Märgise juures on kaks asja tähtsad. Ühest küljest ta ei tohi kala liiga palju takistada häirida. Number on null viis üheksa. Neli üks. Ja. Ja ühest küljest ei tohi siis kala liiga palju takistada  ja teisest küljest peab ta olema nähtav. Me oleme juba mitu aastat Emajõe peal märgistanud kalu  ja see keerijärv, kus me praegu oleme, see on  ka Emajõega seotud ja osa sellest samast süsteemist,  kuhu kuulab Peipsi järv. Võrtsjärv. Ja ja Emajõgi siis koos koos temaga seotud veekogudega. Ja see nüüd mitme aasta märgistamise tulemused näitavad,  et latikas teeb uskumatult palju ja pikki,  et rändeid läbi. Igal kevadel tulevad latikad Peipsi järvest Emajõkke,  et sealt koelmutele rännata. Märgistamine on näidanud, et 100 kilomeetri kauguselt tulnud  latikas läheb täpselt samasse vanajõkke kudema,  kus ta ise on ilmale tulnud. Jeerijärv on üks nendest järvedest, mille,  mille kohta peab, peab tegema väikse uuringu,  et kuidas oleks kõige otstarbekam seda järve majandada  ja ja kuna latikas on Siin väga oluline kala neli 9 kui on teada,  palju latikat käib siin kudemas ja ja siis. Ja on ka kohalik latikas tõenäoliselt olemas ja,  ja siis see kus see latikas siia käib ja milline roll on  keerijärme kogu selle Emajõega seotud süsteemi latikas,  vaate. Käe käigus selle sellele peab see märgistamine nüüd. Sellele vastuse leidmisele peab märgistamine kaasa aitama. Alustasime latikast ja just selle tõttu,  et Latikaga toimus siin Emajõe peal selline huvitav lugu,  et et Latika arvukus korraga 90.-te aastate algul tõusis  suuremaks kui kunagi enne Emajõe kalurite saakides. Et isegi kõige vanemad vanemad kalurid ei mäleta,  et oleks nii palju latikat kunagi Emajões olnud. Kui algul kalurid püüdsid selget vahet teha Peipsi  ja Võrtsjärve latika vahel siis nüüd on Võrtsjärve püütud  Emajõe suudmes märgistatud latikaid. See näitab, et osa latikaid pärast kudemist lähevad hoopis Võrtsjärve. Võite siin kaks linasi kähvel linast, kes tõenäoliselt suur  rändaja ei ole, aga aga siin järve järve piires ta liigub ja. 37 pool ja. Ikka isane kipub olema. Aga me teeme sellele keerijärvele veel majandamiskava või. Kala kalamajandamiskava. Siis on meil uuringuid siin teha nagunii tarvis  ja nüüd on selline. Ja hea veekogu, mis millega saab nagu korraga mitu. Mitu? Eesmärki täita, et. Emane linas tal Kuuim ei ole nii tugev nagu isa seal, isa,  seal on siin kõhuimet. Esimene uimekiir on hästi jäme ja tugev,  et selle järgi tunneb ära isa. Ja latikas tuleb ja koeb siin ära ja siis osa neist rändab  ilmselt üsna ruttu tagasi Peipsi suunas,  aga osa jääb kuhugi siia Emajõe piirkonda  ja osa jääb, läheb vähemalt mingiks ajaks Võrtsjärve. Ja, ja see tagasiränne käib pikkamisi, mõnikord mõnikord  mõnikord lahkub ta juba massiliselt siit kohe allavoolu. Et selles osas on aastad erinevad. Kolme aastaga on märgi saanud umbes paar 1000 kala. Et kalauurijate töö oleks tulemuslik, peaks need märgid  tagasi jõudma. Tartu Ülikooli zooloogiamuuseumi, mis asub Tartus Vanemuise  tänav 46. Märke, võib saata ka postiga. Kui on teada kalade rändeteed, siis on võimalik hinnata  kalavarusid