Novembrikuus just hingede ehk jagu ajal tuleb viia jagu oma  toidust metsa suure kivi, kännu või kõrge mätta võta peale. Minul on täna jagamiseks jupp ehtsat põdraliha vorsti kellele,  seda ma otse välja ei ütle, sest tulebki kohale. Rahvasuu on sellele loomale andnud rohkem peitenimesid kui  kõikidele teistele kiskjatele kokku. Näiteks metsalind. Vana hall. Pikk lõug. Sorusaba. Küllap juba taipasite, kellest jutt käib,  kuid ärgem seda välja ütelgem, sest kus hundist juttu. Välja ütlesin nüüd tulgu mis tuleb. Vanemad suhtusid kõigesse, mis tuleb, sealhulgas  ka huntides iselaadse respektiga. Susi ei olnud üksnes kardetud murdja, vaid otsekui vääramatu loodusjõud,  nii-öelda forse majeur. Paari sajandi eest murdsid hundid aastas üle 30000 karilooma,  kuid seda ei pandud neile eriti pahaks. Usuti koguni, et kui hunt karjast looma murrab,  toob ta sellega karjale sigivust. Saaki ei tohtinud hundi käest ära võtta,  eriti väljaspool oma majapidamise piire,  sest siis maksid hundid kätte. Ei pandud pahaks ka seda, kui hunt koera õue pealt ära viis. Usuti, et emane hunt peab saama enne jooksuaega koera liha süüa,  sest muidu ta ei jäägi tiineks. Metsateel hunti kohata ei hurjutatud teda,  vaid öeldi aupaklikult külamees, poolteed sulle poolteed,  mulle. Meie teeme nüüd niimoodi, et kogu ülejäänud tuba jääb teile,  aga telekaekraani anname hundile. Hunt on meie metsade arukaim ja kardetuim kiskja,  keda vanarahvas ei julgenud isegi nimetada. Hundiga on väga lihtne hunt, eelistab neid elupaiku,  kus saakloomi on. Ja, ja selles mõttes soovivad talle kõik elupaigad  kus aga süüa saaks. Inimesest ta suhtub suhteliselt neutraalselt  ja kui vaadata oma nii-öelda viimase aja kogemusi,  siis tundub, et, et ta nagu kartus inimese kui vaenlase ees  on vähenenud isegi võib-olla seoses nõrgenenud küttimisega. Hundid on sotsiaalsed loomad, kes enamasti on karjadesse  koondunud kuid hunt saab edukalt hakkama  ka üksi tegutsedes. Need, kes on täiskasvanuks saanud nii-öelda,  kes peavad ise endale paarilise otsima ja nii-öelda karja kasvatama,  on üks põhjus, on need nii-öelda noored isased emased samuti. Teine võimalus on see, et on ta nii-öelda jäetud jahimaid on  ta üksikuks teinud ja kolmas vot ongi sellised  eksterritoriaalsed hundid ka, kes on, kes on ühel  või teisel põhjusel, siis ongi, kellel ei olegi  territooriumil ega karja. Ütlus hundi isu ei tähenda ainult mitmepäeva toiduportsu  korraga neelamist vaid ka seda, et söögiks kõlbab kõik,  mis liigutab. Saakloomad sobivad kõik, suvel on selleks närilised,  põhiliselt väiksemad loomad, talvel on siis number üks,  mida ta tahab kõige rohkem murda metssiga. Aga ta murrab. Kõige rohkem mets kitsesebat, seda ongi kõige rohkem ja,  ja põtra siis põde põder on nagu kõige viimasel kohal tema  saakloomade nimestikus aga sööb ka rebaseid. Kährikuid väga edukalt. Ja, ja minu kogemus on niisugune, et kui nendel aastatel  punki palju oli, siis kähvikut praktiliselt ei kohanud eriti soomaal,  näiteks, kus ma tegin seal seiret Ma arvan, et kährikud ta väga edukalt piiraks. Näiteks kui me oleme hundisitta, vaadanud  siis hunt tarvitab praktiliselt lõpuni ära kõik,  kui ta lasta seal tulevad välja näiteks kitseserad umbsitast välja. Ja need luud ja kõik, et kõik paneb nahka,  kui tal vähegi on. Nii et selline tõhus liha väga tõhus, väga tõhus. Kõik