Täna saates üks turistide meelispaiku Eestimaal Piusa koopad  suleti varisemisohu tõttu. Viimased talvised kaadrid Eesti suurimast närilisest koprast  Kadri Hinrikus metsamatk looduse mees Remek Meelega  kotkaklubi mehed musthoonekorrale pesa ehitamas. Miks inimene linnult pesa punumist rõõmu ära võtab? Looduskaunid kohad on Eestis ikka armastatud olnud,  kuid kahjuks jätab massturism loodusele oma jälje. Sedasama võib näha ka Piusal, mille kuulsad liivakoopad on  nüüdseks suletud. Need unikaalsed koopat on nüüd sellest nädalast möödunud  nädalast vabandust suletud sinna alla minek. Põhjus, et meil on olemas tehnilise järelevalve  inspektsiooni kiri möödunud sügisest, kus nad leidsid,  et, et asi on üsna ohtlik ja, ja selle aasta veebruaris  käisid siin Mäeinsenerid mitmed seoses suure projektiga,  mida veab ora vallavalitsus selle külastuskeskuse  ehitamisega seoses, et siia ei saa kohe mitte sisse minna,  isegi mitte paari meetrit. On lõhed, sügavad lõhed on olnud värskeid varinguid palju,  talvel. See koobaste ohtlikus on kogu aeg teada olnud  ja koobaste see sisseminek kogu aeg väga suure küsimärgi all olnud. Nüüd viimased uuringud näitab, et noh, asi on tõsiselt  halvemaks läinud. Aga see külastuskeskuse arendamine ongi tegelikult sellel  põhjal käima läinud, et, et võimalikult paremini neid  koopaid siiski oleks võimalik uuesti inimestele näidata. Ja anda siin kohapeal infot. Ümbruskonna võimaluste kohta anda infot nahkhiirte kohta  nende koobaste kohta ja üldse selle. Noh, kohaliku looduskeskkonna kohta Piusakoopad on tekkinud möödunud sajandi kahekümnendail aastail,  kui seal kaevandati klaasi ehk vartsliiva Alma kaevandus  lõpetas töö 1966. aastal ja esialgu oli plaan  ka koopa õhkimise teel sulgeda. Õhkimine aga hoopis paljastas uued koopasuud  ja nii ongi kant sellest ajast peale turiste paelunud  ja seda üha Möödunud aastal. Hindasime. Külastamist terve aasta jooksul kokku kuskil vene. 10000-ni suvel muidugi rohkem suvekuud tulid 10006. Pluss siis kevadised sügisesed ekskursioonid veel lasteekskursioonid,  nii et 50000 võib öelda küll. Mis mõju see on avaldanud siia? Eks ta ikka meil olid siin reeglid, kuidas koobastes käituda,  aga ega neid ei ei jälgitud. Ma kujutan ette, kui siin oli bussitäis või kaks bussitäis koolilapsi,  kes jooksid, käratsesid, trampisid lisaks veel küünlad käes,  mis soojendasid õhku, et sellised Müravibratsioon temperatuuri muutused. Ja, ja tuuletõmbed, mis liikumisega kaasneb,  kindlasti need mõjutasid ja muidugi siis need lahtised tavad  siin mille kaudu siis väliskeskkonna tingimused. Avaldavad mõju. Talvel külmuvad need liivakivi pealmised,  kihid kevadel hakkab sulama murendavad ja,  ja, ja nii et need kõige ohtlikum ongi siis praegu varakevadel,  kui see sulamisprotsess on. Nüüd on eriti varingi ohtlik. Koopauuringu käigus on ka kaardistatud koopalaest toimunud varingukohad,  mis on, mida tähistavad need punased täpid siin nagu siin  näha on üle üle kogu koobastiku olnud varinguid. Ja siia need punased jooned siin tähistavad liivakivisse  tekkinud lõhesid. Kui, kui sinised jooned on kaardistatud 1999. aasta uuringu  käigus siis käesel no siin mõned üksikud jooned  siis käesoleval aastal mõõdikud, lõhetarbija pikkus on. Ka oluliselt kasvanud varingud Piusa