Lilled jäid, mis on neist nüüd saanud? Rumal küsimus, Vladislav, kas sa siis ei tea,  et lilled ja kapuud-põõsad õitsevad kevadel  ja suvel, sügisel aga kannavad vilja. Tean ju küll, aga ma tean ka seda, et maailm on sassis nagu  Tootsi peenar ja ka keset Eestimaad võib Ameerikat avastada. Seda me täna teemegi. Läbi ürgmetsa ja lepa võsa võideldes kurjade karude  ja salakavalate puukidega, jõudsime siia  ja mida me näeme? Tõeline meerika. Keset oktoobrikuud õitseb siin imekena taim. Heljantus, tuberoosum, maapirn, Topin, ambur,  tal on veelgi nimesid juudi kartul, Jeruusalemma Arok mugul päevalill. Oma nimerohkusele vaatamata on maapirn siiski eestlastele  üsna vähe tuntud. Palju-palju vähem kui maa õun. Kartul. Euroopasse toodi see taim uuest maailmast  seitsmeteistkümnenda sajandi alguses. Aga Eestis pole ta olnud veel 100 viitekümmet aastatki. Kui võrrelda maapirni näiteks rabahanega  siis tuleb tunnistada, et rabahani on targem. Teda pole vaja siia tuua, ta tuleb ja läheb ise. Tõsi, ta ei tule ka Ameerikast. Loll nagu hani linnumaailmas ei kehti, hanede puhul on tegu  tähelepanelik ja arukate lindudega. Titel on see Kurna suurus üsna-üsna ühtlane, see on siis enamasti. Neli kuni. Viis muna mõnikord on vähem, mõnikord natuke rohkem. Ja, ja ka see haudeperiood on üsna-üsna ühtemoodi  keskeltläbi kuni 30 päeva. Ja ja nii nagu kõigil teistel hanelistel on  ka On ka rabane pojad, pesa hülgajad lahkuvad pesast kohe peale koormist,  peale kuivamist. Ja ja. Sealt edasi ongi siis elu väljaspool pesa vanemate. Hoolsa valve all. Meie kõige tavalisem haneline haljani veedab oma elu mere ääres. Haljane, kõrget ülelendu ja kaagatavad häälitsust võib  suvisel läänerannikul lihtsalt kohata. Meist põhja pool pesitseb rabahani, on arglik metsalind,  kellega kohtumine pesitsusajal on väga harv juhus. Rabane pesitsusalad algavad kusagilt Kesk-Soomest alates  peale ja, ja ta on ikkagi samamoodi tundrate metsatundrate lind. Aga erinevate teistest hanedest on ta märksa nii-öelda metsa lembesem,  kes võib oma pesa ehitada ka kusagile puujuurestiku varju  või kusagil. Põõsasse päris nii, et ka Soomes on ta päris palju sellistes  raba või metsajärvede ääres kusagil pesitsev lind. Inimese jaoks hani on hani, aga tegelikult on meil siin  päris mitut liiki hanesid, et mismoodi näiteks raba  ja haljal vahet teha, nad on päris sarnased. Liigid. Sarnased võib-olla suuruse poole pealt, aga tegelikult  välimuse järgi on neid päris hõlpsast ikkagi. Vahet teha. Kui Haljani nimi juba räägib iseenesest,  ta on hall ja ta on suure roosaka nokaga roosakad jalad,  siis rabani on seevastu tumepruun lind. Erinevalt haljanest. Temal on nokk oranžika musta kirju ja ja tema jalad. Aga oranžika sügisrändel lendab läbi Eesti tõeline hanede vägi. See aeg, kui on võimalik näha pea kõiki hanelisi,  kes lähiümbruses pesitsevad. Päeviti on haned põldudel toitumas. Kui turvaline öömaja leitakse mõnest veekogust. Just rabades ja sealsetes laugastes pigem peatuvad rabaned  ja suurlaukaned. See on nagu. Nende sellisele põlisele pesitsusaladele kõige-kõige  ligilähedase ma väljanägemisega alad vast. Oktoobris on hanede rände kõrgaeg. Haneparvi jälgides võiks pilgu üle lasta kõigist lindudest  sest tihti võib ühes haneparves olla mitut erinevat liiki  hane ja laglet. Rabahani on nii-öelda kuiva lembesem, ta täiesti sageli  peatub toitumiseks kuivadel, põldudel. Samamoodi siiski, ka rannaniitudel võib teda täiesti kohata  toitu toitumas koos