seedib ära, mis sisse läheb. Energeetiliselt, ma arvan, kõige kasulikum on metssiga talle. Eks, ilmselt sellepärast ta valib ki selle välja,  sest olen ise teinud siin mitu uurimust ja  mis tõendavad, et ta valib selle välja kohe,  kui tal on valida võimalus, siis ta valib seda,  toitub sellest rohkemalt, kui teda saada. Huntide arvukus on Eestis tõusuteel ja kohtumised  võsavillemitega on läinud sagedasemaks kuid enamus inimestel  ei õnnestu selle ettevaatliku suurkis ega elus kordagi  kohtuda tavalise inimese hundiga kohtumine,  see on asi, mis praktiliselt kunagi ei juhtu,  et kus üldse võib olla see koht, kus inimene võib loodus  maastikus hunti näha. Ega niisugust head soovitust ei olegi nagu ei ole,  see on tõesti, kohtumine on juhuslik, võib-olla,  kui keegi väga tahab näha, siis siis võib olla õhtu,  kui õhtuti sõita autoga. Neid teid pidi. Ja ja hämara pidi ja, ja siis võib-olla võib trehvata kõige  kõige paremini seda, aga nüüd spetsiaalselt varitseda  kusagil nii nagu karuga näiteks ma ei kujutagi ette,  et oleks võimalust. Hunti tahetakse näha tihti ka seal, kus teda pole. Igal aastal tuleb huntidel kanda ka hulkuvate koerte tehtud pahandusi. Paljud inimesed ei tee üldse vahet, kas on hundi  või koeraga teema, samas kui ükskord elus on ära nähtud und,  siis enam rohkem ta segamini hea, sest see hoiak  ja kõik, see on kõik, see on erinev ikkagi. Aga. Enamus inimesi, kellega ma rääkinud olen,  on see ikka suur elamus. Neid detaile on päris mitmeid, mida seal võiks vaadata,  aga need eeldavad küllaltki lähedast nägemist. Reeglina üks on saba jalge vahel on laikade laikad,  saba, saba püsti, eks. Aga üldiselt on see hoiak ja see hundil on see eesosa nagu  kõrgem alati kui tagahoiak ja tal on nagu. Selline massiivsus ja, ja see pilk on teistsugune ja,  ja kõik see pea nagu teistsugune, aga. Ühtset kindlat detaili, mida noh, ütleme,  inimene kuskilt vilksamisi kaugelt näeb,  on juba raske välja tuua. Eestis elab praegu hinnanguliselt 270 hunti  ning välja on antud 140 hundilaskmise luba. Miks nii palju, nurisevad loomasõbrad? Huntide jahtimine on ju jõhker, las nad paljuneda kuidas  vaid jaksavad. Ekspertide arvates on aga Eesti jaoks paras just sadakond kriimsilma. Siis on hundid söönud ja lambad terved. Loomade tasakaalu meie metsades on hoida keerukas,  kuid siiski võimalik. Looduses on aga hulgana asju, mida me ohjata ei suuda. Näiteks suurvesi. Suurvesi on looduse paratamatus üks osa meie siseveekogude  aastaringist igal aastal, peamiselt kevadel  ja sügisel, kui jõgede valgaladesse kogunevad sademed ei  mahu enam sängidesse ära, hakkab rahulikes jõgedes pruunikas  vesi vahutama ja möllama ning kohati tungib lausa üle kallaste. Sotuse jaoks ikkagi suur vesi on ka nagu pesupäev. See on seotud sellega, et suurvee ajal ju maapinnalt vee  valgumine on kiirem, seda vett on rohkem  ja sellega uhutakse ära ka mitmesuguseid aineid. Sellepärast just. Suurvee alguses, esmajoones kevadel, suure alguses on  jõevesi sogane. See on nagu suur-suur, maastiku läbipesemine. Surve seal tipu ajal või lõpupoole juba siis muutub vesi  hoopis puhtamaks, nii nagu tavalise pesu pesemisel. Loputusvesi on juba palju puhtam. Oleks nagu õlletehase pilt siin, et ilus kuldkollane. Ja ja mõni mees võibki arvata teatud seisundis,  et tõesti õlu nagu voolab. Aga see on jälle looduse omapära