Osoon on alustamas oma kolmeteistkümnendat hooaega lennukalt. Tänases saates jälitame musta toonekurge,  kellel on satelliitsaatja. Uurime uut mardika kaitseala ja käime ühel eksootilisel  Läänemere väikesaarestikul. Praegusel hetkel võime olla õnnelikud, sest Eesti  taevalaotuse all lendab veel sadakond mustsoonekorebaari. See põlise lind on ilmestanud aastasadu meie metsamaastikke  ja on sügavat muljet avaldanud juba meie esivanematele. Just siin pikknurme metskonnas väikese metsaoja kaldal sai  haruldane musttoonekurg meie põlislooduse sümbol endale  saatja selga. Asi selles, et musttoonekure uurimine on üldse suht. Keeruline, et. Ühest küljest me tahame teda ju väga kaitsta ja,  ja mitte segada teda. Ja teisest küljest me tahame jällegi teada,  et kuidas ta elab ja, ja mis teda ohustab  ja nii edasi. Aga. Meie senised meetodid, mida me oleme kasutanud nii-öelda  kaudselt teda jälgides, mitte segases ei ole olnud piisavalt  efektiivsed ja siis me otsustasime, meil tuleb kasutada saatjat. Et see on nüüd see saatja, siis mis kurele selga läheb? Üks kurg meil Eestis juba lendab sellega. Sisuliselt see siis. Koosneb nagu kahest kahest osast, et suurem suurem jagu on  siin satelliitsaatja mis saadab signaali seda püstisemat  antenni mööda satelliidile. Ja ja sealt nad korjatakse siis need. Andmed kokku ja saadetakse meile arvutisse. Saame vaadata, et kus kurg oli, ega see täpsus ei ole kuigi  kuigi suur, et siin paar-kolm kilomeetrit heal juhul  paarsada meetrit. Ja see külje peal see junn siin kasvaja moodi. Et see on nagu teine saatja, mis annab raadiosignaali  ja mida me saame kuskil. Paari-kolme kilomeetri raadiuses. Kinni püüda ja, ja, ja saame aru, et kus see kurg asub? Musthoonekurg on üsnagi varjulise eluviisiga lind. Selleks, et teada, kuhu kurepüüdmispuur teha,  tuli leida sobiv koht, kus kurepaar regulaarselt toitumas käib. Seda, et linnud kohta külastavad, on kaldamuda suurte  jälgede järgi hästi näha. Pärast koha sissesöötmist kalad on aeg katsetada,  kuidas asi toimib. Selleks ühendatakse omavahel puuri uksed  ning kinnitatakse distantspäästiku külge  mida juhitakse puldiga. Puuri asetatakse ka musthoone kure mulaaž. Õhtul pimedas ronib kureuurija Tarmo varjetelki,  et hommikul kella kolme paiku varitsema hakata. Millal selgus, et see puur siia tuleb konkreetselt? Ausalt öelda selle projekti nii-öelda eellugu läheb juba  mitme aasta taha, et me oleme mõelnud kurele saatja  paigaldamiseks juba mitu aastat ja ja, ja kogu  selle aja oleme ka otsinud kohta, kus, kus kohas kurga püüda  ja lihtsalt see tundus nagu kõige kõige soodsam olevat. Sest noh, kurk siin tihti tõesti käis ja  ja teiseks on see niisugune kõrvaline koht,  et ei tohiks kedagi segada. Hommiku saabudes on linnud kohal. Pärast põnevat ootamist läheb kurg puuri kuid kahjuks ei  astu piisavalt puuri keskele, et saaks väravaid alla lasta. Hiljem saabub kurepaariline ja hakkab puuris olevat mulaasi  nähes kriiskava häälega karjuma ja kummalist ähvardavat  sõjatantsu tantsima. Sellist käitumist on ilmselt väga väheste inimeste silmad näinud. Linnud lahkuvad. Meie lohutuseks kurepaar naaseb ja uudishimulikum masin puuri,  mille uksed peagi sulgub. Millist kasu? Loodusteadlased loodavad sellest projektist saada,  mis informatsiooni see peaks siis meile andma. Oleme uurinud. Metsamajanduse mõju. Pesitsemisele ja. Vaatamata pingutustele ei tulnud sealt väga selget,  selget. Põhjust, mis nagu kure populatsiooni vähendas  või ohustaks. Sest kure must hoonekure pesapaigad on kaitstud nende  ümbruses reeglina metsaraiet ei toimu. Ja ja sellepärast Soovisime uurida hoopis seda, et kuidas nagu musthoonekure  