Täna saates teaduspüügil Emajõe vanajõgedel tõmbame välja 10  kilose koha ja saame teada, miks emajõgi on kaladele  nii sobilik paik. Miks ajada metsas marjatera taga, kui peenralt jääb ainult  korvi ostmise vaev? Metsamarjade kultuuristamisest ajame juttu marjasoo talu  jõhvika ja mustika väljadel Läänemere uustulnukas,  Ameerika Kirpähk. Kes ta on, kas Ameerikas sisserännanu võib ohustada meie  kohalikke liike? Emajõgi on aegade vältel olnud Lõuna-Eesti tähtsaim veesoon. Kunagi voolas jõgi Peipsi järvest läbi Võrtsjärve Pärnu lahte. 6000 aastat tagasi voolusund muutus. Sellest ajast peale on Emajõgi pidevalt sängi muutes  kujundanud ainulaadseid maastikke. Ulatuslikud märgalad ja peajõest hargnevad jõesonnid  moodustavad puutumatu looduse reservaadi,  kus nii maa peal kui vees elavad loomad saavad segamatult tegutseda. Siinsed tingimused on ideaalsed väga mitmekesise veefauna arenemiseks. Vanajõed need on sobivad just noortele kaladele arenemiseks,  aga suurtes sügavates sonnides seal elavad kahemeetrised,  sagad ja kogu selle piirkonna uurimisega on tegelenud palju  Tartu Ülikooli ihtüoloogid. Mille poolest see jamajõgi siis niivõrd ideaalne on,  nendele kaladele? No kõigepealt vaata seda jõe suurust on piisavalt suur. Jõe suurusest sõltub väga tihti jõe kalastik,  see on üks määravamaid asju, aga, aga Emajõgi on selles  mõttes unikaalne, et Tal on mõlemas otsas väga suur järv  ühes otsas Peipsi ja teises otsas Võrtsjärv  ja Emajõgi ühendab neid. Rändetakistusi õnneks ei ole siia inimesed loonud. Kalad võivad ühest järvest vabalt teise ujuda  ja seda nad ka teevad ja siis. Siis see vanajõgede piirkond, kus me praegu oleme see on  veel eriti mitmekesiseid tingimusi pakume. Emajõe kalade rännete uurimisega on tegeletud juba terve  kümnendi vältel. Selle aja jooksul on saanud märgise selga üle 7000 latika. Uuringud näitavad, et ligi 100 kilomeetrised kuderänded ei  valmista aeglasevõitu kalale mingeid raskusi. Mis siin nagu põhiline on, on see see, et kogunevad siia  kudema mitmelt poolt ja hiljem rändavad jälle jälle tagasi  ja järgmisel aastal tulevad uuesti ja uuesti  ja ja need latikad, keda me siin oleme märgistanud nende  kohta paljude kohta, on teada, et nad on siin väga mitmel  aastal uuesti ja uuesti käinud ja, ja, ja tulevad just  nimelt need Emajõe latikad tulevad just nimelt Emajõe kudema  igal aastal, nii et ühel aastal Emajõkke,  teisel aastal kuhugi mujale, seda on see märgistamine väga  väga selgelt näidanud praegu. Aga nüüd lisaks sellele latikatele, mida te teistes kalades  uurite siin Üks asi on muidugi need Emajõe vanajõed ja,  ja need on ju kaitsealustele liikidele, hingule  ja vingerjale ideaalsed elupaigad. Hing hoiab rohkem vanajõe suudmete ligi vingerjas jälle  tihti vanajõe tagumistesse soppidesse, sinna,  kus aeg-ajalt perioodiline hapnikupuudus tekib. Kus on mudane. Vot see on vingerja tüüpiline elupaik, võib-olla need Emajõe vanajõed,  siin ongi vingerjale ühed kõige paremad elupaigad üldse Eestis. Piirkonna kalastikust ülevaate saamiseks toimuvad  regulaarsed teaduspüügid. Monitooringu jaoks on ühtmoodi tähtsad nii pisikene viidikas  kui poolemeetrine tõuges. Ja see võrk, millega me nüüd püüame, sellel on näha,  siit on ma usun isegi silmaga näha, et väga erineva  suurusega võrgu lina osad on siin. See võrk on nüüd viiest millimeetrist kuni 55 millimeetri  silmadega ja 12 erinevat silma suurust on siin võrgus  ja see on nüüd selline laialt levinud Põhja-Euroopas  ja mujal mujal