See, et Piusa koobastes on Põhja-Euroopa suurim nahkhiirte  talvitumiskoloonia on teada teile juba eelmisest saatest. Aga kõrvuti nahkhiirtega jagavad siin talvel eluruumi  ka teised tiivulised. Nii siia me oleme siis tulnud maa-aluseid otsima. Aga mitte ütleme päris tavalisi maa-aluseid,  keda säärastest koobastest võiks leida ehk mõne koleda  muinasjutulise eluka hoopis ehk värvikamaid  ja omajagu põnevamaidki kohe päris erilisi,  keda me siis tegelikult jahtima, nüüd läheme? Fotoaparaadi. Ühel putukainimesel, kui ta tahab ka talvel natuke putukaid  pildistada ja üldse putukatega sellist kontakti saada  siis on ainuke võimalus minna maa alla. Ja selleks maa-aluseks kohaks võivad olla  siis kas näiteks keldris kusagil talu kodus  ka linnamajades vahel keldris on midagi näha,  kuid kõige põnevamad vaieldamatult on koopad,  mis asuvad ikkagi looduses. Piusakoopad on koht, kuhu putukateadlane Urmas Tartest  talvel oma kaameraga tuleb. Kui paljude Eesti putukauurijate uurimisobjektiks on tubane  prussakas siis tartes otsib loodusest hoopis pisemaid putukaid. Aastaid putukaid uurides on ta jõudnud arusaamisele,  et oma elutalituselt on putukas ja inimene üsna sarnased. Kenad liblikad koobastesse varjule poevad,  nad peavad olema päris head ilmaennustajad,  et teada saada, millal päris külmaks läheb. Ja no putukad on teada ilmatargad. Kui näiteks võtta kasvõi meie rahvuslik pääsuke,  keda peetakse vihmaennustajaks, siis tegelikult ennustab  putukate järgi ilma putukad on need, kes tunnevad niiskust  ja siis lähevad maale ligidale lendama. Küll aga need talvituma putukad ei tule mitte vihma  ega temperatuuri järgi, niivõrd kui päeva pikkus on üks põhi  põhilisi näitajaid, mille järgi siis putukad tunnevad ära,  et nüüd on aeg aeg enda elu kombed nii korraldada,  et talv üle elada. Neid putukaliike, kes koobastes või keldrites valmikuna  talve üle elavad, on väga vähe. Enamus talvitub ikka munade või nukkudena maa sees  ja koorepragudes. Nii on liigi säilimise seisukohalt ohutum. Piusa koobastes on endale talvekorteri leidnud keldriöölased  ja päevapaabu silmad. Need, kes siin koopas siis nüüd siin oma talvekuid mööda saadavad,  need peavad olema tõeliselt. Nagu ütleme, kõige suurema riskivalmidus,  ega putukad, sellepärast see on ju õige ohtlik. Ja päris päris raske ellu jääda, ma kujutan. Ellujäämise saladus putukatel siin koobastes ei peitu  milleski muus kui hästi kokkuhoidlikus eluviisis. Putukas käib oma energiavarudega, mis ta kogunud on hästi  kokkuhoidlikult ringi. Ja see kokkuhoid seisneb kõigepealt üldse putukate enda  talitluse iseärasustes. Näiteks putukad ei pea kulutama ühtegi nii-öelda kalorit selleks,  et hapnikku enda kehasse saada teatavasti madalal temperatuuril. Kui putukad on vähe aktiivsed, siis nende traheesüsteemist  tihfunteerub hapnik ise kudu kudeteenindus vaja,  inimene näiteks peab kogu aeg kopse liigutama  ja ventileerima ja selleks kulub jälle omajagu energiat. Aga mis on, võib olla üks põnevamaid putuka talitumise  strateegilise fenomeni on see, et putukas oskab isegi oma  südame välja lüüa, mis tal üldse töötab siis tema kehas. Ega tema kehas ei toimugi mitte midagi muud kui üks selline  äraolemine vastavate hormoonide toimel, mis jällegi  päevapikkuse mõjul siis tema kehas tekivad lülitubki kogu  tema ainevahetus tõelisele säästurežiimile,  mida nimetatakse ka diapausiks. Ja see tähendab seda, et, et isegi kui näiteks me tooksime  selle putuka kõrgemasse temperatuuri ka näiteks  kapsaliblikatega me teeme laborites