toiduga lood on. Aga toitumise uurimine on märksa keerulisem kui elupaiga uurimine,  sellepärast et Kurgju reeglina ei, ei jäta mingisuguseid  märke maha, kus ta on käinud eriti seal,  kus ta ei käi. Ja siis me tahame jällegi teada, et miks ta ei käi näiteks  ühes või teises kohas, et selle oja peal,  kus me selle puuri panime, käis ta küll ja,  ja nüüd ma tahaks teada, et, et kui me näiteks puhastame  võsast mingisuguse muu ojalõigu metsas, et kas ta sinna  tuleb Aga selleks, et kurge mitte segada selle juures veel kord  siis paigaldasime temale saatja ja me saame juba kaugelt,  kasvõi kasvõi oma kontoris arvuti tagant vaadates aru,  et kus see kurg, mis ajal on. Eesti must hoonekured said saatja selga,  kahe projekti Belgia looduse fondi üleeuroopalist  Naturavõrgustiku tutvustada ning Eesti ornitoloogiaühingu  kohaliku Eglife projekti koostööna. Huvilistel on võimalik interneti kaudu jälgida kõigi  projektis osalenud 16 musttoonekure kaasa arvatud meie  lindude tooni ja jaagu liikumist talvitusaladele  ja tagasi pesitsuskohta. Milline on sinu kui ornitoloogi seisukoht saatja mõjust  linnule ja, ja kui palju ta linnu käekäiku  siis mõjutab? Esialgu jah, me tõesti mõtlesime ka, et see saatja võib  selle konkreetsele kurele olla nii-öelda suur koorem seljas  ja ja võib teda, et, et võibolla ta siis mõjutab seda  selle kure käekäiku veel halvemuse poole. Aga kuna niisuguseid projekte on tehtud väga suhteliselt  palju Euroopas ja näiteks tšehhid on pannud musttoonekurele  juba oma 50 saatjat viimase 10 kümnekonna aasta jooksul ja. Ei ole nagu erilisi erilisi probleeme olnud. Tuleb ka seda silmas. Pidada, et saatja kaalub 45 grammi. Kurg ise. On kuskil peale kolme kilo umbes kolm kilo,  järelikult kui võrrelda inimesega, siis on umbes sama nagu  meile riputada selga või kuhugile külge kaks kilogrammi juurde. Kaalu poolest ei ole see probleem kurele. Küll aga on väga oluline, et kuidas see on nagu kurele peale  külge kinnitatud, et see ei hakkaks tal kuskilt hõõruma. Kukuks talle kuklasse, kui ta maandub. Või või lennu peal ei segaks nagu tiibade liigutamist. Seda kõike tuleb jälgida. Siin mõnisada meetrit sellest ilusast metsaojast vanas  metsas asub sellesama raadiosaatja saanud. Kuidas Eestis praegu musta toone el läheb? Ei ole kiita. Asi selles, et must toonekure, nii-öelda produktiivsus  või poegade arv on olnud juba aastaid üsna madal Isegi nii madal, et nad ei isegi normaalsetes tingimustes  nad ei suudaks nende poegadega oma ütleme,  populatsiooni sama arvukuse juures hoida. Ja me ei tea, mis on selle põhjus. See, see võib tähendada seda, et Need sadakond paari,  kes meil praegu pesitsevad, kui nad saavad vanaks,  siis lihtsalt nende asemel ei ole kedagi tulemas. Selle seda me nüüd otsime, seda põhjust,  miks, miks see asi niimoodi on? Aga kas Eesti metsades on veel selliseid suuri põlispuid,  mille otsa must hoonekurk saab oma pesa teha? Jah, üks on siin ometi ometigi, miks inimene on pidanud  talle kõrvalpuu otsa selle tegema? Selle puu peal tegelikult oli must onekurepesa,  mille ta oli ise tänud siia, aga. Haab, nagu see on, selle oksad on suhteliselt mädad  ja need murduvad kergesti, kui sinna tuleb rohkem natukene  koormat peale kui tavaliselt, siis. Siis see pesa ei püsi seal kuigi kaua ja kui me nüüd vaatame  selle puu võra, siis ega sinna kurel endale ehitada enam  võimalik ei ole. Seepärast. On väga oluline, et metsamajanduse käigus jäetakse  niisuguseid vanu haralisi puid alles raide. Reide käigus, et et need võivad kasvada sobilik,  eks ju, on kurele ja ka teistele suurtele metsalindudele. Kaks kuud on eak ja tooni kaks Eestimaa musthoone kurge  