ja koostada püügiplaane ja sellest sõltub juba  otseselt kalurite käekäik. Nüüd tõstis pea üles Emakaru. Koos poegadega ja emakaru lasi pea alla,  nüüd ta rahustab. Nüüd jääb kõik vaikseks. Peame vist ära, mida lähemale siit ei tohi minna,  me peaksime siit üldse ära pühama. Möödunud aasta juulitorm võttis maha üle 2000 hektari tudumetsi. Siia alale jääb ka suigu looduskaitseala,  kus kaitsta se põlismetsa. Ja seal metsakoristustöid teha ei tohi, surevad  ja nõrgestatud puud on aga hea toidulaud üraskitele  ja nii karde. Jäi siin suurt üraskirünnakut majandusmetsadele oli ju teada,  et 67. aasta tormi järel suurenes kuusekoore üraskite  arvukus 600 korda. Õnneks udumetsades seda ei juhtunud. Vaatamata sellele, et eelmine suvi oli üraskite arenguks  igati soodne. Eelmise aasta sügis oli väga hea, ta oli pikalt soe  ja see teine põlvkond arenes väga, väga edukalt  ja talvitus päris ilusasti. Osa. Mardikaid sai sügisel juba nii kaugel oma arengus,  et tulid koore alt välja, läksid pinnasesse talvituma,  osa jäi koore alla, nendest osa sai talvel külmade tõttu otsa,  aga, aga suur osa talvitus ka edukalt. Noh, siin on nüüd näha, kus siin eelmise aasta üraski  vanamardika käigud, ema käigud siit on, siis lähevad vastsekäigud. Ja see koorealune on üsna üsna ära aetud siit tudu  ja üldse see selle kandi metsad on suures osas segametsad. Niisugused. Noh, soisema või, või niiske pinnasega ja  ja nad ei ole kuusekoore juures küll eriti sobivad pinnas,  ei ole talvitumiseks eriti sobiv, et paljudes kohtades  ja segametsas ei ole ka seda putukat nii palju kui kui  ka puhtkuusikus. Selles mõttes on siin olukord natuke parem,  kui, kui siit vähe lõuna poole minna. Ütleme seal Jõgevamaa põhjaosas, kus see torm  ka möllas. Seal on palju selliseid viljakatel kasvukohtadel  kasvavaid puhtkuusikuid ja seal on üraske oht palju suurem. Ega siit kandist üraskit kuhugi kadunud ole. Tuulemurrualad on suured, üraskite asustus on hõre  ja toitu on palju. Nii ei teki ka liigisisest konkurentsi ning vastsed võivad  vabalt areneda. Proovime vaadata, mis siin all näha on ka. Ja kui seda koort vaadata, see koor on üsna värske siin nagu  äsja äsja murtud puul või, või nagu kasvaval puul peaaegu  kevad on väga varane. Soe. Ja natuke laguneb ära. Ja seetõttu see kuusekoorelaski lendlus toimus väga vara. Tartumaal algas ta juba 23. 22. 23. aprillil noh varasemate kogemuste järgi ta on  ikka alanud pärast esimest maid paar nädalat on veel mai  lõpuni aega. Kui ilm ikka selline soe püsib, nagu ta siiamaani on olnud  siis siis juba kusagil juuni keskel, nüüd need,  need vastsed nukkuvad. Ja see tähendab seda, et juuli lõpuks on nad noormardikad  ja jälle võimelised uue põlvkonna asustama. Praegu asustavad üraskid põhiliselt neid puid,  kes on veel juuripidi mullas ja selliseid juba  looduskaitsealal jätkub veel tükiks ajaks. Majandusmetsad on tuulemurrust koristatud  ja ootavad uue metsa istutamist. Peab panema kuskil meetri pikkuste vahedega  ja siis peab kõvasti kinni astuma. Niimoodi augu valmis, siis peab kõvasti kinni astuma,  et need männi juurikad ei tohi seda õhku