Viimastel aastatel räägitakse üha rohkem rohelisest hüdroenergiast. See oleks alternatiiv fossiilsetele kütustele. Hüdroenergia tootmiseks taastatakse vanu  ja rajatakse uusi paisjärvi. Sügisel hakati renoveerima Kunda jõel olevat elektrijaama  paiserv lasti alla ja 30 aastat seisnud setted matsid enda  alla terve jõe. Kui ma olin Aias tööl ja, ja tunnen, et niisugune väga halb hais tuleb  millegipärast kusagilt. Ja uskumatu see hais tuli jõest. Ja siis me ehmatasime nii kangesti ära, läksime,  vaatame jõge. Jõgi oli must ja kole. Vesi oli niivõrd sogane ja vesi lausa haises. Kümme-viisteist meetrit me kõndisime seal jõe ääres ja,  ja siis olid sid niisugused pisikesed, noh 50 sentimeetrised  kalad olid nagu uhutud sinna. Sinna rohu vahele ja seal nad surnud olid. Kunda jõgi oli väga rikkalik lõhe ja rillijõgi,  aga, aga nagu praegu siin ise oma silmaga näete,  nüüd on või saab või kuu aega, kui on muutunud ta enam-vähem jõeks,  mis on, meenutab Sahara kõrbe. Kive, nagu eriti näha ei ole, on nagu Kunda rannas juba  selja taga, mis praegu mul on seda kunagi me nimetasime  Rootsi auguks kus oli vett, oli kuskil pea paar meetrit  ja kui praegu vaatame, siis ehk siin on. Eestis on säilinud väga vähe lõhe looduslikke populatsioon. Kunda jõe oma on neist kõige parem. Vallandunud mudavood aga mõtsid endal seekord  nii lõhekoelmut kui ka elupaigal. Põlula kalakasvatuskeskus on nüüd juba seitsmes aasta  tegelenud nende populatsioonide taastamisega,  et meie teeme selleks tööd ja kulutame palju raha,  et taastada hävinud populatsiooni, kuid samas siin kõrval looduslik,  mis oli eriti hinnaline selle oma geneetilise materjali poolest,  et ta, et ta on looduses sündinud ja kasvanud  ja kogu elu looduses olnud. Samas nüüd see looduslik siin on väga suures hävimisohus. Lõhe meri ja jõeforell ning harjus, kes ohustatud liikidena  on kantud Eesti punasesse raamatusse vajavad oma  elupaikadeks just kärestikulisi, jaheda vee  ja kruusase põhja ga jõgesid. Siin on nende kudemispaigad ja noorkalade kasvukohad. Eestis on ainult viis jõge, kus on säilinud veel algupärased  looduslikud asurkonnad. Üks parimatest nendest oli seni Kunda. Hea ei ole, üks põhjus on kindlasti see,  et esimene pais Kunda jõel on juba kaks kilomeetrit suudmest  ja paisust allapoole jääb ainult kuni üks kilomeeter sellist  kiirevoolulist kärestikulist kivise kruusase põhja ga ala  kus siis lõhelised elupaigana, mida kasutavad  ja kust nad sigida saavad. Aga seesama pais sulgeb kogu ülejäänud 50 60 kilomeetrit jõge. Mis oleks samuti? Väga hea heaks elupaigaks lõhelistele. Aga jah, siirdekalad, lõhe ja meriforell Nende eluala Kunda  jões piirdub ainult selle esimese kahe kilomeetriga  ja tegelikult sellestki poolega, kuna alamjooksu viimane  kilomeeter on elupaigana lõhelistele mittesobilik. Siin ongi nüüd see kilomeeter ilusaid kärestikke  ja kiirevoolulisi alasid, mis on siis selle lõhe  ja meriforelli sigimispaigaks? Ja nüüd on sellest kruusa kivipõhjalisest kärestikust alles jäänud. Valdavalt lausliivase põhja ala. Puuduvad täielikult sigimispaigad ja samas puuduvad  ka