saatjatega lennanud. Nende liikumist on saanud kogu aeg internetist jälgida. Tänaseks on nad juba rändeteele asunud, et kevadel jälle  tagasi tulla. Hea, et on olemas sellised vahendid, mis võimaldavad  seniteadmata asju uurida. Ja sellised mehed, kes tahavad teha ja tunnevad muret  selle vähearvuka linnusaatuse pärast on ju musthoonekurb  müstilise toonena linnuna saatnud meie rahvast aastasadu  ja loodame Et saadab meid veel mitmed sajad aastad,  andes tunnistust sellest Meil on veel säilinud tükike ürgset loodust. Üks Pärnumaa uutest kaitsealadest on väike punalamesklase  püsielupaik siinsamas kanakülas. Viited selle haruldase mardika esinemisest ulatuvad juba 100  aasta tagusesse aega, kui entomoloog Uno Roosileht oli esimene,  kes seda putukat elusast peast ka nägi. Ja peamiselt tänu temale võime ka, et seda kaitseala siin  praegu külastada. Sellel suvel loodi Eestis palju uusi kaitsealasid. Enamik neist olid juba eelnevalt majandustegevuse  piirangutega ja Natura 2000 alad. Pärnumaal rajati kõige rohkem just väiksemat tüüpi  hoiualasid ja püsielupaikasid. Kas esimene punalamestlane tuli samamoodi võrku? Ei niimoodi neid kätte ei saa. Ja siin selle kättesaamisega on üldse niimoodi. Ega siia, metsa ei oska niisama tulla, aga näed,  seal eemal on see ilus vana tüükonott püsti  ja see paistis teele kätte. Selle järgi siis üldse hakkasin sisse tulema  ja pugesin edasi siis siia metsa ja mitte esimesel aastal ei  saanud kohe seda lamesklast kätte, vaid juba järgmistel aastatel. Siin on see kena, mõnus latv, ära murdunud,  vaata millised jäljed jätab põder, nii et söönuks saab pool metsarahvast,  eks ole. Mitte ainult putukad, vaid. Kui põder ära koorib, siis jääb muidugi vähem sööki,  väiksemate elukatele, aga. Aga kuskil jääb natukene näed koort peale siin-seal,  nii et. Jätkub mardikatele ka. Üks selline vana hoo on terve elukeskkond. Jah, võiks olla küll ja vaata, mida vanem  ja mida surnu on, seda parem on. Sellest momendist, kui haab noor on ja tast täis täis puu,  saab et saab seal toitu umbes 40 liiki mardikaid. Et sellest momendist, kui ta ära sureb ja päris ära kõdub  saavad seal toitu ligikaudu nelisadada liiki mardikaid. No nüüd paneme teised putukad juurde, siis. Siis on see liikide arv päris suur, nii et umbes kümnekordne vahe. Miks see punane loomeskina nii tähtis siis on? No ta on tähtis kasvõi lihtsalt sellepärast,  et nüüd on teada, et ta Eesti metsades elab. Kuni selle ajani, kuni ma selle liigi siin avastasin oli  teada ainult kirjandusandmed. Vanad märkmed selle kohta, et seda liiki Eestis leidub Aga ühtegi eksemplari tõestusmaterjalina kollektsioonides ei olnud. Vaata ta on hästi lapiku kehaga, näed. See on siis vajalik tal koore all elutsemiseks. Vastsed vastsed on koore all ja ka valmik varjab ennast  koore alla. Seal ta toitub. Saab seal oma järglased, aga ta tuleb ka välja. Ega mina olen leidnud need putukad ju väljas mööda koort  ringi jalutamas. Nad siis kas vahetavad elupaiku, otsivad uusi munemiskohti  mida iganes, soojendavad ennast päikese käes. Kui nägin, siis pidi hing rindu kinni jääma  sest ta on ainult legendi kuuldud sellisest liigist. Alates 90.