Viimase paari aastaga on Karula maastikupilt oluliselt muutunud. Maastike hooldamise eest maksab Karula rahvuspark talunikele  toetusi ja nii on võsavarjust nähtavale tulnud kaunid kuplid  ja vanad taluhooned. Kui palju on veel säilinud traditsioonilist talu arhitektuuri? See selgus rahvuspargi kaitsekorraldus kava tarvis tehtava  inventuuri käigus. No teie viisite läbi Karula rahvuspargis hoonestuse  või hoonete inventuuri, mida see näitas? Kõikidest nendest nüüd. Taluehituslikest hoonetest ütleme üks kolmandik on  siis kuidas seda nüüd defineerida? Etnograafilise ajaloolise väärtusega neid,  mis oleksid vajalikud oma selle väärtuse poolest otsekohe  muinsuskaitse alla võtta. Neid on üksikuid. Aga samas siis jällegi neid, mis tänu sellele,  et nad on rahvuspargi maa-alal, kus peab säilima Pärandmaastik koos sinna kuuluva vastava ehitustikuga. Selles mõttes omandab ka suhteliselt selline noh,  ma ütleks, hiline ja suhteliselt Selline mitte väga omapärane palkehitus siin erilise  väärtuse ja kuulub siis kas just muinsuskaitse alla,  aga mingisuguse kaitse alla. Praegu olemegi jõudnud vist ühe sellise väga väärtusliku. Juurde, jah, see on nüüd hoone, mis igal juhul peaks olema  siis ka kohe muinsuskaitse alla võetud. See on siis sibula rehielamu, see on siis suurema talu  vanapärane vehielamu algselt siin ühte osa tema  konstruktsioonist näeme selgesti, see on nüüd rehealune  ja siis selline. Võromaa ehitusele omane Väikene juurdeehitus, seda on näiteks koomitsaks kutsutud. Jah, ja siis need on siin säilinud, võib öelda algsel kujul. Ja siis see ülejäänud, need osa, see tähendab  siis see konkreetse rehetave või vehetoa osa  ja kambrite osa on siis sinna allunud korduvale  ümberehitamisele ja rekonstrueerimisele sellel hoonel  konkreetselt muidugi on ka kultuurilooline selline  kaitseväärtus seoses koolijuht Leinusega  ja tema sünnikoduna on see tuntud ja ja mingisugune selline  väärtus on siin täiendavalt. Tänu sellele, et siin elavad suviti inimesed,  on hoone säilinud. Kuigi hoone on väga vana, ei ole mõtet püüda taastada  selle algse kuju, vaid hooldada ja säilitada seda sellisena,  nagu see on. Ka püssi rehielamu on algselt olnud eluhoone. Ajaloolise etnograafilises mõttes on ta üks väärtuslikumaid  hooneid rahvuspargis üldse. Juba siis, nii et mitte ainult siis nurgatapp ei ole kirvega  puhta kirvega vaid ka siis, kui me vaatame neid pindu  siis ka need on kirvetöö. Saage ei ole see puu näinud. Ja see siis tähendab, et kui vana ta on noh,  pere naine. Räägib, et, et see on kolm põlve vähemalt vana noh nüüd  ehituslikult ma hindaks küll, et, et see on Siis noh, näiteks võib-olla isegi Kristjan Jaak Petersoni  kaasaegne hoone Suur asi on see, et omanikud oskavad hinnata hoone väärtust  aga sellise suure hoone taastamine käib ühele perele üle ihu. Rahvuspargi abiga on alustatud katuse lappimist. Üheskoos omanikega tuleks leida hoonele ka mingi funktsioon,  mis oleks võimalikult sarnane esialgsele. Kui hoonel ei ole katust, siis ta lihtsalt laguneb. Mis on juhtunud paljude hoonetega? Mida me siin võime näha? No siin näeme ühte. Vana aitab. See on samuti nüüd objekt, mis sisuliselt peaks olema muinsuskaitsealune. On, kui vaadata, siis samuti pärit. Saeeelsest ajastust vana ja siin on