Täna saates kuidas Saaremaa sead elektrit toodavad,  lisaks veel rammusat mulda ja kastmisvett  mida mõtlevad luiged, kui nad meilt enam ära ei lenda. Kuidas Eestis kasvatatakse ja sõidetakse iidsete kelgukoerte,  Alaska malamuutidega? Siga on tore loom kuid sigadest jääb maha sõnnik  ehk sealäga, mis on omakorda jälle päris tõsine keskkonnaprobleem. Eestis elab 360000 siga. Iga siga joob oma lühikese elu jooksul jätta maha ligikaudu  ühe tonni läga. Aastakümneid on sea läka põldudele veetud,  mida on kevadeti ka täiesti tunda. Kuid lisaks haisule on nitraatiderohke vedelsõnnik  ka ohuks põhjaveele. No üks on ais ja teine muidugi see, et Saaremaa on ju hästi  kehvasti kaitstud see põhjavesi ja ja noh,  igal pool on piirangud ja kus on kurisood ja,  ja, ja noh, sisuliselt sisuliselt me elame ju tegelikult  kivihunniku otsas ja, ja seal all on meie enda põhjavesi kohe,  et noh, ega ega see ongi üks põhilisi probleeme,  ma arvan Ka on karmistunud Euroopa Liiduga liitudes keskkonnanõuded,  sigalate sõnnikuhoidlatele ja läga laotamine põldudele on  ajaliselt piiratud. Rangemad nõuded on aga sundinud seakasvatajaid uusi  lahendusi otsima. Meie oleme valinud sellise tee, et me peame oma läga kokku  oma läga tehasesse ja seal töötleme ta ringi. Eelmisel aastal ehitasid Saaremaa seakasvatajad Valjala  lähedale biojäätmete ümbertöötlemise tehase,  mis toodab seni ainult probleeme põhjustanud lägast elektrit,  väetist ja puhast vett. Saaremaa lägatehase seadmed valmistanud Belgia firma Grupp  masil on maailmas tuntud tegija biomassi töötlevate tehaste tootjana. Enamus Grupp masiili tehaseid on aga rajatud prügimägedele,  kus need biomassist elektri ja soojusenergiat toodavad. Läga tehastest On Saaremaa tehas belglastele alles teine projekt. Biomassi kääritamine ja sealt eralduvatest gaasidest energia  tootmine on Euroopas üsna levinud. Patrik Leveri hinnangul võib biogaasist elektrit,  tootvaid, tehaseid olla Euroopas 2000 kanti. Elektriity. Enamus lägatehaseid Euroopas piirduvadki biogaaside kogumisega. Kõik see, millest biogaasi ei saa, viiakse aga endiselt põldudele. Eesti esimene lägatehas aga töötleb sõnniku ümber lõpuni  tootes lisaks elektrilevi orgaanilist väetist. Kõige keerulisem osa on aga lägast järgi jäänud vedeliku  puhastamine et sellest vesi kätte saada. Selleks kasutatakse keemilisi lahuseid, mida lägast järgi  jäänud vedelikule lisatakse. Energiabilanss on lägatehasel positiivne energia toodab  tehas rohkem, kui ta ise kulutab. Aga kuidas tasub 50 miljonit krooni maksma läinud tehas ära,  and rahaliselt? Ei, ütleme, see on nüüd täielikult niisugune projekt,  kuhu me maksame peale ja me oleme sellega arvestanud ki,  et me jäämegi sellele peale maksma, on ju. Aga noh Meie meie arust see oli kõige-kõige õigem just Saaremaal. Lägatehase rajamist toetas Euroopa Liit,  et uusi lähenemisi Ida-Euroopas tutvustada. Patrik Leveri sõnul on biomassist energiat tootvad tehased  saamas Euroopas üha populaarsemaks. Siin Tallinna lahel võib igal talvel näha ühte  ja sama vaatepilt vastavalt jääpiirile on siin metsikult luiki,  