Siin on nüüd uus putukate elu tärganud. Jah, sellistes puudes, mis on vigastatud,  koor on vigastatud või maha tulnud, kas noh,  siin, Ilmselt on ta kas raietööde käigus pihta saanud  või midagi muud. Ja tihtipeale sellistes kohtades siis asuvad elama putukad,  puidus, elavad putukad, siin võib näha mõningaid väljalennuavasid,  kust need putukad on puu sest välja tulnud,  näete siin sellised ilusad ümmarikud augud  ja see viitab sellele, et tegemist on puiduvaablaste väljalennuavadega. Ma võtsin siia mõned kaasa näitamiseks. Siin karbi sees, siin on neid praegu mul kolm liiki olemas. Sellised putukad. Need valmikud siis emas putukas muneb oma pika munetiga  sinna puidu sisse. Enne ei ole midagi näha puidu pinnal, kui vast on nukkunud  nukust tulnud uus valmik ja see on siis sealt ennast välja  närinud siis on alles puidu pinnalt näha. Aga, aga noh, siin on nüüd neid üsna palju ilmselt sees olnud,  kuna siin on rähnid maha toksinud koort ja otsinud siit süüa  mitte koort, vaid seda puitu ja siin võib igal pool neid  käike näha, see puu on seest üsna-üsna ära aetud vastsete poolt. Et selles puus toimub tõsine varjatud elu. Aga kui kaua see nendel putukatel aega võtab,  et see puu siis nüüd lõplikult ära süüa? Ei, seda ei oska ütelda, sellepärast et vahel näeb ju  selliseid kuusk, mis on seest juba täiesti tühjaks läinud. Siit kõik see välja. Varisenud algul võib-olla rähnid aitavad kaasa,  pärast pudeneb ise välja ja kasvab järjest. Siit kasvab peale järjest teda kogu aeg ja. Tekivad sellised paksendid, see puu püsib tükk aega püsti,  kui, kui tuul teda ümber ei lükka. Aga kui ta pikali kukub, siis jõuab putka kat elu jätkub,  ega see ei lõpe siis sellega. Ei siis tulevad uued liigid ja. Aga konkreetselt see liik on siis oma oma töö teinud,  noh kui ta nüüd kukub pikali se puu ja noh,  on veel värske, eks ole, võib-olla aasta-paari jooksul veel,  see on ta sobilik vähemalt aasta jooksul munemiseks  ka puiduvaalasele, kuidas see uurimine käib,  et üks asi on, see, me siin tuleme väljast vaatame,  et ahah, siin on need lennuavad ja ja rähn on peal käinud,  aga, aga kuidas see uurimine tegelikult käiks,  et see puud tuleks võtta maha ja siis lõigata tükkideks  ja vaadata, mis seal sees toimub? Jah, see on üks võimalus. Aga kuna seal puu sees enamasti on vastsed  ja neid vastseid on väga raske määrata või mõnede liikide  puhul ei osatagi neid määrata, mis liigiga tegemist on  siis kõige lihtsam võimalus on siit üks selline jupp sellest  puust panna see tuppa vastavasse mingisse anumasse kuskile. Ja need putukad arenevad välja, tulevad valmikud välja vahel  mõne liigi puhul võtab see võib-olla aasta  või paar aega, enamus tuleb kiiremini. Niiviisi saab kätte ehk siis parasjagu sees,  siis metsas ikkagi, uurib kõigepealt ikka rähn. Jah, tihtipeale on räht see, kes näitab välja,  et putukad on puu sees koore all või, või,  või ka puidus. Mis te arvate, meie nüüd, putukad ka juba peal käinud  või õigemini sees käinud? On küll, siin on käike või näha rähni tegutsemise jälgi. Rähn on siin toksinud. Ja. Ega ta niisama ei toksi, siin peab keegi olema,  keda ta otsib. Siin on üks käik. See on puiduvaudluse käik väga ilus, selge. Talle on just iseloomulik see, et ta on hästi peenike näripuru,  selline jahutaoline siklastel kes elavad samamoodi puidu sees. Paljud liigid, nende näripuru on selline kiuline. Selle järgi saab hästi vahet teha. Noh ja siin on vastne ka see, see on ka näha,  et et see on kindlasti puiduvaabluse vastne,  see ei ole siku vastne. Ja siin on ümarikud käigud ilusasti näha,  nüüd, kuidas need puidus on? See putukas muidugi toob ka endaga seeni kaasa. Igal liigil on oma kindel seeneliik, mida emas putukas  levitab munemisel. Kui emas putukas puurib oma muneti puitu,  siis sealt satub puitu ka selle seene teoseid  