kõik Eesti vanemale  aidale omasid tunnusjooned kõik selgelt näha. Nii hästi tema see kõrge made kui ka siis need paigutus kaks  erinevat aidaruumi. Samuti need piidad, madal aidauks. Kõik on siin omas paigas, muidugi. Õnneks on hoonel katus peal, kahjuks on see eterniit. Ja noh, muidu ka see hoone oleks nüüd küll üks nendest,  mis kuuluks restaureerimisele, siin on näha,  et otsa palgid on läbi. Et see tähendab siis, et see hoone tuleks võtta ilusti  korralikult laiali, komplekteerida uuesti,  asendada täpselt kõlbmatud palgid ja panna ta uuesti ülesse  kokku samal koju, nagu ta on samasugune nägi ait välja 300  aastat tagasi. Eestis. Jah, ja ja see on nüüd vanemat tüüpi ait siin säilinud. Üksikud vanad taluhooned on säilinud tänu sellele,  et neid on kasutatud tervikliku, traditsioonilist  talukompleksi on märksa raskem leida. Enamikel juhtudel on osa hooneid, kui tarbetuid ära köetud  või laguneda lastud. Mundi taluõnn oli see, et peremees külarahva jutu järgi olla  olnud väga ihne mees, kes hoidis isegi vana täinaha alles. Õnneks oskavad ka mundi tänased omanikud hinnata seda väärtust,  mis on nende kätte sattunud. Ja siin on nüüd kõik olemas, siis, mis ühe talukompleksi  juurde kuulub. Jah, siin on säilinud kõik need hooned sellistena,  nagu nad kunagi olid. Millest me alustame, alustame kõige kaugemast hoonest  lausrehest kunagi nõukogude ajal oli siin kanala sees,  sellepärast on need naljakad aknad siia sisse tehtud. Mis aastast see ehitus pärit on, võib seda üldse  nii täpselt öelda. Väga täpselt ei saa, noh pealt sae tulekut on ta tehtud,  pakuks kuskil 1808 20 selles ringis peale päriseks ostmist,  tõenäoliselt see koht osteti 1876. päriseks. Et ilmselt siis läks see suurem ehitusbuum lahti peale seda. Siis peale rehetuba on ehitatud järgmine järk,  mis on nüüd näha ilusti kiiludega külge jätkatud. Sellele rehetoale. Nii et see osa, mille all me praegu seisame,  on hilisem Meil on juba järgmine. Ja ja siis edasi on mingil hetkel. Kas või nüüd kuidagi seoses linakasvatuse tulekuga,  noh, siin on kunagi olnud linamurdja, mida hobustega ringi aeti. On vaja olnud veel suuremat pinda ja siis on tehtud ta  laiemaks ja pikemaks. Kui palju sellisesse talukompleksi üldse omal ajal neid  hooneid kuulus? Kõik see, mis oli hädapärast vaja. Kui vili oli koristatud, pekstud ja kuivatatud  siis oli ta vaja kuskile panna hoiule. See koht on seal. Vasakpoolne on see on siis viljaoit ja tähendab see on riide  ja viljaait. Vasakpoolne oli riideait ja parempoolne viljaait. Ja see on kõige vanem hoone sellest kompleksist tähendab osa  sellest hoonest. See on tehtud veel enne kirve tulekut enne 1800 kuuekümnendat. Kuni siiamaani selle palgini see on ilmselt algselt olnud  saun ja siis on ta tehtud kõrgemaks peale siiatoomist  ja teine pool juurde ehitatud. No see on nüüd korstnaga suitsusaun, mis asi see on? Kunagi peale sõda läks moodi see laudkorstna pealepanek selleks,  et suitsu välja lasta kütmise ajal, aga mina seda väga  õigeks ei pea. See räpnaauk, mis oli seina sees, see laseb ikkagi sauna  rohkem soojeneda, et see suits liigub seal rohkem noh,  teeb tiiru peale ja soojendab need seinad paremini ülesse. See on nüüd elamu. See on samast ajast pärit kui lahus rei. No peaks olema, või, või