palju katseid. Kui ta on diapausi sügisel jäänud, siis me võime teda hoida  toatemperatuuri 20 kraadi juures ja ta on endiselt seal  diapausis ja tema ainevahetuse tase on ääretult madal. Tegelikult võib siis vaadata seda tillukest vöödikestega  liblikat kui erakordset energia kokkuhoiumasinat. Mis peaaegu ei tarbigi energiat ja ometigi teab  ja tunneb ja suudab oma elu korraldada. Täpselt niimoodi, kui, kui ütleks, kui nüüd talv kestaks  näiteks aasta aega, siis see liblikas elaks edukalt  selle üle. Tal ei ole mitte mingisugust probleemi. Nii et kui me vahel räägime siin jätkusuutlikust arengust  kasvõi siin inimühiskonnagi kontekstis, siis putukatest  ja talvituvatest putukatest on meil väga palju õppida. Talvise aja üleelamine on putukatele tõsine ettevõtmine. Nad tulevad koopasse oktoobris, novembris  ja lähevad siit välja alles aprillis, mais üle poole aasta  tukuvad nad siin külmas, pimedas ja ilma toiduta. Lisaks veel koopas varitsevad ohud. Siin on teisi loomi, kes neid meeleldi söövad  ja liike, kes neile lausa selga elama tulevad. Siin on nüüd näha üks putukale suur oht talvitumisega,  kui ta koopasse tuleb. Keha peale kondenseerub palju vett, niiskust  ja siis on seal hea hakata seentel elama. Ja siin ongi siis näha, et kaks seenekuhilat on,  siin on siis üks päeva paabu silmseeni täiskasvanud  ja tema kevadet muidugi ei näe. Siin on tõenäoliselt nüüd üks väiksem libikas,  see võiks olla, miks mitte seesama keldriöölane,  kellel on siis samuti seened peale kasvanud? Putukatel on küll ilus ilus muster ja ilus selline kehakuju,  kuid selline sopiline kehakuju ja paljude ogadega  ja karbakestega on samal ajal väga hea kasvamispinnas  siis mitmesugustele seeneliikidele. Ja on täitsa isegi leitud kohe spetsiaalselt putukate peale kasvamiseks. Niimoodi spetsialiseerunud seeneliike, kes mujal kusagil ei  kasva ja sellised koopalaadsed kohad ongi  siis nende selline pärusmaa. Huvitav, et sadade öölaste seast tekitavad just need siin  koopa seina peal vaikselt istuvad ja oma aeg vaatavad  keldriöölased sellise. Omalaadse sümpaatiatunde, et neil peab olema ikka tõeliselt  kõva kõva sisu, midagi väga erilist, et sellega toime tulla. Kas võib öelda, et tema on pikaealine putukas? Putukate iga. Putukate iga on üks selline huvitav nähtus,  et praktiliselt kõikide putukate iga võib öelda,  on umbes üks aasta. See on siis üks aasta, on selline aeg, tavaliselt,  kus siis putukad oma eluringiga valmis saavad. Muna, vastne nukk, kellel ta on ja valmik. Küll aga on palju selliseid putukaid, kelle vastsed kasvavad  mitu aastat. Näiteks liblikatest, võtame meie sama hariliku päevakoera,  kelle vastne ehk siis röövik kasvab ju kaks suve  ja alles siis läheb nukkuma. Aga teisalt sellised putukad, kelle vastsed elavad küllaltki  raskesti seeditavat toitu süües paljude puidusikkude vastsed. Nende vasted võivad küll elada hästi kauaks  ja mitte küll. Meie teadlased ei ole saanud nii pikki katseid teha,  aga Ameerikas on fikseeritud, et ühe puidu sikuvastne elas  puidu sees 52 aastat, enne kui ta siis nukkuma läks  ja kuni sealt valik. Kui elu on niigi lühike, siis ei tohi ometi maha magada  kevade algust. Aga seda ei juhtu, sest putukate meeleelundid on arenenud  ääretult suure tundlikkuseni. Paljudele valmikutele piisab väikesest temperatuuri tõusust,  et hakata tegutsema. Teeb. Kui kevad kätte jõuab ja, ja ta saab oma saab signaali õues,  mis ta siis teeb? No, mis ta siis teeb, läheb otsima? Partnerid, kellega paaditud ega nende valmikute eluiga,  nii-öelda