koobastes on mitme  teguri koosmõju. Üks on kindlasti reegleid eirav massturism kuid  ka lähedal asuv raudtee kunagised lõhkamised  ning ülelendavad lennukid avaldavad liivakivile oma mõju. Suurim probleem on koopa suuet paljusus,  sest nõnda mõjutab väliskeskkond koobastiku sisekliimat  kõige enam. Millised need võimalikud lahendused võiksid olla sellel asjal? No esialgu ongi niimoodi, et me ei lase siia alla,  seejärel tuleb need avad sulgeda siin õhukindlalt. Seejärel läheb edasi, siis külastuskeskuse projekt. Mille raames siis Ma arvan, leitakse võimalus siin mingi  vaatlemise ja, ja koopa katsumise võimalus. Orava vald on Euroopa Liidu faare fondi toel Piusa  külastuskeskuse rajamist ajanud juba mitu viimast aastat. Kas vald ei pelga, et nüüd, kui turismimagnetiks olnud  koopad on suletud, lahkub ka inimeste huvi kandi vastu? Ma usun, et. Just viimaste päevade selline mees Ja huvi selle kinnipaneku vastu näitab, et. Seda kohta teatakse ja ma ei usu, et see nagu väga kiiresti  kõigil meelest läheb. Teiseks on siin ümberringi väga palju teisi. Vaatamise ja käimise kohti. Alates ilumetsast ja Värska ja teisel pool Obinitsa härmamüür. Et vaevalt, et ta nüüd niimoodi täiesti unustusse kaob. Ja kui saab valmis külastuskeskus, on võimalik neid uuesti vaadata,  et ta saab siin infot. Ma usun, et, On põhjust tulla siia tagasi puusakoobastega on  ka see probleem, et kui enne oli küsimus,  et miks seda külastuskeskust, kas seda on mõtet ehitada siis. Üks arvamus, see, et see on tingimata vajalik. Kui inimestel ei ole siin midagi vaadata  ja ta ei ole nagu suunatud vaatama, siis ta hakkab otsima. Teisi kohti. Ja juhtub sinna, kuhu ta ei peaks juhtuma. Ja sest nüüd konkreetselt muuseumikohast es nahkhiiri sees  ei ole, need asuvad teistes kõrval olevates koobastes. Kui inimene läheb sinna, siis ta rikub nende rahu  ja nende elukohad satuvad ohtu. Ka praegu on juba kohalikud öelnud märke sellest,  et on tulnud keldritesse nahkhiir, mis tähendab,  et, Nende rahu ei ole päris. Päris kindel looduskaitseala ise. Kiusa küla ja raudteejaam ja, ja kindlasti ei ole lukus. Koopaid annab, saab vaadata, minna ava peale. Kindlasti ei soovita minna koopasse sisse  ja koobaste kohale. Sest noh, see on sõna otseses mõttes eluohtlik,  kuna on pidevaid, selliseid väiksemaid ja suuremaid varinguid. Liivakivi, kui ta tuleb laest alla tükina. Väiksem tükk lööb kiivrist läbi, suurem tükk. Noh, tapavad sõna otseses mõttes ära ja nagu ütlevad  spetsialistid Hoiatust sellele, et tuleb varing ei eelne. Selle tõttu on Veelkord, et koobastesse minek on tõsiselt eluohtlik. Neil, kes looduskaitse objektide sulgemise pärast hambaid kiristavad,  tasuks mõelda sellele, et looduskaitseala eesmärk on  eelkõige seal olevate loodusväärtuste elusolendit  ja elupaikade säilitamine ning kaitse. Kui aga massturism toob kaasa keskkonnaseisundi halvenemise,  tuleb liikumist piirata ja Piusa pole Põlvamaal ainus  liigsest turismist resida saanud paik. Jah, kahjuks no Põlvamaal siit uue näide on  ka Akste looduskaitseala, mis, mida rahvas teab kui sipelgariiki. Et ka selle panime selleks aastaks kinni,  esialgu vähemalt selleks aastaks, et vaatame,  mis seal juhtub, kui nüüd massturism on välistatud,  et kas siis need sipelgad seal saavad hinge tõmmata  