elupaigad, nii et need lõhenoorjärgud,  kes möödunud aastal kevadel koorusid Nendel ei ole enam siin kuskil olla. Natuke aega nad siin ringi ujuvad ja siis on neil valida,  kas lähevad merre ära või hukkuvad lihtsalt,  kuna puuduvad varjepaigad ja puudub ka toidubaas. Praegu mina ei oskagi leida ühtegi kohta,  kus, kus nad enda kudepesasid teha saaks. Ja mul on selline tunne, kui nad need kudepesad  ka teevad. Et see lendliiv uitliiv, mis praegu siin jões on,  see katab need pesad nagunii kinni, kivide vahet. Ummistab ära ja selle aasta kudemisest ei tule siin nüüd  küll mitte midagi. Praegu on jõepõhi kaetud 20 sentimeetrise,  kohati isegi poole meetri paksuse settekihiga. Ilmselt on ka silmu vastsed jäänud setete alla. Kalauurijate arvates väheneb väikeste põhjaeluviisiga kalade  arvukus 10 20 korda. Kui kiiresti toimub jõe isepuhastumine, oleneb kevadise  suurveest ja võimalik, et mõnes lõigus ei taastu,  kuna nüüd me oleme. Siin nõmme veskil valge jõe ääres ja see kärestik siin minu  selja taga. See on Eesti üks ilusamaid kärestikke. Praegu ei ole siin küll lõhet, ei ole meriforelli. Aga põhjus on selles, et allpool jõe suudme lähedal on kotkapais,  kust siirdekalad üles ei saa. Kui nüüd kotkapaisu juures kaladele rände tee avada  või see kotkapais likvideerida siis pole kahtlust,  et selles samas jõelõigus oleksin küllalt lõhe meriforelli noorjärke. Juba praegu on siin jõeforell elab ja. Kas harjus on siia tagasi juba tulnud või ei ole? See on ainult aja küsimus. Üks asi on setted, aga elektrienergia tootmiseks on vaja  ka paisjärve veearusid suurendada vee tõstmisega paisjärves,  eriti vihmavaesel ajal jääb tihtipeale paisualune jõelõik  kuivaks ja elustik hävib. Kuigi hüdroelektrijaama rajamisel on ette nähtud  sanitaarvooluhulk siis lihtsalt neid nõudeid ei täideta. Samuti ehitata ka kalatreppe, sest need on kallid. Siis ei tasuks hüdroenergia toota need lihtsalt ära. Kindlasti iga paisu tühjendan. Iga tekivad setted ja. Me ei teinud seda tühjendamise pärast, vaid avarii ohtlik  olukord oli, kuna põhjaloogid olid juba mädanenud. Nii et need oleks Ja meie ei tohi vee kasvatajana, meil on kohustus. Tagada, et. Et ei tekiks veeavariid ja, ja nii edasi,  nii edasi. Nii et see oli vajalik töö Keskkonnateenistus on sellele paisutajale andnud mõni aeg  tagasi välja vee erikasutusloa kus on sätestatud see nõue,  et omanik peab hakkama rajama kalatreppi. Aga kahjuks ei kajastu seal loas nüüd konkreetse paisu  allalaskmise tingimused sest seadusandlik regulatsioon on  selles osas natuke nõrk ja ilmselt peavad siin kalanduse  ja veespetsialistid omavahel ümber laua istuma  ja arutama, et kuidas neid asju nagu edaspidi teha,  et selliseid ebakordseid. Keskkonnainspektsioon peaks jälgima kõikide ettevõtmiste  vastavust keskkonnanõuetele. Aga ometi on hakkajaid mehi, kes toodavad rohelist energiat  igasuguse oa. Kal on tõepoolest meil ka hüdroelektrijaam,  kus meeletead Tee olevalt circa poolteist aastat on ilma. Igasuguste lubadeta elektrit toodetud ja samuti,  kus keskkonnateenistus tuleb kohale, teevad aktide  või teeb seda valda. Aga kõik