2007. aastal ei olnud ajakirjanike käimine Afganistanis  üldse tavapärane ja seetõttu ma arvan, et  selle dokumentaalfilmi kõige suurem väärtus ongi see,  et me, me näeme suhteliselt palju, me sõidame ringi,  me käime Kabuulis, me käime Laskargas, me käime Kandaharis  ja ka see intervjuude koosseis on üsna muljetavaldav alates ÜRO,  st narkokaubandusega võitlejad ja, ja ka tegelikult Eesti  poisid noh, räägivad võib-olla esimest korda üsna avatud  tekstiga ja avameelselt noh näiteks kuuetunnisest tulevahetusest,  et kui seni võib-olla pressis on kasutatud sellist külma  väljendit nagu kontakt lahingtegevuse kohta,  et siis seal kuulipilduja ütleb, et minu esimene ülesanne on  anda nii-öelda moona, et, et moon otsa ei saaks,  et see tegelikult annab aru, mida poisid seal aeg-ajalt olid  sunnitud tegema. Eestlased nimetavad kokkupuudet Talibaniga kiretult kontaktideks. Neid tuleb ette sageli, kuid siiani on eestlastel õnne olnud. Ühtegi inimelu kaotatud ei ole. Brittidel on jaanuari seisuga lahingtegevuses hukkunud 25 meest. Selle filmi nimi on omamoodi sümboolne selles mõttes,  et kui ameeriklased tungisid Afganistani,  siis Kandahari lennujaama langesid tegelikult viimased  pommides oli koht, kus loodeti elusana leida Osama bin Ladenit. Me teame, et teda sealt ei leitud, aga seal on siiani tava,  et päeval, mil langeb koalitsioonisõdur,  on lipp pooles mastis. Ja mis oleks veel sümboolsem, kui see, et päris mitmel päeval,  kui me seal filmisime, oli lipp pooles mastis,  ehk siis ei jäänud Talebani viimaseks tugipunktiks. Anti meile juurde, enne olime selle kaardi meile otsa. Jala ja siia alasse lähemegi siit kuskil 75,  aga siis läks kõrgemaks ka või selles mõttes,  et põhja poole ka ongi põhjapoolse, saada ots üles. Tore kohtumine oli Eesti diplomaadi Toomas Kahuriga,  kes oli siis Eesti asjur Afganistanis. Esimest korda siis õnnestus näidata, kuidas sõjaolukorras  töötab Eesti diplomaat. Tõsi, meil ei olnud ka vahel õnne, sest näiteks mitu päeva  ette valmistatud läbirääkimiste retk laskarga haiglas,  mida siis Eesti välisministeerium toetab,  sai kesta umbes viis minutit. Enesetapupommi hoiatus ja Briti turvamehed,  kes meid siis turvasid, sel hetkel otsustasid meid sealt  ruttu-ruttu ära viia, et noh ühest küljest kahju kaadreid ei ole,  me olime just leidnud muide vene keelt kõneleva haigla  peaarsti aga ega seal vaielda ka midagi ei ole,  et nagu ajakirjanikud armastavad öelda, et elus on  ka tore olla. Kõige ekstreemsem elamus oli Kandaharis käik,  sest me sõna otseses mõttes lasime sõjaväelaste juurest jalga. Mina, operaator Tauno Peit ja Ahto Lobjakas. Võtsime kohaliku tõlgi ja käisime ära siis Talibani  sünnilinnas Kandaharis. Ma olen pärast seda oma lääne ajakirjanikele rääkinud,  et ega see see väga mõistlik tegu ei olnud,  sest sa sõidad mööda. Hiwa number on ehk siis kiirde number üks kesklinnas  halvematel nädalatel seitse enesetapurünnakut  ja nii edasi, nii edasi. Sõidad mööda mulla Omari mošeest mis ilmselt ei saa kunagi valmis,  et see noh, mõnes mõttes tundus, et see on nagu film. Aga, aga sa oled ise selle filmi sees, et ma usun,  et need kaadrid on üsna väärtuslikud. Me sõidame mööda Kandahari peatänavat, mis väidetavalt on  üks ohtlikumaid teid kogu Afganistanis. Pärast mitut ebaõnnestunud katset leidsime me lõpuks  kohaliku tõlgi, kes oli nõus meile linna näitama. Ma arvan, et sellest filmist saab üsna hea ülevaate,  milline oli olukord Afganistanis 2007. aasta kevadel. Head vaatamist.
