Ajult kotkas tõusis aeglastes ringides üha kõrgemale ja kõrgemale. Kui tal enam ühtegi võistlejat ei olnud, laskis ta kuulda oma kuningahüüdu ja tahtis hakata alla tagasi laskuma, kui kuulis oma pea kohal piuksuvate trotsida. Et mina tõusen veelgi kõrgemale. Hüüdja polnud keegi muu kui pisikene käblik talijanud üldises segaduses kotkasulgede vahele peitnud ja keerles nüüd tema pea kohal. Aimates, kuidas lugu tõeliselt oli, mõõtis kotkas oma tühist võistlejat uhke pilguga ja laskus suuri ringe tehes allapoole. Maa peal kuulutasid au paklikud ootajat kotka vastuvaidlematult lendude kuningaks. Tablett protestis. Sellest polevat võistluse algusel juttu olnud, kelle tiibadel üles peab tõusma ja nõudis endale kuningakrooni. Linnud lihastusid sellise häbematu nõudmise peale. Ja kõige kuuma verelisemat sööstsid käblikud taga ajama. Vaevu pääses käblik prakku risuhunnikusse, kust nimigi risulind. See lugu meenus mulle, kui kotkas suurtes kaartes kaugusse kadus. Päike hakkas männiokste vahelt metsa alla piiluma ja tema valguses lõid terendama üksikud hilised sinililled. Mäletan, kuidas kord poisikesena sõpradega metsas kolades suure sipelgapesa leidsime. Kükitasime pesa juures, sülitasime kordamööda sinna. Vaatasime, kuidas sipelgad vihaselt sagima hakkasid. Lõpuks viskas üks meist sipelgapessa mõned põõsa alt nopitud sinililled. Kui pärast jälle pesa juures möödaminnes peatusime, jäime ammuli sui vahtima. Sinilillede asemel olid sipelgapesas mingid enne nähtamatud valged õied. Käisime sel aastal õhtupoolses vahetuses koolis, seepärast urgitsesime lilled sipelgapesast välja. Viisime kooli vana hea hallipäine Jacob Leo. Ta õpetas meile looduslugu, kõlistas nagu ikka oma tohutut võtmekimpu ja seletas, kuidas kange hape, mida sipelgat lilledele pritsisid, need valgeks pleegitas. Ja kui tragid on need putukad ja milliste peensusteni loodus lehvinud nende instinktid. Aga kui mõttetu on nende tegevus? Seda mõistab igaüks, kes neid natukenegi võtab vaevaks jälgida. Mu ümbruses maapinnal saagid need hulgaliselt. Üks sikutab üle fotoaparaadi rihma mingit surnud kärbest. Võtan kuivanud männiokka ja tõukan sipelga koos kandamiga uppi. Sipelgas jätab saagi sinnapaika, ronib tagasi rihmale ja sirutab sõjakalt oma tagumikku. Sel ajal võtab teine sipelgas kärbse oma hoole alla ja hakkab seda tirima tagasi sinna, kust eelmine temaga tuli. Asi ei taha edeneda, koorem jäetakse sinnapaika ja minnakse appi kaaslasele, kes lohistab end äärel kuivanud okkaõppi. Ta ronib kõigepealt selle peale. Siis püüab haarata teise töömehe kõrvalt. Kui aga lõuad ligi ei ulatu, läheb kaares okka teise otsa juurde ja hakkab seda enda poole tõmbama. Taolist vaatepilti võti jälgida niikaua kui iganes soovite. Mäletan. See oli pärast sõda, kui läksime ühel kevadpäeval koolimaja taha varemetesse koguma, vanarauda. Algul läks asi ladusasti, aga kui rõõm ära jäetud tundide üle lahtuma hakkas, ei tahtnud ega tahtnud rauahunnik kasvada. No poisid, kuidas teni viletsad olete, hakkas õpetaja meid ergutama. Vaadake, kui pisikesed sipelgad, aga kui suured kuhjad nemad kokku kannavad, töötage teiega ometi need paar tundi nagu sipelgad. Kui oleksime tema tookordset õpetust sõna-sõnalt kuulda võtnud, kannaksime seda hunnikut, mis me paari tunniga siiski kogusime veel praegugi. Jah, me võime loodust armastada ja temast omaloominguks suurepäraseid ideid ammutada. Aga nii tark kui loodus ka poleks, ei võida