inimesed laiutavad käsi ja lähevad minema  ja inimene oma hüdroelektrijaamast teeb seda tööd rahulikult  edasi ja ja selles osas on jälle väga selgelt näha,  kus tegelikult seaduse võim on suhteliselt. Lühike, ja kui eraomanik tahab seda tööd teha seal  ja siis tundub Lubasid tal selleks vaja ei ole. Ja kui me oleme teinud ka keskkonnateenistuse ettepaneku,  et läbi energiaturuinspektsiooni keelata Eesti energia  selle elektrikokkuoste ära, siis öeldakse,  et see ei ole seaduse järgi võimalik ja tema teenib oma raha  seal edasi. Üks asi, mida hüdroenergia tootjad tihti ütlevad,  on see, et hüdroenergiat on meile hädas tõesti vaja. Aga tegelikult, kui kokku arvestada, palju hüdroenergia  võiks Eesti tarbimise anda energiat, siis see moodustab  võib-olla ühe protsendi ainuke tõsiseltvõetav energiaallikas  Narva jõgi. Selle energia läheb Venemaale ja selle sellest meie midagi  ei saa. Ja kas selle ühe protsendi nimel neid selliseid  ilusaid pärastikke nagu siin selja taga ära kaotada  või siis muuta kaladele täiesti kasutuskõlbmatuteks  ja kaotada selle läbi kalad ära või siis toota seda kalade  järelkasvu hoopis kalamajandites. See minu arust väga küsitav. Väga lihtne on arvestada, palju üks kilovatt-tund energiat maksab. Suhteliselt lihtne on veel ka arvestada,  palju kala jääb saamata. Aga kuidas arvestada seda, et palju palju kaotati mingi jõe  õppe lõplikku, sest jõe muutmine on pöördumatu protsess? Kui palju kaotati sellega mingites muudes väärtustes,  seda on raske praegu öelda, aga hüdroenergia puhul rääkida  rohelisest energiast on minu meelest natukene kohatu. Roheline peaks tähendama seda, et, et loodust säästvalt on  energiat toodetud. See tähendab, et loodusele tekitatud kahju on tühine  võrreldes selle kasuga, mis on saadud. Alles siis, kui suudame hoida oma väheseid looduslikuna  säilinud vooluveekogusid koos nende elustikuga  ka järeltulevatele põlvedele on põhjust rääkida,  et toodame tõepoolest rohelist energiat. Söövad jah, nagu sead need lödinesed. Läänemerd on tihti nimetatud veealuseks kõrbeks. Ega ta polegi ja nii huvitav kui mõni troopikameri  merebioloogia seisukohalt on ta suhteliselt liigivaene. Põhjus on selles, et mereliikide jaoks pole ta piisavalt  soolane ja magevee liikidele pole ta jälle piisavalt mage. Vähe on liike, kes suudavad sellises vahepealses vees ellu jääda. Aga ka siin võib leida suuri veealuseid,  vetika, asu selgrootute ja kaladega. Võiks arvata, et Läänemeri on üks paremini läbi uuritud meri  maailmas üldse sest siin ümber on pikkade mereuuringu  traditsioonidega riigid. Kuid kõik on pidevas muutumises, nii ka veealune maailm  ja merebioloogide tööpõld on lai. Täna uurime lähemalt agarikku ja mändvetikat. Ööpäevaseid katseid me teeme siin kõiguste lahes aga need  vetikad on ise pärit. Kassari lahest osad osad osa agaraik on pärit  ka siitsamast kõiguste lahest Kassari lahes on  siis see Lahtiselt põhjas hõljuv? Agarik, mida siis kasutatakse ka töönduslikult  ja kogu meie nagu selle suvine nagu uurimistöö,  seisnebki selles, et, et ära määrata, kui suur see varu on. Siiamaani on nagu. Aastas