Täna alanud oktoobrikuuks peavad maameestel olema välitööd tehtud. Tõepoolest, peaaegu kogu Eestimaal on kartul üles võetud. Nüüd tuleb hakata mõtlema, mida sellega peale hakata. Oktoobrit on nimetatud ka viinakuuks. Eesti keelde on see nimi tulnud saksakeelse tõlkelaenuna  ja asi oli nii, et just oktoobris hakkasid talumehed vedama  kartulit mõisatesse viina ajamiseks. Oktoober on ka hingedekuu. Hingede aeg kestab kuus nädalat ja see algas mihklipäeval. Eelmisel laupäeval. Kestab see novembrini. Miks just kuus nädalat? Aga sellepärast, et kui pea ingel Miikal viskas kuradi  ülevalt maa peale siis nad taplesid siin veel kuus nädalat  ja kõik see aeg 100. taevast vaimusid otse kui vihma. Just oktoobris käivad härrad ja prouad sirmidega. Sirm ei kaitse üksnes vihma eest, vaid ei lase pähe sadada  ka mitmesugustel vaimolenditel. Ega tänapäeval pole lugu parem kui aegade alguses  sest osooni sees on suured augud ja läbi nende aukude võib  meile pähe sadada. Mikal teab, mida. Kartuli võtmine on peale saagi saamise sügavalt tähenduslik  peaaegu religioosne tegevus. Et saada korvitäis kartuleid, tuleb looduse ees väga  sügavalt mitukümmend korda kummardada. Kellel aga selg haige või kõht liiga suur,  sel tuleb mööda põldu lausa põlvili käia. Võiks ütelda isegi, et sügise oleme kartuliusku. Usule vastandab moodne maailmapilt teadmised. Võiks isegi ütelda, et meil valitseb suur usk teadmiste ülimuslikkusesse. Paraku on enamus teadmisi täiesti tarbetud,  nendega pole mitte midagi peale hakata. Tõsi. Kui kõnelda instinktidest, siis me jätame tihti nimetamata  ühe väga olulise tungi. Uudis himu. Uudishimu rahuldamine teadasaamine. On tõeline nauding. Ei midagi kasulikku, aga väga mõnus. Tänases osoonis pakume naudingut teada saada,  kus ja mis on Pedassaar ja mis on kala kuko  ning kuidas seda tehakse. Kõigepealt aga tutvume ühe väga iseäraliku loomaga,  keda hoolikalt otsimata loodusest ei leia. Ei leia otsideski, kui pole teadjast juhendajat. Lendorava uurija töö ei ole lihtne ka, hoolimata sellest,  et sellel kevadel kolm lendoravat endale raadiosaatjad kaela said. Mitte keegi Eestis ei tea täpselt, kui palju meil lendravaid  on ja mitte keegi ei tea täpselt, kuidas nad elavad. Olemegi tulnud siia Virumaa metsadesse, meie Eesti  ainukestele lendoravatele külla. Lendoravate uurimisega on Uudo timm ainukese eestlasena  tegelenud juba alates 85.-st aastast. Nüüd saab esimest korda Eesti ajaloos rääkida tervest  lendorava tiimist, mis tegeleb aktiivselt uute elupaikade  ja loomade otsimisega. Just raadiosaatjate abiga on nende salapäraste loomade kohta  võimalik haruldast infot koguda. Seda meiegi siia metsa tulime. Keda me nüüd siia metsa oleme otsima tulnud,  et kelle me siit puuendusest varsti leiame? No siin on praegu praegu siis Üks noor emane. Loom nimega Juta. Kes siis on sündinud siin metsas ja ja on jätkuvalt veel oma  oma emaga ühe territooriumi peal. Nii et praegu siin Vastuvõtja järgi noh, kuna siin on siin on mitu õõnsust,  mida nad on kasutanud, siis, siis praegu tundub,  et on, on juta siin, selles, selles puus. Tänase retke peaeesmärk on, on tegelikult leida  selle uta vend üles. Nimelt. Et ka ka tema sai raadiosaatja külge ja ja umbes kuu aega  tagasi selle signaal kadus ära. Ja, ja nüüd me oleme vahepeal otsinud teda taga  nii nii lähedalt kui kaugelt. Ja, ja üks võimalusi on see, et, et