aktiivne eluiga, kui nad nüüd siis kevadeks ellu ärkavad,  siis enam väga pikk ei ole, aga see on selle eest väga intensiivne. Siis tuleb panna alus järgmisele keldrilaste põlvkonnale,  siis tuleb panna alus järgmisele põlvkonnale. Ja putukatest juba puudust ei tule, sest nad on õppinud väga  alalhoidlikult elama. Kaaluliselt on Eestis putukaid kindlasti rohkem kui imetajaid. Putukateadlastele jätkub veel pikaks ajaks uute liikuja. Umbes 6000 aastat tagasi rääkisime ühist keelt Lääne-Siberis  obi jõgikonna kallastel elavate hantidega. Handid on ungarlaste, eestlaste, soomlaste kauged keelesugulased. Siberi metsade ja mägede vaikus on hantide kodumaa. Traditsioonilise eluviisi poolest on Handid kütid,  kalamehed. Obi lisajõe kallastel elavad Põhja ja idahandid kasvatavad  ka põhjapõtru. Põhjapõtru peetakse valdavalt sõiduloomadena. Põhjapoolsetel aladel mitmekesistavad nad toidulauda. Lõuna pool, kus on ennast sisse seadnud naftatööstus,  põtru peaaegu enam ei olegi. On põhjapõdrad liiklusvahendina välja vahetatud  mootorsaanide vastu nagu ka ühepuupaadid on asendumas mootorpaatidega. Põhjapõder oli peamiselt ohvri ja transpordiloom. Neid ei tapetud ei naha pärast ega muudeks praktilist,  eks otstarbeteks. Selle jaoks olid metsikud põhjapõdrad Põhjapõdrad on hantidele väga olulised. Põhjapõder on hinge jaoks. Kellel põhjapõtru pole? Neid nimetatakse ostjaideks ja nad elavad nagu venelased. Põhjapõder on enesemääramise ja rahvusliku identiteedi märgiks. Keeledialekti alusel saab hante jagada põhja-lõuna  ja idahantideks. Tänaseks on alles jäänud vaid ida ja põhjahandid. Lõunahandid on välja surnud. Uustulnukate pealetungi tõttu. Võiks arvata, et Handi Mansimaa suurimaks rikkuseks  ja väärtuseks on vana ja puutumata kultuuripärand. Paradoksaalne on aga see, et maailma majandus baseerub  energial ja nii on tähtsaim Handi Mansimaal nafta. Kogu Venemaa naftast 60 protsenti toodetakse siin. Siin on 54 naftagaasiettevõtet. Tänaseks on tänu naftatootjatele rahvaarv tõusnud 1,5  miljonini kellest vaid 26000 on põliselanikke hante  ja manse. Oleme osooni võttegrupiga hobi jõel on sügis. Jõgi on siinkandis olnud läbi aegade nii toitja kui  ka maantee teedevõrk tundras peaaegu et puudub. Ja nii on tänagi põhiliseks transpordivahendiks jõel sõitvad  laevad ja helikopter. Muuseas, see torn, mis jõelt paistab, on ehitatud restoraniks. Ehitusvea tõttu vajus torn viltu ja nüüd on sellest saanud  mälestusmärk inimesele. Esimesele naftapuurijale. Omamoodi ausambad uutele tulijatele on ka nafta tootmisel  eralduva gaasi põletamisel tekkivad tulelondid. Ja see on märgiks, et oleme jõudnud. Naftatöötlemispiirkonda. Siberi nafta asub mitmete kilomeetrite sügavusel. Ühe naftapuurtorni hinnaks on 80 miljonit rubla  ehk 40 miljonit krooni. Aga iga auk ei tähenda veel naftat ja iga puurauk ei pruugi  naftapõõsast tabada. Algselt põletatakse gaas ja hiljem surutakse nafta veega maapinnale. Koos naftaga jõuavad maale ka geoloogiliste kivimite jäägid. Mida tülika poorse kivimiga aga peale hakata? Üks võimalus oleks see telliseks teha. Selleks rajatakse Obi jõe kaldale tellisetehast. Silmaga vaadatuna see kivi just kvaliteedi kõrgemat hinnet  ei saaks. Ja ka pessimistide arvates on kogu see kivindus  välja mõeldud pelgalt vaid roheliste rahustamiseks. Aga vett on siin palju ja suuruselt on Oviirtõ maailmas  seitsmendal kohal. Kalu on siin 40 kahte liiki ja üks haruldasemaid Siberi tuur. Siinkohal üks väike stiilinäide kohalikust looduskaitsest. Meile kui kallitele