Meie rahvuskivi on paekivi, eriti rikas,  paemaa on Saaremaa. Paekivi ei ole mitte ainult geoloogiliselt huvitav vaid ta  pakub meile ka teavet 400 miljoni aasta tagusest ajaloost. Neis paikades, kus praegu paljandub baas on kunagi olnud meri. Paele annavadki mustri, endiste mereloomade kivistunud  jäänused mis omal ajal merepõhja langesid. Alles paar aastat tagasi leiti soeginina panga alt rannast  võimas meriskorpioniga paelahmakas mida saab Loona kivimijas vaadata. Et oma saarekivi väärtustada ja paremini tundma õppida  selleks korraldasid sel suvel seitse suuremat Läänemere saart,  kivipäevad. Seni on ikka rohkem kaitstud lindu ja looma  ja taime ka, et miks mitte pöörata rohkem tähelepanu eluta  loodusele ja teadvustada seda ka siis laiemale üldsusele,  seda nii B-seitsme saarte elanikele endile kui  ka turistidele, kes käivad ja vaatavad küll,  et küll on siin Saaremaal kenasid pankasid  ja ja muidu kenasid kiviaedasid, aga võiks ju  ka rohkem. Rohkem teada, et millal need pangad on tekkinud,  mida nad meile räägivad ja kuidas inimene on aegade jooksul  kive kasutanud ja võib-olla millised kivi  kasutamisvõimalused on veel leidmata. Iga saar valis kivipäevade üritused oma huvidest lähtuvalt. Saaremaal leiti, et parim viis looduskiviga tutvumiseks on  ekskursioonid pankadele. Igal pangal on oma tekkelugu. Vastavalt tolleaegse mere pealetungile või taandumusele on  ladestunud kihtides erineva koostise värvi,  tooni ja mustriga kivimid. Maa geoloogilist kaarti mindi kõigepealt uurima soe kinina pangale. Siin avanevad siis meile ligikaudu, ütleme 419 418. Miljoni aastat tagasi tekkinud setted selles lahe kujulises  Saaremaa madalveelises basseinis, kus me näeme ühelt poolt  neid samu mudasetteid, mis on väga madalad,  vaikseveelises laguunis, teki, Ja teiselt poolt me näeme siin ainult ühte õhukest pasaaltihti,  umbes 30 sentimeetrit kus on siis valdav teramaterjal,  kus on need sfäärilised vetid, moodustised,  onkoliigid ja allpool ka üks 10 sentimeetrit lapi  veeriselist konglomeraati, mis on tekkinud sellise ägeda lainetuse,  võiks öelda tormilainetuse vööndis. Praegu me oleme siis soenina pangal, mis on  siis parim pank üldse, näitamaks seda sibulbaasi  ehk onkoliitkivi siin seinas lausa vertikaalseinas on näha  siis paljandumas neid samu ilusaid siiruviirulisi sibulalaadseid,  kunagisi organisme, mida siis nimetatakse onkoliitideks. Siin me näeme ka selle kivimi kontakti ja siinjuures  ka väga ilusat, selget kontakti teise kivimiga see kahe  kivimi kontakt siin siis viitabki alllasuvatele kunagi väga  rahumeelses ja väga elustiku vaeses keskkonnas tekki  tekkinud kivimile, millele viitab vaid ussikäikude muster,  mis siis jüriidistunud siis on tekkinud ja peaaegu ainsad siis. Elusulendid, kes siis väga vabalt selles täiesti  ebanormaalse soolsusega vees liikusid, olid  siis eurüpterused meriskorpionid, kes siis meenutavad  tänapäevas korpioni, kuid nad on siiski välja surnud,  sest nende nendele sobivad elutingimused on siiski kadunud. Paekivi kui loodusliku pärandi tekkeloo uurimise kõrval sai  kivipäevadel tutvuda ka ajalooliste kivi kasutamise traditsioonidega. Siin Lümandas on luppe põletatud üle 100 aasta. Vanad, lubjaahjud on korda seatud ja põlevad jälle. Saaremaal on sajandite pikkused kivi, kasutamise  ja kivitöötlemise kogemused. Paekasutuse ajalugu on üks osa meie kultuuriloost. Kunstiajaloolane Elmi üprus on öelnud kaarma tolomiidi kohta  et kaarma kirikute kunstirikkus tõstab selle kivimi lausa  vääriskivide hulka. Kaarma tolomiiti on kasutatud juba alates 13.