lubatud välja püüda umbes 1000 tonni märgkaalus. Seda agarikku aga. Tulevikus. Tahetakse suurendada neid püügimahte tunduvalt selleks,  et teada saada, et kui suureks võib need püügimahud lubada. Selleks ongi välja mõeldud siis üks uurimisprogramm,  mis sellel aastal siis on. On toimunud. Kõigepealt hinnatakse, kui palju ja kus kohas lahtist  vetikat kasvab. Teine oluline moment on teada saada, kui kiiresti  vetikavarud taastuvad ja projekti kolmas alalõik on  looduslike kadude hindamine, sest lainetusega uhutakse teda  suures koguses kaldale. See, mis nüüd siin toimub, mis nendes pudelites toimub,  see on? Produktsiooni katse. See on siis sellised parved, mis on kindlal sügavusel,  nööri pikkus määrab ära siis selle sügavuse ja,  ja pudelisse on pandud sisse siis vetikas. Ja siis. Samamoodi siis on tühjad tühjad ilma vetikata pudelid,  mis on puhta veega ja siis määratakse hapniku  kontsentratsiooni siin sees enne seda inkubeerimist  ja pärast inkubeerimist selle järgi saab  siis mõõta seda fotosünteesi, fotosünteetilist aktiivsust,  fotosünteesi puhul, siis taim toodab siis hapnikku  ja siis on võimalik selle valemi abil ümber arvutada,  siis. Süsinikuks süsinikuks ja siin on siis kahte tüüpi vetikaid,  see on siis kinnitunud agarak, see, mis on hästi tavaline,  see on igal pool Eesti ranniku meres. Teda leidub ka siin kõiguste lahes. Ja siis. Teise parasiis meil see kastani lahest pärit lahtine  või kinnitamata vorm sellest samast liigist,  mis on suhteliselt unikaalne, seda on. Leidub. Sellises koguses ainult Läänemeres ainult ühes kohas meie  kasse lahes, varem on teda olnud ka. Poola vetes putski lahes, aga sealt ta kadus ära kusagil  60.-te aastate lõpus ja siis samasugust vormi koselariat on  ka või agaraku on ka leitud, oli varem suurtes kogustes  ka Taani vetes, aga praeguseks ajaks on ta sealt  ka praktiliselt ära kadunud, nii et meie kassari laht on  nagu selles mõttes unikaalne piirkond, et noh,  võib öelda, et kogu maailmas ei ole teistsugust sellist kohta,  kus sellises koguses oleks seda. Liiki. Siiamaani teatakse suhteliselt vähe vetika lahtise vormi  bioloogia kohta ja sellepärast ongi vaja uurida,  et püügimahtude suurenemisega ei tehtaks sellele kooslusele kahju. Kaldal mõõdetakse hapnikku, et fotosünteesi hinnata. Mida intensiivsem fotosüntees, seda kiiremini vetikas kasvab. Meil on siin ööpäevane katse praegu käimas,  see tähendab seda, et siis noh, kui üks päev paneme kell  kolm hakkame siis järgmine päev umbes samal ajal peaks nagu  lõpetama ja selle aja sees nagu toimub selliseid  pudelivahetusi siis praegusel aastaajal,  siis, Üks kaks, kolm korda olenevalt siis nüüd valgusest. Kui on pilves ilm, siis võib nagu kauem hoida. Kui on erevalgus ja selge taevas, siis peab nagu tihedamini vahetuma,  kuna kuna mingil hetkel tekib lihtsalt see Vesi nagu ei mahuta hapnikku rohkem, et siis ta hakkab nagu  eralduma seal. Muutub gaasiks ja siis nagu ei saa enam teda täpselt nagu hinnata,  sellepärast nagu see periood peaks olema selline suhteliselt optimaalne. Maailmas on agariku järele nõudlus suur,  teda kasutatakse