on siis aasta või paar varem? See maja nagu rehigi on ehitatud kolmes järgus,  see kõige varasem pool on ka kuskil seal 1880. paiku  ja selle keskmise osa kohta vanuseks pakuks võibolla kuskil  1910 kuni 20 ja veranda kindlasti kuskil pealt  kolmekümnendat noh, võib-olla vahetult enne sõda. See on siin puidust vihmavariand, see on eelmise peremehe tehtud,  aga nüüd on ära lagunenud. Kas see tuleb taastada nüüd? Puidust, või tuleb metallist teha või mis teil plaan on,  sellega? Noh, ma tahaks teha ikka puidust tagasi,  sellepärast et see on selle maja juurde kuulunud  ja ja asi on väärt siis, kui, Kui ei ole kõiki stiile segamini aetud, noh,  siin majas on isegi kolm-kolm aega. Ja kui võtta veel kolm aega juurde, siis,  siis kaob selle maja terviklik pilt ära. Kui palju te peate jälgima mingisuguseid ettekirjutusi,  kui te taastustöid teete? Tähendab ettekirjutusi on, kuna see talu asub rahvuspargi territooriumil. Siis. On siin soovitatav ja jõudumööda püütakse  ka toetada seda, et, et säiliks traditsiooniline maa  arhitektuur oma noh, võimalikult esialgsel näol. Kahjuks ei ole meil taluarhitektuuri veel väärtustatud,  nii puudub ka süsteem, kuidas ja mis vahenditega seda kaitsta. Kuigi kaitstavate loodusobjektide seaduses on öeldud,  et rahvuspark on loodud ökosüsteemide, maastiku,  bioloogilise mitmekesisuse ja rahvuskultuuri kaitseks Kultuurisõna on seaduses sees. Kui rääkida sellest rahvuskultuurist Karulas,  mis see on siis kindlasti üks osa sellest on vanad hooned,  vanad talu kompleksid ja Karula. Üks kaitseväärtusi on pärandkultuurmaastikud. Need kaks asja on omavahel nii lahutamatult seotud,  et me ei saa rääkida maastikest ilma inimeseta  ja inimese eluasemeta selles maastikus. Ja, ja samamoodi me ei saa rääkida sellest rahvuskultuurist  ilma Karula looduse, ta üks on kujundanud teist  ja teine esimest ja niimoodi vähemalt kahe aastatuhande jooksul. Sellest ajast on nii-öelda püsielanikkonna andmed siit. Ilmselt seesama kohti oleks hoopis teistsugune,  kui neid talusid siin tagaplaanil ei oleks. No mina väidan küll, et, et see maastik oleks,  ei oleks nii mitmekesine. Ühtepidi selle võrra, et, et inimese eluase siin keset neid  kupleid on selle maastiku selliseks kujundanud aga  ka teistpidi puhtalt visuaalselt, kui nüüd kujutada ette,  et, et seda katust siin ja seda seal ja kolmandat seal ei oleks,  siis see pilt oleks palju igavam ja, ja võib  ka öelda, et ta ei oleks eestlasele nii armas. Sest mingil määral on siin Karulas säilinud just see  Lõuna-Eestile omane maastikupilt, kus on need kuplid,  väiksed metsatukad, väiksed niidujupid ja  selle keskel siis see vana talumaja, see pilt meie kõigi  lapsepõlvest ja ja kui seda kuskil üldse hoida,  siis peaks ju olema see just nimelt raha paluks. Park peaks olema kaitseala. Aga kuidas, millised need tegevused on, kuidas te olete seda  rahvuse või tähendab rääkida sellest arhitektuurist nüüd  nagu toetanud ja edendanud? Ausalt öeldes ei ole see Eestis üldse mitte nüüd paika  pandud või ära lahendatud. Kuidas üks rahvuspark peaks kaitsema arhitektuuripärandit? Me oleme püüdnud, me oleme teinud siin kaks aastat kooli. Et lihtsalt näidata, kuidas, Vanu hooneid säilitada, kuidas uusi hooneid vanapärasel  viisil ehitada aga ka puhtalt