kas Juku on veel veel  siin metsas ja, ja me kontrollime meile teadaolevad kõik  õõnsused ära. Ja juhul kui me, kui me ta avastame, siis  siis me saame ta kinni püüda ja vabastada ta liigsest koormast. Noh, see saatja suhtelise kehakaaluga võrreldes on nii,  nagu meil oleks üks telliskivi kaelas, kui me ta kätte saame,  siis me vahetame lihtsalt uue saatja talle külge  ja ja, ja siis siis me saame jälgida, millal millal nad oma  kodupiirkonnast ja kui kaugele nad ära levivad. Kas võib juhtuda, et Juta on koos oma venna Jukuga kahekesi,  sest samas Täiesti võimalik või, või koos oma emaga Juliaga seal,  nii et nii et kõik on võimalik ja, ja pole võimatu,  et nad kolmekesi näiteks seal koos on. Pesaõõnsuste pidev kontrollimine on vajalik selleks,  et teada saada, kui palju loomi metsas üldse on. Vastasel juhul kogume me infot vaid paari märgistatud  lendvärava kohta. Siis siis saab jälgida, mismoodi nendes õõnsustes üldse elu  käib ja, ja mis muutused seal on, kas, kas pesamaterjali  tuuakse juurde või viiakse ära või? Me oleme siin avastanud niisuguse juhtumi,  kus, Kus enne oli pesa täiesti olemas? Õõnsus oli pesamaterjali täis, järgmisel korral oli pesa  täiesti tühi. Kuhu ta kadus, see on meile teadmata. Kui varemalt sai Sai lendaravate eksistentsi või või olemasolu metsas  kindlaks teha, valdavalt siis. Pabulate järgi. Ja. Ja ja noh, siis siis hinnatud selle järgi,  et kus kohas ja mida lendaravad võiks eelistada,  siis siis nüüdseks On selgunud, et, Et lendaravad võivad kasutada palju suuremaid territooriume,  kui, kui me algselt arvasime samas näiteks. Uueks informatsiooniks oli see, et lendoravad kasutavad  ka surnud puude tüükaid ja seal olevaid õõnsusi  siis tänavu aasta me leidsime esmakordselt lendoravate toiduladusid. Siis on tänavu aasta uus. Uus teave on ka selle kohta, et, et esmakordselt Eestis  siis lendoravad, võtsid kasutusele tehispesapaku. Mis on need toiduobjektid, mida see lendorav sinna oma  panipaikadesse või sahvritesse kogub? No kevadel kevade poole või talvel tegelikult  siis siis lendoravad teevad, teevad endale toiduvarusid ja,  ja sinna nad korjavad siis kas lepa ja kase  ja ja võibolla Sarapuu urbasid ja ja, ja need nende urbade noh,  ju siis halvema ilmaga on, on seal. Õõnsuses mugavam neid nasimas käia. Lendorava andmebaasis on paarkümmend puud,  kus oravad on kindlasti sees elanud. Selleks, et loomade pesasid kirjeldada ja mõõta,  peabki lendrava uurija ka metsa ülemistes rinnates vabalt  liikuda oskama. Ma mõõdan ära sellised. Elementaarsed. Elementaarsed mõõdud, ava läbimõõdu ja õõne enda läbimõõdu. Puu, puu, ümbermõõdu. Ja siis me läheme õhtul. Enne seda kella. Sinna. Jällegi tagasi, noh, kui need loomad hakkavad välja tulema,  paneme selle püünise ette sinna. Pleksiklaasist püünised on kõige leebemaks viisiks  lendaravate püüdmisel vaid nii on võimalik loomadele  isiklikke kõrvamärgiseid ja raadiosaatjaid kinnitada  ning selgitada loomade peresuhteid ja elukombeid. Kas meil täna õnnestub ka salapäraste loomadega isiklikult kohtuda,  seda me veel ei tea. Muidu oli üleval küünist, sai ette seal. Paistis kõik vaikne olevat. Mis te nende loomadega ette võtate, siis? Nii? Kõigepealt? Oleneb sellest, mis, Missugune loom tuleb? Kui see on juba Juta või, või Julia, siis  siis me lihtsalt vaatame ta korra üle ja  ja vaatame, kuidas nende seisund on ja kas,  kas