ja oma elu järge taastada ja parandada ja tugevdada. No sipelgatele on küll alternatiiv olemas,  giid järvel on väike sipelgarada ja valge soorajal saab  tutvuda pesadega ja ja seal tuleb muidugi võtta,  siis mõlemal juhul tuleb võtta giid, järve loodusmajast giid,  kes oskab hästi ja huvitavalt pelgatest rääkida. Ja no meenikuu siin Maastikukaitseala, mis on ka väga populaarne ala Põlvamaal  oma laudteega rabas ja, ja puhkekohtadega Ka seal on koormus üsna suur, nii et sellel aastal koos  RMK-ga Peame. Rakendama meetmeid seal. Nende kahjustatud kohtade nagu leevendamiseks,  kahjude leevendamiseks toome multsi radadele. Rohelist taas rohestama nii-öelda need tallatud tolmule  tallatud alad ja reguleerima seda laut paigutust,  et ta oleks ringikujuline. Et hajutada natukene seda punkt punktkoormust nii-öelda On mõneti ebaharilik, et üks noor kahekümnendates  eluaastates mees enamuse oma ajast mööda metsi ringi jalutab  aastaajast ja ilmast, küsimata kala või jänesepoegagi koju  pannile toomata. Aga nii just põllumajandus ülikoolis loodusvarade kasutamist  ja kaitset õppiv remet talitab. Palju sina oma ajast siin metsas ja looduses veedad. Mina arvan, et 70 protsenti oma ajast veedan ma metsas  ja looduses. Sina jõuad metsa tihemini kui kooli. Kahjuks jah. Kuigi peaks kooli vist tihemini jõudma kui metsa,  aga. Mis sind siia tõmbab? See ongi arvatavasti mingisugune. Esiteks pääsemine sellest ühiskonnast ja linnast  ja teiseks ikkagi tõmme loodusesse. Sest. See on, võib ka puhkuseks nimetada, kuigi see võib  füüsiliselt väga raskeks osutuda, aga vahest  ka nagu psüühiliselt, kui pildistada ja ajad loomi taga  ja mitte noh, otsid loomi ja, ja passid ja  ega siis mina käin ju iga ilmaga väljas ja  ega siin ikka 20 kraadi ga ei olegi päris ilus. Neli tundi ühe koha peal. Kükitada. Ilmselt on see mingisugune mingisugune tõmme ikka sügav tõmme,  sest kui ikka kaks päeva metsas ei käi, siis hakkab imelik. Päris tühjade kätega Remek ometi metsas ei käi,  fotoaparaadi võtab alati kaasa, kuigi ega loomad endid  selle tõttu rohkem näitama ei kipu. 90 protsenti ajast tuleb piirduda pigem jälgede  ja helidega. Püssi ga pole Remet kunagi metsas käinud. Jahipüssi ma suhtun väga halvasti. Sellepärast, et kui mina pean fotoaparaadiga jahti,  siis, siis jääb loom ellu ja ja mul jääb ilus mälestus,  aga noh jahikirja saab väga hästi fotoaparaadiga rahuldada,  ma ei pea looma maha lööma. Aga kuidas sa suhtud sellesse, et ometi peab inimene  või peaks inimene sekkuma teatud protsessidesse  või teatud liikide piiramisse looduses või oled sa  kategooriliselt sellise suhtumise vastu? Kategooriliselt ma ei ole vastu selles suhtes,  et loomulikult inimene peab sekkuma, kuna ta on juba  nii palju sekkunud, siis nüüd tal ei ole enam muud võimalust  kuigi kindlasti saaks loodus ka ise hakkama ilma inimese sekkumiseta. Aga inimene on nii palju oma eksistentsi ajal juba muutnud loodust,  et nüüd paratamatult ta peab sekkuma. Kuigi sellel on ka kindlasti oma piir. Aga millal ja kuidas sina selle metsa enda jaoks avastasid? Mina metsa enda jaoks avastasin juba väga-väga väiksest peast,  kui ma Matsalu looduskaitsealal käisin mööda luhtusid ringi. Mu vanaema elas Matsalu looduskaitsealal  ja kui ma olin väiksest peast vanaema juures,  