saada. See on iga puuga niimoodi, et juurikad ei tohi õhku saada,  sealt alt. Siis muidu ei lähe kasvama. See on niimoodi, iga puuga on erinevad see vahe,  kui pikk olema peab. Männid on kuskil meeter, aga kuusel näiteks on vist kaks,  aga tudukooli nagu traditsiooniks saanud,  et on. Iga aasta istutamas käidud siin metskonnas. Tuulemurru alad on suured ja lastele istutustööd jätkub veel  pikaks ajaks. Tormis said kannatada kõige rohkem vanad metsad  ja seetõttu saabki suurema osa tudumetsi tänaste koolilaste eakaaslaseks. Põhiistutuse puuliik on ikkagi kuusk. Kuid tuleb kõne alla ka alla ka kask. Ja katsetame ka musta lepaga. Mis on männialad, sinna tuleb muidugi mänd,  nii et ikka tavalised puuliigid, ega sinna midagi imet välja  ei mõtle. Muidugi see torm näitas nüüd, et ei ole vahet,  missugune puistu on torm, kui on ikka tromm käib läbi,  siis ta võtab valiku ta kõik maha, aga, aga noh,  tavaolukorras on üldiselt tule tuule kindlamad,  loomulikult segapuistud, nii et nii et see on meie eesmärk  ikkagi lõpuks välja kasvatada segapuistud nendel aladel. No nende värske tuulemurru raiesmikega. Läheb ikka vähe aega veel, peab ootama ikka aasta-paar,  et nad natuke lähevad vanemaks, see lank on,  siin ei ole tuulemurru lank, see on korraline raielank  ja ja siin. Ja noh, siis noh, eks nad tuulemuru langid lähevad samuti  metsastamisele nagu siin need need langidki alad on niivõrd suured,  et seal on, tekib oma probleem, et tekib soostumise oht ja,  ja, ja külmakahjustused ja, ja nii et selles mõttes see  suurte lagedate tormimulla alade metsastamine ei ole niisama  lihtne ja selle kallal teadlased ja ja asjatundjad murravad,  nüüd pead kuidasmoodi seda tulevikus üldse sinna metsa  uuesti peale saada. Nii et probleeme on, sellega me kardame kõige rohkem  soostumise ohtu, et ennem see see vesi, mis kõik,  mida mets üle transpireeris Tohutud tonnid vett siis, siis see jääb ju kõik maasse  praegu ja ja tekib soostumine. Niiskel pinnasel on uue metsa kasvatamine raskem  sest talvel võib külmtaimed ära võtta. Aga kui ta kord kasvama on läinud, siis võib noort  metsakultuuri ohustada männikärsakas keda meelitab  raiesmikule saetud kändude lõhn. Siin on näha nüüd üks. See on harilik männikärsakas. Sellistel aladel on ta tüüpiline loom. Valmikud lendavad langile munema, munevad männikändude juurtele. Ja vastasid arenevad seal kännu juurtel,  aga valmik ise tahab ka süüa saada ja siis sellistes  kohtades tihtipeale tal muud ei olegi võtta süüa kui siia  värskelt istutatud männi kuusetaimed, mille koores ta toitub. Ja seetõttu ta teeb. Ikka suurt kahju kohati neid on muidugi üle Eesti igal pool. Vihterpalus, näiteks pärast 92. aasta põlengut,  seal tehti ka üsna palju kultuure, istutati kuus mändi. Kaske, mul on väga meeles üks väikene kase lapp oli  istutatud kase kaseseemikud sinna. Ja sügiseks olid nad kõik kuivanud, noh putukas toitub koorest,  närib tüve kese ümber koore ära ja puu kuivab ära,  aga siin on nüüd üks teine putukas, see on väga sarnane,  aga see ei ole männikäsakas, see on männipihklane. Tema areneb tema vastased arenevad ka