Nii täna oleme tulnud nahkhiireuurijatega pilku heitma  nahkhiirte maailma, sest et praegu on selline varakevadine  aeg ja nahkhiired hakkavad kohe-kohe üles tõusma,  nii et praegu on viimane võimalus neile pilku heita,  on mul õigus? Jah, nii see täpselt on. Nahkhiired on oma talveune lõpu korral. See on märtsikuu, kui väljas läheb üha soojemaks. Selge ilmaga, päike paistab, aga maal on siiski veel üsna  külm ja nahkhiired veel magavad. Kui palju neid nahkhiiri on, kes meil siin Eestis talvituvad? Eestis talvituvaid on leitud seitse liiki,  see on siis enamik liikidest. Lisaks on veel neli liiki, kes on ainult suvel,  kes rändavad. Talveks siis meilt ära, aga seitse liiki on leitud koha peal. Ja mõned nendest on üsna arvukad talvituvad maa-alustes,  käikudes, suuremates koobastes, keldrites. Ja tõenäoliselt ka kuskil majade seintes  ja puuõõnsustes. Aga praegu oleme. Ahah, midagi varises juba jah, maal, see on tavaline  ja midagi aeg-ajalt kukub. Väikesest varingust hoolimata siseneme koopa. Töö viib nahkhiire uurijaid, tihti tehti üsna  ekstreemsetesse paikadesse, kus on tihti niiske,  külm ja pime. Aga see on ainus võimalus talvituvat nahkhiirt näha  ja uurida. Niiskus nahkhiirt ei sega, pigem vastupidi. Magamise ajal võivad nahkhiired kaotada palju vett. Aga kui ümberringi on 100 protsenti õhunii oskust,  siis ei ole veekadu karta ja nahkhiir saab rahulikult magada. Eestis talvitub seitse liiki nahkhiiri. Rändnahkhiiri on neli liiki. Üks Eestis rõngastatud hõbenahkhiir õnnestus tabada Austrias,  mis on muuseas siiani rändlennurekord. 1440 kilomeetrit. Maailmas elab umbes 1000 liiki nahkhiiri. Imetajaid on kokku üle 4600. Järelikult veerand imetajatest on nahkhiired. Kooparetke esimeseks leiuks osutus hallikas veepisarais nahkhiir. Ta on koobastes üks kõige arvukamaid liike,  talle meeldib suhteliselt soe maa-alune,  kus on umbes viis kraadi sooja ja kus on väga niiske. Tema tunneb ära sellest, et ta on allikas keskmise suurusega. Ta ei ole must, ega ta ei ole pruun niisugune allikas,  palju ta kaaluda võiks? Ta kaalub umbes 910 grammi, sügisel muidugi rohkem  suurniimoodi keel, kevad, tiivad laiali,  aja siru ulatus on, sellel liigil on 25 sentimeetrit  mis on siis taskulambist natuke pikem, kui tiivad laiali  ja hakkas liigutama. Näed, meie valgus ja häälte peal näed, liigutab ta hakkab ärkama. Ja, ja selle liigi tunneb sellega ära, et,  et ta painutab kõrvu, kui teda häirida näed,  me häirime need kõrvatippe hakkas painutama. Kõrvad on vist üldse nahkhiire puhul väga-väga olulised  kõrva järgi, tal on väiksed kõrvad, aga vot sellel isendil  on näha, et selg on kaetud veepiiskadega. See on just koobastes iseloomulik, kus lae all kondenseerub  vesi kõikidele asjadele. Ja, ja see, kui palju piisku selja peal on,  kui suured on veepiisad, selle järgi saab otsustada,  kui kaua see loom on siin maganud. Sest iga päev see veepiisk kasvab. Et see nende järgi võib arvata, et noh, nädal  või kaks vähemalt on selle koha peal olnud. Vaatame edasi. Ta on niisugune üsna tume kõrvad, on, on nagu lendlastel ikka,  on piklikud ja kitsad ja tipust üsna teravad. Keha on väga väike. Aga kehaga võrreldes kõrvad on, on üsna pikad. Ja nägu on tumedam veel enda, see nägu on hele. Kui on võimalik seda näidata, see oleks väga kasulik,  et ninaots on, aga