siis paratamatult sattusin ma jõe äärde ja  ja ringid läksid pikemaks iga korraga ja,  ja nii see hakkas. Hoolimata sellest, et elu talvises metsas on mõneti vaiksem  ja vaoshoitum kui suvel pakub seegi aeg tähelepanelikule  looduses käijale avastamisrõõmu ja mõtlemisainet eeskätt  muidugi lugematu hulga jälgede näol. Selleks, et mõnda minki või kobrast kohata,  tuleb oodata tunde ja sageli päevi. Vahest mõtelnud, kui ma kuskil sügavas lumes tuisu sees rühin. Mitu kilomeetrit juba minnes mõtlen, et kurat,  miks ma siia välja jälle ronisin, aga see on lihtsalt,  ma ei saa, miski asi ajab välja, see on nagu mingisugune  mingisugune väike mehikene, kes kogu aeg ajab sind siit  seest keegi kogu aeg ütleb, et sa jälle pead pead minema  ja siis sa lähed armastuse. Nähtavasti on see ikkagi mingisugune kirg,  jah. Loodusemeeste vana tarkus ütleb, et lihtsalt mööda metsa  ringi lahmides naljalt looma ei leia. Käia tuleb üha samades kohtades. Põhimõtteliselt tuleb ikka käia seal, kus sa kogu aeg käid  ja seda rohkem hakkad sa nägema. Sul on omad kindlad kohad. Ka mul on kindlad kohad jah, et kui ma lähen hommikul välja,  siis ma noh, siin ma sõin, ma sõidan ikka ühest kohast teise  ja siis ühte kohta jään lõpuks pidama, kus ma  siis ringi käin ja vaatan, nii et ma olen nagu noh,  saagijahi loom, ütleme, et kõige magusama koha otsin välja  selle päeva jaoks ja siis seal tegutsen. Kuidas sa sellesse suhtud, et osad fotograafid Ilmselt pildistavad loomi loomaaias, seal on loom olemas. Muud ei olegi, kui ainult klõsuta. Seal ongi vahe fotograafil ja looduse meest fotograafil. Et tegelikult ju pakubki pinget see, et see loom on looduses,  ta on oma loomulikus keskkonnas ja ma saan teda pildistada,  nii et ma ei häiri teda ja, ja ma pildistada ema loomulikku  eluavalduste peal niimoodi, et ta tegutseb rahulikult ja,  ja noh ja see on kõige suurem asi, kui ma leian niisuguse  niisuguse nüansi, kui, et loom ja kõik on olemas  ja ma hakkan pildistama. Et see annabki kõige rohkem mulle, et see loom on metsik  ja olen ta suure vaevaga üles leidnud ja väga palju sellele  vaeva näinud. Läänemaalt pärit mehele on kõige südamelähedasem elu,  mis koondunud vee äärde. Seepärast rändabki Remek eeskätt kraavide,  ojade ja jõgede kallastel. Kõige enam huvitavad teda koprad ja kärplased. Õnnestub mitmed korrad näha, isegi pildistada,  kuidas see nirk püüab hiire kinni, kuidas mingi võtab konna  ja kala püüab ja kuidas ta seda siis ära sööb  ja kägistab ja hammastega. Et see on väga huvitav. Viimastel aastatel oled sa siin Tartumaal  ja Lõuna-Eestis käinud, aga on sul kõik loomade rajad peas ja,  ja pesad ja urud teada. Ei ma ütleks, et, et mida rohkem ma käin,  seda rohkem ma aru saan, kui vähe ma näen  ja tean. Iga aastaga, iga aastaga avastab ma järjest rohkem  ja rohkem ja, ja ma hakkan nägema sellepärast,  et kui tavaline inimene käib metsas, ta näeb väga vähe. Ta käib ringi ja vaatab, et on ilus, lill õitseb  ja tuul sahistab okstes, aga tegelikult sa hakkad järjest  rohkem nägema, mida rohkem sa vaatad ja käid  ja vaatad mõttega. Aastaid mööda metsi mütanud mees teab, et loodus on pidevas muutumises. Seal, kus kunagi olid ilusad metsad, on nüüd suured raielangid. Osad loomaliigid on peaaegu kadunud, teisi on juurde