ja sõltub sellest,  milline on jõe vee kogumisala aga kollane,  kohati isegi võibolla pruunikas värvus tuleneb sellest,  et valglalt vesi uhub ära huminaineid. Needsamad ained, mis rabaveele annavad tõmmu värvuse  rabalaukas laugastevesi, on ju kõige tumedam meil Eestis. Vedja jõel puurmanni paisu all paistavad jõest kivid olgugi  et veetase on pool meetrit üle normi. Siin ongi suurvee tunnuseks pruunikaks värvunud vesi  ning suurenenud voolu hulk. Mille poolest aga suurvesi üldse Eesti erinevas paigus erineb? Suure ajaline jaotus on veidi erinev küll  ja see sõltub ühelt poolt, kuidas ilmastiku olud aastasiselt muutuvad. No me teame, et Lääne-Eestis on meil talv kõige lühem  ja kõige pehmem Lääne-Eestis, eriti saartel on suur vesi  varem ja suurvesi on ka väiksem selle tõttu,  kui talv on lühem, siis lumevee kogumise aeg on ju lühem,  sest lund on vähem. Põhja-Eesti jõed on aga tuntud selle poolest,  et seal on põhjaveeline toitumine suurem. Põhja-Eestis on ju Eesti kõige suuremad karsti alad,  seal saab sademete vesi väga lihtsasti maa sisse minna  ja pärast siis põhjavee kihtide kaudu tuleb see vesi  jõgedesse ja selle tõttu on suurvesi madalam. Aga ta on pikem jälle. Mida need esimesed külmad nüüd siin jõe peal tegid veega? No tõmbasid vett vähemaks. See on tavaline asi, et kui maapinnal ja mullakiht on veega  peaaegu küllastunud ja kui tuleb esimene külm,  siis see pindmine, vee liikumine on kohe takistatud. See väheneb. Maapinnal olev vesi ja õhu mullakihis olev vesi ju külmub. Ja selle tõttu siis jõge, jõe toidu jääb väiksemaks  ja muide nende külmadega ka natukese auramine hoopiski suureneb. Sest külmumisega jäätekkega seoses ju eraldub ju soojust  ja see väikene soojushulg tegelikult ju kuivatab meid maapinna. See on ju väga iseloomulik nii kevadel kui  ka sügisel esimeste külmadega, kuidas maapind kohe taheneb? Vett on puurmanni paisu all vähe ka sellel,  samal lihtsal põhjusel, et paisuda aluseks jõelõigus voolab  vesi kiiresti eest ära ning veetase ei jõua tõusta. Paar kilomeetrit allpool võivad samal ajal luhad juba uppuda. Kas ja kui palju on meil karta uppumis ohtu globaalse  soojenemise jätkudes? See mõju võib olla üsna mitmekesine, kuid. Väga levinud on arusaamine, et kliima soojeneb,  sademete hulk suureneb ja see võib siis põhjustada  ka meil Eestis tohutud üleujutused. Tegelikult on prognoositav olukord vastupidi  sest kliima soojenemine on prognoositav ju meil talve kliima  soojenemise läbi suvel mingisugust arvestatavat muutust ei  saa olema ja kui talv on lühem ja kui püsivat lumikatet  peaaegu et ei teki siis see tähendab, et kogu talvel  langenud sademete vesi läheb jõgede äravoolu  ja kevadine suurvesi jääb hoopis madalamaks  ja sellega seoses meil üleujutust oht hoopis väheneb. Arvo Järvet on sisevete uurimise kõrvalt jõudnud  ka ise mitmed nii Eesti kui naaberriikide jõed süstaga läbi aerutada. Parimaks ajaks jõgedega tutvumiseks peabki mees just  suurveejärgset perioodi. Suur vesi on tõesti nagu teatud määral nagu pidupäev meil  jõgede elus ja kui vett on palju, siis ka meie väikeste  Eesti jõgede kasutamisvõimalused on hoopis mitmekesisemad,  seesama nimetatud süsta või kanuu või paadis õidu võimalused  on lühikest aega niisugustel jõgedel, kus enamikul osal  aastast suvest rääkimata ei saa üldse sõita  selle tõttu, et vett on niivõrd