ja need vastsed toituvadki sellest seene poolt nakatatud  või noh, ütleme asustatud puidust. Sest nagu nagu ikka, loomad ei ole suutelised ei ligniini  ega tselluloosi seedima ja nad on võimelised seda tegema  ainult siis kas bakterite või, või seente võib-olla  ka mõne muu organismi abiga, aga peamiselt just seente  ja bakterite putukad, eriti seente abiga. Et ei ole mõtet arvata, et et see ring lõpeb selle. Selle koha peal võib-olla hakkab hoopis teistsugune elu,  algab varjatud elu, kui. Avalik. Meile inimesele. Nähtav elu. Lõpeb siis algab varjatum külg lihtsalt. Nii ta on, aga muidugi inimese seisukohalt see ei ole kuigi  kuigi kuigi hea, ütleme nüüd metsa seisukohalt metsamehe  seisukohalt kui sellised selliseid liike  ja selliseid, kuid majandus metsas väga palju on. Aga, aga jah, looduse seisukohalt loomulikult elu läheb  edasi ja. Ja nii ta ikkagi. Veel mõned aastad tagasi kalurid lõhet peaaegu ei näinud. Viimastel aastatel on saagid suurenenud. Põhisaak saadakse sügisel, kui vesi on külmaks läinud. 100-st kalast 95 on märgistatud. Kas siis on rasvauim lõigatud või on tal seljauime all  põlule aadressiga märk? See näitab, et need on kalakasvanduse kalad. Lõhe eluring kalakasvanduses algab sügisel kudema tulnud  kaladelt marja ja niisa võtmisega. Mari ja niisk viiakse Põlulasse kus mari viljastatakse Jaanuari lõpus, veebruari alguses hakkavad viljastunud  marjast kooruma väikesed kalapojad. Üks tuleb kestast välja, pea ees, teine jälle saba ees. Koorumine on pisikesele kalahakatisele raske töö. Pärast koorumist jäävad eelvastsed rahulikult kasti põhja lebama. Nädalaselt reageerivad nad valgusele. Nad toituvad looduse poolt kaasa antud toidumoonast rebukotis. Alles kuu pooleteise pärast hakkavad nad sööma. Kui vesi on soe ja süüa piisavalt, siis areneb lõhepoeg  kiiresti ja umbes aasta pärast on saanud temast noor kala  keda kutsutakse tähnikuks. Kaheaastaselt mõned ka varem kala hõbestub  ja siis on ta valmis merre laskuma. Põlula on juba viis kevadet taasasustanud kalakasvanduses  üles kasvatatud noorkala, ka endisi lõhejõgesid. Enne asustamist jõkke lõigatakse kõikidel kaladel ära rasvauim. Osakaalu saab individuaalmärgise põllul aadressiga. Kui selline kala satub kalamehe võrku siis ta teab,  kuhu sellest teatada. Märgistamine on vajalik sellepärast, et jälgida,  kuhu kala liigub, kuidas ta looduses hakkama saab  ja kui palju neist kodujõkke tagasi tuleb. Kinnipüütud märgisega kalade arv on kalakasvatajate töö näitaja. Iga kala kaal ja pikkus pannakse kirja. Nii saab jälgida kala kasvukiirust. 1997.-st kuni 2001. aastani on Põlula kalakasvatuskeskus  asustanud endistesse Põhja-Eesti lõhejõgedesse üle 700000 noorkala. Kalade asustamisaeg on lühike olenevalt kevadest aprilli  lõpust kuni mai keskpaigani. Peale vette laskmist tuleb kalakasvanduse turvaliste  tingimustega harjunud kalad ise looduses hakkama saada. Esialgu otsivad kalad varju kalda äärest. Üheaastased jäävad aastaks jõkke, et laskuda merre. Järgmisel kevadel. Kaheaastased laskujad võtavad suuna kohe mere poole  kus nad toituvad kaks aastat ja kolmanda mereelu. Suve lõpul tulevad tagasi kodujõkke kudema. Et teada saada, palju põlulas üles kasvatatud kaladest  tagasi tuleb. Selleks ongi oluline, et kalurid oma püügipäevikutesse kõik  kirja paneksid ja märgid tagastaksid. Eelmise nädala lõpul kutsusid kalakasvatajad põllulasse  kokku kalurid, kes olid märgid tagastanud  ja nende vahel loositi välja paadimootor. Võrreldes kalahulgaga, mis püütakse, on tagastatud märkide  hulk imeväike. Nii tänavu aasta on võitnud kahe poole augu jõulise Tohatsu  päramootori Vassili. Vassili Soovel Läks õigesse kohta, et sul oleks, näed, see on sinu võidunumber. Soovin edu edaspidi kaka lasta. See tänane üritus oli oluline sellepärast,  et nüüd kalureid natukene