hallhanedega, teinekord. Ööbib ta nagu kõik teised hanedki merelahtedes madalates,  siis rände ajal just eriti nii, et, Aga aga ta tegutseb täiesti täiesti üheskoos suur laukanedega,  näiteks alanedega. Kui hallhane ja rabahane puhul saab vahet teha peamiselt  vaid noka ning jalgade erineva värvingu järgi  siis maapirni ja kartulit naljalt segamini ei aja,  kuigi omal ajal peeti neid botaaniliselt sugulasteks. Maapirn kasvab kuni kolme nelja meetri kõrguseks  ja tal on suured kollased õied. Kartuliõied on valged, lillad või roosakad  ning varred palju lühemad. Teate ju küll, ühine on aga see, et mõlemad kasvatavad mulla  sees söödavaid mugulaid. Tegelikult on maapirn lähisugulane hoopiski päevalillega  kes pärineb samuti Ameerikast. Muide, venelased on valinud päevalille oma rahvuslilleks. Võib-olla pole poliitiliselt kõige korrektsem meenutada ajal,  mil venelased on Ameerika imperialismi taas kuulutamas,  pea süüdlaseks kõigis oma hädades. Et nende rahvuslill pärineb uuest maailmast. Teiselt poolt on geeniteadlased jõudnud seisukohale,  et nii venelased kui indiaanlased, lätlased kui  ka hindud, jaapanlased, Austraalia aborigeenid  ja isegi mina, et kõik me põlvneme samast paigast mustalt mandrilt. Inimesi on väga erinevaid. Me ei erine mitte üksnes keelte ja kultuuride poolest,  vaid kuulume ka erinevatesse rassidesse ning oleme üsna  erineva väljanägemisega, sõltuvalt sellest,  millises maailma paigas me elame. Teadlased, et geneetilisel tasandil oleme me väga sarnased  just nende sarnasuste ning erinevuste abil üritavad  teadlased nüüd kaasa ja rahvaste ajaloo ning põlvnemise  detailidele jälile jõuda. National Geografiku kuulsa kaubamärgi all toimiv  geeniprojekt on maailma kõigi aegade suurim geeniuuring  kus teadlaste kasutuses on praeguseks enam kui veerand  miljonit geeniproovi inimestelt üle terve planeedi. Tegelikult on teadlased juba praegu ühel meelel,  et inimkond pärineb Aafrikast. Hollywoodi filmid ning kollane ajakirjandus jätavad  geeniuuringutest sageli mulje kui millestki ülimalt  ohtlikust mis oskamatusest või pahatahtlikkusest võib kaasa  tuua koledaid tagajärgi. Senograafiku projektiga neid ohte mingil juhul ei kaasne,  kinnitab. Uurime projekti eetikanõunik Saimon Longstahi käest,  kuidas nad selgitavad geeniuuringu olemust  ning eesmärke hõimudele, kes pole geenidest  või arvutitest varem midagi kuulnud. Osalemine pole niisiis mitte üksnes vabatahtlik,  vaid enne proovi võtmist peavad teadlased veenduma,  et doonorid saavad ka uuringu eesmärkidest aru. Seejuures tuleb mõista, et mõnede põlisrahvaste puhul käib  nõusoleku andmine või sellest keeldumine mitte igaühe enda otsusel,  vaid kollektiivselt. Demokraatliku ühiskonna liikmel on seda ehk raske mõista,  ent säärast elukorraldust tuleb austada,  rõhutab Longster. Ent kas maailmas, kus rassikonfliktid on igapäevased  ning etnilistel põhjustel peetakse sõdu ei  või ühe või teise rahva geneetiline sidumine eellastega,  kellest neil ehk aimugi polnud, veelgi õli tulle valada  ning uusi konflikte põhjustada? Tšenograpfikuprojektis osalevad teadlased pidasid oma  iga-aastast konverentsi tänavu Tallinnas. Nii palju geeniteadlasi üheskoos pole siin riigis varem nähtud. Konverentsi lõpetuseks pidas doktor Wells rahvusraamatukogu  täissaalile avaliku loengu, millest selgitas projekti  olemust ning seniseid edusamme. Põlisrahvastelt kogub DNA proove 11 uurimisgruppi üle maailma. Üht säärast juhib tunnustatud Vene geeniteadlane