jutal on see saatja korralikult kaelas,  kui, kui on tekkinud mingisuguseid probleeme sellega  siis näiteks hõõrunud ära või et siis siis vaatame,  kas võtame selle ära. Lihtsalt. Igatahes kui ta on nüüd märgistamata loom,  siis me paneme kõrvamärgi. Pimedas metsas kostub kerge mütsatus. Esimene lendorav on pesast väljudes puuri kukkunud. See on See on täiskasvanud loom. Aga sellel tõesti ei ole märki. Ja kõrvad on terved ka, nii et nii et ära ei ole tulnud. Kael paistab ka olema täitsa, väga huvitav. Vot on, oot, aga siis peab olema küll ju. Peigmees. Juta peigmehele paigaldatakse kõrvamärgis,  nii on võimalik looma tulevikus ära tunda. Võib-olla edaspidi saab ta ka raadiosaatja,  mille abil ta oma käimiste ja tegemiste kohta hakkab infot andma. Möödub vaevalt mõni minut ning ka Juta ise kukub püünisesse. Kas see on selline hea poos, kus looma ei saa ära minna  ja samas on rahulik ja? Nojah, ta nagu on siin käe all liiga kõvasti,  noh, ei ole vaja teda pigistada, lihtsalt käsi peal hoida  ja kui taga Jalgades panna kinni hoida siis kui taga jalgades kinni hoida,  siis tal ei ole millegagi ennast siit välja suski. Esi esikäppades nii suurt jõudu ei ole. Nüüd ta läheb teie registrisse kirja ja ootate järgmist  kohtumist temaga. Jah. Ma sain tagasi oma lendureo tegemisi tegema. Oravad ja lendoravad, kes muidu küll soetavad endale talvevarusid. Õnneks kartuleid meie põldudel üles ei võta. Erinevalt metssigadest. Eks need kartulid ole meie põldudel olnud  ka veel üsna üürikest aega. Sea Solanum Tuberosum Cartovel toodi Euroopasse alles 16.  sajandil Ameerikast inkade toidulaualt, kus see oli olnud. Juba 4000 aastat ja jumalanna seisuses. Itaalias ja Inglismaal lubati selle jumalanna ga toita  üksnes loomasid. Burgundias keelati 1619. aastal inimestel kartuli söömine  sest usuti, see põhjustab pidalitõbe. Kartul levis väga raskelt, kohati unustati lausa ära,  et on juurvili ning hakati teda kasvatama üksnes kenade õite pärast. Samal ajal valitses sõdadest laastatud Euroopas nälg. Alles siis, kui terase taibuga reisi kuningas Friedrich  teine pani rahva käsu korras kartulit kasvatama,  algas kartuli võidukäik. See toimus 18. sajandil vähem kui 250 aasta eest. Praeguseks on välja aretatud enam kui 1000 erinevat kartuli sorti. Kartul on ka eesti rahvast rasketel aegadel hinges hoidnud. Minu ema ütles veel 60.-te alguses, et kui talvekartulid on keldris,  pole nälga karta. Oma valmisolekut süüa vabaduse nimel kasvõi  selle võõramaise juurviljakoori oleme kogu maailmale  kuulutanud väga suure suuga. Tõsi, ega nendel koortel viga polegi, on retsepte,  mille puhul kartul valmistatakse just nimelt koos koortega. Eesti maamees pidas aga kartuli koorimist enne jõulusid  sulaselgeks alpuseks. Jõgeva kollase juurest läheme nüüd Jõgevamaale niisugusesse paika,  kus pole kartulit kunagi kasvatatud. Küll aga kasvab seal üks puu, millel on vanust rohkem kui  kogu Eestimaise kartulikasvatajal. Oleme täna osooniga jõudnud siia Jõgevamaale,  Kristjan, kus kandis me täpsemalt oleme ja kuhu me minema hakkame. Asume käepa maastikukaitsealal. Ja ees ootab meid kahe ning poole kilomeetri pikkune  tammeluha matkarada ning sellel olev Pedassaar,  mis on väga ligi ning vaheldusrikas. Lähme uudistemele just. Tammeluha matkarada on kolmest küljest piiratud järvedega jõemõisa,  Kaiu ning Papijärve keskele jääva poolsaare