toiduainete tööstuses, kosmeetikas  ja ravimitööstuses. Siit ka oht, et ülepüügiga võib selle unikaalse koosluse hävitada. Georg sukeldub juba järgmise põneva vetika järele. Seekord toob ta rame lahest välja. Mäntvetika. Mujal Läänemere ümber on see suhteliselt harvaesinev nähtus,  et mändvetikad kasvavad merevees aga Eesti- Eesti rannikumeres,  kuna siin on Ilmselt siis väga sobivad keskkonnatingimused nende jaoks  siis vesi ei ole nii väga soolane, siis on väga palju pehmet põhja. Siis meil neid esineb, aga mitte väga palju. Ja siin on nüüd näha kolme, kolm liiki kõige suurem nendest,  mida mul siin ka kõige rohkem on. Ruuge mänd vetikas. Nimi on tulnud ilmselt sellest, et ta on otsad,  on sellised kerged, pruunid. Ja on tõesti selline. Ta kasvab kuni meetri kõrguseks isegi ja. Elavad nad kõik, kasvavad nad kõik pehmetel põhjadel,  kus peab olema kas liivane või mudane põhi lainetuse eest kaitstud,  kuna on väga habras. Teine liik on siin. Balti mändvetikas. Kaara Baltica ta veidikene erineb sellest  ka morfoloogiliselt, aga. Et see on suhteliselt laialt levinud ka Eesti vetes,  igal pool, aga, aga mujal ta enamasti ei kasva. Nii suureks. Veel üks liik, mis vahepeal arvati, et on üldse nagu väga  haruldane ja kadunud meie ranniku meres,  aga mida nüüd viimastel aastatel oleme viimase paari aasta  jooksul oleme leidnud väga palju. See on sellise väga huvitava kujuga sellise. Nagu pudeliharja moodi hästi. Niisugune ametine või tundub olevat? Siis käharanetikas, see taimede rühm on veel selles  evolutsiooniliselt väga huvitav, et. Et. Ta on nagu selline iidne, loetakse selliseks iidseks taimerühmaks,  mis on nagu välja kujunenud väga-väga ammu. Ja on nii-öelda ju arvatakse, et ta on selline  evolutsiooniline nagu tupik selles mõttes,  et. On selline vahepealne evolutsiooniline samm nüüd veetaimede  ehk vetikate ja siis maismaa taimede vahel,  kuna ta ei ole päris tüüpiline vetikas, ta on vetika jaoks  väga liiga keeruliselt üles ehitatud, tema nagu ehitus on nagu. Meenutab pigem maismaataime, kuigi tegelikult on tegemist vetikaga. Mändvetikal on nüüd äärmiselt keerulised,  keerulise ehitusega meil on, meil on, siin võib eristada  siis vart ja lehekesi ja ja, ja muid moodustisi,  et see nagu vetikatele evolutsiooniliselt nagu tegelikult ei  oleks nagu väga väga vajalik, kuna nad elavad vees,  nad saavad siis ümbritsevast keskkonnast omale toitaineid. Läänemeres on üldse seitse liiki vetikaid,  kes suudavad elada merevees ja sellest seitsmest liigist  viis on Eestis olemas. See on rikkus, mida tuleb hoida. Looduslikku mitmekesisust saame kaitsta ja hoida siis,  kui me tunneme liigi bioloogiat. Vetikate maailmas tulevad appi merebioloogid. Ei. 1343. aasta Jürio sündmused andsid tõuke selleks,  et Tallinn sinna linnas hakati tõsisemalt mõtlema  turvalisusele ja linna kaitserajatistele. Taani kuningas andis loa, et Ülemiste järvest tõmmata  veekanal linna, et siis sellega varustada linna vallikraavi veega. Alguses oli see puhtalt kaitse eesmärgiline,  kuid linnarahvas peagi leidis, et see vesi on puhas  ja kõlbulik ning hakkas seda