Üks tuntud ütlemine väidab, et inimene on see,  mida ta sööb. Kui järgi mõtelda, siis tõepoolest just seda ta on. Aga kui veel rohkem järgi mõtelda, siis pole inimene üksnes see,  mida ta sööb vaid ka see, mida ta vaatab,  mida kuulab, mida nuusutab, mida mõtleb mida teeb. Seepärast pole sugugi ükstapuha, millist muusikat me kuulame,  milliseid raamatuid loeme või milliseid telesaateid vaatame. Selles kontekstis on osooni tegijatel hea meel tõdeda,  et meie vaatajate arv aastast aastasse ja saatest saatesse  aina kasvab. Nojah, see reiting on selline edev tore asi  ja sellest palju olulisem on, et Eesti inimeste huvi oma  kodumaa võrratu looduse vastu aina tõuseb  ja tõuseb. Täna läheme kõigepealt suurveejärgsele piusa jõele. 109 kilomeetri pikkune Piusa jõgi on Eesti kõige järvema  langusega jõgi tervelt kaks meetrit kilomeetri kohta. No me liivakivi paljandeid, kärestikke ja veskitamme,  kuid ohtu pole, sest teejuhiks on Alar sik. Muutliku meelega piusa jõe veetase võib kõikuda  suurveeaegsetest meetritest kuni vaevu põlve sügavus  veeseisuni suvisel ajal. Filmimise ajal mühiseb jõgi igatahes kutsuvalt kuid veel  enne vetele suundumist saame Alar ilt lühikese,  kuid konkreetse instruktaa i. Probleem ongi selline, et et jõgi on kitsas,  ta on kurviline ja kogu aeg peab tööd tegema. Mina juhin. Nii ja, ja ravi paadil meil on niimoodi,  et on ainult üks käsklus, ei ole niimoodi,  et vasakpoolne parem ool tõmbab, kõik tõmbavad,  kui. Paat teeb mingi ropsaka ükskõik kuhugi vastu kivi  või mida iganes vastu vastu äärt, siis kogu aeg,  mõelge selle peale, et et kogu aeg kukute sisse poole kohe. Ees ootab 10 kilomeetrit kärestikulist jõge  mis olukord praegu jõel valitseb. Olukord on niisugune, et kõige suurem vesi on hetkel nüüd läinud. Ja vee tipptase oli 3,2 meetrit üle keskmise. Praegu on kaks meetrit üle keskmise. Nii et ta on tegelikult see kõige suurem magusam aja. Hetkel me oleme läbi ära laskunud. Käest, aga, aga sõita saab ilusti. Aga lihtsalt pole enam seda, seda kõige suuremat möllu. Milline sinu lemmik jõgi Eestis on, siis ongi piusa piusa on  minu lemmik. Miks siis? No aga ta on kõige suurema langusega. Eestis ja siin on, siin on huvitav, ma ei tea. Ma soomaal olen sõitnud, ma mulle ei paku üldse huvi neid. Siin on ikka. Ta on ilus jõgi ja kevadise suurvee ajal on ta ikka minu  meelest Eesti parim. Olgugi, et Eesti võimsaimad kärestikud asuvad Jägala joa all  poole kilomeetrise lõigul, siis siin piusal saab  kärestikulist jõge nautida pea 15 kilomeetrit jutti. Ka madalate sildade alt läbipugemine lisab omajagu adrenaliini. Esimene kilomeeter läbitud Alari hääl on juba kergelt  lõõtsutav ja minul on ka vist juba puna valgesse saadud. See oli praegu kõige lihtsam kilomeeter,  kõige niisugune vaiksem vool ja mis meid edasi ootab? Edasi on meil mõned veskitammid, noh, enamus tamme muidugi  on nüüd hävitatud, aga selle eest on seal päris korralik  niisugune kiire minek. Aga see tähendab ka seda, et jõgi jookseb kiiremini tühjaks,  varem ta nii kiiresti tühjaks ei jooksnud,  see aasta on ta Väga kiiresti tühjaks jooksnud, aga võtame  siis praegu veel, mis siit võtta annab ja? Teeme kähku, muidu langeb veel. Vastseliina linnuse park on ainus koht, kust madala  sillatala tõttu paate ümber vedama peame. Meiega kaasas sõitev väiksem kuue inimese paat proovib aga  sealtki läbi pugeda. Vastas võistkonnale tervist. Piusa jõgi on piirijõeks ühel pool Võrumaa teisel pool  setomaa sõltuvalt. Sõltuvalt sellest, millise kalda vastas me oleme,  vahetame me vanu Eesti muinaspiirkonda sid. Selleks, et paadid oksarägasse kinni ei jääks,  käib Alar igal suvel jõge