tulnud. Nagu näiteks kobraski, keda kümme-viisteist aastat tagasi  siinmail naljalt ei nähtud kuid kes tänagi pesast välja  päikese kätte sööma tuli. Keset päeva neli kobrast korraga. Remek ütleb, et selline on õnnelik päev. Aga mis sind kõige rohkem muretsema paneb  või või mis sulle kõige rohkem hirmu tekitab praeguse  looduskeskkonna muutumise ja arengu ja inimtegevuse  sekkumise tõttu? Noh, mulle kõige rohkem muret tekitab inimese suhtumine Et et inimese suhtumine loodusesse, sest ütleme kõik inimesed,  kes käivad looduses, ei ole just loodusinimesed  ja näiteks Kui kevadist Emajõge vaadata, siis pärast seda,  kui kalamehed on sealt üle käinud, siis on kaldud pudeleid  ja prügi täis. Ometigi nad ju naudivad ka loodust ja püüavad kala,  aga nad jätavad kõik endast maha sinna, nii et et see on  nagu väga masendav. Ja noh, üldse ka suhtumine näiteks noorte inimeste poolt  jahtimine kuskilt autodest niisama kui nad peavad niisama noh,  ei ole isegi jahimehed ei saa jahimeesteks nimetada,  aga see on lihtsalt mingisugune siuke rüüstamine  ja arutu Arutu laamendamine pannakse suvaliselt raudu kuhugi üles  ja neid ei vaadata ja, ja pannakse röövpüüdja,  panevad võrgud sisse, siis ei julge enam nüüd vaatama minna,  kala sureb sinna sisse niisama ära, see on kurb. See on kurb jah. Kuidas sulle tundub, kas tänapäeva inimene on loodusest võõrdunud? Ikka väga. Suurem osa inimestest on ikka väga võõrdunud jah. Mis sa prognoosid, kas see nii jääb, kas see läheb hullemaks või,  või tuleb inimene leiab inimene uuesti tee siia loodusesse? Vot inimese tee leidmisega peavad niisugused kindlad  niisugused sihid olema, inimene ei taha niisama tulla,  näiteks kui, kui Põhjamaades on väga aktiivne linnuvaatlemine,  et isegi väiksed lapsed ja terved perekonnad vaatlevad,  siis noh, tegelikult väga huvitav viis looduses veetmiseks,  et ma arvan, et Eestis hakkab ka ikkagi nagu paremaks minema  see asi. Et kui seda loodusharidust edendatakse ja,  ja, ja nii edasi, et siis rullnokkade kõrval tekib ikkagi  niisuguseid inimesi, kes käivad looduses  ja kas nad siis pildistavad või käivad niisama  või vaatlevad kedagi. Tähtis on inimene välja tuua ja panna ta nägema  ja mõtlema ja kui ta juba tuleb ise järgmine kord  ja ülejärgmine kord siis päästetud mees. Paljudest asjadest võid elus ära tüdineda,  aga loodus ennast naljalt ei ammenda. Ja mingi kirg peab ju elus olema, arvab Remet. Mustad toonekurre pesa, kaalu pea mitusada kilo  ja kogu selle tavaari peab lind üksinda nokaa sinna üles puu  otsa vedama. Kotka klubi linnuhuvilised on täna siin,  et saabuvatele kurgedele üks korralik tehispesa teha. Et Tarmo, räägi, et mis pärast üldse inimene on sunnitud  selliseid pesasid ise tegema. Põhjus on väga lihtne, et kui siin metsas natukenegi ringi vaadata,  siis on näha, et see on küll suhteliselt vana mets,  aga neid korralikke pesapuid, mis suudaksid pesa kanda,  või neid kohti, kuhu üldse oleks võimalik oksaharude vahele  pesa teha. Praktiliselt ei ole, vähemalt meile. Kanud ükski silma teine põhjus on see, et. Kured on juba siia Eesti poole teel ja kui nüüd isa kurb tuleb,  siis tal on antud ainult nädal aega armuaega et mingi  pesakoht valmis teha, sest kui emalind siia tuleb,  siis tema tahaks juba näha mingit korralikku pesa. Nii