tume ja kõrvad on tumedad veel endasse on roosa. Jah. Pragudes talvituvad nahkhiired muudavad talve jooksul  mitmeid kordi oma asukohta. Põhjuseks võib olla temperatuuri muutus,  inimtegevus või näiteks meiegi kohalolek. Lisaks sellele ärkavad nahkhiired talve jooksul mitmeid  kordi ka oma sisemise bioloogilise kella mõjul. Nagu näha, on üks kindel, head praod on arvel. Siin praos, me näeme nüüd neli nahkhiirt  ja need on kõik ühest liigist ja see on haruldane liik. See on Lääne-Euroopas. Väga vähe levinud ja ida poole natuke rohkem. Selle nimi on tiigi lendlane. Ta on välimuselt tüüpiline lendlane, see tähendab keha,  karvastik on hallikaspruun ja piklikud, kõrvad on mitte väga pikad,  aga siiski on näha, et kitsad kõrvad. Nii et selles praos on igal talvel on nahkhiired  ja tavaliselt on tiigilendlased, vahel on  ka mõni teine ja neile meeldib nii rühmas olla. Pruun pruun ja tal on väga pikad kõrvad ja kõrvad on tiiva  all peidus. Kui lähedalt vaadata, siis on näha. See loom on jah, niisugune keskmine suurus aga alad alati pruunikas. See on kõige tavalisem nahkhiir Eestis ja tema talub kõige  rohkem külma ja teda tunneb ära, et ta on peaaegu must. Karvastik on tume, pruun, aga karvade tipud. Sellal on kuldsed kollakas kuldsed lõige on  ja kõrvad ise on ümarad, lühikesed ja mustad. Nii et see on meil üks üks väga tavaline liik,  tegelikult põhjanahkhiir. See on sellest, et tema on levinud kaugele põhja kuni 70  kraadi põhjalaiust. Tavaliselt paarituvad nahkhiired sügisel sperma talvitub  ja kevadel toimub viljastumine. Paaritumise aeg jätkub ka talvel. Samal ajal, kui meie koobastes inventuuri tegime,  hankis nahkhiireuurija Lauri informatsiooni vanade Harjumaa  mõisakeldrite kohta. Mõisakeldrid püsivad sajandeid ja on ideaalseks tehiskoopaks nahkhiirele. Nahkhiir võib elada kuni 20 aastat vanaks. Kui ta on leidnud oma elu jooksul hea talvituspaiga  siis naljalt ta seda kohta ei vaheta. Sellepärast on oluline talvituskohti kaitsta. Suur kõrv läheb välja, näed, suur kõrv on seal üks. Suur kõrv. Suured kõrvad on tiiva all ja. Ja paistavad ainult kõrvakaaned. Kõrva kaaned on väga olulised tal kaja lokatsiooni jaoks. See suurkõrv on selline liik, kes väga lähedalt otsib saaki. Tema võib haarata neid putukaid ka. Kuna nahkhiir on öise eluviisiga, siis nende olemasolust ei  ole tihti teadlik, isegi mitte keldri omanik. Ei oska nagu otsidagi, niisuguse koha pealt. Ma vaatan, hiire kujutis. Nahkhiir oli seal võre taga, seda on väga raske leida. Aga need juhuslikult eemalt vaadates on näha,  et nahkhiire kujutis ja siis saad aru, et see on loom. Ja ta on seal peidus selle võrra taga. Et üks jalg on üleval, tagumine jalg, pea laspidi,  ripub. Jah, see on ka suur kõrv. Iga koht, mis vähegi keldrit meenutab, uuritakse läbi. See on vajalik selleks, et hiljem saaks kõik tähtsamad  ja väärtuslikumad keldrid arvele võtta. Sellega saaksid kaitstud ka kaitsealused nahkhiired. Mulle ruum on või? Ma arvan, et võib-olla mingisugune Reovee kogumiskast või mingi seni päris. Nahkhiireuurijatele pakuvad huvi ka mõisakatused,  mille all pööningul nahkhiired suvisel ajal varjuvad  ja seal tulevad ilmale ka pojad, keda keskmiselt on  pesakonnas kaks, välja arvatud lendased,  kel sünnib üks poeg. See on ka näide, kuidas on üks hea huks. Hea on selles mõttes, et