Looduse liigirikkuse ja mitmekesisuse üle on inimene  tavatsenud ikka rõõmu ja puhkustki tunda. Ometigi mingi ehk teise nimega Ameerika naaritsa suhtes väga  sõbralikud ei olla. Miks see nii on? No nime järgi võib otsustada, et ta on, eks ole,  Eesti looduses võõrliik. Kuidas ta sattus siia? Eelkõige ta sattus siia siis farmidest mingi farmidest,  põgenesid loomad ära ja tekkis looduslik asurkond,  aga arvatakse, et tuli ka Venemaa poolt sisse  sest Venemaale neid ka introdutseeriti. Aga eelkõige ikkagi farmidest. Tegemist oli siis karusloomafarmidega ja mõne põlvega,  ta omandas juba metsiku looma välimuse ja,  ja hakkas siin edukalt sigima. No siinne looduskeskkond näib talle vist väga hästi  meeltmööda olevat. Teda on hästi palju Eestis. Jah, 7000 loomaringi praegu arvatavasti aga loomulikult  selle sobib see ja kuna mink on niuke hästi kohastub igal pool,  siis ta saab igal pool hakkama. Et millegipärast ongi niimoodi, et Ameerika liigid on märksa  tugevamad kui Euroopa liigid, ükskõik, võtame kopra,  võtame me vähi, võtame me naaritsa. Et kõik, mis tuuakse siis Euroopa mandril,  kohastuvad siin väga kiiresti hästi Mihkel,  poolveelise eluviisiga imetaja ja eelkõige on ta ikkagist  veekogude juures. Aga erinevalt Euroopa naaritsast käib ta  ka laialt ringi. Euroopa naaritsa on seotud väga veekogudega,  ei käi üldse kaugemal. Aga mind käib ka põllu peal, püüab hiiri kui vaja. Ja, ja see, see teebki tema väga edukaks,  et ta saab süüa ka ka veekogust kaugemale,  aga ta on ikkagi veekogu seotud. Meie oleme praegu siin väikese jõe ääres. See on talve läbi tõenäoliselt lahti. Läbi lahku kiire vooluga ja, ja siit ütleme niisuguse kohas  armastavad ka konnad olla, kus on vesi lahti  ja siit mink, siis saab oma toidu ja. Siin eespool on kopradaam, kus on alati konnad talvituvad,  nii et niisuguse koha pealt võib talvel minki leida. Kas siia jõe äärde teeb ta oma pesa ka? Vot see on ikkagi mitte ta ei tee oma pesa,  vaid ta kasutab urge tavaliselt kopraurge. Ja, ja kui ta selle ise teeb, siis see ikkagi avaneb vee alla. Aga üldiselt kasutab ta ikkagi kopraurge,  kuigi Lääne-Eestis olen ma näinud ka teda igasugustest hoonetes,  tõstsin vana paadi ükskord üles ja oli mingi pesa sees. Väikeste poegadega. Poegi on tavaliselt neli või viis, pesa on soe  ja vooderdatud. Isane loom elab omaette ja kaitseb kiivalt oma territooriumi. Kui keegi liiga ligi üritab tulla, pole haruldane seegi,  et tapetakse ka oma liigikaaslane. Talvel võib mind kontrollida jõe kallast umbes kilomeetri ulatuses. Kärplasele iseloomulikult on ta uudishimuliku moega  ja väle. Sina oled teda mitu korda näinud, kui julge loomake ta  siis on üldse ta ta kavatseb ennast vist tagajalgadele üles  upitada ja vaadata. Tüüpiline tüüpiline nende väiksemate kärpeste komme,  et kui ta ei saa täpselt aru, mis asi see on,  aga midagi on kahtlast, siis ta ajab üles ennast,  et näha kaugemale. Mis meeled tal kõige paremini arenenud on? Põhiliselt ikka kuuleb ja haistab, näeb ta ikkagi küllaltki viletsalt,  nagu need kõik teised väiksed kärus. Esmalt tunneb ta inimese lõhna esmalt lõhna,  aga kui sa oled õiges tuules, siis ta võib sulle päris nina  alla tulla. Üllatab oma tarmukusega vahel kalamehi, kellelt üritab kalu  sisse või. Kui. Läänemaal oli selline juhus, et kalamees püüdis suure ahvena  ja siis mõne hetke pärast vaatasid, et ahven juba läheb  minema koos mingiga, aga noh, ta oli nii suur,  sama suur kui mink, nii