-te algusest on väike punalamesklane Uno Roosilehe  kollektsioonis kõigi teadlaste jaoks olemas. Looduses on parim aeg valmikute vaatlemiseks varasuvi. Muul ajal peab kõvasti õnne olema, et vastseidki näha saaks. See nüüd ongi siis selle haruldase punalameskese vastne. Ja mille järgi sa selle ära tunned? Noh, eks tal on viimasel tagakehalülil selline püstiste,  jätkate paar. Ja eks tema see peakuju, mis sarnaneb kangesti valmiku peakujule,  siis näitab ka ära, et see on Lamesklane. Ja tema kogu talveks siia koore alla, niimoodi? Jah, eks ta talvitub ära ja ja kevadel saab  siis hea õnne korral, kui ta talvel vedru välja ei viska,  siis ilus valmik. Kui palju siin selle suure vana haavakoore all neid olla võib? Siin võib neid täitsa hulka olla, niimoodi? Ei, ei tahaks ära kitkuda ja lugeda, aga Ühe sellise. Ütleme, paarkümmend tükki on hea, kui neid siin oleks,  jah, neid võib isegi täitsa palju olla, haava korral. Aga selle sätime nüüd peale tagasi, et ta otsib ju head rahulikku. Elu kohta. Sageli luuakse kaitseala innustatuna mõne väärtusliku liigi,  huvitavast eluviisist ja dekoratiivsest välimusest. Lisaks erepunasele lamesklasele elab kanaküla põlismetsas  veel teisigi, kuigi mõnevõrra väiksemaid  ja märkamatumaid haruldusi. Ja tegelikult see pisikene mardikaliik On nüüd kõige haruldasem mardikas. Üldse, mis Eestist kunagi vist kogutud on. Selle liigi nimi on isorhiibis marmott ja ta On kogu Euroopas äärmiselt haruldane, vähe leiukoht  ja vähe on isendeid kogu Põhja-Euroopas praegu paar-kolm leiukohta. Ja üks leiukoht on siis siin, kus me nüüd istume? Ja vaata, millised tunded tal on. Eritunnus ongi sellised, saage tundlad eriline kehakuju  ja teda mikroskoobi all, kui vaadata hästi väike liik,  hästi väike liik ja ta sarnaneb. Pealiskaudsel vaatlemisel tõesti? Sellisele toonasepale, nii et ega puu pealt tüve pealt  kogudes kiiresti vähe aega, aga seal passida ei jõua,  muidu põgeneb ära. Ei jõudnud midagi ära määrata, nii et hiljem selgus,  et tegemist on sellise hirmharuldusega. Kõige suuremad haruldused leitakse sageli pooljuhuslikult. Nii ei osanud tookord Unogi uskuda, et tooneseppadega koos  leidis ta mardika, mis puudub isegi Briti loodusmuuseumist. Eestimaa ongi rikas mitmete putukaliikide poolest  mis on ümberkaudsetest riikidest juba ammu kadunud. On tohutu õnn, et üldse see mets alles jäi. Kui me meenutame tagasi siis aastat 88 89 90. See aeg oli üldse jube nigelad talved, hästi soojad  ja kanaküla metskonnal oli kõik need aastad plaan siin teha  üks ilus lageraie aga tänu kehvadele talvedele jäi see mets alles. Kui oleks suudetud, et see lageraid ellu viia  siis ei oleks. Eesti teadlased mitte kunagi teada saanud,  milliseid mardikaliike võib Eesti pinnal elada. Aga kas selle ühe liigi jaoks sellest paarist metsakvartalis  siin piisab või peaks asja laiemas plaanis vaatama? Praegu piisab, sest ma olen selles samas kvartalis üle 10  aastat näinud, eks. Aga üldiselt nad on päris vähe liikuvad. Kipuvad truuks jääma oma sellistele elupaikadele,  kui nad väga aktiivsed ronijad ei ole need lamesklased. Punalamesklase elu ähvardab ki kõige rohkem inimese see tegevuse,  see pool, et raiutakse. Mets maha lihtsalt ilma, et ta jõuaks omale uue elupaiga. Otsida või mujale kolida? Praegusel juhul jääb ta siin ikka ilusasti alles veel. Kui palju Eesti metsades veel selliseid haruldusi olla võib,  see on teadmata. Aga üks on kindel, et väike punalamesklane võib siin metsas  rahulikult talveunne jääda. Selle sügise osoonides näitame teile Läänemere erinevaid  väikesaari ja alustame me Läänemere suurimast saarestikust,  turust. Turu saarestikus on 20000 väikesaart ja laidu  mis on laiali pillutud Mandri-Soome ja Ahvenamaa vahele. Kui suviti käib saarestikust läbi sadu tuhandeid turiste  siis püsielanikke on saartel vaid 30000 inimese ümber,  kes valdavalt on rootsikeelsed. Enamik saarte elanikkonnast on koondunud kümnekonnale  suuremale saarele, mis on mandrisoome ga tihedalt ühendatud. Turu saarestikus matkates ei pane alati tähelegi,  kui ühe saare pealt teise peale jõuad. Vahemaa saarte vahel on väikesed ja needki on tihtipeale  sildade ga ühendatud. Saarte vahel. Täiesti hea Eesti saartel elanud inimese jaoks võib see  tunduda lausa uskumatuna. 