tarvitama ja hiljem ehitatigi  vallikraavist välja puutorustik, millega  siis varustati linna Tallinna kodanik Johannes Bonningof oli  kõva insener, sest et kuuldus, et tema leidlikkusest levisid  ka naaberaladele ja nii kutsutigi ta 1400  seitsmeteistkümnendal aastal Riia ordumeistri poolt riiga  siis Riia vee värki välja ehitama. Järelikult pidi olema 1400 seitsmeteistkümnendaks aastaks  välja ehitatud veevark Tallinna vanalinnas. Millised olid siis omaaegsed veetorud? Torudeks kasutati 25 kuni 30 sentimeetri jämedusi nelja kuni  kuue meetrise tammepalke, hiljem ka lepapalke. Palgi südamiku puuriti üheksa sentimeetrise läbimõõduga ava  ja palgid siis ühest otsast olid peenemad  ja teisest otsast jämedamad, et neid oleks võimalik  siis omavahel selliseks torustikuks ühendada. Asume Tatari ja allika tänava nurgal. Allika tänav on oma nime saanud selle järgi,  et kunagi asus siin väga olulise näitusega allikas karjaallikas. Siit käisid veevedajad Tallinnasse vett vedamas aga  ka kohalikud inimesed oma karja jootmas,  siit ka nimi karjaallikas. Hiljem, kui vee vajadus läks suuremaks, siis otsustati,  et see karjaallikavesi tuleb juhtida linna. Kuigi päris linna seda ei õnnestunud juhtida,  siis jäädi poole peale pidama, nii et praeguse inglise  kolledži koha peal oli kunagi karjakaev. Seitsmeteistkümnenda sajandi alguses vahetati karjaallika  ja karjakaevu vahelised puutorud tinatorude vastu  mille otsas oli ka tinasõel. See sõel on leitud praegusel Tatari tänavalt Tatari 24 hoovist. Kaevamistööde käigus. Ei ole palju aega möödas, sellest umbes 100 aastat,  kui selle koha peal, kus me praegu seisame,  voolas härjapea jõgi. Kui Tallinna linn omal ajal hakkas välja kasvama linnamüüridest,  tekkisid uued asumid, nagu näiteks kalamaja,  Tõnismäe kant hakati ehitama Harju tänava otsa  siis oli just härjapea jõgi see mis sai nendele uutele  asumitele oluliseks veevõtukohaks. Härjapea jõgi sai oma alguse ülemist aste järvest  ja voolas merre. Aa 1881 kuni 1883 olid Tallinna veevarustuse arengus murrangulised. Linn ostis ära kõik veetorustikud ja veeseadmed. Võeti kasutusele nõndanimetatud survemasinad  ehk siis tänapäeva mõistes pumbad. Siia Tõnismäele rajati veetorn, nüüd sai  ka Toompea pidevalt vett, kuigi veevarustus paranes oluliselt,  ei paranenud vee kvaliteet, kraanist tuli värvilist vett,  kus oli ka rikkalikult loomariigi esindajaid. Nii et üks küsimus, mille eest Tallinn seisis,  oli vee kvaliteet. See hoone nüüd pärineb aastast 1927 ja see on  siis Tallinna esimene veepuhastusjaam. Hoone, mis siin kõige all madalam, siin asus pumbajaam koos  selle peal oli see hoone oli laboratooriumi. Ja selles kõrges korpuses oli siis. Alumiiniumsurfaadi doseerimise ja lubja,  doseerimisseadmed ja samuti veemõõduseadmed. Edasi see madal korpus oli filtrite saal  ja siin selja taga mäe all oli siis puhta reservaari,  see oli kõik. 1941. aastal, kui Vene väed lahkusid Tallinnast,  oli käsk antud. Hävitati kõik strateegilised objektid, sealhulgas  ka veepuhastusjaam. Veepuhastusjaam, mineeriti. Tide alla asetati laengud ja samuti pumbajaam. Oli kavatsus