luhaniidud  pakuvad varju ja pesitsuspaika mitmetele haruldaste linnuliikidele. Kaitsealal on tegutsemas nähtud kalakotkast,  metsiseid, händkakke, jõgitiire ning sookurgi. Kristjan, me oleme nüüd siin matkaraja suhteliselt alguses  ja läbi selle Luha viib siit 600 meetrine laudtee. Jah, see laudtee kipub siin isegi aeg-ajalt ära ujuma,  kuna suurvete ajal vesi tõstab need lauad siit üles,  siis nad tuulega nihkuvad nihkuvad eemale,  nii et siia mõne aasta eest pandi sellised postid,  mis seda laudteed paigal hoiavad. Ja kui veel kümme-viisteist aastat tagasi tegelikult,  et siin tehti heina, kuna siin rohi on hästi lopsakas,  siis tänapäeval enam väga keegi ei kipu siia tulema,  sest see on hästi tülikas suurete tõttu ja sellepärast kipub  see luht siin ka niimoodi võssa kasvama,  nagu ümberringi näha on. Mina olen ikka olnud harjunud sellega, et Pedassaar on see  väike saarekene, mis jääb salmistust otse üles,  mõne kilomeetri kaugusele, et Soome lahes,  aga siin on ka Pedassaar? Jah, nii nagu Eestimaal tihti on, et ühesuguse kohanimega  paiku on, on mitmes erinevas kohas. Nii et siin, keset järvi on täpselt samamoodi. Pedassaar. Tilluke Pedassaar on kaetud äärmiselt mitmekülgse taimestikuga. Kõigest pooletunnise jalutuskäigu jooksul võib siin kasvamas  näha kõige erinevamaid puid. Neist üks auväärsemaid on saare lõunaosas kõrguv hiiglaslik mäng. See on siis emamänd? Jah, see on ilmselt selle kandi üks võimsamaid puid,  mille vanuseks öeldakse olevat vähemalt 250 aastat. Selle järgi, et see krobeline osa jõuab vähemalt männi  võrani välja, siis, siis ta peab nii vana olema. Ja muidugi proovida, kas me tal ümbert kinni saame võtta. Sind on meil käed koos, aga. Ei ulata hästi. Jääb vahe sisse veel? Jah. Mõõtmised, mis on tehtud, ütlevad, et kolm 37 on ta  siis see ümbermõõt kuskil meeter 30 kõrguselt,  aga kõrgust põhise puul vähemalt 25 meetrit olevat. Jurakas. See on jälle üks selline koht, kus tuleb välja,  et eestlastel oli nimedega puudus käes, et meie selja taga  on siin Kaiu järv, mina olen harjunud jälle sellega,  et Kaiu on koht Raplamaal ja seal on küll tehisjärved olemas,  aga siin on jälle Jõgevamaal ka üks Kaiu järv. Jah, see päris Kalju järv on tegelikult kuulus mitmete  Kalevipojalugude poolest nimelt rahvusepos,  ütleb, et kui Kalevipoeg käis läbi Peipsi,  siis Peipsi oli tal puusadeni, aga Kalju järv oli kaelani. Et noh, siin tegelikult ilmselt on riimi huvides natukene  nagu faktidega mängitud, et Kaju järve sügavus on  maksimaalselt kolm meetrit, et Peipsi kindlasti on sügavam. Ja teine asi, mis on huvitav, on see, et Kaju järvest voolab  läbi käe pa jõgi, mis selle on kalevipea lugudest tuntud? Ja laiust ja suurust on tal siis 130 hektarit siin kuskil  sinnakanti ta peaks olema jah. Tõenäoliselt oli vesi siin vanasti siiski pisut sügavam,  nii et Kaiu järv koos kahe naabriga moodustas ühe suure järve. Aja jooksul on veetase aga langenud ning järvestik muutunud  mudasemaks ja hakanud kinni kasvama. Nüüd oleme jõudnud ühe vana ja väärika tammeni. Sellega on kindlasti mingid legendid ka seotud. Jah, üks lugu räägib lausa selle tammeluha tekkest  ja nimelt olevat olnud nii, et vanapagan omal ajal tahtis  kangesti üheks päevaks saada täiesti vabu käsi tegutsemiseks  ja küsis siis looduse isanda käest, et kas,  kas seda oleks võimalik korraldada mille peale ta sai vastuse,  et jah