ometi meie ainus eeskuju olla. Kasvõi juba sellepärast, et siis ei oleks meil hapukurke, teen pika tiiru mööda metsajõgede kaldaid ja suundun lõpuks mööda Jäni jõgede lätete suunas. Jõgi lookleb metsa vahel ja siin pisut ülalpool elavad juba kuuendat aastat väsimatult töömehed. Koprad. Millise soojusega kirjeldab neid Arkadi süüdler oma vaigust lõhnamas Kanadas? Eks ole meiegi kopral oma ajalugu? Kui rumal on mõelda, et viimane selle meie maa kunagistest päriselanikest tõi oma naha ohvriks inimese saagi ahnusele ja nürimeelsusele vaid umbes poolteist sajandit tagasi. Meie uued asukad tunnevad end jänes nähtavasti üsna hästi. Need elab siin juba mitu paari ja esimeste asukate järeltulijad on rännanud kõikidesse ümbruskonna jõgedesse. Mitmel pool tabab silm nende poolt langetatud Haabu. Poolenisti magamata öö annab pisut tunda. On hea jälle jõe kaldal istet võtta. Kannan matkamärkmikusse kilde kevadisest metsast. Poisid on võtnud saapad jalast keeranud püksisääred üles, pritsivad 11 veega, loobivad käbidega. Teen juttu. Mis asi metsa Tõi Kolkja vahtima Ledas mätas üldse on, mis te siis näinud olete? Ikka kohe palju linde ja nägime siin jõge ja kolistasime sees ja, aga kas te teate, roomasin jänes, elab põtru ja jões päris kalu, forell. Kopraid elas kaitse all looduskaitseala, õigus küll, jah. Aga mida nad söövad, kus nad elavad elavad jõe tee on nüüd selge, te olete teinekordki alati kätte nendega olemas? Enamvähem jah. Aga missugune aeg teil kõige rohkem teie arvates sobib? Selleks ka kevad, kevad, siis hakati loodus ärkab ülesse ja pühib une silmist ja. Vaatame, mismoodi loodus tärkab ja linnud, kalad kevadel on kuidagi niimoodi, nagu asi, värskem. Pärast mängivadki poisid kopraid ja ehitavad jõkke voolavale sihi kraavil võimsa tammi. Kui vesi tammiga hakkama ei saa, tulevad nad ise appi ja ütlemata õnnelikult vaadates, kuidas vesi nende töövaevast peotäie liiva ja mõne puurondi paigale jätab. Jalutame õhtuni poistega koos, kõneleme loodusest, looduskaitsest ning kõigest kõigest, mis lõhnab, laulab ja liigutab lepik lilledest, käbilindudest ja sisalikudest. Mul on kahju, et unustasin neile jutustamata loo kotkapojast, kelle siinsamas jõe ääres kaheksa aastat tagasi ühel juulikuu päeval rõngastasin ja kes aasta hiljem märtsikuusest tabati Aafrikas lõuna pool Victoria järve. Aga ma loodan, et me kohtume veel. Küll on hea, kui leidub kusagil küün, mille terve katuse all on veel mais hea hobusekoorem kuivi heinu. Tean, et niisugust küüni ja selle küüni lähedal loidab õhtuhämaruses mu väike lõke. Lõikan matkakirvega lahti oma viimase karbi hapukapsaid ja võtnud kehakinnitust, jään ootama ööd. Kui on mai. Ja nüüd siis on ka öösorr, ta alustab oma laulu kell pool 11. Vanarahvas kutsub öösorr kitselüps jaks. Kunagi oli levinud arvamus, et öösorr öösiti kariloomade ümber lennates need lüpsab. Tegelikult püüate seal kõrvuni avaneva suuga kärbseid. Jõe orus rääksuvad raegud. Ja kostab üksiku kiivitaja, igatsevad hüüdu. Ja hämar. Läbi öö paistab ümbrus ähmaselt ja seda vaadates võid sinna juurde mõtelda, ükskõik kui palju seda, mida iganes soovid. Miski ei segamõtlemist, ainult hommikul ei tohi tööle hiljaks jääda. Varahommikul pead aegsasti jaamas olema ja siis juba. Need olid killud kevadest aga niisugused, mida ei saa osta, müüa ega laenata nende väärtust mõistvalt, vaid siis, kui oled nad ise kogunud. Võib-olla selgub nende õige hind alles aastaid hiljem.