koore all. Männikoore all ja noh, selliste lamavate tüvede koore all  ja enamasti ta on kasvavate puudel, on ta  siis või mitte, kasvavatel ütleme, seisvatel puudel on ta  kusagil seal juurekaela piirkonnas ma tüve ala osas rohkem Aga noh, tervet tervet kasvavat mändi see liik ei ohusta,  ta tuleb siis, kui see puu hakkab juba surema,  siis ta tuleb sinna peale. Aga putukauurija paradiisiks jäävad ikkagi vanad metsad  kus on mitmekesine liigirikkus. Näiteks see ringi sibav tegelane on toriku süsik. See on üks teine torikutes elav liik, see on kirjusüsik  selle eelmise ühest samast sugukonnast. Jällegi tavaline loom, Eestis. Aga ilus, ilusat kollase ja kollase ja musta kirju. Ilus kollase musta kirju loom. Erinevatel lagunemisastmetel on erinevad liigid ja. Väga oluline on ka see, mis seene, mis seen  selle puu lagundab, lõpuks osa seeni tekitab niisugust  pruunikat mädanikku, osa valget mädanikku,  üks ühed seened lagundavad ligniini ja tselluloosi jääb alles,  teised lagundavad tselluloosi, ligniin jääb alles  ja siis sellest sõltuvalt nüüd ka tulevad erinevad  putukaliigid siia peale. Selles mõttes ongi see noh, nende vanade metsade  ja vanade selliste lagunenud puude säilitamine  või murdunud puude säilitamine. Oluline, et ütleme esimesel aastal, kui vaatame kuusetüve,  seal on kuusekooreürask veel mõned üraskid,  mõned sikud ja ongi kõik. Edaspidi see puu hakkab juba ise diferentseeruma olenemata,  olenevalt siis sellest, missugused seened sinna tulevad,  kui vana ta on, missugustes tingimustes ta on  ja niiviisi ongi, et kui võib-olla on seal mingi  kolm-nelikümmend puud maas, siis mingile kindlale sellest  sobib ainult üksainukene puu. Ja seetõttu noh, ei piisa sellest, kui on metsas siin  üks-kaks-kolm lamavat tüve. Parem ikka kui nüüd, kohati on rohkem. Kusagil saaks neid rohkem säilitada, siis,  siis säilivad ka need liigid, kes on väga valivad oma  elupaiga suhtes. Kardetud üraski kahjustusi kasvavale metsale möödunud suvine  torm tudu kandis endaga kaasa ei toonud. Küll andis ta suigu looduskaitsealal elupaiga väga paljudele putukaliikidele. Aastatega kindlasti see liigiline koosseis veel muutub. Aga kus su vana ema karu siis sind külitas? Oli tema. Ebamise ase siin ta magas, siit on nüüd pojad,  kas tagant ära, siis see oli mulla aga kinni. Umbes nii, tema siis. Kuulas siis koos oma poegadega. Poja pojad ikka tema juures. Majad olid kusagil seal. Siis kõik. Seda karu filmisime siis siit ta umbes niimoodi vaatas seda asja,  mis seal toimub. Praegu on viimane võimalus osa saada konnade pulmapeost. Võtsime siis meiegi tiigi ääres kohad sisse,  et kõigest sellest osa saada. Pruunid konnad, neid nimetatakse rohukonn siin mu käes näiteks. Ja rabakonn. Kuuluvad nende hulka, kes hakkavad pärast seda,  kui, Tiigid ja kraavid. Jää ära sulab, hakkavad kohe kudema. Ja, ja praegu on see aeg, kui nemad on ainult vee ääres  ja vabad sellest pulmamöllust. Aga tal on ja teine on siis rohekonnad, kes hakkavad varsti peale,  kui need on need sellised helerohelised ja  kelle häälepõied on siis siit kõrva tagant käivad välja. Aga see on nüüd