et emalind pesa pealt vaatab Jah, mõni vaatab õunte pealt mitte noh, inimesed vaatavad  õunte pealt, aga kuradivaatavad tõesti pesa pealt. Proovime neile siis ühe kabeda pesa teha. Eestis on kokku ligi sadakond suurt tehispesa,  mida asustavad peale mustade toonekurgede veel  ka kalakotkad, merikotkad ja kaljukotkad. Umbes pooltes ülespandud pesadest elavad igal aastal  ka linnud sees. Sina, Gunnar, lähed nüüd toonekure asemel sinna üles seda  pesa ehitama, et kus sa tead mikust elamutele vaja on. Ega ma päris täpselt ei tea, selles mõttes,  et. Ma lihtsalt oletan selle põhjal, mida ma näinud olen  ja mida me ehitanud oleme ja milliseid tehispesasid ta  siis omaks võtnud on ja millised mitte. Aga kindlasti üks tähtsamaid asju on talle peale olnud. Teine asi on varjatus, et päike ega sademeid ei saaks  poegadele liigi kõvasti. Ja ühte-teist veel, aga need kaks on nagu suuresti need  peamised asjad. Kotkaklubi linnuhuvilised on selles metsatukas tegutsevate  mustade toonekurgede elu jälginud juba pea kümmekond aastat. Mõni mets on lihtsalt parem kui teine. Miks see mets siin siis mustale toonekorrale meelepärane on? Võibolla kui seda metsa siin vaadata, siis hakkaks edasi ütlema,  et, et võibolla see on niisugune hädavariant,  aga, aga terve see metsamassiiv iseenesest paikneb siin  niisuguste heade toitumisalade vahel. Aga selle musta kure siit metsamassiivist avastasime siin jah,  2000. Laastal vist kui juhuslikult nägin Paidre järve poolt seda  kurge siiapoole lendamas. Ja eelmise aasta jaanuaritorm sundis teda jälle  siis kolima ja, ja sedapuhku. Kuna need suuremad haavatukad olid maha läinud,  siis siis kolis ta siia. Ja ja võttis kasutusse ühe hiireviu vana pesa. Kuigi poegi neil eelmine aasta ei olnud. Siis siis pidasid nad seda metsa ikkagi oma kodupaigaks,  toitusid siin ja. Ja, ja, ja nüüd me siis täna plaanime teha tehispesa siin  otsisime välja ühe ühe niisuguse koha, kus on  ka vanu haava. Puid veel ja, ja, ja proovida siis nagu talle musta  toonekureliku pesa siis uuesti, küll inimese abiga  tehispesana siis täna valmis ehitada. Tehispesa ehitamine on keeruline töö. Praegu kasutusel olev pesa tüüp on aasta. Pikkuste katsetuste tulemusena välja kujunenud  ning usutavasti mustale Kurele kõige meelepärasem sellest saab siis meie pesa,  selline põhistruktuur. Selleks saab lihtsalt selline nii-öelda meeldiv. Konstruktsioon üleval, et põhiline on ikkagi need suured suured. Latid, mis me üles ajame, kuhu pesa peale toetab,  et see on lihtsalt peaks nii-öelda pesa pesa ilme andma ja,  ja muidugi, mis sellel on, tähtis on see,  et et see moodustab selles suhtes pesa struktuuri,  et pojad ja munad ilusti siin sees püsik sid. Kõigepealt on. Need latid, kuhu peale hakkab pesa toetama,  siis tuleb pesaalus, latt, siis läheb rõngas  ja siis me hakkame nii-öelda maskeerima oma tehislikust,  et püüame kurele meelemööda olla ja siis tuuakse talle lehtpoksisuuri. Ja kõige lõpuks peame leidma ka täna sammalt,  sest kurg, kooderdamine a. Millal seda kurge siin meil oodata on? Noh, me oleme ja lähtunud sellisest rusikareeglist,  et must hoonekurt tuleb nädal peale valget toonekurge,  sest kuna ta on peidulise eluviisiga, ega me  siis väga täpselt ei tea, kuna ta tuleb aga siiamaani on see  enam-vähem niimoodi