kas siis rannale lähemal või jälle kaugemal. Härra Turovski, miks need luiged ära siit ei lenda? No nüüd on veidi hilja kuskile lõunamaale suunduda,  kevade suur kevade on käes, linnud teavad seda suurepäraselt  ja näete, hoiavad ilusti ilusti kõik praegu  selle idakaarte tuul ja, ja, ja, ja pakase tingimustes  hoiavad koos koos toituvad ja mida nad siis ootavad,  et kevade jõuaks nii kaugele? Et rohkem vett? Tuleks vaba vett, kus saab kenasti toituda. Aga küsimus, miks nad üldse siin läbi talve on? See nähtus on meil juba. Ma ei tea, mitukümmend aastat. Varsti vaata et 30 aastat. Meil on pidevalt kogu aeg mingil määral siin lõikasid läbi  talve olnud. Vähemasti sadamapiirkondades ei pea tänapäeval enam paika  vanarahva tarkus, mis ütleb, et luiged läinud lumi maas. Sadama aqvatorium. On lindudele veelindudele ja mitte ainult veelindudele,  kuid me räägime veelindudest. On loomulikult lõksuks. Milline valgustus seal töö käib. Hommikust, vaata et hommikuni. Ja noored linnud. Arvatavasti kuskil aastat 20 30 tagasi mõned noored linnud  kes suve jooksul õigemini hilissuve ja varasügise jooksul harjusid,  et siin süüa saab, et inimesed viskavad ja toovad. Jäid nõutuks, vanemaid linde võib-olla siis ei olnud. Kelle väga resoluutne käitumine kindlalt tõmbaks kaasa noori linde? Eralinnul näiteks vanemaid linde võibolla  siis ei olnud ja ei olnud ka mingit selgust. On see nüüd sügis hilissügis või ei ole? Valguspäev ei kahane sadamapiirkonnas, eks ole,  see akvatoorium on nii tõsiselt valgustatud. Arvatavasti need linnud jäid, said suvel kenasti lapsi  ja nende lastega, kes nüüd sügiseks pidid täiskasvanutega  mida tegema, ära lendama, ei kõigepealt  migratsioonikooslusesse astuma, nii-öelda moodustama sellise koosluse. Okei, nad jäid siis oma vanematega, kellel oli juba selge  süüa siin saab, aga eralinna ta kuidagi ei tõmba,  ei ole resoluutset korraldust, see on väga tähtis,  et loom, lind, imetaja, kes ta ka ei oleks,  kelle seltsingulisus, kelle ühiskondliku käitumise tase  ja võib-olla mingil määral isegi vorm, eks ole,  reeglina selt, sügiseks muutub. Saaks siis väga kindlaid korraldusi? Nüüd minu järel ja siis loomulikult kõik lähevad. Aga kui keegi seda ei ütle? Mis siis saab? Saabki? Selline seltskond. Nädalavahetustel võib Russalka ümbruses näha kümneid inimesi,  kes luikedele partidele ja teistele veelindudele  toidupoolist jagavad. Nüüd, mil tervet Euroopat ähvardab linnugripp,  ei soovitata enam inimestel lindudega kokku puutuda. Kas see tähendab, et linnas elavad tiivulised jäävad näljapajukile? Loomulikult see on väljakutse, aga see on täiesti loomulik väljakutse. Vabalt elav loom on see putukas, puug, karu  või siis luik peab hakkama saama. Ta on kodus, ta on nüüd inimese juures leidnud suurepärase võimaluse. Väga hea, kuid kui see võimalus sai selle linnu  spetsiaalseks kitsalt spetsialiseerunud toitumisstrateegiaks. Looduses ei ole kohta sellele linnule igal juhul mitte. Luike on peetud ikka selliseks hästi kauniks  ja ilusaks linnuks kirjutatud koguni ballett temast  ja ja kõiksugu muid asju