puhastamas. Tundub, et ka iga kivi asukoht on mehel peas. Sellegipoolest toob suurvesi ja kobraste tegevus aeg-ajalt  üllatusi ja ühe sellise otsas maandume ka meie. Midagi on ette tulnud. Äkki läheb hooga läbi? Nüüd. Nüüd peab mõtlema Peame tasakaalu jaotuse tegema, me peame korraks ette kõik  ette ronima, laseme selle peale ja siis tuleb,  kui see üle läheb, läheme kõik siiapoole  ja saame üle niimoodi, et ta paindusüsteemiga teeb. Ai, need tulevad hooga üle. Jäid kinni, üleöö on üks suur palk või, või kopra tegevusele  mingisugune tammjõe peale tekkinud ja tükk tööd on need seal. Et üle saada? Piusa jõe ürgorgu palistavad Eesti kõrgeimad paljandid,  vanad veskikohad ja suitsusaunad loodust  ja kultuuripärandit leiab siit igal sammul. Ja sellepärast tasub sõit ühte Kagu-Eesti kaugeimasse nurka  ette võtta. Tükk maad oleme juba mööda Piusa jõge kõvasti aerutanud,  nahk on märg. Esimese suurema müüri juurde jõudsime, et  mis koht see on? See on nüüd, tal on mitu nime. Ühed kutsuvad teda sikamüür. Mina tean teda makemüürina ja ta on. Suuruselt teine Müür peale seda härma müüri. Ke müüri laagri platsilt hakkab läbi kulgema  ka tulevane 500 kilomeetri pikkune RMK matkarada  mille loomisega Alar hetkel tegeleb. Mees on oma unistuse täitnud ning kunagise hobidest on  saanud Alar sikule igapäevane töö. Kuidas sa veematkadeni jõudsid üldse? Aga veematku ma tegelikult olen korraldanud 30 aastat juba  juba sügaval nõukogude ajal. Ja kus sa käinud oled, siis? No aga Eestis ütleme algul on ikkagi Võhandu,  Koiva, Piusa, noh, Piusa viimasel ajal sellepärast et varem  ei olnud piusa üldse sõidetav, sellepärast et ta oli  kopratamme ja prahti nii täis, et seda üldse läbida oli  täiesti võimatu. Ma olen seda mitu aastat puhastanud ja, ja nüüd saab siin  päris hästi sõita. Kevadel. Ütleme suuri raftinguid ma olen teinud Nepalis mitme jõe peal. Siis Argentiinas tavaliselt peale, kui ma mägedesse tulen,  siis tavaliselt noh, võtad mingi raftingu seal  ja ja teed, aga siis omal käel täitsa olen teinud. Noh, pigem pigem ta ei ole rafting, ta on ikkagi matkamine. Siis vanasti mööda Venemaad. Mööda vett kulgevate pühapäevamatkajate seas on viimase  paarikümne aasta jooksul toimunud areng lihtsatest  kanuuretkedest kuni kiirevooluliste, süstamaratonide  ning kärestikuliste parvematkamisteni. Olgugi, et jõed on kitsad ja voolukiiruse tagasihoidlikud,  on omad ohud siingi. Reaalne oht on see, et kas siis kobras või,  või lihtsalt on puu murdunud jõkke ta on,  ta on risti ees või ütleme, kui veel kõrgemal  ja lihtsalt ta pühib sind paadi pealt minema. Ega suurt muud ohtu nagu ei ole, see on nüüd üks,  üks niisugune turva turvavarustuse hulka kuuluv on viskeling. Noh, tavaliselt kasutatakse ikkagi kalda pealt,  kui keegi kukub vette, saad kalda peal, saad teda visata alati. Inimene saab siit kinni haarata, siis tõmmata välja sama,  ütleme ka suurest paadis saab visata. Viskeling on asi, mis peaks olema iga paati rentiva  matkajuhi standardvarustuses. Meid ootab aga ees tänase teekonna suurim veskipais. Piusa jõe vägevam veskitamm. See on nüüd jah, kõige vägevam ikka. Savikoja veski. Savikoja siin on ohtlik ka juba, mida on siin ohtlik ka? Ohtlik ei ole, aga siin viskab vett, vett,  viskab paati ikka suure veega. Piusa jõe veskitammid üle loetud jääb üle vaid järgmise  aasta kõrgvett oodata. Või siis kohtume hoopistükkis jõe kaldal. Matkarajal. Nentigem, et millega Alar Sikk ka ei tegeleks,  ta jääb meie jaoks ikka meheks, kes on ära käinud  maailmakatusel šamo lunguma tipus, see pole niisama suk,  jauh sinna ja tagasi. Ma usun, et mäed võivad minna inimese sisse  ja sinna jäädagi. Ja