maades. Selline standardne teaduspüügivõrk ja selle  selle Võrgu järgi on igasugused valemid välja töötatud,  kuidas kalade arvukust hinnata, see tähendab,  selle järgi, kui palju siia võrku mingit kala jääb. On võimalik võimalik võrrelda erinevate veekogude kalastiku  ja nagu näha, siin. Siin on, siin on kala praegu üpris palju. Ja näha on, et. Erineva silma suurusega võrgu osad püüavad täiesti erinevat kala. Kiirema vooluga peajõest kala leidmiseks kasutatakse hoopis  teistsuguseid püügiviise. Vanade kalurite kombel noota vedades on võimalik kalu  vigastamata neid märgistada ning alamõõdulisi isendeid vabastada. Mis imekalu siia sisse jäänud on siis ka. Aga mis kalasorti või jah, siin on igat jäänud. On ja kui suuri kuskil 30 35 auk tuleb. Teen. Kui kaua te siin Emajõe peal püüdnud olete? Kui kõik kokku arvestada, siis kuskil 60 aastat küll. Kuidas kala muutunud? Koha assau koha harva nähtav koha juba. Vaata. Meelis tükk aega just koha näinud, ma tahan sulle hea kala anda. Näed tuli ka, need väiksed lähevad tagasi tagasi. Need lähevad tagasi. Millal te viimati sellist koha nägite ja kure siin vast üks  neli aastat tagasi või viis? Nii et emajõe koht ikka haruldane mida niisugune pirakas  siis ühe kalateadlase jaoks tähendab? See tähendab seda, et kuna nii suuri kalu eriti siin Emajões  ja suhteliselt harva saab, siis selle me analüüsime  korralikult ära määrama kindlaks tal vanuse,  vaatame, mida ta söönud on. Kaalupikkuse sellise tüüpilise alaanalüüsi teeme. Mõõdetakse kalal tavaliselt kaks pikkust,  üks on täispikkus, see tähendab siit nina ninamiku otsast  kuni sabauime lõpuni ja see oli 88 sentimeetrit ja,  ja teine pikkus, mida mõõdetakse ja mida varem rohkem kasutati,  on pikkus soomuskatte lõpuni. Tavaliselt kala juures on hästi tähtis määrata ära,  kui vana ta on. Ja siis, kui on teada pikkus ja kaal, siis saab  selle kasvukiiruse teada, et vanus on seal oluline  ja vanust tavaliselt määratakse hästi. Klassikaline meetod on, et määratakse soomuste järgi,  aga see on nagu puudel. Aastaringide kujunemine tekivad soomuste peale ka,  aga aga paljudel kaladel on veel paremaid kohti,  kust vaadata näiteks mitmel kalal vaadatakse uimekiire  ristlõigu pealt aga siin kohal ja ahvenal  ja nendel vaadatakse lõpuse kaane. Luud selline on üks küllaltki tüüpiline kalastiku pilt,  kui, kui võrguga püüda välja arvatud muidugi see suur koha. Aga siin, nagu öeldud oli, ega ei ole ainult need kalad tähtsad. Jões, kes kes? Töönduslikku huvi või püügihuvi pakuvad,  siin Emajões on mitmed kaitsealused liigid vingerjast ja,  ja, ja hingest oli juttu. Aga siin tuntumatest kaladest, kes ka kaitse all on,  on tõug ja sa säga näiteks. Tõuget on hästi palju. Peipsis ja Võrtsjärves on teda ja aga tõuges nagu,  nagu lõhe näiteks. Kõik teavad, et Läänemere lõhe pärineb, pärineb jõgedest,  kuskilt samamoodi on selle Peipsi tõuge,  ga tõuges on ka ilmtingimata kudemiseks vooluvett vajav kalaliik. Nii et nii et põhimõtteliselt on, on sama lugu nagu lõhe  ka Läänemeres on tõugjaka Peipsi järves,  et on teatud teatud jõgede tõugjad seal ja Emajõgi on  kahtlemata üks kõige olulisemaid kohti, kus see tõuges kah  siis pärineb. Emajõe tähtsus siis nende tõugete ja haruldaste kalaliikide  kui ka nende liikide jaoks kogu selles süsteemis on  siis täiesti hindama. Ei muidugi no ja lisaks, kui siin rääkida nendest kalaliikidest,  keda esineb mitmel pool, näiteks latikas,  ta koeb Peipsis mitmel pool ja koeb siin  ja aga, aga see tagab sellele süsteemile