-st sajandist  nii kaarma kui karja kui valjala ja kõikide teiste Kaarma  kirikute ehituses, küll portaalide, küll rai muude  raiddetailide valmistamiseks, nii et see kivi on ennast  paekasutus ajalukku väga pikkade aastate jooksul jäädvustanud. Kaarma meestele andis tolomiid tööd ja leiba. Kivil oli väärtus ja meestel oskused ja ametiuhkus. Kiviraiduri amet anti põlvest põlve edasi. Volli saia töökoda on näide sellest, kuidas kiviraidurite  dünastia püsib kaarmas tänaseni. Kui siin kolhoosi aeg kergelt maha arvata seal,  kus noh, ei tehtud seda tööd ja siis kus isa tegi kolhoosi ehitustööd,  aga elu lõpul ta oli jällegi dolomiidi peal ja. Kuni surmani ja vanaisa ja vanaisa isa nii palju kui teada on. Ja nüüd minu poeg on ka kindlalt veel dolomiidi peal,  nii et ma viis põlvkonda ma teangi, kes on meie,  meie suguseltsis teda tüüdelnud. Kunstnikud oma tööde tegemiseks said inspiratsiooni loodusretkedest,  pankadele. Aina üks pank ja pank kogu aeg mitu päeva järjest juba. Igasugused pangad Ja ma kirjutan siia peale. Pank. Raiun tähendab meistriga. Sügavale, et oleks igavese, st ajast Ja siis ma panen sinna peale selle paksu plangu. Lihvin ta ära. Et pindu ei tuleks? Ja siis on ta nagu istepink ühtlasi pank,  istepink. Istume pangal. Aga see, et, et saarlane ja eestlane on kaua aega kasutanud  ju ju kivi. Igasuguste ks asjadeks see on, On teada,  et need, need esimesed, niisugused ehitused,  mida võib tegelikult pidada ju tarand kalmeteks ja,  ja kivikirst kalmeteks, et need on, need on väga vanad  ehk siis sellest ajast, kui eestlane nagu siia alale tuli  ja ja, ja nii on ta seda kivi ikka maa seest võtnud  ja põllult kokku korjanud ja kiviaiaks ladunud. Ja noh, siinsamas seljagi taga, eks ole,  on see loona mõis, et teda on muudetud ümber ehitatud,  aga, aga kasutatud on ikka nagu kahte asja paekivi  ja ja lubi, et, et sellepärast need kaks veidrat aknaavagi  sinna on jäetud, et, et näidata nagu inimestele,  et tõesti, see maja on, on, on sellest samast siinsest  tolomiidist ja, ja lubjaga laotud. Saaremaa kivipäevad on seitsme Läänemere saare ühisprojekt,  mille kaudu saab paekivi tutvustada ka laiemalt  ja leida tellijaid väljaspoolt Eestit. Nii saavad ettevõtjad kivipäevadest ka puht majanduslikku kasu. Üks punkt on selles praktiline pool ja teine on teaduspool. Teaduspool on kahtlemata veel internatsionaalsem kui  kasutuspool ja selles mõttes ees on kindlasti väga oluline  selline kivipäevade tähistamine, nagu me täna siin Saaremaal  Loonal näeme. Praegu me oleme siiski Läänemere regioonis,  katsume Eesti siluri kive tutvustada. Ma mõtlen siin eeskätt seesmikku, kus on võtavad osa  Läänemere saared ja ja siin on pidevad kontaktid Saaremaa,  Hiiumaa, ölandi, Gotlandi, Hollandi, Rügeni  ja Bornholmi vahel. Ja kui me teeme esimese sammu oma kivi kivi tutvustamiseks,  siis ma loodan, et järgneb