pühendatud, mida ta sümboliseerib  oma sellise valge ja nõtka olekuga. Ttis väga tähtis, noh nagu seda on kombeks. Mütoloogias ja siis filoloogias nimetada zoomorfne,  klassifikaator loomakujuline ütleme niiviisi mingisuguste  kindlate inimmõistete ja inimsuhete, inimeste,  hoiakute ja usundite Kirjeldav ja, ja kinnitav märk. Märgina Luik on võimas. Ta on pea jumalasuli. Ta on Apollo lind, kelle lind ka ei ole,  ühesõnaga, ta on vürst vürst, sealjuures valges rööpsee. Tähendab vürst, peigmees. Nad on monogaamsed, linnud ja rahvas on. Loonud rahvad on loonud ja hoiavad minu meelest kramplikult  kinni nendest kaunid test legendidest on loodud legende  ja hoiavad nendest tõesti kinni. Et Luik ei ela üle oma kaasa surnu. See on loomulikult Puhtal kujul müüt. Luikesid omal ajal söödi. Praegu need retseptid vist on kadunud. Ja üritatakse ka meie ajal loomulikult. Minu meelest on päditemp üldse luikesid lasta. Nad lastakse lennult. Ja tulevad nad pesitsuspaikadesse. Vot sellised selline kooslus ligi ei lase inimest püssi ga,  noh, need siin Kadriorus võib-olla seda ei tea,  selge see, kuid kuskil looduses ja ütleme,  aastasadade tuhandete vältel, eks ole, vibuga või,  või, või, või püssiga inimest, selline kooslus  migratsiooniaegadel kevadel ja suvel vastavalt,  eks ole, ligi ei lase. Kui aga linnud tulevad oma pesitsuspaikadesse,  tulevad nad reeglina kahekaupa väga lähedal. Vaat nii nad lendavad viie-kuue meetri kõrgusel. Ja kui inimene on, no näiteks õhtul või hommikul vastavalt  seljaga päikese poole, linnud aga tulevad päikesesse nii-öelda,  nad ei näe seda inimest. Ja nad on nii lähestikku. Ja nüüd kujutage ette, neid lastakse loomulikult haavlitega,  ta läheb üles ja loomulikult ta karjub. Tal on valus ja ta. Karjub nagu väga paljud liigid, kes karjuvad,  kes eritavad lõhna, kui nad on tõsiselt haavatud. See on hoiatus. Omasugustele ja kõikidele teistele. Sind tapetakse. Kuid enesepäästmiseks haavlid keres ja veel järsk tõus. Kõik see koos tihtipeale, mida alati, kuid väga tihti väga  sageli tapab selle linna ja inimene ütleb,  et laulis Loige laulu ja kukutas ennast surnuks, see on ilus. See on ilus ja kui on mingisuguse nähtuse kohta olemas,  no ütleme, kaks interpretatsiooni üks on teaduslik. Loogiline, teine aga on ilus, esteetiliselt väga väärt. Ja muljed avaldav, siis inimesed ei saa,  mis sa tahad, tahavad uskuda seda ilusat lugu. Oleme Raplamaal Käbikülas raja talus, kus kasvatatakse  kelgukoeri ja minuga on täna kaasas Kaspar,  kes on ka kelgukoera huviline, nii et lähme nüüd,  vaatame, kuidas need kelgukoerad välja näevad  ja äkki saame näha ka, kuidas see sõit käib. Tere. Siis elavad koerad elavad siin aedikutes,  et võib minna vaatama ja tutvust tegema. Siin on, need on nüüd alaska malamuudid. Et ehtsad kelgukoerad, et lähme vaatame,  et hästi sõbralikud koerad on. Eks nad võib-olla natukene võõraid võõrastavad,  aga ja siit võib nagu päris julgelt selle käe aia vahel läbi  pista ja pai teha. Joo teeri pois. Ja ise melisi. See on tema, tema üks tütar. Nii. Hästi sõbralikud. Ja ei, ma ei ütleks, et nad väga