sellise stabiilsuse,  ühel aastal õnnestub kudemine ühes kohas  ja teises kohas mitte. Näiteks kui on mingisugune ebasoodne aasta Värska lahe  latikale siis siin on hoopis teised tingimused ja,  ja mingi torm näiteks siinkandis eriti seda latika kudu ei  saa mõjutada, aga järves küll ja, ja, ja  siis niimoodi see Peipsi järve kalastik moodustub selles  mõttes see alamped ja looduskaitseala on küll kalade mõttes  ka väga, väga õigesse kohta tehtud. Et siin see ala väärib igal juhul kalade aspektist kaitset  ja ilma mingi kahtluseta mõjutab kõikide siin süsteemis  töötavate ja harrastuskalastajate käekäiku. Vana kalur teab, et tihtüoloogide tööst siin Emajõel saavad  kasu nii kalad kui kalamehed. Selleks tuleb hoida Eesti ühte liigirikkaimat,  veereservaati Emajõe vesikanda. Me oleme Eestis harjunud jõhvikat nägema lage rabadel  turbasambla mätaste peal ja mustikat. Mustika metsas aga tuleb välja, et jõhvikat saab  ka põllu peal kasvatada. Millised sordid siis põllu peal kasvatamiseks paremini  sobivad või milliste jõhvika liikidega on siin katsetatud. See siin põllu peal on päris meie oma jõhvikas kuskil aastat  40 tagasi hakati uurima jõhvikas Tarlik jõhvikas,  jah, täitsa raba peal leiab ka samasugust marja,  aga väga vähe. Aga mille poolest kultuurjõhvikad või hariliku jõhvika  sordid siis looduses kasvavast looduslikust liigist erinevad? Ta liigist ei erine, lihtsalt, on valitud suuremate  marjadega paremate omadustega põõsas, see on nüüd paljundatud,  istutatud ja natuke hoolt juurde, siis ta annab ikka päris  korraliku saagi, et 10 korda rohkem kui metsast saada. Kindlasti vaatajal on huvitav, et jõhvikas on põõsas,  et enamik inimesi, kes ju jõhvikat looduses on kasvamas näinud,  arvab, et jõhvikas on rohttaim. Ta on nii rohttaime moodi, aga tegelikult jõhvika puhul on  tegu mitmeaastase taimega ja koguni veel puitunud vartega taimega. Kas jõhvikas igal aastal annab ühtviisi hästi saak? Ei pruugi tõenäoliselt kui üks aasta ikka väga kõva saak on,  siis ta järgmiseks aastaks ei jätku jõudu  nii palju pungi teha. No jõhvikas on omapärane selle poolest, et on higialjas taim  kas jõhvikal kevadel, nii nagu igihaljaste okaspuude  või igihaljaste roduenduritega, kas temal päiksepõletuse  probleeme ka on? Tähendab rabas ei ole, kus juba sambla kaitse all,  seal on ta ikka see pikivõrsed lamavad maas,  ainult väike õie otsak ulatub välja, seal eriti probleemi ei ole. Aga siin lageda põllu peal küll. Nii et kui on ikka kehv kevad, see tähendab,  et märtsi lõpus on lumi läinud maa paksult külmunud päike peal,  siis praktiliselt selle rohelise osa kuivatab ära  ja siis on nii, et kaks aastat saaki ei tule. Et seetõttu siin jõhvika põllul see ebatavaline umbrohi,  tuppvilbija on jõhvikale isegi sõbralik kaaslane. Kas ta just päris sõber kipub võib-olla liiga kallistama,  aga aga mõningane abi kindlasti on, kui on ikka väga kehv  kevad olnud, siis vile põõsa alt midagi ikka leiab. Ja kui kaua siis jõhvika saagiaeg siin kestab  ja kui vanad taimed saaki kandma hakkavad? Kui kõik läheb ilusti, siis neljandal aastal saab marju korjata. Ja siis noh, hoolitsuse enam-vähem on jõhvikas,  praktiliselt on igavene. Nii et põllu peal konkreetselt on tal vaja võib-olla mingit  peenikest multsi panna peale noh, turbapuru  või midagi, lamavad võrsed saavad juuri võtta,  ta võtab juure alla kus tahes. Ka looduses harilik jõhvikas rabas kasvades varieerub pisut  marja valmimisaja ja samuti marja kuju poolest,  aga mille poolest