et mink eriti kaugele ei jõudnud. Aga nad kipuvad ära pätsama, jah, kui jätad laokile jõe äärde,  eriti kevadel, kui on palju liikumist ja noh,  vinkide poolt. See jahimees sai siis kalale lisaks kätte  ka mingi Ei usu, et ta teda kätte sai, aga ikka kui liigutada,  siis ta kaob väga kiiresti ära kuhugi. Kas erinevat minki on Lääne-Eesti mink, kes varatud kalama,  et kala on väga julge roostikes elav ja,  ja, ja kellel on palju toitu suvel ja siis talvel ta ei vali  eriti vahendeid, kuidas ta siis noh, ta ei ole arg. Aga siin Lõuna-Eesti ming siin on natukene väiksem,  elab siin metsa jõgede peal ja tema on ikka tüki maad arem. Ta juba nagu noh, meenutab natuke Euroopa naaritsat,  see on väiksema kaaluga. Mis nende välimuse vahe siis on kõige suurem Euroopa  naaritsa ja Ameerika naaritsa vahel? Noh, määramise välimuse vahe on lihtsalt,  et Ameerika naaritsa on alumine mokk valge,  aga Euroopa naaritsal on ülemine mokah valge et ümber nina  on valge, kui aga noh, looduses ilmselt keegi enam Euroopa  naaritsa al Hiiumaa ei näe, aga ka Euroopa naarits on  ka natukene väiksem. No mis see põhiline toidu toiduesineja on mingi jaoks? No mind oleneb aastaajast, aga kala ja konn on ikka põhilised. Muidugi lähevad ka suvel kõik igasugused suuremad mardikad,  mis siin vee peal ujuvad, igasugused aga põhiliselt praegu  on ikkagi konn ja kala. Selle konna kätte saab põhjamudas noh, kus konnad talvituvad,  jah, sellised kohad, kus konnad, talvituvad,  koprodammid, allikalised kohad ja siis seal ta elab  nii kaua, kui, kui neid konni süüa on ja ta talvel just  koondubki sellistesse kohtadesse. Või siis niisugused kohad, kus annab hästi väiksed kaalupüüda. Ma olen näinud talvel ka ilusaid kohti, kus 10 minutiga tõi  viis väikest ahvenat välja mu nina ees. Aga kas ta teeb siis toiduvarusid ka või palju ta üldse toitub? Noh, see on täiesti suhteline, ma olen arvanud,  et konnast vast jätkub päris tükiks ajaks. Oleneb, kui külmast, kui palju on külma,  kui palju ta peab energiat kulutama, et talveperioodil ma  olen nii vaadanud, et väga külmaga käib ta  nii paari-kolme tunni tagant välja ja võtab ühe väikse roakese. Aga kui on sula, siis ta võib joosta, energiat rohkem kulutada. Ja, ja ta teebki just varusid. Et konnad varub ta kõik omale kuhugi, kuhugi urukesse  ja siis, kui on jahedam ilm ja halvad tingimused,  siis on ju hea võtta seal kevadisel ajal. Rüüstatud vesi. Ja sellepärast ongi Lääne-Eesti mingil küllaltki hea elu,  et roostikas Matsalus on ju metsik linnurüüt,  nii et seal söö ja murrangulju, kui jõuad Seal sellepärast on nad rammusamad ja. Nad on rammusamad, jah, ja üldse niisugused tegusamad,  siin on ikka niisugune lahjem siin Lõuna-Eestis vaene kaja. Ta pidevalt silkab niimoodi jää peale ja,  ja vette, siis ta otsib, otsib toitu. Ta otsib toitu, jah, ja esiteks otsib ta lõhna järgi,  kui ta jää peal jookseb ja siis, kui ta jälle sukeldub,  siis ta seal põhjas vudib ringi ja vaatab. Ja see on hämmastav tegelikult, kui kiiresti,  kas või kas või kui ta kala võtab, ta läheb korraks vee alla  ja juba tuleb kala ga ometi kala ju ujumine kiiresti,  ma saan aru, et konn konna leiad üles uimase  ja tood välja, aga kala ju nii kiiresti ujub  ja ometi on mink siis väga osav püüdja ja jahimees. Vee all mingi üle minuti tavaliselt ei püsi,  siis tuleb tulla pinnale. Keskmiselt poolteist kilo kaaluv loomake võib oma einet  nautida vahel ka üsna julgelt lagedal jõejääl. Kui olud eriti