rohukonn, kõige tavalisem konn Eestis,  kes elab igas tiigis ja ka siin tiigis on tema lapsed,  ujuvad praegu ringi. On nüüd isa rohukonn, nad on väga erineva värvusega,  noh, see on selline tagasihoidlik mustrit ei olegi olemas. Aga veel on näha, tema, see uhke pulmapõld on ees. See näitab, et tegemist on isasega, selline sinakas suve  poole see kaob ära. Kevade poole on ta veel erksam selline sinakas,  see on näha nagu selline erinev kõhust, kirjus kõhust. Ja teine asi tal hakkab juba ära kustuma. Tal igal konnal isakonnal on, on selline,  sisevarvas, on nagu hästi-hästi nagu paistes,  nagu oleks midagi viga, kevadel on ta veel tume  ka veel näha. See on selline pulmamõhnad, nii nagu tedrel on,  kulmud lähevad, pulma, kulmud lähevad pea lae peale kokku,  punduvad siis konnal. Rohukonnal on siis see esimene varvas läheb nagu paiste  ja läheb tumedaks. Sellega ta siis haarab oma oma daami ümbert kinni. Kui ta Hakkab siis lapsi tegema. Ja noh, selline ongi siis rohukonn Eesti kõige tavalisem  konn ja muu ajada siis peab jahti siinsamas pargis  ja ja vett läheb, ainult põgeneb heal juhul. Aga kevadel ta istub siis vees tiigi keskel võib-olla jää veel,  aga tiigi ääred on lahti sulanud ja, ja seal ta  siis koevad, nurruvad sellist nurrumist. Nii et tema on selline tiikide valitseja,  kraavide valitseja, rohukonn, tema kõrgeausus Ja las ta nüüd hüppab siin ringi, ta põgeneb vette. Aga tema lapsed ujuvad siin ringi ujurite  ja muu seltskonna siin nendes vetika džunglites. Ja. Kusagil jaanipäeva paiku ja eel hakkavad nad tulema  siis välja pisikeste siis saba kaob järjest väiksemaks,  väiksemaks väiksemaks ja hakkavad ronima  siis massiliselt. Kuivale maale esialgu nad on siis noh sentimeetri ed  või alla selle. See on nüüd eelmise aasta poeg kes on siis  nii kaua kasvanud ja suhteliselt hea kasvuga,  mõned teevad niruks, kes vähe, saab süüa  ja nii nad siis kasvavad ja siis kolmandal aastal neljandal  hakkavad siis pulmad peale. Siinsamas seal, kus nad välja tulid, muuseas,  nad tunnevad veekogu ära. Nad tulevad kindlasse kohta, kus nad ise kunagi ilmale tulid  ja tunnevad veekogu ära selle lõhna järgi. Seda on uuritud. See on spetsiifiline lõhn. Ja veekogu erinevatel osadel on erinevalt lõhnav inimese  nina nii nõder, et ei tunne seda ära, aga aga nemad tunnevad ära. No see on veetaimede spetsiifiline. Ja võib-olla põhja langenud lehtede mingisugune  spetsiifiline bukett kes siis kusagile, nad on väga sellised,  noh, paiksed. See on nüüd tähnikvesilik. Kes on ka nende pulmad, veel kestavad, nad tantsivad siin  roodžunglit või nendes vetikad džunglites. Isased emase ümber ja. Ema on veel täiskudu. Hääl on ka. Üks karp on vara varba vahele läinud. Karbid on, varbad on karbi poolmete vahel,  et. Ema on alati suur. Isa väike nagu mingisugune alaealine et kärnkonnadel on see,  et ema on alati suurem ja kui praegu vaadata on paksult  marja täis tema ei koe nii-öelda nagu sellised kudupalle,  vaid selliseid pikki mitmemeetriseid keesid,  mida ta mässib siis kas roo, pilliroovarte  või paju pajuokste ja varte vahele ümber. Nii et enamik on juba need