erinevad sordid erinevad  või milliseid sorte siis on kavalam kasvatada? No Eestis on kuus jõhvika sorti, praegu üks on virussaare  suuremate heledamate marjadega. Tema on hästi saagikas ja Ruutmeetrit kolm-neli kilo marja isegi saada,  aga kuna tal on palju õisi, tuleb ühest pungast  ja siis palju marju ei jõua kõiki suureks kasvatada,  osa jäävad väikseks, aga no keskmiselt päris ilus  ja mõned marjad on väga suured. Jah, siin kõrval kohe on teine sort. Panen ära, siin kõrval kohe on teine sort on natuke paksema vahakihiga,  see on maima, tema marjad ei ole nii ümmargused,  on natuke tünnikujulised. Ja tugevama vahakihiga. Nii suureks ei kasva, aga ka väga hea selline noh,  vastupidav sort, kannatab lagedal põllul kasvatada. Tartu on hästi ilusa värviga ja natuke varajasem. Ja marja pool, marja kvaliteet on suurepärane  nii korjata kui süüa, kui säilitamisel. Ainuke puudus on see, et see Tartu ei kannata hästi. Kevadel. Palja päikest ilma ilma lumeta päikest. Aga kui kauge aja taha üldse jõhvikate kultuuristamine  ulatub ja kui kaua Eestis neid on juba püütud,  siis põllu peal kasvatada. No ta kuskil üle 100 aasta tagasi hakati Ameerikas peale see  on siis suur viljamisega ja, ja seal oli nii,  et ma olen ka seal käinud samasugustes tingimustes seda näinud,  kus teda hakati rannas luidete vahel, see on suht selline noh,  graniidist tekkinud jah, nagu Liivia, see on pestud  ja see on nagu happelise reaktsiooniga seal luidete vahel  lohkudes on jõhvikas täitsa olemas ja kannab vilja. Et uskumatu lausa, kui kaua Eestis on jõhvikat kasvatatud. No eks ikka Nigula looduskaitse alal hakkas asi peale  ja seal siis tehti proovi proovi katsetusi  ja suht palju külvata teda rabadele samasugustele  jääkrabadele ikka mitusada üks 300 hektarit umbes. Põhja-Ameerika idaosast looduslikult pärit suureviljal  jõhvikas näeb küll hoopis teistmoodi välja. Kuidas tema meie kliimas vastu peab. No ta elab nagu oma head elu, umbes 1000 kilomeetrit lõuna pool. Ja siis meil ta iga aasta isegi ei saa valmis,  kogu sooja jääb väheks, sel aastal oli soodussuvi  ja siin nüüd on näha võrdlemisi mari, on juba võrdlemisi tume,  aga küps ta veel ei ole. Ta on tükk maad mõrum, kui meie oma. Tundub, et ta veli on kambriline, kas see peabki  nii olema? Jah, ja meie omal on ka kambriline, aga meie omal on see  kambrid väga väiksed ja kui mari saab küpseks,  läheb üleni mahla täis. Aga sellel kipubki selliseks nahkseks jääma. Et Eesti tingimustes sobib ikka Eesti looduslik Ma arvan, et meie oma on jah, kus me nüüd põllul olime  jõhvika põllul, see on praktiliselt praegu ainuke Euroopa  jõhvika põld maailmas. No võiksime mustikat ka lähemalt vaadata,  kuigi mustikal vist viljakandeiga on juba minevikku vajumas. Nojah, saak on korjatud, aga kindlasti me saame maitsta  ja mõne marja näeme ära küll. Kes ei tea, mustikaid, on maailmas koguni 450 liiki. Meil Eestimaal kasvab harilik mustikas ja sinikas,  aga maailmas on mustikad, kes on puud, on põõsad,  on lianid ja on ka epifit, mustikaid, mustikaid võib  looduses leida peaaegu kõikjal. Euraasias, Põhja-Ameerikas, Austraalias,  troopilises, Aafrikas kui ka Indoneesias,  Malaisias, aga milliseid mustikaid siin Eestimaal kasvatatakse? Noh, see konkreetne põld on nüüd ahtalehise mustika põld. Vaktsiini angi on tema ladinakeelse nimi päri. Ta on Põhja-Ameerikast ja seal on ta looduses. Looduskoosluses, eriti nii silma ei paista ta reeglina nagu  suuremate taimede poolt alla surutud, siis metsaservades  ja