Jelena Polanovskaja,  kes töötab koos poeg Oleegiga. Vene teadlased hindavad tööd oma regioonis  ehk Põhja-Euraasias väga huvitavaks. Lõpetuseks küsime projektijuhi käest, kui kaugele ta oma  esivanemate jälgedes on suutnud minna. Üheks projekti kindlaks eesmärgiks on ka uurimisandmete  jagamine põlisrahvastega, kelle abil tulemusteni jõuti. Nii seisab teadlastel projekti lõppedes ees veel üks sõit  jutustamaks põlisrahvaste geenidoonoritele tõesti sündinud lugu,  mis kohati lausa uskumatuna näib. Inimesed pärinevad Aafrikast, aga taimed,  kas nendel on ka olemas ühtne ürgkodu? Selle küsimuse jätame televaatajatele. Õigesti vastanute vahel loositakse välja Nobeli preemia. Maapirni üldlevinud nimeks on topinambur. See sündis 1613. aastal Pariisis. Kuninga õukonnale tantsisid Brasiilia indiaanlased topinambod,  samal ajal aga levisid kogu Prantsusmaal maapirnid. Alguses peeti maapirni väga peeneks roaks,  mida mekkisid üksnes aadlik. Teda keedeti veinis koos koorevõiga. Topinambur maitseb hästi ka kõiksugu loomadele,  eriti sigadele ja metssigadele. Aga pole kindel, et just kõik imetajad temast lugu peavad. Näiteks hülged. Sõidamegi nüüd kõrge ajule neid vaatama. Kajakidega. Palju selline paat kaalub? Palun, pea 40 kilo. Siia peale võib panna kui palju peale võib panna. Paarsada kilo küll, ma arvan, ilma probleemita veel rohkem. Üheks Eestimaa rikkuseks on kahtlemata meie mitmekesine  Väinamere loodus. Väikeste laidude kooslused on kordumatud,  aga nende avastamiseks peab huviline mõnevõrra rohkem vaeva nägema. Meid viivad täna kõrgel aiale meresüstad  ja näha, loodame me seal viigerhülgeid. Kui suure tõenäosusega me täna hülgeid näeme,  siis? Väga suur on ju, on hea ilm, on hea? Jah, et niisugune mõnus tuulevaikne ilm ja tuul on  siis ida poolt ka täna siis siin läänepoolsetel külgedel  peaks küll kividel päris palju olema, täna. Aga niisugune väike laine on ikka peal, et suhteliselt  kipakad alused paistavad niimoodi eemalt vaadates. Selle, selle riista jaoks pole siin lainet ollagi,  sellega saab ikka tunduvalt suurema lainega sõita,  et nad on üsna merekindlad. Kajak ehk meresüst on põhjarahvaste loodud veesõiduk. Pikka ja kitsast sõiduriista kasutasid aastasadu veskimood,  vaala ja hülgejahil. Tänapäeval on kajak pigem vaba aja veetmise vahend  ning hindamatu meie rannikumere looduse avastamiseks. Absoluutselt jah, eriti siin Väinameres veel,  siin on hästi selline kivine ja madala kivist  ja madalal rannade saatel ligiminek on iga kord problemaatiline,  näiteks jahiga või mootor mootorpaadiga,  et nendega on ju niimoodi, et seal, kus enam arutada,  seal seal välja ja võtad süste järgi ja kõnnid,  kõnnid kaldale. Need on nüüd sellised hästi laiad, laia põhjaga  ja suured kahekohalised kajakid ja need ongi nüüd algajatele ehitatud. Algajatele sõitmiseks mõeldud. Need on ka väga stabiilsed, siin kõrval näeb üheseid paate. Kaks tükki, ühesed on natuke kipakamad, et ühesed ikka  eeldavad teatud kogemust, aga kui me nüüd läheme näiteks  hülged nendega uudistama. Erksavärvilised on. Hirmuta hirmuta pigem nüüd hülge minu arust,  et vaatame nüüd seda erksavärviliste asja nagu,  et hakkab kaugelt silma. Kui lähedale nad on tulnud. Viige hülged jäävad ikka niisuguse paari-kolmekümne meetri  kaugusele halli üle võib täiesti kajaki kõrvale tulla. Keda lisaks hüljes veel näeb? No merelinde kalu nüüd otseselt ei näe, väiksed kalu näeb,  aga merelinde on ka väga mõnus vaadata nendega. Ümber nendega