kehtinud, nii et kui valge toonekurt  tuleb meile kusagil viienda aprilli paiku,  siis nädal otsa 12 ootaks Ja mida siis meie isane, must hoonekurg selle pesa  platvormiga peale hakkab? Eks, eks ta. Eks ta peab ikkagi selle nii-öelda nii meeldivaks emale  tegema kui, kui võimalik, et tema esimene ülesanne on  siis kohe tuua uued värsked oksad, et pesa näeks hea välja ja,  ja ta peab ka kõik samblad ära vooderdama,  nii et ema lint tuleb ja ja põhimõtteliselt hakkab üsna  varakult kohe munema. Et pesitsemise ajal on kurevese läheduses inimestel  liikumine keelata Siis varjatud eluviisiga musta toonekure elust väga palju ei teatagi. Alguses. Kui isa kured tulevad, siis nad terve esimesed nädalad  ainult tiirutavad õhus mängulendu teevad  ja ootavad, kuna emalinnud tulevad noh, natukene muidugi  ka sõdivad omavahel nende heade pei pesitsuskohtade  ja toitumiskohtade pärast, nii kui emane siia tuleb. Siis läheb kiiresti kohe pesitsemiseks. Sh. Hakkavad nad kordamööda hauduma siin. Ja, ja kui pojad Tulevad siis on juba päris kiirelt emalind,  jääb siis kõik aeg ainult poegi valvama ja isalind käib,  siis toob ja toidab. Musta toonekure põhitoiduks, no kuna ta on niisugune jah,  varjatud eluviisidega, siis meeldib tal olla niisuguste  metsa metsakraavide peal ja mis sealt metsakraavist  siis nii väga ikka saada on. Aga kui lähemalt seda kraavi vaatama minna,  siis esmalt Paistavad silma need väiksed pisikesed ogadega kalad ogalikud. Ja noh, need on tal niisugune Minu minu arust põhitoidus ja eks eks kõik muu. Mis seal vees liigub, elab kõiki kõiki, neid ta  siis oma toiduks tarvitab ja, ja, ja kui,  kui kala ega ega muud head suu pärast ei ole,  siis lõpuks võtab ta muidugi ka konna, aga  siis juba, kui ta jõe äärde jõuab ja, ja,  ja järve madalasse vette, siis, siis ma arvan,  et, Kuskil seal saja-kahesaja grammised, kalad,  ka särjed, ahvenad, kõik sobivad meelsasti talle. Eestis pesitseb igal aastal ametlikult 120 musta toonekure. Paari. Madal arvukus on tingitud sellest,  et lind elab oma levila põhjapiiril. Samal ajal on ka täiskasvanuks saavate pesapoegade arv  äärmiselt väike. Vot sellega ongi niimoodi, et me oleme Aastakümneid oletanud, et põhipõhjus on metsamajandus kuid  viimaste aastate uuringud on on näidanud,  et ilmselt see metsamajandus ei ole just nende poegade arvu  koha seisukohast kõige-kõige mõjuvam. Et praegu me püüame kontrollida hüpoteesi,  et, et see põhjus on toitumisalades. Et küllaltki palju on olnud juhtumeid, kus pesitsusaja lõpul,  kui käiakse poeg rõngastamas, leitakse surnud pojad pesast,  kes tunduvad olema olevat nälginud. Et see tundub üks põhjus olemas ja teine on ilmselt ikkagi  teatud Ebatasakaal röövloomade arvukuses must toonekurel on selgelt  üks väga ohtlik vaenlane, see on metsnugis,  kelle arvukus Eestis on väga kõrge ja ilmselt kui  toitumisalad on kehvad ja emalind peab käima kaugel toitumas. Ja sellel ajal jäävad väiksed pojad hooleta. Nii metsnugis leiab selle võimaluse ja murrab väiksed pojad maha. Maha. Samblaga pesa vooderdamise lõpetanud tuleb  ka meie mängutoonekurg haava otsast alla. Inimeste poolt on tehtud kõik, mis võimalik. Pesa nüüd valmis seda, kuidas Aafrikas saabuvatele mustadele  toonekurgedele see ka meeldima hakkab. Seda me näeme õige pea.