aga kus saab päikest põlendikel või siis raiestikel,  seal hakkab hästi levima ja seal teda niiviisi kasvatatakse,  et kui mets maha saetakse, tehakse maa tasaseks. Ja mustikas on seal juba maa sees risoomidega olemas,  tuleb terve põld peale ja ongi põld valmis. Millised on mustikabioloogilised iseärasused  ja agrotehnilised nõuded? No esiteks ta tahab happelist maad, temal on vaja oma elu  tegevuseks suhteliselt palju rauda ja kui on lubjane maa,  seal raud ei liigu. Et see pH peaks olema kuskil nelja-viie ümber. Siin on praegu meil üks põõsas käes, sügis on enam-vähem  juba olemas. Õiepungad on lehekaenlas näha, aga hea see põõsas ei ole,  sest siin on näha eelmisel talvel, tema ladvad on haiget saanud,  tähendab, ta reageerib kergesti talvisele soojusele  ja ärkab üles ja siis külm võtab need ladvad ära  ja marjad tulevad tal kobarasse ühest pungast keskeltläbi  kuus marja ja siis kui on hea põõsas siis need ladvad on  kuskil 10 12 sentimeetri pikkuselt marju täis. Miks just see põld on valitud mustikakasvatuseks,  kas see on eriti sobilik? Ja siin on paar plussi, tähendab, esiteks siin on turba sees  päris hea niiskus, mida seal mustikal on suht palju vaja,  tal on suur lehestik, on palju niiskust vaja. Teine asi, see turvas on väga hapu, pH on kuskil kolme ümber. Nii et praktiliselt kõrrelised umbrohuna arvesse ei tule,  on suhteliselt lihtne teda hoolitseda. Ja ta tunneb ennast siin paremini kui kuskil mujal. Nii. Kui nüüd Ameerika teadlased käisid vaatamas,  siis nad alguses kinnitasid ühest suust,  et see ei ole aastaleina mustikas. Nii et seal on umbes selline pohlakõrgune taimeke,  aga siin on džungel. Kas jõhvikas ja mustikas peale marjade ja ilu täidavad veel  mingit funktsiooni? No siin on näha, need on endised freesturbavälja,  nad siin hästi kasvavad ja selliseid turbavälju on hästi  palju ja see taimestik tekitab turba pinnale sellise kamara,  nii et see turvas enam edasi lagune, nii et süsihappegaasi  lendumine ikka praktiliselt katkeb kui põld täis istutatud. Et on nagu turbaväljade rekultiveerimiseks suurepärane asi. Osoon jätkab oma lugusid Läänemerest ja täna oleme siin  Saaremaal kõigustes ja uurime sellist võõrliiki nagu kirp,  vähk, et kuskohast seda siis leida võib? No Eesti kõige uuemal tulnukliigil ongi selline kõlav  ladinakeelne nimetus nagu Camaros Tigrinus ja,  ja seda liiki võib leida nüüdseks juba kõikjalt Liivi laest,  kuid esmakordselt leiti seda liiki ikkagi siinsamas  kõigustes sauna alt kiivide vahel ja ta liik tuli lausa ise  meile kätte. Tegelikult me tegime siin samasuguseid katseid,  nagu tänagi on plaanis teha ning katselõppedes samas siin  võrkudes on mingi täiesti uus elukas, mida me varem kunagi  kohtunud siin ei olnud. Jonne Kotta on merebioloog, kes on viimase kuue aasta  jooksul Eesti vetes kinni püüdnud kolm tulnukliiki. Siitsamast üsna madalalt võib seda Kirpvähki leida, et mismoodi seda siis kogutakse. Põhimõtteliselt kogumisvõimalusi on mitmeid,  aga üks lihtsamaid on kasutada sellist kokka  ja siis tõmmata kivide kohalt niimoodi, et kivisid natuke  üles kergitada, hirmutada kirpvähke kivide vahelt välja  ja siis nad satuvad ka kenasti sellesse võrku. See kirvähk muidu ise on pärit Ameerikast  ja Euroopasse sattus ta tegelikult juba umbes 20 aastat tagasi. Kuid Ta jäi püsima ühte Inglismaa sadamalinna ja,  ja sealt ta kaugemale edasi ei levinud. Alles kaks kolm aastat tagasi toimus siis selline väga suur  muudatus kirkkähi. Levilas ja ta tungis praktiliselt