selleks, et,  et inimeste teadvusesse jõuaks, et need vanad hooned on väärtuslikud,  et nad on osa meie pärandist nüüd vastavalt nendele  inventuuri tulemustele, me oleme püüdnud toetada  materjalidega seda, et, et päästa kõige väärtuslikumaid hooneid. Ainult väikeste toetuste, inimese harimise  ja positiivse eeskujuga ei suuda rahvuspark kaitsta Karula  kultuuripärandit ja seda miljööd, mis siin veel praegu alles on,  peaks olema mingi riiklik toetussüsteem,  mis toimiks läbi kohaliku inimese, et elu  ja järjepidevus kestma jääks. Ma räägin ühe niisuguse loo. Kui ma kaks aastat tagasi käisin norralastega siin  siis seesama kotkanoka ääres norralane viskas,  pani põlvili maha, eks, ja, ja palvetas,  ütles, et ma kusagil ei ole nii puhta. Loodust veel näinud. Meil nagu Lääne-Euroopa On nagu rabadest peaaegu tühjaks jäänud,  et. Eestis on veel väga suured võimsad rabad olemas. Kes loodusesse mingil põhjusel ei jõua, seal on võimalik  nüüd interneti vahendusel jälgida ühe kurepaari kevadisi toimetusi. Nimelt paigutati eelmisel nädalal Eestimaa looduse fondi  ettevõtmisel Matsalu kurepesa lähedusse puu otsa kaamera. Läksime meiegi uurima, mis elu see internetikangelane  siis elab. Millal see toonekurgede asustus Eestisse üldse jõudis,  nad on siin. Üsna värsked tulijad. Jah, valge toonekured ei ole sugugi mitte nüüd põlised  asukad meie maadel. Esimene valge toonekure pesa leiti Eestist 1841. aastal,  siis pesitses üks paar Vastseliina lossi varemetel. Püsiv asurkond tekkis Eestisse alles umbes 100 aastat tagasi. Ja nüüd käesoleva sajandi või siis möödunud sajandi. Keskpaigast alates on arvukus ikkagi väga kiiresti tõusnud  ja miks meil valge toonekure arvukus on tõusnud,  tuleneb ilmselt sellest, et valged toonekured on meil levila  põhjapiiril ja kuna siin leidub rohkesti sobivaid pesitsuspaiku,  tähendab on sobivat ala, kust leiab palju toitu  ja ikka levila äärealadel, kui, kui on toitu rohkem,  siis kipuvad linnud või ükskõik mis loomad sinna edasi kolima. Et toonekurgede arvukus on jah siis väga kõvasti kasvanud  lausa kusagil kümnekordistunud viimase 60 70 aasta jooksul,  nii et, et praegu võime rääkida tõesti kuni neljast 1000-st paarist. Suur toonekurgede arvukus viitab headele elupaikadele. Lääne-Euroopas saigi 20. sajandi algul valgele toonekurele  saatuslikuks märkalade hävimine. Kuivendamisega kadusid pesitsus ja elupaigad. Lindudel polnud enam süüa ja mitmel pool hakkasid nad lausa  välja surema. Valge toonekurgede arvukus läks niivõrd kõvasti alla,  siis. Loeti valge toonekurge vahepeal lausa väga ohustatud liigiks,  aga on juhtunud jah, nii et just meil siin Eestis on  ka nendel kõige halvematel aegadel on toonekure arvukus  pidevalt tõusnud. Et meil võib tõesti olla raske mõista seda,  et miks seda liiki üldse kaitsma peab. Viimastel aastatel on hakanud valge toonekurg üha rohkem  vesitsema elektripostidel. Ornitoloogid arvavad, et selleks põhjuseks võib olla valge  toonekure suur arvukus ja sellest johtuvalt looduslike  pesapaikade puudus. Kas see, et toona kurad siia elektripostide otsa vesi teevad,  on ka mingisuguseks probleemiks? Tone kurel endale see probleemiks ei ole,  sest. Pesas pojad eriti lühistesse ei satu. Ja ja pesale. Linnud. Niimoodi pesale lennates või