siis kui kõikide puude lehed on maha langenud. Aga tammele ütles ta, et Tamm oma lehti ei langetaks  ja siis vanapagan käiski talv läbi pidevalt piilumas,  et kas on tammel lehed maha kuulnud või ei ole aegajalt  ka need ära sikutama. Aga oma tahtmist ta ei saanudki, nii et ta lõpuks suure  vihaga võttis selle tamme koos selle all oleva maaga  ja lükkas selle metsa küljest lahti keset seda järve siia  ja niimoodi see tammeluht olevat tekkinud. Siit on tegelikult näha ka, et, et see tõmbamisjäljed  täiesti asid on täitsa peal. Me oleme ikka siin Pedassaare poolsaarel,  aga juba oleme jõudnud ühe teise järveni. Jah, see on nüüd jõemõisa järv ja see on kalameeste lemmikpaik,  nad käivad siin alatasa püüdmas, praegu ei ole küll ühtegi näha,  aga võibolla selt nii vaikselt, kuna see on kaitseala,  siis tegelikult tohib siin liikuda ainult ilma mootorita paadiga. Ja sellel on sügavus 3,2 meetrit, mis tähendab seda,  et Kaiu järvest on ta isegi sügavam. Jah, Kalevipojal oleksin raskeks läinud juba,  ilmselt küll. Igasuguseid suuri puid siia ette langenud,  jah, seekord on koprad, tundub, et oma tammi hakanud keset  teerada ehitama. See ei ole küll väga mõistlik tegu, aga tundub,  et see on päris hea aega tagasi, kui need puud on siia alla langenud. Vist oma kümmekond aastat juba, aga sellel nii,  kuni nad ära mädanevad, läheb veel kümneid  ja kümneid aastaid. Ja asi see siis ühel kopral hea tahtmise juures nädalaga  selline puu maha võtta ei ole. Püsielanikke pole Pedassaarel olnud inimtegevuse märke,  leiab hoolikas silm saarelt, aga siiski. Sven, siin on nüüd üks veider auk. Kas see on olnud loomapüünis? No arvata võib, et mitte loomapüünis, aga kohalik rahvas  teab rääkida, et siin olevat varjanud ennast kunagi üks  metsavend et muud majapidamist siin ei olnudki,  mingit muud maja või lauta või midagi sellist peale,  aga küll pakkus see mets head varjupaika metsavennale  sest tegemist on üsna raskesti ligipääsetava kohaga ka,  kui me seda luhta mõtleme, siis oli siin hea ennast vaikselt  niimoodi salamisi varjata. Pedassaare metsakooslust peetakse väga väärtuslikuks,  kuigi enamik puid on siin alles, noored lastakse loodusele  omatahtsi tegutseda, lootuses, et mõnekümne aasta pärast  saavad mahalangenud puud koduks just sellist keskkonda hindavatele,  putukatele. Siis hakkab Saareke kandma vääriselupaiga austajat tiitlit. Mõnusa metsaelamuse saab aga iga rändaja. Siit juba praegu. No nii jõudsin oma marete lõpule. Jah, aga üllatuslikult ombel ei olnudki väga väsitav,  kuigi see maastik oli päris vaheldusrikas. Jah, ja üsna metsik rada, et ei ole kõik niimoodi turisti  jaoks ära tehtud, et sa lähed lihtsalt ilusasti mööda,  rada tuleb ikka ronida ja ringi vaadata,  enne kui sa kuskile sammuma hakkad. Jah, ning avastamisrõõmu jätkub siin kindlasti  ka kauemaks, kui meie täna olime, sest legend räägib,  et siin Kaju järve põhjas on kaks rahapada üks kulla  ja hõbedaga ja samuti on teada, et selle matkaraja ääres on  üks geopeitusaare. Mida ilmselt valvavad kohalikus järves elavad näkid just? Muidugi võib minna loodusesse aardeid otsima,  aga tegelikult läheme me sinna ikkagi selleks,  et kogeda osadust, osadust, kõiksusega, loodusega. Osaluse jaoks on antud meile meeled, nägemine,  kuulmine, haistmine, kompimine ja ka maitsemeel. Kõige enam ja kõige tihedamalt olemegi tegelikkusega  osaduses selle