lukk on ees, siis on kindel,  et ei käi võõraid, kes ei pea keldris käima  ja keldris on rahulik. Aga mitte ainult uks, vaid väga tähtis, et ukse kõrval oleks  ka mõni pragu, kust nahkhiir sisse pääseb. Siin üleval on päris ja siin on väga hea pragu,  siin on näiteks mul sõrm läheb sisse. Tähendab poolteist sentimeetrit on selle prao läbimõõt  ja see piisab nahkhiirtele sellest. Nii et kui nad tahavad, siis nad siia tulevad. Nii, lähme siis vaatame, vaatame. No näed, siin on näha kartulid. Järelikult see on kasutuses. Ja siin maal, kui tulime maa alla kohe läks väga jahedaks  ja niiskeks, see on tunda. Aga see on just see, mis on nahkhiirtele vaja talvitumise ajal,  sest ta juba meenutab nagu loodusliku koobast. Sest see materjal on kõik looduslik paekivi,  nii et kohaliku loomastiku maa-aluse loomastiku seisukohast  on sellised keldrid väga tähtsad, seda enam,  et koopaid sellistes mõõtmetes meil ei ole Eestis  looduslikke koopaid. Ja, ja keldrid asendavad siis koopaid ja kõik loomastik,  kes vajab maa-alust elu, saab seda kasutada suur. Suur kõrv on see, kes sööb liblikaid siinsamas keldris  ja need liblikad kukuvad liblikad kehad sööb ära  ja tiivad kukuvad maha ja siin on näha ja see on keldri le  on ära söödud, no selline tiib. Kõik nahkhiirte talvitumistingimused märgitakse üles. Keldri suurus, temperatuur keskeltläbi on ideaalne  talvitumistemperatuur pluss kolm pluss neli kraadi. Erinevates keldrites on erinevad tingimused  ja seega ka talvituvad liigid on keldriti erinevad. Siin on näha, et on varisenud. See on varisemis ohtlik muidu. Ja kui ma tõmban käega, see kukub alla. Siin on päris head praod, juba siin on telliskivi lagi. Aga vot see on hea pragunetukene võtta ära seda savi  siis juba järgmine kord, hiir saab siia sisse minna. Et me aitame natuke kaasa Keldrile hullu ei tee, muidu mõni väike tükk. Ämbliku võrk on isegi ees. Hiir paistab. Ja see on kükitamise meetod, muidu kõnnid mööda,  seda ei ole võimalik näha. Aga kükitad maha ja vaatad ja siis on tavaliselt pea kohal. Ma tean ühte keldrit, üks 20 aastat järjest oli keldriuks,  oli lukus ja nahkhiired talvitusid ja väikekelder aga  peaaegu 20 15 või 18 nahkhiirt oli. Ja üks talv, keegi oli ukse lahti teinud  ja juhtus külm. Talv, no vot, ma ei tea, millal ta tehti lahti,  aga nahkhiired tulid 20 aastat olid harjunud seal talvituma  ja nahkhiired tulid sinna. Aga talvel läks äkki külmaks ja, ja siis nahkhiired  põgenesid külma eest ära, nad otse külmanud,  aga nad tulid laest ära. Tulid põrandapragudesse ja, ja põrandapragudes nad söödi ära lihtsalt,  nii et mina läksin nahkhiiri uurima, mul oli seal neid rõngastatud,  lootsin leida vanu nahkhiir, 10 ja rohkem aastat vanad  rõngaga ja leidsingi mõned, aga nad olid ära söödud. Sai. Karihiired näiteks või, või nirgid või need lihatoidulised  väiksed loomad, kes pääsevad. Mööda urge liikuma keldri põrandal. Jääkelder on talvitumiseks üks parimaid kõrged laed hoiavad  temperatuuri stabiilse ja seda ka ühtlase talvitumise hiliseid. Talvitujaid on leitud isegi mai teisel poolel,  aga olulisim ärataja on toidubaas ja soov järglas ilmale tuua. Hollandis mul oli võimalus käia mõned aastad tagasi,  seal ehitati spetsiaalne kelder nahkhiirte jaoks,  sest seal ei olnud keldrit. Lihtsalt tehti üks maa-alune tunnel, pandi muld