vähe, aga suurem seal nädala  kahe jooksul võib väga huvitavaid veematkasid teha  ja need, kes on siis süsta slaalomist tõsisemalt huvitatud,  no nendele pakuvad siis suurvee ja jõelõigud palju  mitmekesisemaid võimalusi Eestimaal tasub  siis just veematkajatel uurida järgi, kuidas  siis veetaseme käik on, et millisele jõele just. Sellel aastal minna või mõnele sellisele jõele,  kus süstasõiduvõimalused on väga piiratud,  aga suurvee ajal on lühikest aega võimalik seal täitsa  huvitavaid ja üsna õlpsasti läbitavaid fasruute teha. Viis kilomeetrit puurmanni paisust mööda Pedja jõge  ülesvoolu asub tõrve hüdroloogiapost. Arvo selgitab, et sarnaseid jaamasid on üle Eesti ligi 20. Viis tükki ning just siit tulevad andmed sisevete veetaseme kohta. Meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi kodulehele kust  siis aerutajad, kalamehed ja loodushuvilised veeseisude  kohta jooksvat infot leiavad. Meie jätkame aga Tallinna külje alt Vääna jõel  kus kõrge veetase annab võimaluse tutvuda kitsukese jõe  hoopis marulisema valgega. Siin vahiküla joastikul Vääna jõel on vist väga harva aastas  selliseid päevasid meil niimoodi siit alla sõita saab. Jah, et ega, ega see periood aasta jooksul väga pikk ei ole,  kuna kuna vääna jõel see veetase tõuseb suhteliselt aeglaselt,  siis siis piisavat veetaset võib tõesti siin olla,  võib-olla heal juhul paar korda aastas, et,  et kas siis kevadise suurveega või, või,  või kui on väga pikk vihmaperiood, et siis  siis aga, aga suhteliselt harva jah. Kuidas süstasportlased nii-öelda looduse märke vaatavad,  et millal see kõige õigem aeg on? Et et kuna aerutajad on selline sõbralik kogukond,  siis, siis kõige rohkem toimib see vist niimoodi,  et, et keegi lihtsalt sõidab jõe äärest mööda  ja ja visuaalselt hindab, kas, kas on sobiv veetase  või ei ole ja annab teistelegi teada. Kui palju peab üks veetase jões tõusma, et oleks teie  sõitmiseks paras. Täna peaks olema veetase sellest normaalsest umbes meeter kõrgemal. Et kindlasti on see eri kohtades erinev,  mõnes kohas piisab ainult paarikümnest sentimeetrist lisast,  mõnel pool tõuseb kaks meetrit ja, ja siis on hea sõita. Millised aerutajate jaoks lemmikjõed on? Ütleme kõige-kõige enam kasutatavad ongi siin just  Põhja-Eestis keset linna Pirita tee peal saab sõita,  saab sõita jägala Vääna, valge jõe siis Virumaa poole Purtse selja,  et sellised väiksemad, kus, kus suvel nagu mingit erilist  voolu ei pruugigi näha olla, et võivad suvel pigem mingi  kraavi moodi olla, kuid kuid siis sobivalt suurveega muutuvad. Eesti mõistes, nagu siis ikka tõsiseks kärestikuks. Millal sind jagala joast alla laskmas näha võib  ja pean treenima veel veidi, et sõitsin alles hiljuti  esimest korda siit vahikülastki alla, kus on kõrguste vahemeeter,  tuleb, tuleb minna aasta-aastalt järjest suurematele jugadele,  et et lõpuks jõuda Jägalani välja. Jägala juga me proovima ei läinud, jätsid vahiküla  astangutki piisavalt aukartust äratava mulje. Süsta sportlasi paistnud aga jäine vesi suurvee nautimist  takistavat ja nii proovisime joastiku omal nahal järele  ka meie tunne oli igatahes võimas ja nüüd ei jää üle muud,  kui juba järgmise aasta kõrgvett oodata. Veel võimas vägi, aga kui vett saab väga  ja väga palju, nagu seda on parasjagu Põhja-Inglismaal  või Kanadas siis on vesi ahjus sõna otseses mõttes. Teadagi