vaiksed on,  et nad nagu teevad oma siukest pool hauku ise pool ulgumise  vahepealset häält, aga nad nagu hauguvad vähe. Et võõrad nad haukumisega tavaliselt ei tervita,  et pigem sellise Mida nad praegu millegipärast ei tee, Tiir,  Tiiri poiss. Siin nüüd on no neid on meil siin kokku päris no üks seitse  pluss kolm. Siin ei saa praegust kelgujagudega nagu mõõta,  sellepärast et osad on veel väga noored. Ja, ja aga vaatame siis, et lähme edasi ja vaatame  selle suurema hulga ka üle. Ameerikas Alaskal elas kunagi Eskima hõim,  keda kutsuti malamuutideks. Neil olid suurepärased ja äärmiselt taibukad veokoerad,  kes äratasid huvi Alaskal korraldatud veokoerte võistlustel. 1926. aastal tunnustati malamuut tõugu USAs. Praegu kasvatatakse seda tõugu maailma eri paigus  ja ta on väga asjatundlik veokoer. Helle on malamuutidega tegelenud paar-kolm aastat  ja Eestis on neid koeri 200 ringis, kuid arv kasvab. Siin on nüüd vanemad koerad. Ja noh, ega nad ei ole vanemad, vaid nad on ikkagi  ka noored koerad siin pooleteist aastased  ja need on kõik mu enda kasvandikud, minu minu suured lemmikud. Läti palju, kuidas te nendega hakkama saate? Ei ole ju hästi palju ja häid, häid malau pole kunagi liiga palju,  et et üks hea kelgurakend kokku saada, selleks on vaja neid,  et neid on palju. Paraku paraku tuleb nii mõnigi võib-olla välja brakeerida et ja,  ja, ja varumängija nii-öelda peab ka olema,  kellel parasjagu on miskit viga või käpp haige  või mis iganes, et siis just et saab võtta nagu. Peab askeldama nendega nagu hunt, kitse,  kapsa pea, eks, et kes kellega sobib ja et,  et ei oleks tülitsemist. Kes meist poleks lugenud Jack Londoni raamatut valge kihv,  kus inimesed liikusid mööda kõnnumaad just sarnaste koertega. Need koerad olid truud ja vähenõudlikud. Kindlasti nad oma Jack Londoni-aegset välimust võib-olla meenutavad,  et võibolla seal nad ei olnud, noh, nii. Võib-olla olid ürgsemad vähe, et nüüd on nagu  selle näituse asjaga noh, neid üritatud kaunimaks aretada. Aga noh, oma sellist sellist olekut nad on ikka kindlasti säilitanud,  mis neil on nagu vanast vanast vanast ajast hästi jäänud on see,  et nad armastavad kakelda ja õudsalt kiiresti söövad. Et hästi hea isuga on. Aga kas selle tõuga on juhtunud ka see, et temast on saamas  nagu näitusekoer või on ikka see kelguvedamine tema selline põhiasi? Kahjuks küll noh või mis kahjuks eks igalühel igal inimesel  on omad hobid ja eelistused, et on küll nagu nagu need  näituse liinid, kes eriti palju kelguvedamisest ei arva midagi,  et noh, Nad on imeilusad, et siin ei ole nagu vaielda,  et nad on tõesti väga ilusad. Aga nad on rohkem nagu dekoratiivkoerad,  et nendel nagu seda ürgset veoinstinkti jääb nagu järjest vähemaks,  et et põhja Põhjamaades, kus see veosport Ja see kelgutamine hästi populaarne, et seal nagu üritatakse noh,  hoida veel seda head sellest töötahet ka  ja siis nagu neid omavahel ristates neid ilusaid  ja väga töökaid, mitte väga ilusaid koer,  et siis saada niiugne kuldne tes kesktee. Et saada ilusad? Just just ja. Lähme aedikusse ja vaatame, mis on need