läbi, mis me tegelikkusest ära sööme. Nii saab ta meie omaks. Ma üritan kinni püüda kala seejärel selle kala ära küpsetada,  küpsetada teda leiva või piruka sees. Siin on palju erinevaid viise ja kihistusi,  see on kultuur ja ajalugu. Eestis me teame, mis on silgupull, mis on kalaleib. Soomlastel on nii erakordne asi nagu kalakukko. See eripärane kalapirukas või kalaleib viis mind kokku kopra  talu peremehe rudo puksiga rudo, millest sinu huvi kalakukku vastu? Mulle meeldib ise süüa teha ja, ja, ja viimastel aegadel  kopra talus siin oleme hakanud tegema leiba. Ja, ja kuna ma mäletan väga noorest pärast juba,  et mu vanaema tegi kalaleibasid sealhulgas  ka lihaleibasid siis see kala maitse ja kalaleiva,  see, see, see kooslus on mul väga nagu ehedalt meelde jäänud  ja ma pole aastaid enam seda saanud kuskilt. Ja nüüd, viimasel ajal, kui ma olen käinud Soomes,  siis ma olen näinud, et Põhja-Soomes on kalakukku rahvustoit  ja nüüd üritaks seda proovida. Kalakukko tuleb meieni vähemalt keskajast. Fiskukeni võtsid Hansa kaupmehed Soomest minema purjetades  teemoonaks kaasa. Kalakokku küpsetatakse tavaliselt pisikestest kaladest. Eriti hinnatud on rääbis, aga väga hea on  ka tint, ahven, särg, kiisk, mida just kalaveed annavad. Sügisene kilu on teadagi maitsev ja rammus. Veelgi vägevamaks tehakse kalakukuga sellega,  et tema sisse pannakse searibi ja koorevõi. Muudest küpsetistest erineb kalakokk oluliselt. Rukki ja nisujahust tainast ei kergitata  ja sellest küpsetatakse alguses kuku ümber kõva kest,  mille sees kalad hiljem pikalt küpsevad,  justkui savipotis. Küpsemine ise võtab vähemalt viis-kuus tundi  selle ajaga hauduvad kalaluud ja pead pisitasa olematuks. Tõsi, tulemus on müstiline, see on maitse tervitus sadade  aastate ja tuhandete kilomeetrite tagant. Soomlaste jaoks ongi kalakukko midagi märksa enamat kui  lihtsalt üks roog. Soomlase le on see vähemalt sama tugev märk nagu eestlasele  tema jonn. On vägagi tõenäoline, et ka eestlaste esivanemad  küpsetasid kunagi kalakukkusid, aga kindlaid jälgi  selle kohta pole. Need kaovad meie maade vahel laiuvasse vette. Vesi liidab, vesi lahutab, veest oleme võetud  või umbes niimoodi. Kalakukko on kõike muud kui vesine suutäis. See on üks hästi tahe tükk tubli toitu. Tahaks süüa just nii. Nii. Oi, see on lõhki läinud. Ongi lõhki läinud, aga aga see pole hull,  auk on sisse tulnud ja natuke midagi välja voolanud,  siin. Ma ei tea, kas seda sööma enam peab. Võib-olla aitab sellest valmis, on ja on valmis,  eks ole. Ta on valmis, nii, proovime, proovime,  vaatame, mis ta siit nüüd tuli, siis. Ikka väga hea ikka ongi väga hea, ikka ongi väga hea  ja kondid on täielikult. Tuleb tunnistada. Et kalakukko on roog, mis väärib seda, et pühendada talle  terve päev oma elust võib-olla rohkemgi. Nii see elu on. Üks päev, sööd Mulgimaal pirukat, teine päev Harjumaal  värsket kartulit. Kartulit ei suuda meile asendada ei mais,  riis ega makaronid. Temast on saanud meie teine leib. Hellitavalt kutsume teda ka maaõunaks. Sellega seoses meenub mulle üks Uno lahe salm. Väga rikas sügis meieni jõudnud on seni tänavu sead söövad  õunu vähemalt jõuludeni. Järgmisel esmaspäeval loojub päike juba kell 18 33,  kuid ärge kurvastage. Juba 92 minutit pärast seda on taas eetris osooni. Me käime ära hanikatsi laiul. Ja saame tuttavaks helilooja Tõnu Kõrvitsaga. Kohtumiseni.