kõikidesse Euroopa mage  ja riime kogudesse. Ja kui eelmine aasta me leidsime vaid paar-kolmsada kirtähi  isendit siin õiguste sauna alt, siis sellel aastal võiks ütelda,  et tema arvukus on juba suurem kui kohalike liikide oma. Na vaatame, kes surkui jäi. No valame välja siis värgi. Noh, siin nad siputavad Üks tullukliik näiteks. Siin on. Selle vetikamassi sees ilmselt on rohkem noh,  siin on näha Välja, kas süngis kuulus Ameerika kuulus Ameerika kirähk jah. Sarnased kahele eelmisele Eesti vetest leitud tulnukale on  ka Ameerika kirpvähk siia sõitnud kaubalaevadega. Paistab üsna selline väike sitikas olemas,  miks ta siis nii oluline on, et teda siin taga ajada? No ütleme niimoodi, et kui teda ikkagi on juba massilisemalt  kui kohalikud liigid siis võiks arvata, et ta võib paigast  ära nihutada kohaliku looduslikku tasakaalu  ja selleks, et nüüd teada saada, mida kurja see loom siin  võib ka korda saata teistele liikidele või ökosüsteemile  viimegi siin läbi hulgaliselt vaatlusi ja eksperimente. No tulnukliigid üldse, need on siis sellised organismid,  loomad või taimed, kes siis on On toodud inimese kaasabil  ühest Kyotobist või elupaigast teise, kusjuures ületatud on  geograafilisi tõkkeid. Et nad siis nagu looduslikult ise poleks suutnud uude kohta  nagu tulla. Ja kõige olulisemaks võibolla selle invasiooni vektoriks  ongi laevade ballast vesi ja, ja nii ka see kirkpäkk  tõenäoliselt sattus ikka Euroopasse, laevade ballast teega. Kammarus igriinus ehk Ameerika Kirkväe on Liivi lahes  teadaolevalt elanud ühe aasta. See, kuidas ta kohalikku ellu sekkuma hakkab,  on selge lähimate aastatega. Merebioloogid üritavad oma katsetega eestseisvast olukorrast  veidi kiiremini selgust saada. Nende katsete eesmärk on vaadata kohalike liigi  ja tulnukliigi elupaiga valikut, et me oleme siia sisse  pannud erinevaid taimeliike siit põisadru,  siin on siin avarikku ja mitmeid muid teisi vetikaid  ja kõrgemaid taimi. Ning me iga natukese aja tagant loendame  siis selle kohaliku ja tulnukliigi arvu erinevates vetikaliikides. Ja, ja samuti. Me seame siin ka üles ühe akvaariumi, kus on  siis mõlemad liigid koos, et saab siis näha,  et kas see tulnukliik tõrjub kohalikke liike erinevatest  elupaikadest välja. Kirtvähid üldiselt on kõige toidulised ja see tähendab  tegelikult seda, et seda ei ole eriti uuritud,  et keegi ei tea neist suurt midagi. Varasemad katsed on näidanud, et vähemalt kohalikud liigid  on pigem taimetoidulised või söövad siis selliseid vetikaid,  mis hakkavad juba tibakene lagunema. Aga samas jälle esineb ka kannikalismi, ehk kui ikkagi  väiksem omasugune ette jääb, siis pistetakse kinni eriti  võib-olla toiduvaesel ajal, sel sügisel,  talvel kui midagi muud paremat võtta ei ole,  kui need katsed nüüd lõpus näitavad sellist asja,  et esineb ikkagi. Elupaiga ja toidukonkurents nende kahe liigi vahel,  siis on väga suur tõenäosus, et see tulnukliik  lähipaariaastal tõrjub kohalikud liigid siit biotoobist välja. Ja, ja siis see ökoloogiline kahju on ikkagi väga-väga suur. Et sa ütlesid eelmine aasta, neid oli siin väga vähe,  aga see aasta neid on juba massiliselt, et milles  siis selline ekspansioon võib olla põhjustatud? Noh, siin põhjuseid võib olla mitmeid, üks põhjus on see,  millest sai ka räägitud, et ta on hästi kiire  ehk siis ta põgeneb kalade eest ära ja teda ei sööda ära. Aga teine ja märksa olulisem põhjus ilmselt on,  et kui vaadata nüüd siin sellesse kausis,  siis mitmed kirpvähid ujuvad paariti ehk  