ei lähe, ei lähe ja seda ümberminekut on väga haruharva. Ümbermineku teooria vettpidavus saime kohe varsti  ka omal nahal järele proovida. Hiiumaa kaguranniku aidude varjus võtsime kajakkidega suuna  avamere poole. Sinna, kus kõrgelaiu kivide otsas hülged peesitavad. Peab tunnistama, et veepinnale niivõrd lähedal olles näed  ka Laidude loodust hoopis teisest vaatenurgast. Loodetavasti mitte vee alused. Ei läinud kahte tundigi sõitsime mööda saarnakist  ja hanikatsist ja vareslaiust ja nägime selle aja jooksul  mitmeid merikotkaid ja isegi hülgeid. Aga nüüd maabusime siinsamas kõrgelaiul,  kus on kõige suurem viigerhüljeste populatsioon  millegipärast selles laidude piirkonnas uurimegi järgi,  et mida need hülged siin teevad. Ja miks neile siin meeldib. Nad on suve jooksul oma kere sügavas meres täis õginud  ja nüüd neil suurt enam süüa vaja pole. Siis nad lihtsalt lesivad ja ootavad jääd. Kas nad on siin aastaringselt? Ütleme, et suvel ei ole ja talvel, siis kui Väinamere jäässe läheb,  juhul kui läheb, siis nad lähevad ära Liivi lahte. Et nad on ikkagi sigimine ja kogu see kogu see paaritumine,  see toimub ikka jää peal. Siin on nüüd peamiselt viigrid, et milleks neile just siin  kõrgelaiul meeldib. See piirkond on üldiselt suhteliselt segamatu Väinameres. Ja peale selle on neid siin hoitud rahus juba vähemalt 25 aastat. Rahu tagavad hüljestele siinsamas kõrval asuvate ahelaiu  ja kõverlaiu veed mis jäävad kaitseala liikumiskeeluvööndisse. Kõigest hoolimata ei ole viigrite arvukus kiita. Veel 100 aastat tagasi Läänemeres elanud. 200000-st viigrist on tänaseks alles jäänud 5000 neist Eesti  vetes elab tuhatkond. Tee puhul saab ütelda, et, et need on Eesti hülged,  sellepärast et nad on suhteliselt paiksed. Nad liiguvad kas Väinameres ja kui jää tuleb,  siis lähevad Liivi lahte. On seal kuskil Kihnu ümber ja kui on ikka kõva jää,  siis lähevad Ruhnuni välja ja elavad seal. Kui jää ära sulab, siis tulevad uuesti siia Väinamerre  tagasi ja suvel käivad, käivad söömas, siis Soome lahe  suudmes ja sügavat vete peal. Sügise poole tulevad jällegi Väinamerre,  nii et need, need ei, ei liigu ringi ega hallhülged. Need on Läänemere hülged mingi 130 kilomeetrit ööpäevas maha ujuda. Kahe-kolme päevaga. Rootsi. Seal paar nädalat passida siis kolme nelja päevaga Soome  tiir ümber Soome lahe Eestisse tagasi. Kas üljes on ka sotsiaalne loom, et milline nende  karjahierarhia siin on? Vat seda karjahierarhiat viigrite puhul ei ole nagu üldse  uuritud ja seda, et nad on karjalise eluviisiga,  see on suhteliselt haruldane, sellepärast et viiger on  arktiliste merede liik ja ja nad on väga üksildase eluviisiga,  lihtsalt sellepärast, et põhiline vaenlane,  ehk siis jääkaru neid korraga palju kätte ei saaks. Aga kuna siin on nad juba 10000 aastat vähemalt jääkarust  eemal olnud ja Põhiliseks vaenlaseks oli vanasti olid hundid. Et siis nad Võtsid siis väikestesse karjadesse, sellepärast et  siis nad saavad teineteist hoiatada, kui nüüd mingi oht  peaks olema, et saavad kiiremini minema,  aga sotsiaalsed suhted on need muidugi väga-väga kummalised,  et nendel on omad lemmikkivid. Ja siis nad üritavad teineteist selle lemmikkivi otsast ära ajada,  et ise see kivi omale saad. Kõrval on täpselt samasugune, seda keegi ei taha,  aga ühe kivi pärast käib igavene möll ja vee pritsimine. Kuidas nad siis on siiamaani suhtunud kajakiga matkajasse? Nad on suhteliselt uudishimulikud, loomulikult kui sa  nendele liiga ikka