ega siis üksnes mäed. Kui ma vaatan siit praegu põhja poole lendavaid linnuparvi,  siis võib juhtuda, et linnud ei lenda üksnes minust üle vaid  ka minu sisse. Kuidas nad mahuvad, kuidas kellelegi. Meie tänase isikuloo objekti Mati Kose sisse tegid linnud  pesa juba tema poisipõlves. Pealiskaudsele külalisele paistab ilus maipäev Kihnu saarel  idülliliselt rahulik, aga kui tähelepanelikumalt jälgima hakata,  on õhk lindude vidinast paks ja draamat on õhus omajagu. Meie peate kohal, lendab kümneid tuhandeid linde,  kelle liikumist registreerib ülimoodne radar. Mati Kose jaoks on see ülimalt huvitav aeg. Praegu on ta meil välja suurendatud siin pikka  selle meie. Meie lähiümbruse peale oleks kergem vaadata,  no täna on ka näha, et, Tuul on küllaltki veel tugev. Siis siin selle Kihnu saare. Idapoolse lõunanurga juures on võib-olla liikumist rohkem,  et seal on. Ühelt poolt on ka siis laiud ja teiselt poolt on  siis selline väikene tuulevari, et lindudele meeldib seal toimetada. Ja need väiksed täpid ongi siis? Jah, need värvid tähendavad siis erinevaid suurusklasse,  mida see rada nende kajade järgi suudab eristada,  siin sinised on siis linnuparved, punased on suured linnud,  rohelised on siis keskmise suurusega linnud  ja kollased aeg-ajalt ka ilmub, on siis väiksema suurusega linnud. Siis sina saad need panna nagu liigiti välja. Mina, kui ma suudan nüüd selle ekraani jälje  ja siis reaalsuse kokku panna Siis siis ma saan siia panna juurde, et mis liigiga tegemist on,  kui palju neid on ja, ja noh, mis iganes  siis vastavaid asjakohaseid märkuseid juurde panna. Inimese silm nii kõrgele ja kaugele ei haara,  kuid see ei tähenda muidugi veel, et radar kogu tööga  üksinda hakkama saaks. See ei tähenda siis seda, et me võime linnuvaatlejad nagu  pensionile saata. Et ikkagi inimene peab siis ka tõlgendama seda,  seda pilti, mis toimub ja sellist ökoloogilist tausta peab  nagu teadma, et muidu muidu sellel infol nagu  ka mõtet ei ole. Horisontaal ja vertikaalradarid töötavad  nii ööl kui päeval alates möödunud aasta 20.-st juunist. Pilt salvestub, andmeid saab ka lindude,  lennukiiruse ja kõrguse kohta. Trajektoori näitab, kuidas parvet kõrgustest laskuma  hakkavad või pikemaks teekonnaks kõrgust koguvad. Rände kõrgajal on ekraan nii kirju, et tekib mulje,  nagu oleks arvutit tabanud mingi tundmatu hull viirus. Mati ise on pärit omamoodi lindude paradiisist Häädemeeste kandist. Ja kui ma hakkasin jõudma teismelise ikka,  et siis minu tädi täiesti juhuslikult kuskilt  antikvariaadist talle puutus näppu üks vana kumari mäele  ja ta siis kinkis selle mulle ja siis ma hakkasin seda  vaikselt talvel lappama ja neid linnunimesid  ja pilte kokku viima. Tolleaegne mustvalge määraja muidugi. Eks, eks see selline paras väljakutse oli. Aga huvi üha süvenes, väikeses maakoolis jagus  ka sõpru, kellega muljeid vahetada. Linnujaamad pakkusid põnevaid kogemusi ja edasi viiski tee  Tartu Ülikooli bioloogiateaduskonda. Nüüd õpetab ta juba ise ülikooli Pärnu kolledžis inimese  ja looduse suhteid. See on nagu huvitav protsess enda jaoks ka olnud,  et, et neid samu inimesi ja looduse suhteid laiemalt vaadata vaadata,  kuidas on siis ka inim, tsivilisatsioonide areng ja,  ja majanduste ja kultuuride areng on seotud loodusega ja,  ja kuidas lääne tsivilisatsiooni nii-öelda õitseng on  siis ka väga tugevalt olnud seotud sellise Looduse rööv vallutamisega. Teadupärast on Eesti energial tekkinud huvi väikese tuulise  Kihnu vastu, et siin tuuleenergiat hakata tootma. Mis mõjud ja riskid võivad olla sellel plaanil tohutult  liikiderohkele linnuelule tuleb alles uurida  ja analüüsida, Nendeks