külalistele pakuti võimalust seda  haruldast kalaliiki püüda. Kala, kelle kaal võib ulatuda 100 kilogrammini  ja kelle vanus võib olla kuni 100 aastat. Täiskasvanuks saab see kala 18 kuni 20 aastaselt. Kannatab võrdlus täiesti inimesega. Sellelt kalalt saab must. Kalamarja viimastel aastatel on ta üha ohustatud kalaliik. Oleme jätkuvalt teel. Lõputud veeväljad ja veel puutumata ürgne loodus. Võib vaid ette kujutada, kui pikad tundusid vahemaad ürgsetele,  hantidele, mansidele, kes mööda seda jõge puupaatidega sõitsid. Oleme sõitnud kuus tundi ja jõudnud üsna kaugele pealinnast  Hante manciski. Pealinnas on hante vähe. Vähe on neid ka siin kolhoosi tüüpi asulates. Üks uhkemaid objekte selles külas on koolimaja  kus käiakse 21. eluaastani. Nüüd on osoonil Siberis ka oma puu mis on istutatud kohaliku kooliaeda. Täna on veel kala ja on ka tööd. Täna voolab OP veel õigetpidi. Aga homme, kui saab teoks Moskva linnapea Juri Luskovi plaan  pöörata hop teistpidi ei tea keegi, milliseid tagajärgi võib  see tuua kaasa keskkonnale. Kaladest ja kas liigvete mõjul võib tekkida Lääne-Siberi soostumine? Venemaa loodab veemüügist Kesk-Aasia riikidele teenida hiigelkasumeid. Luskovi sõnul muutub magevesi ühel päeval. Samasuguseks kauplemisobjektiks nagu nafta täna. Aga täna voolab Op veel õigetpidi ja täna elab hant oma maal  ja täna kasvatab veel põtra, et olla ant omal maal. Jääme siis lootma, et need meie kauged sugulased ikka püsima jäävad. Oleme oma matkadel käinud väga erinevates paikades. Rajad on olnud pikemad ja lühemad, raskemad  ja kergemad. Kuid täna otsustasime avardada oma ettekujutust matkamisest  ja uurime võimalusi, kuidas looduses liikumist põnevamaks muuta. Täna oleme pärliojal ja kõigil matkajatel on soov ennast  proovile panna. Täna on meil ees selline väike ekstreemmatk. Kuidas see matkarada täna meil valmistatud on? No keskmisel tasemel, et ei ole väga ekstreemne  ja ei ole väga lihtne ka, et ikka saab, saab natuke ennast  proovile ka panna. Aga kuidas see tavaliselt teil on, et kui keegi tuleb siia  matkama ja tahab niisugust ekstreemmatka teha,  et kas siis vastavalt tema soovidele tehakse see rada  või see on siis iga kord mingi ühesugune? No vastavalt soovidele ikkagi vastavalt,  kuidas keegi inimene leiab, et kui rasked takistused,  kui pikalt öösel päeval, mitu tundi eritellimusel. Meie tellimus oli teha päevane matk, mis erineks tavalisest,  kui ei oleks väga karm. Päevaseks teekonnaks on igati sobilik 10 kilomeetrine distants,  mis annab võimaluse keha ja vaimu. Proovi läheb alla. Esimeseks takistuseks on ämblikuvõrk, mille kõrgus on umbes  kaheksa meetrit. Siin on nüüd esimene katsumus. Kui palju see kõrgus siin on? Kaheksa meetrit vastu võib-olla natuke rohkem. Nii need tuleb ilmtingimata peale panna,  sest nojah, et need nagu tagavad selle, et kui käed ei pea,  siis te ikka kuskile kuhugi ikka rippuma jääte. Kus see ekstreemmatka piir hakkab siis, kui mul on kiiver  ja julgestused peal, see ongi ekstreem. Ekstreem matkabiir hakkab iga inimese jaoks erinevast kohast,  mõne jaoks on pimedas metsas üksi olla juba piisavalt ekstreem. Et siin ei saagi nii tõmmata, kuidas ise tunned? Seda võrku võib ületada kiiruse peale kuid see ei olegi  nii lihtne, kui eemalt vaadatuna paistab. Kuidas see oli? Vaatad alguses maa pealt, et pole midagi,  aga kurat, see köite peal on päris karm ikka. Aga ilmselt see on alles algus. Soovitavalt. Kõigil ära teha, millega vist ei ole mõtet eriti teha. Väga udused. Et kõige rohkem on käed, sest et sa pead