peale suur  töö ja vaev. Ja, ja siis tulid nahkhiired sisse. Aga meil on see eelis, et meil ei ole vaja teha nahkhiirtele,  ei ole vaja ehitada maju ega keldrid. Need on kõik olemas. Õnneks neid mõisu on meil ja, ja siin-seal keldrid on. Aga häid keldrid on siiski vähe, neid tuleks kõik kaitsta  ja palju odavam on neid hoida, kui, kui lasta ära laguneda  ja 10 20 aasta pärast hakata ehitama nagu Hollandis. Ma räägin ühe niisuguse loo. Kui ma kaks aastat tagasi käisin norralastega siin  siis seesama kotkanoka ääres norralane viskas,  pani põlvili maha, läks, ja ta palvetas,  ütles, et ma kusagil ei ole nii puhtaks loodust veel näinud. Meil nagu Lääne-Euroopa. On nagu rabadest peaaegu tühjaks jäänud. Ainult et Eestis on veel väga suured võimsad rabad,  olemas. Kui me lähme teatrisse või näitusele, siis teame täpselt,  kuidas seal käituda. Aga kui metsa, siis tihtipeale me ei mõtlegi,  et ka siin on omad käitumis reeglid. Meie põhjamaiselt hapra looduse koormus taluvus pole suur. Seetõttu tulebki teada, kuidas looduses olla. No mida te võite öelda, kas inimesed oskavad looduses  käituda või ei oska? Väga erinevaid ja peab ütlema, et enamus inimesi oskab,  aga see on nii nagu selle, et üks tilk tökatit rikub. Meetünni ära, nii on ka need, kes ei oska,  need võivad väga palju pahandust teha oma käitumisega. Mis laadi pahandused need siis on, hakkab kõige lihtsamatest  asjadest näiteks isegi, ma vaatan see sama skeemi peal,  keegi on oma nuga proovinud siia sisse see näitaja proovinud  ja siin on kangutada proovitud ja see on,  ütleme ikka, väikene, süütu võib olla suhteliselt,  aga. Tullakse kohale jätaks, võetakse viinapudelid,  et sellised head asjad kraamid kaasa pärast,  siis need unustatakse maha. Puud lõhutakse ära, mis seal ümber on, sest lõke,  lõket on vaja teha. Ja hea, kui see lõpeb sedasi lihtsamalt,  et ilma tulekahjuta. Siin on ju selline ettevalmistatud puhkeala,  siin on pandud maha laudtee, et kas see on nüüd  siis üks võimalus, kuidas seda matkamist sellist loodus säästlikult? Korraldada just täpselt tähendab selle ala väärtus,  ta on ju loodus või kaitseala ja põhieesmärk on ikkagi ala kaitsta,  aga samas, ega me ei tohi inimest unustada just sellel looduses,  tal on võimalus tutvuda nende väärtuslike pinnavormide  ja taimede ja loomadega. Ja siin skeemi pealt on näha, et see on terve rida,  matkaradu on maha märgitud. Aga öelge seda, mis see säästlik looduse kasutamine tähendab? No säästlik kasutamine tähendab ki seda,  et ta ei ole mitte pelgalt, et me keelame kõike tegevust,  vaid et me Oleme üks osa loodusest, tuleme siia, kui. Mitte kui võtjad, vaid võrdsed partnerid,  tuleme siia. No eks vaatame, kui raske matka Mart minu jaoks täna välja mõtles. Väga põnev, avatud maastik ei ole siin Eestimaal sellist  näinudki varem jah, see ongi Eestimaal üpriski ainulaadne,  see, see on kaunis sarnane siin Norra tundratele  või üldse tundratele või Šotimaa kanar piku nõmmedele,  näiteks et ala on tekkinud siis niimoodi,  et nõukogude aeg siin pommitati hästi jooksvalt,  et pidevalt olid põlenguid ja metsa kasvada ei jõudnud  ja see põlemine just stimuleerib seda kanarpiku kasvu  ja seetõttu ongi niisugune tihe kanarpiku nõmm siin siia  nüüd tekkinud. Aga meil on siin küll niimoodi tore matkata  ja aga ega see matkamine ju nii