ka teine samm juba kaugemale  minnes Euroopasse ja, ja kui ka mujale. Elades siin koha peal, me ei teagi või ei mõtle sellele,  mis on maa sees. Me imetleme küll kauneid panku, aga nendes peituvate  fossiilide rikkusest teavad ainult geoloogid. Kevadel olid Saaremaal koos Läänemere saarte esindajad,  et üheskoos arutada kivipäevade programmi. Ühtlasi oli see naabritele kena ekskursioon tutvumaks meie  pae varamuga. Kõikidel Läänemere saartel on väga huvitav geoloogia  mis sajandite jooksul on avaldanud mõju saare elukorraldusele,  maastikule ja kultuurile. Kivipäevad ainult väärtustavad kivi kui olulist looduse ressurssi,  põhilist ehitusmaterjali ja religiooni sümbolit. Põhimõtteliselt nagu jõhvi kal läheneb. Naine on selline, et ära torgi Läänemeri on väga eutrofeerunud Ja seda eelkõige tänu väiksele veevahetusele  ehk isolatsioonile ning. Väga aktiivse inimtegevusele. Mis siis eutrofikatsioon ikkagi on? Seda võib piltlikult. Ette siis kujutada mere väetamisprotsessina  ehk siis inimene oma igapäevase tegevusega kas  siis linnade reovetega või siis hajureostusega  väikeelamutest või siis tööstusreostusega põllumajandusega saadab. Rannikuverre pidevalt suures koguses toitaineid. Kõigepealt. Tänu mere siis sellele väetamisprotsessile hakkab vohama. Taimne hõljum, mille tagajärjel siis ka suurenevad nende  loomade hulk, kes sellest vaimsest hõljumist  siis toituvad. Nii nagu. Ütleme siis kultuurtaimed ja umbrohud on  ka vetikate kasvukiirus erinev. Siin näiteks. Tegemist on Eesti rannikumeres ühe tavalisema vetikaliigiga  ehk siis põisadruga ning selle põisadru kasvukiirus on  tunduvalt aeglasem võrreldes nüüd näiteks. Niitjate vetikate kasvukiirusega seda võiks nagu nüüd  kujutada ette, siis sellise nagu mudelina. Nüüd kui me mere väetamine on väga intensiivne,  siis selle tagajärjel Niita vetikad on eelistumas olukorras, kuna nad kasvavad  lihtsalt kiiremini ja nad võivad kasvada niivõrd  siis massiliselt, et nad katavad siis lausaliselt sellesama põisadru,  mille tagajärjel põikadru kasukiirus väheneb  ning lõppkokkuvõttes selle ahistamise tagajärjel võib  siis põisadru hoopistükkis välja kaduda. Looduses õnneks ei ole mitte ühtegi protsessi,  millel ei oleks siis vastu reaktsiooni mingisugust. Siin näitaksin selliseid elukaid. Keda siis kutsutakse lehtsarvedeks on vähid,  neid on mitu liiki Läänemeres ning nad on taimetoidulised loomad. Varem arvati, et need loomad toituvad selles samas põisadrus  ning kui nüüd vaadata siin neid kahte Taimi. Siis. See taim on nüüd ära söömata põisadru ning sellesama taimega  juhtub nüüd midagi sellist, kui needsamad lehtsarved neile  peale lasta. 90.-te aastate keskel, kui siis Niitete vetikate vohamine oli eriti intensiivne. Avastasime, et rannikumeres sellesama lehtsarve  või selle pisikese vähilise arvukus tõusis rekordiliselt  vaatamata sellele, et tema nagu nii-öelda toiduobjekt oli  praktiliselt kaduma läinud. Siis tekkiski huvi, et mida see looma loom ikkagi sööb ning. Katsed näitasid, et see loom ei toitu mitte niivõrd sellest põisadrus,  kuivõrd tema lennukitoiduks on siis needsamad niited,  vetikad. Ehk siis teisalt seesama lehtsarv siis. Ühesõnaga kaitseb Neid aeglasema kasvuga taimi