keed, hakkavad lagunema. Siinsamas vees, aga nemad. Veel. Üritavad sugu teha? Nende hääl on selline vaikne, nemad suurt häält ei tee  erinevalt siis noh, vot selline hääl, Tiuk,  tiuk ja nendel on samamoodi ja nendel on veel eriti. Kuna need häält kõvasti ei tee, erinevalt ju sealkandis Kes siis on mitme kilomeetri kaugusele kuulda seda häält,  siis nemad peavad väga täpselt teadma, kuhu tulla. Ja tänu sellele on nad eriti täpselt lähevad samasse kohta  ja sama pajupõõsa või sama Pille roduka juurde,  kus nad tulid. Sest seal nad teavad, et kõik teavad, et sinna on vaja tulla. Sellised mustad täpid või natuke pikaks veninud. Need on siis kärnkonna. Hästi väiksed. Kärmkanna kullased, mis veel ei ole liikuma hakanud,  enamasti. Üks paarimeetrine kee, mida siin mähitud nende okste külge Ja kõik need oksad peaks olema ümberringi mähitud,  nende nende keedega. Teine asi, nad ei ole hästi näha. Praegu. Ja mõned juba on isegi vabalt ujuvad. Kärnkonna kullesed torkavad silma, et nad on süsimustad. Nii kõht kui ka üleni tavalise need rohukonna  ja teised kullesed on kõik siis kirjud. Kõht on heledam, aga need on sellised. Süsimustas kostüümis? Rohekonnad alustavad varsti kui juba mitte praegu  Lõuna-Eestis ja nemad on sellised siis, kui vesi on juba soe  ja siis nad tulevad välja, nad on sooja lembesed,  nad elavad ka lõunamaal rohkem. Nii et tegelikult Soomes neid naljalt ei ole juba  ja Rootsiski on väga vähe, ainult Lõuna-Rootsis  ja ka Eestis on nad valdavalt seotud Lõuna-Eesti  ja Kesk-Eestiga, mitte Põhja-Eestis on üksikud kohad  ja nad tulevad siis vette ja siis hakkavad oma pulmi pidama,  nagu ma ütlesin, neil on need häälepõied,  mis on resonaatori väljapool ja siis seda kontserti võib  ka kuulda hulk aega esialgu päeval, aga mida rohkem suve  poole siis nihkub öö peale. Ja nemad on sellised suurte kampadena ja kaua aega on vees. Muuseas pruunid konnad lähevad ainult kevadel vette  ja ka kärnkonnad noh, ainult kudemisajaks,  aga nemad on need rohekonnad, kes siin praegu laulavad. Nemad on aasta läbi vees, kuna nad ongi sellised veeelajad  ja kaldal lähevad ainult korraks, et peesitama  ja häda korral siis hüpata vette ja nemad Koevad siis väikeste tompudena pisikeste tompudena  ja neid palju on, et tomp kui rohukonn koeb  siis ühe suure lataka siis nemad panevad kohe väikseid  ja palju ja siis kisavad ja kraaklevad kaua aega. Et tegelikult neid konni on päris palju Eestimaal,  aga mida lõuna poole minna, seda rohkem neid on. Sest me praegu vaatasime siin ainult nägime rohukonna  ja tema lapsi ja harilikku kärnkonna teist kõige tavalisemat  ja siis ühte rohekonnadest rohekonni on ka tegelikult  vähemalt kolme sorti väiksed, suured ja keskmised  ja nende puhul on kogu see süstemaatika noh,  niivõrd erinev ja niivõrd unikaalne, et kuidas nemad elavad,  see on omaette tema mõistatus ja saladus. Ja, ja siis on veel mitmeid muid kondi. Üks näiteks, kes on mudagon, haruldane ja Lõuna-Eestis väga  omapärane elajas ja nii, et nemad siis valitsevad veekogusid ja,  ja nende Pulmad ja kontserdid on siis valdavalt läbi,  aga rohekonnadel parajasti.