siis käib massiline sigimine ja erinevalt kohalikust liigist  toimub see sigimine aastaringselt. Paljud bioloogid peavad tulnukliike turumajandusega kaasas  käivaks paratamatuseks mida rohkem ja kaugemalt kaupa tuuakse,  seda huvitavamaid liike satub ka meie elustikku. Paljud võõrliigid surevad uutes tingimustes kiiresti välja,  osadel õnnestub aga ökosüsteemi sisse süüa  ja nii hästi, et väljasurijateks osutuvad hoopiski kohalikud liigid. Siit õiguste lahest, selle Ameerika kirpvähi,  kas see on nüüd kõva sõna merepeoluide hulgas uus? Liik leida noh, tegelikult avastasime, noh,  ma ei saa ütelda mina, sest see oli suur töökas kollektiiv,  kes me siin tööd tegime ja, ja see kirähk tuli meile nagu ju  päris ise kätte, et et katse lõpus vaatasime võrkudes on uus  loom sees ja, ja ütleme, et ega neid uusi liike  nii väga palju ei tule, aga samas viimastel aastakümnetel on  nende uute liikide hulk ikkagi marginaalse Suure intensiivse laevaliiklusega ei käi kaasas ainult  ballastvees rändavad võõrliigid. Sadamate süvendustööd muudavad samuti põhjaelustikku  ja elupaiku. Siin on sul proovilapid, mis, proovi sa nüüd siit võtad? Siin on veepinna all üks ühe ruutmeetri suurused niisugused prooviruudud,  kus on siis pealt ära võetud pinniettekiht  ja taimed ning see häiritus on põhimõtteliselt seostatav  näiteks kas siis süvendustöödega või, või  siis näiteks suuremate tormidega või siis rüsija mõjuga. Ja ja nendele lappidele lisaks sellele pealtsepp ära  kraapimisele ja paneme juurde söödavat rannakarpi,  kes siis on sellise taimetoidulise eluviisiga ja,  ja kõik see plank on organismid, mis nagu läbi tulevad,  need setivad merepõhja ja sellega suurendavad siis,  et toitelisus, ehk siis eutrofeerumisastet Söödav rannakarp hakkab merevett läbi filtreerima  ja põhjustab kohapealset setete eutrofeerumist  ehk siis toitainete sisalduse suurenemist. Eutrofeerumine on ka Läänemere suurimaid keskkonnaprobleeme. Lämmastiku ja fosforiühendite rohkus annab osadele  veetaimedele võimaluse vohada. Nende vohamine aga lämmatab tihtipeale ülejäänud elu. Prooviruudud peavadki andma vastuse, kuidas elustik  reostunud veetingimustes taastub. No kui ma olen sellise lapi nagu puhtaks teinud,  siis meil on ära markeeritud sellised kivid nööri otsas,  mis on selles väikses paadis siin. Siis sa võid mulle näiteks ulatuda, enne ma panen  selle seerili tere. See läheb nüüd siia, kuhu täpselt, sellesse ruutu? Ja siin võrgu sees on siis söödav rannakarp,  kes hakkab siin tootma lämmastikku, fosforit. Noh, ega ta päris lämmastikku fosforit nagu tehases ei tooda,  aga põhimõtteliselt jah, ta juhib toitained. Mereveest setetesse ja need siis lagunevad seal. Erinevate ühendite, eks, ja siis need saavad  siis neid toitaineid, saab siis taimest nagu kasutada oma arenguks. Aga kui nüüd on üks ruut on täiesti puhtaks kraabitud,  kas siis võib ka niimoodi olla, et siia tuleb üldse mõni  selline liik elama, kes muidu ei lööks konkurentsis läbi? No põhimõtteliselt küll jah, ja, ja eriti suur šanss on  nendel samadel tulnukliikidel tegelikult sellepärast,  et neil pole kohalikke liike siin ees. Konkurentsi ei ole ei ruumiliselt ega, ega toidu mõttes  ja neil on ainuke uks lahti teha korteril  ja elama siin. Kui muidu oleme teile osoonides näidanud Eestimaa kauneid paiku,  siis nüüd on teil võimalus seal koos meiega matkata. Seitsmendal oktoobril läheb osoon koos Hendrik Relvega  paunküla kanti matkale ja kui on huvi osaleda,  registreerinud meie meile alla.