lähedale lähed, siis ta tunneb ennast  vees turvalisemalt kui, kui kivi otsas, aga aga  siis vees ta tuleb sind allatuult vaikselt uurima. Ega ta pikalt vastu ei pea, mingi kolm-neli minutit  ja siis läheb omi asju õiendama, kui inimesed neile. Ilma häirimata nii ligi saavad, siis see on lihtsalt nagu ütleme,  suur õnn. Kõrgelaiul saab kadakate ja kivide vahel varjudes hülgeid  jälgida loomi segamata. Algajale hülgehuvilisele teadmiseks. Hallil hülgel on hobusenägu ja viivril kassi oma. Selle järgi on neil hea vahet teha. Ülimalt emotsionaalne on üldiselt ikkagi vaadata  siis kuskilt siitsamast põõsast toruga, nende samade  viigrite omavahelisi asjaajamisi, see on vahel  nii naljakas. Naljakas mitte, mitte sellepärast, et, et,  et loomad on naljakad, aga, aga nad käituvad tihti nagu nagu  inimesed või vähemalt kui neid paralleele hakata tõmmata,  tõmbama, siis on täpselt sa tunned ära, et ahah,  et see on. Selle tänava Juhan ja, ja see käitub samamoodi nagu naabri  maali näiteks. Hüljeste puhul neid vaadeldes näod meelde jäävad või,  või kuidas üldse teha näiteks noortel ja vanadel  ja emastel isastel vahet. See on kogemuse asi, et viigritel on see suhteliselt raskem,  sellepärast et need on ühesugused. Aga hallhülgel on, ei ole nagu, kui kogenud silm ütleb kohe ära,  kas on noor või vana või, või, või kukk või kana,  eks, emane või isane näod jäävad hallide puhul jäävad  paremini meelde, sellepärast et hallülestel on,  on. Väga iseloomulikud laigud või või mõni karvamuster või. Või või siis on, on mõni mõni arm, mis jääb väga hästi  meelde näiteks näiteks sigimise ajal, kui nad saarte peale sigivad. Me oleme ühte emast jälginud 10 aasta jooksul. Või, või kas nüüd jälginud või vähemalt märganud 10 aasta  jooksul täpselt ühe ja sama saare peal niisugune hästi vana ema,  kellel oli arm nina peal armi nägu, armi nägu? Muljeid päevasest hülgeretkest jagus ka õhtuse lõkke äärde. Viigrid ise kogunesid samal ajal rannakividele lesima. Kui Bert meenutas üht meeldejäänud kohtumist. Ühe korra mul veel selline lugu, kus olime harikurgus,  seal hallhülged, mitte, mitte nii nagu siin viigrid,  vaid seal on hallhülged ja hallkülged, üldiselt on julgemad. Ja see oli selline augusti õhtu ja päike paistis hästi sti  ilus ilm oli hästi selge, selge ja, ja, ja täiesti  tuulevaikne ja ja siis ma olin ühe niisuguse grupiga väljas,  seal, kus olid kõik naised. Ja me sattusime ühe hallhülgekarja peale  ja mõtlesin naistele, tõmbame paadid kokku  ja laulge, see on selline jutt, et kui nagu vaikselt laulad  või vilistavad, et siis hülged tuled, vaatame eriti hall hülged. Ja siis nad hakkasid vaikselt niimoodi laulma,  laulukesi ümisema. Terve see kari praktilised, mingil hetkel oli meil  suhteliselt lähedal niimoodi paari meetri kaugusel oli  selline raadius meie ümber ja kõigi ja pead väljas  ja kuulasid niimoodi. Ja siis naised hakkasid küsima, et ega nad,  ega nad ohtlikud ei ole nagu, et no tõesti tuli hirm nahka nagu,  et see oli väga kihvt. Lamus. Ka maapirn võib inimestel laulu lahti võtta,  eriti kui kääritada mugulad meskiks ja ajada läbi torude. Muide, maapirn on väga hea suhkruhaigetele,  sest sisaldab inuliini aga ta on ka väärt roog nendele,  kes tahavad kaalust alla võtta. Rääkida võiks topinamburist veel palju, kuid lõpetame saate  lihtsalt ühe topinambuuri kalambuuriga. Kui tunned vastupandamatut tarvidust pirni panna pane see mulda. Püsima meie juured ja mugulad Ikka sügaval isamaa mullas. Kolm osoon.