kogu aeg rippuma  ja kui sa Ühe jätad liiga üles, ise hakkad näiteks alla tulema,  siis. Vahel on see, et sa riputasin peale,  sa ei jõua lihtsalt lahti teha enam, siis pead üles tagasi minema. See on. See on füüsikaga, samas kui sa sul ei ole koordinatsiooni  siis sa nagu ei valda seda, kuidas nende asjadega nagu tegutseda. Alguses ülesminek võttis aega seda, et õppida seda  tehnoloogiat ka, et üks neist seal köie küljes  ka kogu aeg kinni ole. Ja kui ei jõua, siis ära punni. See ei ole, kui ei viitsinud enam, siis tule alla tagasi. Tavaliselt toimub matkamine siin maastiku mängu vormis  ja võistkondadel tuleb aja peale orienteeruda  ja takistusi läbida. Meie valisime lihtsama variandi, sest üle oma võimete ei  maksa pingutada. Muidu võib meeldivast puhkusest saada piim. Kuid üks on kindel. Värskes õhus söödud hernesupp maitseb kui hõrk delikatess. Siin on erinevaid, siin on maastikumängu komponente,  siin on puhtalt ütleme noh, niisuguse sportliku osavuse,  sportliku osaluse komponente siin on ilmselt  ka nuputamist ja orienteerumist, nii et see on niisugune  üsna rikkalik pakett või mis? No pakett peaks olema nii, et iga inimene,  kes siia matkarajale tuleb, iga inimene suudab midagi teha,  võib-olla ta ei roni kuskile. Aga ta suudab mingi teise asja ära lahendada,  kõik peavad midagi saama, mitte sina, ka matka korraldajat,  kui asi on ikkagi ohtlik, ütleme mõõdukuse piires. Ma arvan, et Lasnamäel öösel jalutada on tunduvalt ohtlikum,  kui siin metsas midagi. Siinsamas Nõlva all on metsavenna onn, kus talu vana  peremees ennast rasketel aegadel peitis. Kes soovib ennast proovile panna, võib ööseks siia magama jääda. Temperatuuriga siin nagu ellu jääb. No oleneb varustusest, hea magamiskotiga ei pea kütma midagi. Aga kehvema magamiskotiga kannatab ka see tulla  või ei ole mõtet proovida? No kunagi, kui oli valida kuuli ja, ja selle külma koha vahel,  siis ilmselt eelistati ikkagi siin olla. Järgmine takistus on sügavalt vabatahtlik. Ja teeb osadel matkalistel seest kõhedaks. See ei ole just tavaline, et tuleb rippuda 30 meetri  kõrgusel maapinnast. Mina lähen. Päevavalgus on vähemalt hea, näe, millal pidurdada. Öösel käib tunde järgi. Öösel sõidate ka, muidu jäävad näpud selle rulli vahele,  siis on nagu tune. Nonii, mina olen viimane ankrumees, ma loodan,  et ma teen täpselt nagu kõik teised selle ära,  nii et ei ole probleemi. Aga eks see enda ületus ikkagi ole. Oodata ma pean kindad kätte panema. Muidu. Peopesad. Hoiad kinni ja võta nüüd kõhu peal. Kõik on elus. Pääsesid eluga. Viimane takistus on üsna salakaval. Libastumine toob kaasa supluse neljakraadises vees,  mis ei ole just väga meeldiv. Aga matkamehed, ma juhin tähelepanu, et suures tuhinas olete  ma koti. No nii, mina tõin oma koti üle. Ja ongi meie ekstreemmatk lõppemas. Oleme jõudnud raudsilla talvu, kus ekstreemsused jätkuvad. Siin põnevatest püstkodades saab matkaväsimust välja puhata. Mis kulub kindlalt hea puhkuse juurde, on saun. Siin on võimalik matkast vaevatud liikmeid sirutada. Need, kes enne vette ei kukkunud, teevad seda nüüd vabatahtlikult. Eks ole, ekstreemsus seegi või vähemasti enese üle. Pärast sauna tehakse plaane uuteks matkadeks. Kõik osalejad olid päevaga rahul ja keegi kahetsenud,  et oli välja tulnud. Kahtlemata oli see uus ja põnev kogemus. Uus kogemus oli ka pakutav vinnud seatud forell  mis on kaks tundi tulepaistel valminud. Nii matkajatele kui matkakorraldajatel tuleks otsida uusi  võimalusi et tavalistest metsaskäimistest saaksid erilised sündmused.