sellise  pealisvohava pealiskasvu eest, miks siis ikkagi varem see  lehtsarv sõi seda põisadru ning tänapäeval toitub ta  peamiselt niitetest vetikatest. Võib arvata, et tegemist oli parima ellujäämisstrateegiaga,  nimelt varasematel aegadel, kui meri oli puhtam oli  selle niitja vetika hulk väga väike ning kui see lehtsarv  seal vees ringi ujus, oli ta väga heaks saagiks kaladele. Ning seetõttu Ta lihtsalt ei tasunud eriti palju ringi  liikuda ja ta peitus ennast siis selle põisadu vahele. Nüüd tänapäeval, kui meri on tugevalt kinni kasvanud  ning sellise söögi hulk enam ei ole mingi haruldus saab ta  hea meelega sellest toituda ning Teine asi on veel ka see, et nende niitjate vetikate vahel  tegelikult kalad ei armasta tulla, kuna sealt eraldub mingisugust,  kas siis toksilist ainet või midagi muud,  igal juhul nende hulk on seal väga väike  ja see lehtsarv elab suurepäraselt. Nagu selle näite põhjal siis oli näha, on elustiku vahelised  seosed ikka väga-väga keerulised ning et neist aru saada,  kes kellega siis konkureerib. Kuidas need suhted toimivad, on vaja läbi viia mitmesuguseid eksperiment. Tekitame selliseid väikeseid koosluse moodi kunstnikke,  kooslusi, kuhu sisse pannakse kindel hulk taimi  ja kindel hulk loomi. Ning katse lõpus siis vaadatakse, mis sellest kooslusest  välja arenenud on. Et see valik siis, kuidas neid looma taimeliike valitakse,  mida katsesse pannakse, baseerub siis selle peale,  et võetakse meres siis kõige sagedasemad  või domineerivamad liigid oletatavasti nende mõju on  siis mereelustikule kõige suurem ning siia sisse pannakse  siis konkreetses katsesse, praegu läheb agarik,  see on siis vetikas, millest on võimalik toota  siis marmelaadi ja, ja teised loomad, mis sinna praegu sisse lähevad,  on nüüd needsamad lehtsarved, kes. Eeldatavasti siis kaitsevad siis mererannikut. Suurenenud niitjate vetikate vohamise vastu  selle katse tulemusena me siis loodame teada saada. Kes, mis liigid omavahel konkureerivad, kes  mida sööb ning selle kaudu on võimalik ka ennustada,  siis rannikumere tulevikku, ehk siis, kui me teame nüüd seda  reostuse hulka, mis sinna rannikumerre suunatakse. Me võime välja arvutada, milliseks rannikuperi kujuneb. Ehk siis, kui me teame, kui palju verd väetatakse. Me oskame ka ütelda, milliseks meri kujuneb. Ja sellise teadmisega on võimalik siis  keskkonnaministeeriumis näiteks otsustajatel  siis meile ütelda, milline on see meri, millist me tahame  ja kui palju me seda üldse reostada võime,  et kust alates tuleks need meetmed väga tõsiselt tarvitusele võtta. Nüüd lähevad need võrgukesed siis vette,  inkubeerimisele on umbes kaks nädalat sees  ja siis saab teada, mis, nagu asjast sai. Minusugune. Raske mees siia ülesse redelile ronib. Siis. Peab ju ikkagi päris tõsine põhjus olema. Oleme sooloog-Nikolai, Laanetuga Paadrema jõe ääres,  mis on seni veel küllalt heade vähijõgede nimekirjas. Paadrimaa jõgi on ka üks 10-st Eesti seirejõest,  kus on pidevalt jõevähi olukorda jälgitud. Kuidas vähisaak on? Siin on vähisaak selle jõe kohta selles mõras momendil on  päris soliidne, aga aga, aga täna on vähisaak küllalt kesine. Ja noh, see ei ole nüüd mitte mingi saak,  vaid see on lihtsalt uurimise