pesalt ära lennates  ka eriti juhtmetesse ei satu, sest nad on ikkagi osavad lendajad. Ja pealegi lendavad toonekured pesalt ära,  liueldes nad pesast eemale ja üldjuhul siis ikka juhtmetest eemale. Et, et juhtub ikkagi väga harva, kui mõni toonekurg  juhtmetes seda hakka. Küll aga tekitab see inimestele probleeme,  sest need pesad on suured, sageli läbi vettinud. Pesa koosneb mitte ainult oksadest, vaid ikkagi suuresti  mullast ja mätastest ja üks korralik toonekure pesa kaalub  mitusada kilo kilo ja. Suuremad pesad isegi tonn ja, ja mõnikord rohkemgi  ja oma raskusega nad lihtsalt suruvad juhtmed puruks või,  või siis niiskusega, tekivad lühised ja,  ja ja selliste elektririkete parandamine läheb ikkagi vägagi kulukaks. Meile tundub, et lihtne oleks kuidagi ära meelitada postid  otsast panna sobivaid pesaaluseid lähedusehoonetele,  puudele, või siis lausa tõsta kõrvale. Nüüd uus post, aga toone. Kured on niivõrd pesapaiga truud, et sageli ei saagi aru,  miks nad ei koli näiteks 10 20 meetrit eemale,  vaid tulevad ikka siiasamma posti otsa tagasi. Eesti energia möödunud aastal proovis seda,  et tõsteti mõned kõige probleemsemad pesad siinsamas Tartu  ümbruses elektripostidelt ära ja tehti pandi  siis spetsiaalse posti peale kuhugi vahetusse lähedusse  ja mitmel puhul toonekured kolisid ümber,  aga, aga nii mitmelgi juhul. Vähemalt tänavu kevadel on näha, et pesaalused on tühjad. Et toonekured ei ole ümber ümber asunud uutele pesadele. Praegu on just see aeg, kus toona kured on pesal haudumas. Nii isas kui emaslind istuvad munadel umbes kuu aega  ja mai lõpuks juuni alguseks peaksid pojad olema koorunud. Poja kasvamine võtab aega paar kuud ja alles  siis on nad võimelised lendama. Augusti lõpuks tuleb aga valmis olla pikaks lennureisiks Lõuna-Aafrikasse. Toetasime mugavalt. Kivile ajasime juttu. Ja mina katsun äkki midagi karedat. Nüüd tõstis pea üles Ema karu. Koos poegadega ja emakarulasi pea alla, et ta rahustab. Nüüd jääb kõik vaikseks. Me peame vist ära, mida lähemale siit ei tohi minna,  me peaksime siit üldse ära minema. Selle kevade siis seal üle, ela sinnapoole. Sinna, see on päkaosa. Niimoodi on ta siia astuma. Ema karu jälg on siin kõrval. Siin aitab natukene, see on karudele muidugi väga meelepärane. Kuidas see hais meelitab nad siis siia kohale,  aga no nüüdseks on nende söögiajad läbi. Siin on nii kalavangid ja kaera ja. No aga nagu sellest asjast näha, kõige paremini lähevad  peale ikka need lehmamaod. On mai algus ja karud on liikmed veendunud,  et karu koos poegadega on pesast lahkunud. Seadsime sammud koopa poole, et natuke lähemalt uurida,  milline oti eluase seestpoolt välja paistab. See ongi see koht, kus kui siit vaadata,  nüüd paistab. Paistab tagapool üles murdunud kuusekänd  selle kännu all. See karu oligi seal suure haava kõrval 50 50 meetrit siit  sellest meie rajast, aga muidu öeldakse ju,  et see poegadega emakaru kõige rünnaku valmim ja. Praegusel ajal kui noh, nagu nüüd või suvel  või kui satud metsas poegadega ema karu peale,  siis on kavalam kaugemal hoida. Ja ohtlik on ta sellisel juhul, kui sa satud ema  ja poegade vahele. Ma ei tea, mis pärast talvel, kui ta pesa peal on,  siis see ematink nii tugev ei ole. Või pole ta veel välja arenenud või