sobivad aga ahju palju paremini puuhalud. Lepp haab mänd, kask. Need ei voola sinna, aga iseenesest. Kütteperioodil pole midagi mugavamat, kui omast käest on  võtta hea küttepuu, mis pliidi all ahjus  või kaminas sooja annab. Kuidas aga jõuab see puittarbijani, kes ise metsa ei tee  ja raokest ei korja? Seda käisime uurimas Hiiumaal. Kui me nüüd seda puidu küttepuu teekonda kaardistame,  siis mis see kõige esimene etapp on, millest tegelikult  tuleb üldse pihta hakata? No kõige esimene etapp on muidugi see, et tuleb nagu esitada  metsateatris kohalikule keskkonnaametile  ja siis peale seda tuleb tulla. Antud raie kohta siis eraldada raielank. Ja asuda tööle. Mille alusel see lank üldse välja valida,  selles mõttes, et mis on see hea puu, mida maha võtta,  küttepuuks? See oleneb metsa iseloomust paljuski aga. Reeglina, mida rohkem on nagu lehtpuud Seda suurem tõenäosus on, et et sellest tuleb  ka nagu kvaliteetsed küttepuud. Enne veel, kui harvester läheb metsa müttama  ja puid maha võtma, tuleb alusmets ette valmistada. Selle eest hoolitseb raiemees. Ja kui vanasti tehti metsatööd enamasti talviti,  siis nüüd tuleb kallite metsamasinate tagasiteenimiseks  pidevalt metsas askeldada. Mis järgus aga kõnealune pea hektariline raielank on? Antud raielangil siis muidugi. On tööd nagu lõppjärgus, kasvama on jäetud seemnepuud tulevikupuud. Ja peale seda, kui see materjal metsamaterjal liigub siit  metsast välja siis kevadel toimub uuesti metsa  kultiveerimine ja uue metsapõlvkonna istutamine. Antud kasvu tüübile sobiks siin kuusk. Kui siin nüüd langi peal natuke ringi jalutada,  siis mitmesuguseid palke on näha, aga mis siit nüüd  konkreetselt küttepuuks läheb? No küttepuuks antud antud kohas muidugi sobib kõige paremini  see must lep siin. Ja, ja mida sirgem ta on, seda parem on teda lõppfaasis nagu töödelda. Ja jämedusest sõltub ka midagi. Jah, et alla kuue sentimeetri ladvateametest ei tohiks olla,  et, et see on liiga peenike, siis te saate lõhkuda ja,  ja nagu halb pakendada ka. Ja kui nüüd siin on töö lõpetatud, kus see järgmine etapp? Küttepuud ootab. Järgmine etapp on loomulikult. Toimub siit iga metsast väljavedu peale seda,  kui ta on nagu koondatud vahelt peale seda liigub autoga  siis juba. Halupuus, kus siis toimub? Vastav sorteerimine ja ärkamine ja siis pakendisse pakendi. Me oleme jõudnud siis raielangi pealt tootmisbaasi,  mis tegevus siin käib. Siin käib siis selle Puu edasine vääristamine ja kuna küttepuu on selline  reukalik Tooraine, mis ei ole nii sirge ja tal on päris palju vigu sees,  ta on kõige madalama väärtusega sortiment,  mis metsast tuleb. Siis see tähendab seda, et vältimatu on see,  et inimene peab teda puudutama. Mida vähem ta inimene, seda puitu puudutab,  seda odavamaks see puit jääb. Mittepuu peab vastama reale nõudmistele. Esiteks tuleb mängu suurus, et ta tulekoldesse ikka ära mahuks. Ka peaks olema materjal kuiv ja mädanikuvaba. Tootmisbaasis aga hakkab silma alguse keerutav karussell,  millel saab sortida saeraamilt tulnud puitu. Kuna sortiment metsast saabub reeglina segamini,  seal sees on näiteks kõvalehtpuud, on meil siin Hiiumaal  saart kaske, siis musta lepa, hallileppa,  okaspuitu ja ja nendel sellel puul on erinev kvaliteet,  pluss siis lõhkumisel lõhkumisjäätmeid, mida me ei pane  selle toodangu hulka, mis inimesele tuleb,  seal