sageli ettearvamatud,  kuid siiski on seda võimalik pideva jälgimise korral prognoosid. Parim vilastuse korraldamine saabki toimuda koos  pikaajaliste uuringute ja praktikaga. Loodame, et nii õnnestub looduse poolt pakutavaid  puhkeväärtusi säilitada ka tulevastele põlvedele. Eestimaa mullas elab vähemasti 13 vihmaussi liiki. Teadlaste andmeil on mullas vihmausside tohutu käigusüsteem  rohumaa ühel hektaril näiteks võib olla kuni 9000  kilomeetrit käike. Vihmausse on võimalik eristada suuruse, värvuse  ning elupaiga järgi. Mitu liiki siin võib-olla vihmaussi. Praegu on neid muidugi väga raske niimoodi jagada,  sellepärast et nad on mullased, nad on mustad määramise  jaoks me laboris, peseme nad puhtaks kõigepealt. Aga kui ma siit praegu selliselt vaatan,  siis ma arvan, et tundub, et enamus on meie kõige tavalisem  harilik mullauss. Selline hallikas, roosa, küllaltki suur uss,  kes elab taime juurte kihis. Ja on see põhiline, põhiline ussiliik meie haritavas  ja aiamullas. Eesti vihmaussiliigid jaotatakse elu kommete järgi kolmeks. Kahe kuni kolme meetri sügavusel urgudes elavad ussid pindmises,  kihis elavad ussid ja kõige pealmises kihis näiteks kõdus  elavad ussid. Kõige pikemad vihmaussid kasvavad kuni 30 sentimeetri pikkuseks. Mõned liigid võivad elada kolme kuni viie aastast. Eesti rahva seas on levinud arvamus, et kui sa vihmaussi  pooleks teed, siis saab kaks vihmaussi ja kui kolmeks teed  saab kolm, on nii või. Aga kuidas on? Tähendab jah, kui vihmaussil tükk küljest ära labida lõigata,  siis ta kohe päris päris ära ei sure ja,  ja kui see tükk on, on saba poolt ja, ja väike,  siis ta võibolla elab veel mõnda aega edasi. Aga päriselt kahte vihmaussi tast ikkagi ei saa. Reeglina ta sureb ära. Aga aga kas vihmaussil on ükskõik kumba pidi ta liigub  või on kuskil tal pea ja kuskil on saba ka? Emaussil on olemas nii peapool kui saba pool  ja tal ei ole küll küll silmi, aga, aga pea pool on see,  mis liigub alati ees ja millega ta toitu võtab. Seal on tal suu, kuidas ta sööb. Selles pea pool otsas nimelt selles otsas on tal suu ava ja,  ja ta, kui ta käigus liigub, siis ta selle suu avaga võtab  nagu mulla enda sisse ja see muld liigub tal piki sooltoru  ja see orgaaniline aine, mis, mis selles mullas sisaldub  kaasa arvatud ka väiksed bakterid, seened. Kõiksugused, pisikesed loomad, kes seal on? Väga pisikesed loomad, need, need kõik seeditakse ära ja,  ja, ja kõik ülejäänud, see on siis see mineraalosa mullast,  mis sisaldab ka toitained taimedele, lagunenud aineid. Need liiguvad siit saba lt jälle välja, mis ta talvel teeb siis. Talvel talvel. Talvel, kui mulla temperatuur langeb kui muld ära külmub,  siis ta liigub mullas madalamale, sinnamaale,  kus muld ei ole päriselt külmunud. Ta keerab ennast Sõlme tähendab ta moodustab sellise kera sellise sõlme,  mille välispind oleks hästi väike. Peale selle eritab ta sinna limakihi, et võimalikult vähe  vett tast välja auraks ja on sellises väheaktiivses olekus,  kuidas vihmauss paljuneb. Vihmauss. Kuneb mitmed munad ja need munad. Olenevalt liigist kas üks muna või rohkem mune. Jätab ta endast mulda sellise moodustisena,  mida nimetatakse kookoniks. Ja see kookon on selline limakestaga kaetud kogum mune,  kus ja mullas nad valmivad ja mullas sellest kookonist  väljuvad väiksed ussid. Me rääkisime sellest, et vihmauss tuleb munast,  kuidas, kuidas see muna valmis saab, et kas vihmaussidel on  mingisugune niisugune intiimelu ka või? Põhimõtteliselt on vihmaussid kahesugulised hermafrodiidid. Iga uss on ühel ajal nii isane kui emane. Ja, ja