stimuleerida, märgiseid tagastama,  sellepärast et näiteks Soomes tagastatud paremini märgiseid  tagasi kui Eestist. Eesti kalurid lihtsalt ei ole harjunud sellega  ja oleme kuulnud, et pahatihti mõnelgi on lastel mängida  kodus need märgised selleks, et nüüd inimesed saaksid aru  selle olulisest siis selleks on ju väike niisugune preemia  väga hea ja me kavatseme seda jätkata, seda,  et iga aasta lõpus või järgmisel aastal siis eelmise aasta  märgise tagastajaid me. Loosime jälle välja mingi hinnalise kalapüügi vahendi. See näitab meie töö tulemuslikust, et kas tõesti see kala on  jäänud ellu ja, ja ja käib seal meres ja tuleb tagasi kudema. Selles mõttes on. Saab teadlased saavad selle põhjal teha. Oma järeldusi, kuidas kala ellujäämus on,  ja sama oluline on see, et kalurid tõesti oma püügipäevikus  püügitulemusi õigesti kajastab, sest meil on jõudnud  ka palju kuuldusi, et noh, ütleme, kolmandik kajastatakse  või ka ainult pool, aga täpselt samamoodi see  püügistatistika näitab meie töö tulemust  ja kui see püügistatistika ei ole õige, siis meie tule,  töö tulemus on selle võrra nagu kehvem ja  siis me saame oma oksa, mille peal ise istume,  siis arvatakse, et polegi vaja seda teha,  et kui tulemust ei ole, et selles mõttes igaüks peab selgelt mõtlema,  mida ta teeb, kui ta tahab tulevikus ka kala püüda,  siis ta peab tõesti väga õigesti kõik märkima üles. Märkide tagastamisest ei ole huvitatud mitte ainult  kalakasvatajad vaid see on sama oluline ka teadlastele. Märgistamine on teadlasi juba ammu pikk,  pikka aega aidanud heita pilku sinna vee alla jäävasse salapärasse. Maailma ja lõhe puhul aitab märgistamine hinnata seda. Kui suure kasuteguriga see märgistamine või kalade  vettelaskmine tegelikult on, et märgistatud kalade osakaal  püütud kalade hulgas näitab siis, kui palju Lõhet siit võlula keskusest pärineb, kui palju on looduslikku,  muidu võiks jäädagi vaidlema, kas lõhevarud on tõusnud  puhtalt looduslike tegurite tulemusena või kui suur see  inimese poolne abi nüüd siis on olnud. Lisaks muidugi aitab märgistamine hinnata kalade rändeteid. Kui mõni lõhe või eriti, kui neid väga palju püütakse teiste  riikide territooriumil või sealt nende vetest  siis see näitab, et Eesti panustab ka nende riikide kalavarudesse. Vähemalt kuigi palju. Lõhe kohta räägitakse, et ta tunneb oma kodujõed ära. Aga. Kuidas seda muidu päris kindlalt öelda, et kas lõhe ikka  tuleb oma kodujõkke või ta läheb mõnda teise jõkke? Märgistamine aitab siin väga selgeid vastuseid saada. Kui ikka ühes jões märgistatud lõhe tuleb ainult sinna jõkke  ja teises jões teise jõkke ja nad omavahel kunagi segamini  ei aja neid jõgesid siis see annab üsna selge vastuse  ka kude jõgedesse naasmise küsimustele. Tagatud kalade merre laskmine näitab ka seda,  kui kui palju on meres loodusliku ai päritoluga kala seesama  märgistatud kalade osakaal, kui meil on teada,  kui palju kalu me oleme märgistatuna merre tagasi lasknud,  seal nad segunevad ära. Ja, ja see, kui suure osa moodustab märgistatud kalade hulk  kõikide püütud kalade seas see näitab ka teiste kalade arvu meres. Lõhe on väga huvitav oma kasvukiiruse poolest ta kasvab  uskumatult kiiresti ja kala vanuse määramiseks,  see tähendab kasvukiiruse määramiseks ka mitmeid meetodeid kaudseid. Aga seal tihtilugu. Lähevad arvamused ja hinnangud lahku, aga märgistatud kala  aitab ka seda küsimust lahendada. Kui on teada, et see kala on lastud merre mingil kindlal  aastal ja mingil kindlal aastal on ta olnud teatud kaaluga  siis on üsna üheselt selge, kui suur selle kala kasvukiirus  vahepeal on olnud. Kalakasvatajate tööl on mõte siis kui see toimub koostöös kaluritega. Eks neil ole ju ühine eesmärk, et kunagistest kalarikastes  jõgedes lõhe jälle inimese abita sigida saaks. Mis tundeid sinus