seire püük,  neli-viiskümmend, vähki. Ehk täna 20 võrra kohta, nüüd tuli, aga paremad püügid on  siin olnud ikka niimoodi, et üle 400 ja 200 ringis. Ja eelmine aasta oli juba 80 tänavu aasta,  siis on näha, et ta on veel väiksem ja mis üldine tendents näitab,  et keskmine ka pikkus hakkab vähenema. No see on siis selge ülepüügitunnus. Vähid püütakse välja väga noorelt, Nad ei jõua täiskasvanuks saada,  järelikult paljunemine väheneb ja nii ongi jões vähe vähki. Vähi looduslikuks vaenlaseks on Mikk. Ka saarmaas sööb vähki, kuid ta ei muutu vähiarvukuse ohtlikuks,  sest neid ei ole nii palju kui Ameerika naaritsat. Vähiarvukuse vähesuse üks olulisi põhjusi on elupaikade vähesus. Paljud jõed on kinni kasvanud ja neid ei sobi enam vähile. Vaat nüüd, kaks päeva oli vihma ja vesi tõusis. Terve meeter, sellega tuuakse alla ka setteid,  aga kuhu need setted jäävad, osa läheb vuhinal merre,  aga praegu need seted osaliselt siis kuhjuvad ainult  jõekallastele tekivad sete padjandit ja vaat seal hakkab. Kinnikasvanud jõgedes pole vähil piisavalt toitu  sest täiskasvanud vähitoidulaud sõltub suurel määral kalast. Kui toidunappuse tõttu kaovad jõest vähid,  siis kaovad ka need liigid, kelle toiduks on vähk. Nii et kõik on omavahel seotud. Vähieluks on hädavajalik puhas vesi. Kunagise põllumajandusreostuse tagajärjel rikutud veekogud  vähielupaigaks ei sobi. Vähk ise on hea indikaator liik, näitamaks veekogu  ökoloogilist seisu. Kui me võtame jõelt isepuhastus ja See võim ära tähendab, et võtame ära talt esiteks tema pikkuse,  et ta ei saa enam puhastada. Vanad jõed olid vanasti jõed kolmandiku või neljandiku võrra,  mõned kaks korda üle kahe korra pikemad. Ja nad sisaldasid kärestikke hauakohti. Ja seal toimus aeratsioon kärestikest üleuhtumisega. Nüüd me oleme teinud. Sirgeteks kanaliteks kuivendamise ja jõgede õgvendamisega on  jõed muutunud ühetüübiliseks. Puudub mosaiiksus. Selle tulemus on see, et ka vee elustik on ühesugune. Kadunud on liigiline. Õnneks on veel looduslikus seisundis jõgesid  ja nii on võimalik tingimusi võrrelda. Seeria mõte ongi välja selgitada Eesti jõgede tegelik  seisund ja siis juba mõelda, mida ette võtta,  kuidas neid kaitsta. Märgime üles ka. Ära rebitud või siis taastuvate sõrgadega eksemplarid. Need on vajalik selleks, et hinnata kiskjate koormust. Näiteks siin jões on ka üks väga oluline vähivaenlane,  see on Ameerika naarits ja kui seda on palju,  siis sageli naarits võtab urgudest hakkab välja kiskuma,  aga ta saab kätte vähisära. Ja kui vähk jääb selle nokisega kuskile kalda alla kinni  ja välja ei saa, tõmbad, siis ta rebib muidugi hammustab  sõra otsa ära või siis rebib sõra otsast  ja see näitab ära, et siin on reaalsete vaenlaste. Vähk on väga oluline lüli vee ökosüsteemis tal on jõe  elustiku taastamine, siis kindel roll. Jõevähk vajab meil väga tõsist kaitset, sest vähiasut  tervikuna on Eestis tugevasti kahanenud. Seda enam, et jõevähk on ka loodust rektiivi viienda lisa liik. Need on liigid, kelle kasutamist ja loodusest võtmist  reguleeritakse kaitsekorraldus meetmetega. Jõe elustiku taastamine on Natura liigile,  elupaiga loomine. Veekogu mosaiiksus. Eriilmelisus ongi garantii selleks, et liik säiliks.