turvalised näivad olevat. Euroopa naarit on Eesti loodusest peaaegu kadunud. Kui suur süü siis mingil on selles suhtes. Vaat see ongi suhteline, et mingi mingil on süü,  aga, aga kui suur noh, kindlasti on aga ka mitmete asjade  kokkusattumine eelkõige Euroopa naarituse sobivad elukohad  kadusid ära, kuna ma panie Ja siis tuli mink ja siis võib-olla veel mingi kolmas tegur,  nii et mink on üks osaline seal, aga mitte põhisüüdlane. Kes mingi enda vaenlased on? Ega mingil neid palju polegi, saarmas on  ja ja, ja võib-olla saab mõni kulda kuskil kakk öösel kätte,  aga tavaliselt, ega tal ei ole, ta on ju vee sees,  hooaeg on kuhugi, tal põgeneda urgu, ega ta siin niimoodi ei jookse,  et tal ei ole kuskil põgeneda kuhugi rigu  ja rägu alla ja ja sellepärast ta ka nii hästi sigi. Minki on meie looduses kärplastest kõige rohkem. Vaatamata väledale loomusele on ta kõige paremini jälgitav. Parim aeg temaga kohtumiseks ongi jaanuar-veebruar  või märtsi algus. Ometi on üldlevinud arvamus tema suhtes tauniv  ja aitav. Võõrliike on meil ju teisigi, mis nende,  kuidas nendesse võõrliikidesse peaks suhtuma,  peab nad siis tõesti hävitama siit loodusest või,  või, või peaks neid lihtsalt piirama või,  või kuidas? See on väga suhteline võõrliik, näiteks ondatra kadus ise  meilt ära ja selle süü oligi mind, kes sõi ondatra ära  sellepärast et ondatra mingil on juba juba Ameerikas välja  kujunenud väga täiuslik saaklooma ja jahtija suhe,  aga, aga loomulikult peab piirama, aga, aga me peame  ka mõtlema nagu selle koha pealt seda asja,  et mina kui looduses käia ja jälgija vaatan minu loom. Mindki ei ole süüdi, et ta siia toodi, absoluutselt,  tema on loom ja ta saab igal pool hakkama,  kuhu ta viiakse, see, et inimene tõi mingi siia,  lasi ta lahti ja nüüd ta mingi peale tige,  et ta ise lasi ta siia lahti ja tõi Ameerikast siia. Nii et tegelikult peaks inimene hoopis ennast süüdistama. Aga noh, loomulikult tuleb mindki piirata,  sellepärast et ta on väga elujõuline ja ta ta võtab väga  laia laia toitumisspektri igalt poolt, sööb saarma ninaesise  ära ja võtab tuhkrul ja. Inimeste suhtumine on väga-väga lühinägelik. Et me ei saa ühtegi looma suhtuda, kas ta on hea  või on ta halb, on ta kasulik või on ta kahjulik? See, see aeg on möödas, see oli viimane 50 aastat oli  selline et me ikkagi peame minki võtma kui looma,  kes on siia toodud ja siin ta peab hakkama saama elama. Me ei saa teda pimedalt vihata. Et inimene peab austama looma ega mingi. Maailmas tuntakse kaske 35 liiki neist Euroopas  ja samas ka Eestis kasvab ainult neli liiki. Enamik kaseliike elab Ida-Aasias ja Põhja-Ameerikas. Meil Eestimaal neli liiki kaski on täpselt samad liigid,  mis terves suures Euroopas. Aga peale selle elab Eestis veel üks väga eriline kask,  keda tuntakse maarjakase või ka karjala kase nime all. Välimuselt võib maarjakask olla nii kõrge puu kui madal põõsas. Madalaid puid või põõsakujulisi maarjakaski on tunduvalt  rohkem neid ilusaid, sirgetüvelisi, puukujulisi maarjakaski,  neid on väga väheks jäänud, nagu maarja kaski üldse on  väheks jäänud ja seda just sellepärast, et et  kes on osanud teda tundma õppida. See on püüdnud kiiresti seda puud rahaks teha. Ja, ja teised, kes teda ei tunne, on teda lihtsalt metsas  välja raiunud kui sellist madalat igeriku puud  ja on läinud ta üldiselt, siis. Kütteks Maarja kask ehk karjala kask ei ole mitte omaette kaseliik,  vaid on arukase kidurakasvuline teisend. Oma