seda intiimelu ei peakski neil selles mõttes olema,  aga kuna liigi jätkamisel on, on kasulik ikkagi seda seda  materjali vahetada siis kevadeti, kui ussid mullas kokku saavad,  siis nad mõneks ajaks ühinevad ja vahetavad seemnerakke vastamisi. Nii et kui see munarakk valmib ussi kehas,  siis ta viljastatakse seemnerakuga, mis on talletatud selles  samas selles samas ussis, aga ta ei kuulu sellele ussile. Teadlaste väitel kujundavad just vihmaussid mulla viljakuse  ja määravad sellega ka põllu kultuuride saagikuse. Sõltub mulla harimisviisist, kas vihmausse on mullas palju  või vähe. Kõige väiksem on vihmausside arv masinatega  haritavates muldades. Ökotaludes on näitajad paremad. Mulla elustik kogu looduses on äärmiselt oluline,  sest enamus aineringeid käib läbi mulla. Nad on mulla seisukohalt sellised aineringete reguleerijad. Mulla elustik, eriti vihmaussid on väga tähtsad toiduahelates,  nad on toiduks väga paljudele teistele loomadele. Peale selle nende osa Orgaanilise aine, see tähendab taime ja loomajäänuste  lagunemises on äärmiselt suur. Tavaliselt suhtutakse vihmaussi kui kala sööta,  see pole päris nii. Kui vihmausside üks ülesanne on mulla kobestamine,  siis sõnnikuussid elavad sõnnikuhunnikus  ja seal on hoopis teistsugune elu ja toitumisharjumused,  kui mullas. Sõnnikuussid teevad uue ja viljaka kompostimulla. Te looduse fondis kasvatate kas, kas täpselt samasuguseid  usse ja siit nad pärit on? Tuli, aga kas need on need kodustatud ussid? No me nimetame neid koduloomadeks, aga põhimõtteliselt on  nad ikka ussid looduses. Miks need koduloomad head on, sest nad aitavad meid,  nad kõik meie kohvipaksu ja banaanikoored  ja õunasüdamed söövad ära. Ja siis meil on kohe lille mulda võtta. Sõnnikuussid elavad vaid kõdunevas sõnnikus,  sest vajavad palju toitu. Usside töötamiskiirus sõltub temperatuurist. Hübriiduss on tubli jäätmete hävitaja. Sõnnikuuss on inimese poolt kodustatud liik,  nagu ka teised selgrootud loomad, siidiuss  ja mesilane. Mida te täna siin siin nüüd teete, mida,  mida te uurite? Me tahamegi näha seda, et, et kui noh, see see muld,  kui see on komposteerinud, siis siit tahavad nagu ussid ära minna,  nemad ei taha elada komposteeritud mullas  ja kui see muld viiakse kuhugi loodusesse Sellega läheb kindlasti kaasa, mõni kook on mõni uss,  et kas see uss seal jääb elama, kas ta seal põllu peal  suudab ellu jääda. Kuidas. Nii palju, kui me oleme neid vaadanud, neid kaeveid oleme  üks viis-kuus tükki teinud, siis isegi siin sellest hunnikust,  noh, mis ta on 10 meetri peal. Seda sõnnikuussi enam ei ole. Kui need ussid on siin senniku hunnikus nüüd oma töö ära teinud,  kas nad siis surevad ära või? Kui siia uut materjali peale mitte panna  ja nad on kõik selle vana ära komposteerinud,  siis kõikide eelduste kohaselt nad peaks jah ära surema,  sest neil ei ole midagi enam süüa. Ja kuna nad peavad saama päevas üks pool oma kehakaalust  nagu seda värsket orgaanikat, siis nad lihtsalt reguleerivad  ennast nii et nad tasapisi surevad välja  ja kogu lugu. Ussiuurijate arvamus sai kinnitust ka laboris sõnnikuussi  leidunud kompostihunnikust kaugematel aladel,  ehkki seda ussi sisaldavat komposti on sinna aastaid veetud. Millest võib järeldada, et sõnnikuuss ei jää mullas püsima,  kuna sealsed tingimused talle ei sobi. Ruumi jätkub kõigile Pole vaja karta seda,  et sunnikuss meie vihmaussi ära või välja sööb. Ussiuurijad ütlevad, et kaks hektarit rohumaad toidab ära  kaks lehma ja need kaks lehma kaaluvad vähem kui seal kahel  hektari maa sees olevad vihmaussid.