sellised ehitised tekitavad,  kas sa, kas sa nende autoritega tunneksid  ka ennast mingil moel ühel lainel olevana või? Nojah, nad on samamoodi erastanud oma ala nagu mina oma  korteri ja nagu jah, sugulashinged, aga ikkagi nad on ju loojad. Ja siin on äärmiselt nutikalt ja see aiakompositsioon rütmid  seal on ise võib-olla nii ei oskaks ki sellist. Rütmi luua, aga nendel seal väga kergel käel ole nagu iseenesest. Teiselt poolt, see on ju näide korduvkasutuses,  mille poole meie ühiskond liigub ju et kõik,  mis on võimalik mitu korda kasutada see tuleb ära kasutada  kas kunstilisel või vähem kunstilistel eesmärkidel. Siin inimesed toimivad, nad ei ole niisama luuserid. Et vedelevad päikse all mingi väike säästva arengu mudel Tundub La 2002. Tallinna peaaegu kesklinn ja pisike säästva arengu saareke. Mind muidugi. Hämmastav see osavus, millest see kõik on tehtud,  see tõesti meenutab kogu kohati minu tegevust ateljees. Siin on ju tabaga kinni ja see on eraomand. Aga midagi? On kalu. See riigi ja rahva võõrandumisest siis siin on näha,  kuidas kodanikuühiskond sünnib. Kodanikuühiskond sünnib ju isikualgatuse,  st. Ja tõenäoliselt neil on siin ka. Kuidas seda nüüd nimetatakse, see? Kodanikuvalve või? Mis on meie mõnedes linnarajoonides, et ise nad  siis oma tomateid ja kurke valvavad, siin? Ja võtavad päikest ja. Eriti rüüstamist ei toimu. Nüüd me jõudsime selle põlenud maja juurde,  aga miks me siia tulime? See on koht, kus ma olen saanud kõige rohkem sellist põlenud  materjali laudu oma piltide jaoks praegu siit vähe leida,  lumi on jah tõesti nii paks, et et on kõik ilusti ära katnud,  aga muidu siin on niisugune kultuuri kiht üsna-üsna suur. Nii et need Sellid, kes siin, nagu sa ütlesid, omandivaidluste käigus  sellele majale tule otsa panid, ei osanud arvatagi,  et nad Eesti kunstis sedaviisi osalevad. Jah, minu jaoks on see olnud kullaauk. Teiste jaoks on lihtsalt sodi ladu ja ma tahaks nagu jah,  et see natuke nagu kasvõi mälestustes säiliks. Ja see periood hakkab mul lõppema, kus ma kasutan niisugust  põlenud materjali? Kõige. Kaunimad lauad on siit ära võetud, kummalisel kombel siin on  teisigi maju, jah, mis on samas seisus, aga just sellest  kohast ma sain kõige kunstiküpsemaid laule. Aga üldiselt peab kiiresti tegutsema, sest see rajoon  hoitakse küllaltki Puhtana või? Ja kuna Ka võta või kaasa. Kuule, aga ma saab sind ära kasutada, me võtame gi kaasa. Konkurente. Aga nemad korjavad pudeleid Suure leti. Näe, ongi. Selle jätkuks. Kunagi hakkabki. Nüüd on üks lõppematu. Taies. Mis vist? Kunagi valmis ei saa. Ma mõtlen teda teha hästi hästi kaua ja pikalt  ja väike salamõte on, kus ma seda Kasutanud või selle töö peal ongi need kunsti küpsed lauad. Ja üldse ma nagu töötan nagu sellise nipiga,  et ühest küljest nagu katkine ja ja põlenud  ja kurb ja paha asi, aga kui, kui see niimoodi kohati on  kullatud kauniks tehtud klassikalise kullaga. Hea ja paha on koos, siis tekib vajalik pinge töödes  ja no töömeeleolus tekib vajalik pinge. Et ma siin kogu aeg mõnedes töödes kasutan niisugust et  hästi ilus ja kaunis ja korras maailm satub ootamatult kokku  niimoodi katkine ja pöönaut, niimoodi kõik läbi  ja otsas. Sa oled selle töö kokku pannud ju kõigest sellest,  mis on siin otse meie ümber siinsamas ja täna  ja praegu meie ümber keskkonnas. Mis siis, et nüüd on juba uus sajand, aga arvatavasti need  asjad on sündinud siin meie ümbritsevas keskkonnas,  seal möödunud sajandi lõpus. Ja Rootsi Eesti Päevalehes oli lausa Noh, seal oli, näituse puhul olid mõned artiklid Ja seal ka suurel pealkirjas oli nimetatud elulähedane kunstnik. Et ma ei n, kui mõtle peast välja, vaid vaid nopin enda kõrvalt. Minu asi on lihtsalt ainult see kokku panna ja. Ära värvida või värvimata jätta või. Et ei ole vaja kaugelt tatsida, tõesti?