omadused,  mis teevad ühest malamuudist malamuudi. Selline ilus, ilmekas mask, et kas siis on prillikesed siin  või on siis puhas see mask, et see on siis  ka nagu vastavalt koerale vastavalt maitsele  ja eelistusele, eks, et kellele, milline koer meeldib,  see selline ilus kohe karv. Ja, ja kindlasti see valge rind, valged käpad,  valge kõhualune, et tegelikult neid, nemad on nüüd hall valged. Et neid on ka must-valgega ja punane valgega  ja siis on veel erinevad toonid seal hundiall  ja soopeal ja siukesed. Aga põhiline on see, et need käpad peavad olema valged  ja kõhualune ja siis aga Eesti tingimustesse sobivad nad hästi,  sest nad peaks olema ju temperatuuriga harjunud. Jah, nad sobivad hästi, et suveks nad ajavad  selle paksu villa maha. Ja siis nad pikutavad kuskil põõsavilus,  kui nendel on pala või siis kaevavad augu. Ja siis on nagu seal augus, nagu keldris oleks. Hakkame kelgutamiseks ettevalmistusi tegema. Kõigepealt tuleb kelgud valmis seada. Õiged kelgud tehakse tavaliselt puidust,  kuid siin on oskuslikult kasutatud veetorusid,  millest, nagu näha, saab kerge ja tugeva konstruktsiooni. Kui vanalt siis võib kelgukoeri treenima hakata? No kui vana su koer on seitsmekuune, no siis ma arvan,  et juba võiks, et tasapisi sellist trakt selga harjutada ja,  ja väikese raskusega, võib-olla alguses paned mingi raskuse  sellise väiksema autokummi või, või, või midagi niisuguse kelgu,  mille peal on mingi väike kott, et paned talle sinna taha  ja siis alguses jooksed ise kõrval ja koer  siis harjub nagu vedama. Ja, ja alguses ikka vähe ja, ja siis nagu seda distantsi  kogu aeg pikendada, et seitsmekuune koer on muidugi veel  väga noor. Et aastase koeraga võib juba siis nagu tõsisemalt,  et võid juba võib-olla ise suuskadega järgi sõita  ja et arvestatakse niiviisi, et et siis see,  kui palju see koer kaalub. Et, et raskust arvestatakse kolmveerand koera kehakaalust. Ehk siis, kui koer kaalub 40 kilo, siis 75 protsenti tema  kehakaalust on temale täiesti jõukohane. Et kui on mitu koera ees, siis jälle arvutatakse see see  välja ja oleneb siis ka, missugune see tee on,  et kui see tee on selline kinni sõidetud,  lumi, jäine tee, siis on koeral ka kergem vedada,  et siis saab rohkem sõita pikemaid distantse  ja siis vähem et lume siis paksu lume sees kindlasti on,  nagu liiga raske. Koerad viiakse kelgu ette paarikaupa ja rakendatakse nii,  et kõige kiirem on kõige ees. Koeri, kes ei viitsi vedada, ei ole võimalik rakendis kasutada. Ühes rakendis töötavad koerad on tihtipeale koos kasvanud  ja nad peavad omavahel hästi läbi saama. Kui on soov kahekesi sõita, peaks ees olema neli  või kuus koera. Kasutatakse spetsiaalseid rakmeid, mis on pehmendustega,  et need koertele liiga ei teeks. Nagu näha, on ka lambakoer tubli vedaja. Nonii koerad on ette rakendatud ja kohe saate näha,  kuidas koeraga kelgutamine siis käib. Kuidas sulle tundub? Okei, vaatame. Et koerad rajad kõrvale ei kalduks, tuleb neid vastavalt õpetada. Tegelikult treenitakse kuuletuma ainult üks  või kaks juhtkoera, kelle järgi siis ülejäänud kari