nime karjala kask on ta saanud sellepärast,  et ta kasvab eelkõige karjalas. Seal on tema levikutsentrum Eestis Karjala  ehk maarjakask eelkõige kohata Põhja-Eestis,  samuti ka Loode-Eestis, Lääne-Eestis ja Lääne-Eesti saartel. Looduslikult kasvab maarjakask vaestel muldadel. Küll on aga tema valgus nõudlik, nii nagu  ka kõik teised kaseliigid. Kui arukask on kiirekasvuline ja suudab ütleme,  teiste kiirekasvuliste puuliikidega metsas sammu hoida  ja esimesse rindesse trügida, siis viljakatel muldadel ei  leidu maarjakaske sellepärast et lihtsalt kiirekasvulised puuliigid. Ta lämmatavad oma kasvuga ja sellepärast võimegi sellistel  paepealsetel väheviljakatel muldadel noh,  rensinadel. Kohata just seda maarjakaske, sest seal puudub teiste  puuliikide konkurents. Aga samas Maarja kask ei kasva kunagi tiheda metsana,  vaid salguti või, või üksikpuuna puistus. Ta kasvab nendel aladel, mis on kuidagimoodi inimese poolt mõjustatud. Näiteks kiviaedadel sellistel karjamaadel Kus on inimesed näiteks Saaremaal lambaid pidanud,  et need kohad, kus inimene on oma tegevusega mingeid jälgi  jätnud seal võib seda maarjakaske leida,  noh, soomlastel on ka üks väga hea ütlemine,  et maarjakase, kas kohtab nii kaugel inimasulatest veel. Kuhu on kuulda kirikukella helinat et põlistel metsaaladel Maarja,  kas ei ole leitud? Millest Maarja käsk oma ilusa puidumustri on saanud,  ega seda päris täpselt keegi ei tea, kuigi viimased kaks  sajandit on püütud seda välja selgitada. Kas ilusa puidumustri põhjuseks on mõni mikroseen,  bakter, viirus või mõni tundmatu mikroorganism,  see vajab alles väljaselgitamist. Sellest tulenevalt võib Maarja kaske käsitleda kui  botaanilist imet. See on nüüd maarjakase tüüpiline tüvi. Siin on näha, et tüvel on sellised muhud,  mis ümbritsevad tüve muhvi taoliselt ja nende muhkude  või muhvide kohalt on koor lõhenenud pikisuunas  ja nende muffide vahele jäävad. Tüveosad on kitsamad ja sageli nad ei ole korbastunud. Ja kui me vaatame seda puidu süüd, siis me näeme Maarja kaske iseloomustab kõige enam selline kirimustriline  salmiline puidutekstuur, mis on eriti tihe just muhkude kohalt. Mulle meeldib kõige enam see ütlemine Maarjakase tüve  sellise iseloomu kohta, et et nagu poamadu,  kes on alla neelanud pesakonna küülikuid  või pesakonna rotte ja siis need paistavad  või kumavad selle poamao sealt. Kehast läbi tunnused. Ei ilmne mitte ainult puidus, vaid puidukoorealu pind on  selline iseloomulikult rõmeline. Kui me võtame arukase oksal koore maha, siis ta on täiesti sile. Laske peetakse väärispuitude hulka kuuluvaks,  mis teeb temast nii erilise puuk. No kindlasti tema väga omapärane puidumuster,  mis on selline marmorjas. Seal on nagu nagu kirjad. Silmad joonekesed, selline segi paisatud,  väga ilus dekoratiivne muster. Et see on selle puidu väärtus muidugi ka see,  et ta on. Väga heade mehaaniliste omadustega. Kasutati vanasti ju. Marjakaske tarbeesemete voolimisel näiteks. Eestlased tegid Endale kauss ja lusikaid ja nimetati ka maarjakasest tehtud. Puidust tehtud esemeid. Vaese mehe lauahõbedaks. Eks ta olegi lauahõbedaga ühes hinnas. Maarjakase puidu väärtus näitab kasvõi seegi,  et teda ei turustata mitte tihumeetrites nagu kuuse  või männipalki vaid kilogrammides, nagu näiteks kuulsa  troopilist ebeni puupuitu. Soomlaste arvutuste järgi viimase 25 aasta jooksul on  maarjakase korraliku kvaliteetse puidu hind tõusnud koguni  20 korda. See trend jätkub