1996. aastal avati veel ka turusaarestikuringtee et elanike  saartel hoida. 250 kilomeetri pikkune maantee läbib suuremaid saari. Seal, kus teid ja sildu ehitada ei saa, kasutatakse praame. Neid kollaseid praame võib pidada turu saarestiku sümboliks. Ja ilma nendeta ei kujuta enamus kohalikke oma elu siin  saartel ettegi. Veavad nad pidevalt ilma ajagraafikuta ja tasuta kõik  inimesed üle. Ja Soome riik, kes neid ülal peab, võtab neid kui lihtsalt  maantee pikenduse. Maanteed, praamid ja sillad jäävad turu saarestiku sisemisse ossa,  mis on lähemal mandrile. Välissaarestik on aga üsna inimtühi ja seda valitseb turu saarest. Sel suvel avas rahvuspark korpus saarel moodsa  külastuskeskuse ja rahvuspark loodab, et sellest keskusest  ei saa mitte ainult koos käimise koht loodus kaitsmiseks,  vaid ka traditsioonilise saare kultuuripärandi hoidmiseks. Arki pole gu Senter, Vicalli itso, notur reall,  visitersenter is mordane visite center. Rahvuspargi järelvalve spetsialist tõdeb,  et tööd tuleb üha juurde, kuna Soome riik ostab saarestikus  maad kokku, et rahvusparki kasvatada. Soome seaduste järgi saab rahvuspark asuda vaid riigimaadel. 50000 hektari suurune turusaarestiku rahvuspark on suuruselt  võrreldav Eestis Matsalu rahvuspargiga. 200000 külastajat, kes suve jooksul saarestiku väisemas käivad,  on Eesti mõistes aga väga suur number. Et kohalikel jaguks sissetulekuid ja motivatsiooni  kaugematel väikesaartel elada, pingutab ka rahvuspargi omalt poolt,  et turiste saartele juurde meelitada. Meie väikesaarte kaitsjad on tihti hädas lagastavate saarte  külastajatega rügve Lövroti sõnul Turu saarestikus. Seda probleemi ei ole. Probleemiks on hoopiski saarte võsastumine. Elanike arv on Turu saarestikus peale teist maailmasõda  pidevalt vähenenud. Koos inimestega kadusid väikesaartel ka koduloomad  ja praegu üritabki rahvuspark saarte ajaloolist  väljanägemist võsa käest päästa. Selle laevaga lähme me nõtaja saarele siin üks väike saar,  turu soorestikus, kus on veel aastaringne elu peal. Te Saar asub Turu saarestiku avamerelises osas  Mandri-Soomest päris kaugel. Nii on näiteks Hiiumaa nötele palju lähemal kui Helsingi. Suvisel ajal puhkab saarel 300 kuni 400 inimest. Talveks kuivab aga kogu saare elanike arv 10-le inimesele. Isegi toidupood pakid oma asjad kokku ja talvitub suurel maal. Ühtegi kalurit nöötel enam ei ela, kuigi saar asub  kalarikastes vetes. Traditsioonilisi rannakalureid on üldse kogu turu saarestiku  peale vaid üksikuid. Põhjuseks on see, et kala on Läänemeres väheks jäänud  ning kalandusest on saanud ülemaailmne äri,  milles väikesaarte elanikel on raske edukalt kaasa lüüa. Nii on nöutesaare mehed pidanud endale uued elukutsed leidma. Niina Björksten, kes saarel väikest majutus kohta peab,  viib meid õhtu hämaruses saare 300 aasta vanust metsa vaatama. Nii vana metsa turu saarestikus, mujal ei näe. See kas varem maha raiutud või põletatud. Mina ei usu, et nutl saab taaskord kunagi 60 inimest elama  nagu enne maailmasõda sest ükski noor ja normaalne inimene  niina väitel nöörtel elama ei asu, kuna saarel ei ole laste  jaoks kooli. Aga mida teha, et saare kümneliikmeline keskealistest  ja pensionäridest elanikkond saarelt ei lahkuks? What State can dos, et peopesteel tan siis l? Teid ka. Suve lõpunöötelt peame meiegi järgmisel hommikul lahkuma,  sest järgmine liinilaev tuleb meie jaoks juba lootusetult hilja. Siin auntalis lõpeb minu 200 kilomeetrine retk  turusaarestikust aga järgmises osoonis on lugu juba hoopis  ühest kodusemast väikesaarest.