õhkida täielikult vee puhastusjaam kuid  tolleaegne veepuhastuse jaama juhataja Johannes Roes oli  nii julge mees ja lõikas need süütenöörid läbi lõhke  laengute juurde. Kusjuures ta jättis ainult sisse pumba jaama. Et siis noh, et näha, et laengut plahvatasid  ja pumbamaja hävines, kuid see filtrite saal  ja selgitus säilisid. Ja peale seda oli võimalik väga kiirelt taastada vee andmine,  linna võeti tselluloosi kombinaadis, pumbajaama pumbad pandi  järve äärde puu putkasse ja vesi hakkas tulema. Me oleme siin ruumis, mis valmis aastal 27,  kas põhimõtteliselt on ka vee puhastamine muutus? See on hoopis midagi muud, kuna kasutusele on osoon veel kloreerimine. Ja selgitid, mis oma tööpõhimõttel on tunduvalt erinevad kui  tavalised setebasseinid. Ja samuti kasutatakse kiirfiltrides aktiivsütt teise kihina. Praegu oleme jõudnud osoneerimise majja ja see siin on minu  käes osooni osooni, osooni, generaatoritoru. Anna selle teie kätte. Praegu on see asi selline, kuidas see omal ajal alguse sai? Kuna Ülemiste järve vesi oma kvaliteeti halvenes  maitseomadustel ja rahvas nurises siis Tallinna  tehnikaülikooli professori, siirde ja munter tulid,  tegid ettepaneku võtta Tallinnas kasutusele soon 1962.  aastal osonaatorit osta, kuhu ei olnud. Siis ma lihtsalt raamatuskeemi järgi valmistasin käsitsi  osonaatori ja see generaatori s 100 grammi tunnis. Meie selja taga see osonaator, mis seal on,  see annab 50 kilo tunnis. No osoon võib ja võib mitte olla, aga ilma kloorita ei ole  võimalik vett puhastada. On see nii? Jah, praeguse on küll nii et ilma kloorita me hakkama ei saa. Sest Meie joogivee määrus näeb ette, et selles läheb linna,  mis on joogiveeks elanikele ette nähtud,  peab olema vaba kloori sisaldus. 0,2 kuni 0,5 milligrammi. Mingi kogus kloori kindlasti peab, peab alles jääma. Seda tuleb veel ja lisada, sest et me peame ikkagi  kindlustama seda, et see joogivesi, mis me toodame,  siin see joogivee kvaliteet jõuaks ka tarbijani  ja selleks seda kloori lisatakse, et vesi säiliks torustikus  tarbijani sama kvaliteediga, kui ta on tootmisel. No üks asi, mis on veepuhastajate selline oluline töönäitaja  on see veepuhtus ilmselt ajast aega, kuidas sellega lood on? Meil on veepuhastusjaamas nagu kolm laboratooriumit on  keemialabor on mikrobioloogia, on hüdrobioloogia laboratooriumi. Et me uurime kogu seda vett, siis mis me sisse võtame,  siia veepuhastusjaama? Uurime seda valgala, kus see vesi kokku korjatakse. Uurime järve, mis kvaliteeti vesi järves on  ja loomulikult uurime ka seda vett, mis meilt välja läheb  ja mis kodanikuni jõuab, et kõik need analüüsid tuuakse siia kokku. Ja siin siis Analüüsitakse, aga kui puhtaks seda vett üldse võimalik teha on,  on seda võimalik veel puhtamaks teha, kui see praegu saab. Ja loomulikult on olemas selline asi nagu testileeritud vesi,  vett aurustatakse ja siis on ta väga puhas,  aga see ei ole siis enam joogi jaoks sobilik vesi. Et see joogivesi peab olema ikkagi mingit teatud lisanditega,  ta peab olema sarnane või lähedane siis mingisuguse  looduslikule veele. Et selle poole ikkagi püütakse.