uuringuteks on moodsa radari  olemasolu hädavajalik. No ma olen saanud aru, et Kihnu on sulle nagu üldse kuidagi  hingele lähedal. Eks ta on tõsi jah, et, et see. See ütleme kultuur siin see loodus, et see on selline väga  omapärane Sümbioos või omapärane kooslus siin ongi ilmselt nii,  et inimesed on mõjutanud loodust ja, ja,  ja samamoodi loodus on mõjutanud inimesi. Matit on väga köitnud Kihnu iselaadne rahvakultuur,  tal on õnnestunud pildistada isegi traditsioonilist Kihnu pulma. Kultuurišokk oli nii tugev ja pilte sai nii palju,  et neist sai terve näituse. Kihnus on veel üks ülihea näide looduse ja inimese toredast kooskõlast. Nimelt ehitavad kihnlased siin kosklatele pesakaste linnud,  võtavad need meelsasti omaks ja asuvad seal hoogsalt munele. Aga kuna kosklad munevad sageli liiga suure kurna  ega suuda kõiki poegi üles kasvatada, võtab kena kihnlane  liigse muna endale hommikuse omleti tarvis. Rahul on nii kihnlased kui ka kosklad. Mujal Eestis sellist koostööd ei ole täheldatud. Mai algus aprilli lõpp on see aeg, kui tulevad  siis oma ütleme Antarktikast siis teisest maailma otsast  praktiliselt tulevad tiirud, jõgi, tiir ja randtiir,  tutttiir natukene lähemalt. Ja Kihnu saared, eriti see põhjapoolne saarestik on  siis nende jaoks hästi olulised pesitsuskohad  ja praegu nad siis Enne kui nad pesitsema hakkavad, toituvad peale pikka rändeteed,  kasutavad ennast nad siis tihti kasutavad seda murdlainetust,  mis siin ka madalike servades on, et need lained viskavad  siis kalu veepinnale või, või pinna lähedale  ja siis nad sukelduvad nende järele ja püüavad need kalad kinni. Tiirudel on ka pulmakomme veel selline, et isaslind peab  emasele kala andma, et. Kui see kala vastu võetaks ja, ja see sobib õige kala  nii-öelda õige isaslinnu poolt, et siis siis nii-öelda võib,  võib nagu pulmaplaan edasi pidada. Rannaniidud ja rannaniitude puhastamine ja hooldamine on  ka sinu üks teema. Millega sa tegeled? Jah, et ilmselt tollepärast, et üks Eesti ilusamaid  rannaniite on ka sealsamas Häädemeeste rannikul  ja ja eks minu esimesed linnukäigud ka nendele  rannaniitudele tegelikult ju olid. Roostiku ja võsa peale kasvamine rannaniitudel hävitab  paljude taimeliikide, lindude ja pisiputukate elukeskkonda. Lehmad paistavad puhastatud rannakarjamaal end hästi tundvat. Mõneti üllatav võib olla aga, et Mati on toonud lehmad  ka linna Pärnu linna. Pärnu on võib-olla selline küllaltki erandlik näide olnud,  et Pärnu rannaalad on olnud ka väga pikka aega ajalooliselt  karjatatud ja, ja kuni selleni välja, et isegi seal Eesti  esimese vabariigi aegsetel kaartidel on ju kenasti  linnaplaanide peale märgitud, et siin oli  siis linna karjamaa selline ühiskarjamaa,  kus siis linnavalitsuse maadel loomasid väike väike  talupidajad pidasid sealt, siis müüsid ka oma piima  ja saaduste kohalikele linnakodanikele, et oli selline ilus  rannamaastik ja, ja, ja olid ka. Nii-öelda linnaelanikud varustatud siis värskete kohalike  toiduainete Aga nüüd on aeg minna uudistama, kui kaugel ollakse ujuva  varjetelgi ehitamisega, sest Mati, suur kirg  ja hobi on ka pildistamine. Ja sina õmbled siis selle katte. Siia tuleks. Tänapäeval selles mõttes on nagu lihtne,  et internetist on nagu saada, mida vaja on,  et vanasti oli nii, et pidid ise leiutama  ja ulatab. Ta on selline hea rii, et ta natukene nagu on  ka sellise veekindla töötlusega, et päris esimene sabin läbi tule. Linnuelu on kevadel vilgas ja Matil on fotoaparaat alati kaasas. Luik on, aga ma näen jah, seal on, nüüd on seda,  kümnekluike on seal kohapeal ja nüüd on siia  selle põhjapoolse madaliku peal on ka neid