pidevalt, sest korralikku  kvaliteetset puitu andvat maarjakaske ei kasva  nii palju, et see rahuldaks puidutöötlejate nõudlust maailmas. Nõudlus ületab suuresti pakkumise. Suurim maarjakase importija Põhjamaadest eeskätt  siis Soomest on Saksamaa, kes on juba aastakümneid,  kui mitte aastasadu kasutanud maarjakaske erinevateks otstarvetarveteks. Eelkõige läheb ta siis kalli või isegi väga kalli mööbli  valmistamiseks ja kõik see, mis, Vineeripakuna arvesse ei lähe seda, soomlased kasutavad  siis käsitööesemete valmistamisel ja tõesti on näha Selles vitriinis Need käsitöö esemed on väga ilusad,  väga pilku püüdvad ja loomulikult ka kallid. Huvi maarjakase kasvatamise ja kasutamise vastu on tõusnud  ka Eestis. Viimastel aastatel on hakatud rajama maarjakase istandusi. Meil on isegi maarjakasa selts, mis igal kevadel korraldab  huvilistele õppepäevi. Maarja kase on naljatamas ja nimetatud ka kolmandaks pensionisambaks. Miks mitte kasvatada maarja kaske, sööd teinud põldudel,  mida on meil koguni mitusada 1000 hektarit? Et linad saaksid head ja pikad, otsustasime meiegi osooniga  liugu lasta ja üsna uuel moel. Oleme Haapsalus, Haapsalu lahel ja täna on plaanis kasutada  liikumiseks selliseid asju, ehk siis matkauiske. Ja mina ei ole sellist asja küll varem näinud,  eks see on Eestis ka ilmselt üsna uus asi. Aga Alar, mis täna toimuma hakka? Teeme siis proovi, paneme need pikad matkauisud alla  ja teeme väikse matka uisku teil siinsamas Haapsalu lahel  uisutamine selles mõttes klassikalises mõttes on ikka ikkagi vana,  aga matkauisutamine ikka väga uus Eestis ütleks sel aastal  nii-öelda esimest aastat. Aktiivselt põhivärk on see, ma võtan korra. Et mis on ta omadus, on see, et tera on täitsa sirge,  onju okiuisutera on ümar, okiuisul on vaja kiiresti suunda muuta,  see on oluline. Matkauisul on tegelikult oluline see, et ta oleks stabiilne  ja liiguks nii-öelda kiirelt ühes suunas. Et ta sarnaneb rohkem kiiruiskudega, aga ta ei ole  ka kiiruisu. Et ta on mõeldud just selliseks mõnusaks olemiseks jää peale,  onju ja natuke just lund aga ei karda, et noh,  tavaline uisk, kelle kardab lund väga. Ma panen endale nüüd jalga ja vaatama. Tähtsamaks kui uisud tuleb jäisel retkel pidada turvalisust,  kaela saime kõik jäänaasklid, lisaks selga kott kuivade riietega,  milles on ka pisut õhuruumi. See aitab jääauku vajudes pinnale tõusta. Kuid nüüd ohutuse, st lähemalt. Esimene asi, mis sa teed, kui tunned, et jää ei kanna,  siis on see, et sa katad kätega näo. Jääst läbi kukkumine ei ole nii niimoodi,  et sa kukub lihtsalt läraki läbi, sa vajud vaikselt läbi  tegelikult ja noh, katab kätega näo ja küünarnukid laiali,  aitab hoida sind tavaliselt sa ei kuku läbi,  nii et vesi üle pea kokku lööb, Sa lihtsalt langes sinna jääauku. Teine asi, mis sa teed, on see, et võtad ära oma suusakepid,  kui need on sul juhuslikult käes olnud. Kolmas asi on see, et sa pöörad sinna suunda,  kus sa tulid. Ehk alati me hakkame tagasi poole välja tulema,  see on sellepärast, et sealt me teame, et jää kannab edasi,  ma ei tea, mis jääga võib olla, on mingid allikad,  värgid, see on jääd nõrgestanud. Nüüd me paneme suusakepid enda ette risti. Jää peale. See on sellepärast, et me hakkame ülejäänud  suusakeppide ronima. Suusakepid annavad meile lisatuge ja siis me alles võtame  välja naasklid ja lööme nad kaugemale suusakeppidest jäässe. Ronimine on ka, et me ei taha ronida ülesse Me tahame ajada  jalad