liigub. Sõidu ajal tuleb neid hüüete ja hõisetega ergutada. Igasugune nuuskimine ja loomulike vajaduste rahuldamine on  koertel sõidu ajal keelatud. Alaska malamuudid ei ole nii kiired kui haskid kuid  ka nende kiirus küünib 30 kilomeetrini tunnis. Täitsa lahe, aga huvitav, kui hästi nad nagu pööravad. Võta too maha. Kuidas sinu koer on, on teda raske juhtida või? On küll puu otsa ei ole sõitnud? Vastu puud olen küll. Sõit on läbi, nüüd peavad koerad 20 minuti jooksul sooja  vitamiinirikast ja rasvast jooki saama, et lihased saaksid  sõidus taastuda. Kõigepealt toidetakse karjaliider ja seejärel teised  järgemööda ilma ei jäeta ka neid, kes seekord ei sõitnud. Jätame Helle nüüd koeri toitma ja uurime peremehe käest,  millega talu veel tegeleb. Kuur see teie talupidamine siin üldse on. Põllumaid on kuskil circa 230 hektarit, metsa on 30 hektari  tuuris ja leib tuleb lauale siis ikkagi teraviljakasvatuse,  st ja talvel metsast. Aga ka proua hobi, teile tundub see koertega  ja hobustega jahmerdamine. No kui proua sellega rahul on ja õnnelik,  siis olen ka mina õnnelik. Aga kas sellest koerakasvandusest tuleb ka mingisugust  reaalset tulu talupidamise või ei tule, ta ikkagi majandab  iseennast ära see koera kasvatus? Et saab hobiga nagu, et kahjumisse ja et ei pea peale maksma  ja täpselt. Aga kuidas see meeleolu mõttes on, et tuled koju põllult,  vaatad, hobused tulevad juba vastu leiva norima,  noh, eks ta niisugune hea tuju tõstja on  ja teinekord siin koerad vaatavad aia tagant samamoodi. Tuled koju, et ikka teeb tuju heaks kohe. Helle on vahepeal toitmise lõpetanud ja koerad jäävad uut  sõitu ootama. Tänane kelgusõit läks väga, väga hästi. Mis sa arvad, kas koertega kelgutamisel on Eestis perspektiivi? No nii palju, kui seda lund on, siis ikka on ja,  ja lumeta ajal saab siis haarastada käruvedu  ja ja siis on sellised koerakrossid ja jalgrattaveod  ja asjad, et tegelikult tegevust ikka jätkub aastaringselt  ja nüüd ongi loodud juba Eesti veo ja rakendisportlaste liit. Ja varsti siis on meil internetis koduleht olemas  ja saab nagu vaadata ja ühendust võtta ja  ja kõik, kes on huvilised, et miks mitte,  paistab, et huvilisi on päris palju ja neid kelgukoeratõuge  on ka juba päris palju ja kelgukoeri on inimestel palju  ja ja polegi oluline, et kelgukoer just täpselt peab olema  õiget tõugu, et see kelgukoer võib olla mis iganes tõuge,  peaasi, et tal on lihtsalt seda liikumislust  ja nagu nägite, et saksa lambakoer ka suurepäraselt oskab  asja nautida. Kui nüüd võrrelda hobust ja koera ja seda liikumiskiirust,  siis koer teeb nagu vist silmad ette. Et koerad liiguvad kiiremini, vaata, hobune käib sammu vahepeal,  aga koerale on ikkagi traav ja kalopp, et koerad nagu sammus  ei liigu. Et miks, miks siis Antarktika nagu avastati  koertega kiiremini hobustega ei tulnud asjast välja? Et koerad on võrratud Kel nüüd asja vastu huvi tekkis, saab infot  kodulehekülgedelt internetis. Loodame, et see ürgne liikumisviis saab Eestis populaarseks  ja järgmisel talvel saame teha juba ülevaate esimesest  koerarakendite võistlusest.