lihtne ei olegi,  et seda kõike tuleb enne väga hoolega ette valmistada. Just et. Loomulikult tuleb ennem ennem mõelda kõigepealt et kuhu  minna ja mis on matka eesmärk. Et kas kas tanetakse rohkem mingeid kultuuriväärtusi näha või,  või mis, mis loodust tahetakse, kas tahetakse metsa minna või,  või rabasse milline on, milline on see? Maastik, et sellest kõik, kõik sõltub üks väga oluline asi enne,  siis matkale minekut on ka see, et vaadata kus,  kuhu, kuhu minnakse, et kas see on kaitseala  või ei ole, kui ta kaitseala, mis režiim seal kehtib,  et näiteks kaitsealal on mitmed vööndid,  et on teatud vöönd, kus ei tohi üldse minna? Reservaadid siis on sihtkaitsevööndid, kus näiteks on  ajutised liikumispiirangud näiteks praegusel ajal on  liikumispiirang sellistes rabades, kus pesitseb näiteks  Kalju kotkas, üks põhitegur, kuidas seda marsruuti nagu  paika panna on ka, et tuleb just kahepäevasel matkal tuleb  seda mõelda, et kus kohas ööbida saab ja kuskohas lõket teha saab. Sageli sageli saavadki määravaks, sest mitmepäevasel matkal  need sobivad ööbimiskohad, sellepärast, et neid  ettevalmistatud lõkkekohti ja telkimiskohti on Eestis  siis kaunis vähe. Ettevalmistatud matkaradadel on inimestel lihtsam  orienteeruda ja kindlasti on ka see loodusele ohutu. Omapäi liikudes võib sattuda eramaale, kus küll liikumine  päikesetõusust loojanguni on lubatud, aga telkide  ja tuld teha saab ainult maaomaniku loal. Selleks, et ümbruskonna metsa maha ei raiutaks on siin  puudega varustatud. Võtame kohe mõned mõtted kaasa. Kuidas selle lõkketegemisega siin matka üldse üldse on,  seda võib teha ainult ette nähtud kohtades? Jah, ettenähtud kohtades põhimõtteliselt võib teha nii,  et sa ei pea kellegi käest veel lisaluba küsima,  aga seal, kus koht on ette valmistamata seal tuleb  siis küsida maaomanikult või haldaja luba  ja seal on see tule tegemine märksa märksa keerulisem,  et, et et tuleb kõigepealt ikkagi otsida koht,  kuhu, kuhu saab lõket teha, et, et lõket näiteks  turvapinnasele ei tohi ei tohi praktiliselt üldse teha,  kuna, kuna. Turvas turvas võib seda tulesädet oma sees hoida tükk aega veel,  et, et sa kustutada küll see lõkke ära, aga. Aga ikkagi see tuli veel hõõgub seal turba sees  ja ja ta võib paari päeva pärast alles alles  siis hapnikku saada ja lõõmama hakata. Kes oma matka lõkke tegemise ta ette ei kujuta,  selle ei tasuks tuleohtlikul ajal üldse metsa minna,  sest siis on isegi lõkke asemel tuld teha keelatud prügi  maha loopimine on aga igal ajal taunitav. Millised nõud peavad olema, mida sa matkale kaasa võtad sellised,  mis on kerge tassida ja mis sa pärast ka tagasi viid,  et, et mitte mingil juhul mingeid ühekordseid nõusid. Ja noh, pudeleid, klaaspudeleid, mille sa pärast ära viska,  vaid ikka sellised, mis sa kõik pärast ilusti kaasa võtad. Või siis, kui on pakend, siis selline, et paber pakk  paberisse pakkida või leiva lihtsalt kilekotti panna,  et kilekott pärast ära võtta. Tagasi. Tagasi viia või, või siis, kui on paber,  paberi kraami võib lõkkes põletada. Milline see kõige tavalisem komplekt on,  mida võetakse? Kõige tavalisem on just nimelt kruus. E-pudel siis mingi selline kauss. Tavaline kauss ükskõik plekk plastmasskauss võib  ka lusikas. Ja siis on sul seal veel pada pada selline,  mis oleks kerge tassida