nii-öelda veepinnale, ujumisliigutustega jalad  veepinnale ja siis kätega ennast jää peale tõmmata. See on lihtsalt enda edasi tõmbamine, mitte üles ronimine. Vesi ei jõua väga kiiresti tegelikult kehani,  kui on korralikud riided seljas, nii et seal vabalt paar minutit. On aega. Manitsussõnad on alati omal kohal, kuid see ei jahutanud  sugugi matka ärevust. Asume siis teele. Asume teele. Ja sina lähed vist ees? Kiirused uisumatkal sõltuvad jääoludest. Tänane jää on sõidetav, kuid võib ainult ette kujutada,  kuidas oleks liuelda peegelsiledal jääl. Millised need kõige paremad kohad uisumatkaks on? Noh, eks, et täpset kohta ei, ei olegi hea nimetada,  et kõige parem on ikka seal, kus on värskelt tekkinud tugev  selline teras, jää. Et oleks mõnus, suur suur väli, kus, kus ikka saab  rahulikult tõmmata, et meie, see Eesti ilm on niisugune heitlik,  et sajab lund, siis jälle jälle sulatab,  tuiskab, et et ega et ega praegugi on. On väga palju. Head head uisujääd lume all, aga noh, tuleb käia luuramas,  et kus on värskelt, kui on külmad ilmad jälle külma ööd,  siis siis külmub, külmub merepiiri peal,  noh, see on küll kaugemal rannikust, aga tuleb käia luuramas ja,  ja seal tekib hea jää. Aga meil on ju veel jõed ja järved, kas need  ka sobivad uisumatkaks? Veehoidla? Jah, selles mõttes, eks siseveekogudega on sama lugu,  et hooaja alguses nagu jaanuaris või olenevalt aastast,  siis kas detsembris siis saab siseveekogudel väga hästi? Et kui kui tuleb külma ilma külmetab ja lund veel ei ole,  vot siis on tegelikult ideaalne, siis on nii-öelda suured  väljad ja ja oh, siis on lust, lust laste. See lumi ka vist natuke takistab ikka. Et kui ka siledam oleks, küll, siis saaks paremini. Aga niimoodi, kuidas see uisumatk nagu matkamise viisina  tundub atraktiivne teile. Absoluutselt ei, siukest asja ei ole varem proovinud,  nii et eriti sellise ilmaga, kus päike paistab  ja ideaalne et teed ka kaasa teha ja väga mõnus. Uisumatka pikkused on võrreldavad jalgrattamatka omadega. Võib korraldada ühe ja mitmepäevasei üritusi. Uisukiirus võib küündida kuni 20 kilomeetrini tunnis kuid  mis on siin Eestis parimad ja vahvamad kohad uisumatkamiseks? Tegelikult on päris mitmed kaitse all olevad laiud,  kuhu. On täiesti välistatud suvel jalga maha panna,  et, et, et sinna saab talvel uisutada ilusti ligi  ja on ka lubatud. Praegune ütleme, et suurepärane võimalus,  mis üldse teha saab, on, on siinsamas Haapsalu lahel  ja ja otse sadamast sõita hobulaiule ja proovida sealt edasi Vormsile. See on niisugune mõnus hetk, et, et uisutades ikka omal jõul  jõuda kuhugi saarele. See nagu inimestele ule meeldib väga. Ja soodla veehoidla on noh, Tallinna lähedal  ja kui ilmad kord külmetavad, kord sulatavad,  siis siis sinna ikka aeg-ajalt jälle tekib head uisujääd ka. Aeg-ajalt on seal ka suured lumehanged, et  siis peab alati luurama, enne enne retke planeerimist. Noh, mis siin salata, sel aastal on suhteliselt ahtad need võimalused,  kuna Põhja-Eestis õieti ei ole meri ära jäetud,  nüüd viimasel ajal on jäätunud, aga, aga siledat uisujääda  on seal vähe. Meil õnnestus seda vähest jääd ära kasutada. Kuna meie näol on tegemist pehmelt öeldes algajate uisumatkajatega,  siis Vormsile me päris ei jõudnud, kuid õhtuks jõudsime  vapralt hobulaiule. Väsimusele vaatamata oleme ühe kogemuse võrra rikkamad. Ja lõpetuseks, head uisujääd on sel talvel kindlasti veel tulemas. Nii et miks mitte proovida? Oodake meid ka.