toimub ki siis sortimine põhiliselt puuliigi järgi  ja kvaliteedi järgi. Et meil oleks teada Kuskohast see puu siis pärit on ja kes selle  siis konkreetselt tootnud on või kes seda puudutanud on,  siis on siin peal andmed. Konkreetselt selle kasti puhul on. Tootmise kuupäev 23 detsember 2008 see on kuues kast,  mis on selle meeskonna poolt toodetud konkreetselt siin on  must lepp, siis on näha ka niisuguses pildis,  et on niisugune ilus punakat tooni tootja andmed,  teine meeskond ja puupikkus. Et juhul kui tarbija siis tahab teada või,  või tal mingi küsimus selle konkreetse toote kohta,  siis me tegelikult saame ka teada, kes konkreetselt  selle toote on valmistanud. Kui puit on pakendatud, läheb ta kuivama kas  siis lihtsalt katuse alla tuule kätte hingama  või pakilisemal vajadusel hoopis kuivatisse. Viimase märk põrand viitab, et vett koguneb puu sisse päris palju. Kogemus ütleb, et keskmine kasti kaal on  siis üle tonni. Kui ta sisse läheb ja kui välja võtta ja ta on kuiv,  siis on ta kaotanud 250 kilo. See on keskmiselt ja loomulikult sõltub ikkagi puu liigist. Aga kumb on tarbijale kasulikum osta, kas sellist toorest  puitu või metsakuiva? Vanad naised ja targad inimesed ostavad kevadel alati  toorest puitu, sest et et see on odavam ja  siis nad saavad ise kuuridesse selle ära lappida. Nad teavad täpselt, palju neil järgmiseks talveks  siis varu on. Kuulutusi sirvides või turul kaupa valides võib tekkida dilemma. Millist puitu oma soojakoldesse panna. Kas eelistada kaske leppa või hoopis okaspuud. Milline on üldse eri puuliikide kütteväärtus? Kõik puit põleb ja ja kõik puit on energiakandja. Lihtsalt erineval puuliigil on erinev energiasisaldus. Ja kõige ilmekam näide on see, et kui Hiiumaalt Saare kasti ära kütta siis tegelikult sama energia saamiseks  tuleks kaks hallilepakasti ahju ajada. Linnas elavale inimesele võib tunduda, et erametsaomanik ei  taha küttepuuäriga väga tegeleda. Polevat nii tulus. Kuidas paistab see asi Hiiumaalt vaadates? Eriti kui puit tuleb mandrile viia praamiga? Küttepuu on kindlasti. Oma väärtuses kõige madalamal astmel olev sortiment,  mis metsast tuleb ja kuna teda peab müüma lõpptarbijale,  siis loomulikult temaga töö on kallis. Ja kuivati on ka selle tõttu siin põlve otsas tehtud siin,  et kuna see kaup on väga hinnatundlik, siis me ei saa väga  kalleid investeeringuid ja, ja kulutusi selle küttepuu  tootmiseks teha tasub ta ära kindlasti selles suhtes,  et meie ju tegutseme Hiiumaal ja ja suhteliselt palju müüme Tallinnas,  nii et et kui meie saame hakkama, siis ma arvan,  et Tallinna lähedal olevad tootjad peaksid meist olema  paremas positsioonis. Raielangilt tootmisbaasi sae alla sealt karussellile  sorteerimiseks ning siis juba kuivama ja seejärel autole  ning laia maailma kas Prantsusmaale, Norrasse  või hoopis lähemale. Selline on Hiiumaalt pärit küttepuidu teekond. Puit, mis võeti maha Hiiumaal, on nüüd oma teekonna lõpus  ja jõudnud siiasamasse Tallinnasse lõpptarbija juurde. Tulepaistel on mõnus mõtiskleda, et kas on ikka nii,  nagu on näiteks üteldakse, et hunt hunti ei murra. Murrab küll, vahel panevad karjaliikmed vanaks  ja nõdraks jäänud hundi lihtsalt nahka. Üks rahvatarkus peab aga raudselt paika. Nimelt see, et hundil on need hullud jutud. Vladislav viisakalt. Tänan tänase saate vaatamise eest. O kolm. Osoon.