igatahes ta lahkub,  ta ei jää sinna poegade juurde, ta ei kaitse  nii hirmsasti pesa nagu suvel suvel ta oma poega kindlasti  maha jätta. Nii nüüd oleme karupesa vahetus läheduses ja. Päris hea on jalutada niimoodi teada, et karu kindlalt kodus  ei ole. Üks. Selge välja paistab, kui karu kevadel üles ärkab,  siis öeldakse kõigepealt see tema esimene eksperiment,  et tal on tropp tropp talve jooksul tagumikku tulnud. Ta. Väljutab oma selle tropi ja siis edasi, on ta valmis toituma,  see on siin pesa peal hästi näha, isakarud tavaliselt teevad  siukuse kilomeetrise ringi, tulevad pesa juurde tagasi,  kuskile sinna, jätavad oma selle esimese junni  siis maha. See on nüüd klassikaline karukoobas,  kuigi mina esimese sellise, mis ma leidnud olen,  tavaliselt on olnud karupesad kuskil noores kuusikus,  umbes sellised kuused nagu siin. Hästi tihe. Siis on maa sisse. Kaevatud üks auk, mis oleks nagu pada See on siis alguses täidetud kuuseokstega,  siis pealt samblaga ja pealmised kuused on  siis ära muritud või on neid kaugemalt veel üles tõmmatud,  on tehtud nagu väikest katust ka, aga kus su vana emakaru  siis siin külitas? Siin oli tema. Lebamise ase magas, siit on need pojad tagant ära kisku,  see oli mullaga kinni. Umbes nii, tema siin. Kuulas siis koos oma poegadega poja pojad ikka tema juures,  pojad olid kusagil siin tema all. Ja siis, kui, Seda karu filmisime siis siit ta umbes niimoodi vaatas seda asja,  mis seal toimub, see oli tema auk, pojad hakkasid väga kädistama,  siis ta laskus alla tagasi, siis ta rahustas  ja lakkus neid ja proovis teha kõike selleks,  et et pojad, vaike. Ega see meie meie karude uni eriti sügav pole,  on lihtsalt ühes kohas ja magab, aga nii et  ega ta niimoodi päris unehõlmas ei olegi,  päris uneulmas ta ei ole ja ta kuuleb ja võtab vastu,  mis ümberringi toimub ja reageerib kiirelt  ja nuusib ja nuusib ja kõik mida iganes. Nii et kuigi räägitakse sellest, et karu magab paksu talveund,  on ta tegelikult valvel ja kuulab ja vaatab,  mis ümbruskonnas toimub. Seda kindlasti. Ma pole küll ise näinud, aga räägitakse,  et kui on rasked talved ja 40 kraadi külma  ja et siis on ta uni sügavam ja ja et on ikka päris päris,  magab kohe, et võid juurest mööda minna ja sakutada teda ja,  aga ma hästi ei usu. Nii palju, kui minul on kokkupuuteid nende asjadega olnud  või mida ma kuulnud olen, siis. Ta põgeneb kohe kiirelt, see oli väga, väga hea närviga karu. See jahimees, nüüd, kelle koer aukus, see tuli siitpoolt küljest. Ma kujutan ette, et ta kuskil siin noh, kännu tagant välja  jõudis siit kuskilt ta nägi seda karu. Koer aukus, tal koer, aukus tal siin kännu otsa juures,  kui tema sealt poolt küljest lähenes, märkas ära,  et on karu, vilistas oma koera ja koer kuulas kohe sõna,  eks koer sai ka aru, et kähriku kohta on see asi natukene suur. Liiga suur saak. Hea, et tal oli selline koer, kelle ta sai ära kutsuda  ja mees oli rahuliku närviga, et ta seda karupesa pealt  minema ajanud. Sellel pesakonnal karupoegadel oli õnne kohtumine inimesega  lõppes neile õnnelikult ja nüüd peaks nad koos emaga  ümbruskonna metsades ringi luusima. Kui suvi läbi ja saabub taas sügis, otsivad otid endale  sobiva koopakoha, et taas talve õnne jääda. Aga sinna on veel üsna palju aega.