ja. Need asjad, mis sa kaasa võtad, üldjoones kõik tagasi,  mis eile kõik, mis kõik, mis jaksab metsa tuua,  samas aks, et ka metsast ära viia. Väga lihtne põhimõte, väga lihtne põhimõte. Nii siin on mul kaasa võetud vorstid. See pakend vist on selline, mis tuleb kindlasti tagasi viia,  sest see on ikkagi plastik ja plastik ja  ja ei ole, mis siis prügist saab, sina pakid oma oma nõud  kokku ja paned kotti, aga minul jäi pudeli järgi ma  selle see on paras pudel, et siin sa saad prügikasti panna,  aga prügikasti ei ole siis selline pudel tuleb küll kaasa võtta. Et põleta, mis sest tuleks hoiduda ja. Nii, aga mis sellest lõkkest nüüd terasse saab? Lõke tuleb. Kõigepealt vahest tehakse see viga, et kustutatakse lõkke  ära ja siis vaadatakse sodi üle, et siis on,  tuleb välja, et veel paberit põletada, aga siis,  kui lõke kustunud, seda kaunis raske teha,  et kõigepealt on vaadata, siis ikka. Midagi põletada on. Ja siis muidugi kustutame lõkke ära, et vaatame,  et, Et siit ei jääks ühtegi ühtegi sädet siia metsa alla lendama,  sellepärast et kuigi tundub, et, et praegu on veel märg,  siis siin-seal võib kulu ikkagi päris kuiv juba olla  ja see üks üks sädet, kui me lihtsalt see lõkke laiali lööme,  et siis mõni säde võib siia nii peitu jääda  ja tuulega kuskile kulupuhmasse lennata. Kui iga loodusesse tulija austab keskkonda,  kus ta liigub siis on ta ise rahul ja ka järgmistel  tulijatel on, mida vaadata. Aga tegelikult on looduses igal aastaajal midagi leida. Kogu see maastik, kus me siin kõnnime, on põhimõtteliselt  mandri jää taandumisel tekkinud, et need järved ja,  ja oosid ja mõhnad, et need oosid on põhimõtteliselt vanade  jää jõgede sängid, et kui jäälõhedest jäälõhesid mööda see  vesi jooksis, siis ta setitas sinna jäälõhedesse setteid ja,  ja pärast seda, kui jää ümbert ära sulas,  siis seesama jääjõe org sinna settinud setted ongi selline  vali vallilaadseks moodustiseks. Niimoodi kuhjunud siis. Hooside huvilisele on tegelikult praegune aeg kõige parem,  just kes, keda pinnavormid huvitavad. Ja just see pinnavormide mitmekesisus siis on praegu üks  kõige paremaid aegu neid vaatama tulla. No nii, kuhu see telgi peaks sind üles panema? No tikimise trikimiskoha valikul tuleb silmas pidada seda,  et kõigepealt, et see pinnas oleks selline,  kõige parem on just selline rohu rohukamar ta,  kui vihma hakkab sadama, et ta kohe porile ei lähe  ja rohukamaral on ka see taluvus, taluvusvõime kõige,  kõige suurem, siis tuleb hea on vaadata ka näiteks seda,  et kui et ida ida külg oleks kaitstud, et kui hommikupäike  hakkab paistma, et praegusel ajal ta ei ole  nii hull, aga suvisel ajal ikkagi, kui päike hakkab kella  viiest viiest paistma, et siis on kaunis kuumast kütab,  kütab telgi ja siis tuleb vaadata veel seda,  et, et et oleks küttepuid lähedal. Noh, kuna meil on praegu ette valmistatud koht siin,  et siin on küttepuud olemas. Telkimisel tuleks jälgida, ka järgida sama tava,  et peaasi, et meie kohalolekust mingisugused jälgima ei jääks,  just seepärast ikkagi vaadata, milline pinnas on,  et kus kus on rohukamar peal, on, valib nii,  meil on nüüd tore matkapäev selja taga, loodame,  et meil õnnestus siin liikuda nii, et ühtegi jälge maha ei  jäänud ja pole midagi muud, kui paneme telgi üles  ja varsti hakkame ööks valmistuma.