rändluike sid on  ikkagi kohale tulnud, et siin peabki nüüd lähiajal tegema. Ühe loenduse ka, et palju neid siis see aasta siia kohale on tulnud. Näita mulle ka, mis kaadrit sa said, nii kohe. Siia sa saad tulla ka oma peatselt valmiva varjetelgiga pildistama. Ma arvan küll jah, et siin oleks, oleks ta mul juba valmis,  eks siis ma läheksid vette nagu kalurid oma oma saaki püüdma. Ka pildistamine sai alguse linnu huvist ja soovist kõik  huvitav ja põnev dokumenteerida. Nüüd on tema pildid saanud auhindu nii Eestis kui  ka piiri taga. Hea kunstilise loodust saamine on suur väljakutse. Üheks oma parimaks fotoks peab Mati esimese lume pilti. Aga üks suurimaid looduselamusi on seotud sookurgedega nende  ööbimisega Matsalu lahes. Mati ootas linde oma vanas varjetelgis. Mitu 1000 kurge olid niimoodi ümberringi vaatasid mõnekümne  meetri pealt, mind oli tohutult ere, väga ilusate värvidega  loojang ja loojangu värvid peegeldusid vees. Ja ma olin siis ka õnneks suhteliselt ettenägelik,  et ma võtsin magamiskoti kaasa ja sealt mõjugi enam minekut  teha ei saanud ja ei oleks ka tahtnud või raatsinud. Ja siis oligi tähine septembrikuu väga vaikne öö. Taevas oli tohutult palju tähti, kõik see peegeldus ja,  ja kogu aeg siis lakkamatult tuhanded kured ümberringi  unelaulu laulmas ja kui hommikul siis valgeks hakkas minema,  siis kõik see ju jätkus uue hooga ja siis olid juba tekkinud  uued olukorrad, olid kurepered seal peegelsileda hommikuse  vee peal peegeldumas toitu otsimas. Kõige rohkem on Mati tegelenud aga pääsukesega. Ilmselt on nii, et paremini kui Mati tunneb pääsukest ainult  pääsuke ise. Oma uurimistöös keskendus Mati pääsukese paarumisele  ja partnerivalikule. Varasemast oli siis juba teada, et siis nende pika saba  pikkus on hästi oluline. Aga lisaks on neil siis ka sellised uhked  ja hästi silmatorkavad valged laigud nende sabade peal  ja neid ei olnud siis varem uuritud ja mina  siis mõtlesin, et võiks, võiks ka sellega tegeleda  ja ja siis ma oma oma tööga selgitasingi välja,  et et see on siis selline täiendav signaal,  lisaks sellele saba pikkusele ka nende laikude suurus  ja kuju. Ja, ja nii nagu sabaga, et mida suuremad,  seda uhke m. Mõistagi on Mati Pääsukest ka palju pildistanud,  peatselt nõuab aga uus varjetelk katsetamist. Linnud on igatahes kohal. Kevade üks tunnusmärke on olnud ikka see,  et neidudel lähevad äkitselt sääred palju pikemaks  ja seelikud märksa lühemaks. Kuid ega kevadel ei vaheta garderoobi üksnes inimesed,  ka näiteks maod vahetavad nahka. Eestis elab kaks maoliiki rästik ja nastik  ja nagu nahk on vahetatud, nii algavad pulmad. Nastikud ei ole meid küll pulma kutsunud,  aga. Lähme piilume siiski. Just sellistel klindilähedastel paepealsetel on palju  sobivad talvituspaiku nastikutele ja rästikutele meie kahele maoliigile. Niipea kui kevadel päike natukenegi soojendama hakkab,  maapind soojeneb, lumi sulab. Nii ronivad nad oma talvistest peidupaikadest välja  ja pulmad võivad alata. Kes tahab nastikupulmas külaliseks olla,  see peab olema õigel ajal õiges kohas ja liikuma peaks ta hiilides. Sest maad on üsna ettevaatlikud ja arad loomad  ning vähegi raskem sammumine peletab neid  ja nii ongi pulmapidu rikutud. Nastikute pulmapeo uhkus ja ägedus, see sõltub kevadest igal  aastal isemoodi. Kui on jahe periood, millele järgneb äkitselt üks soe  ja päikeseline päev õigel ajal siis on kõik nastikud oma  talveurgudest väljas ja pulmapidu on paljude kosilastega. Sellel kevadel, kui soojad päevad vaheldusid  nädalatepikkuste jahedaperioodidega, said nastikud pulmi  pidada mitmel päeval ja nii palju loomi korraga koos ei olnud. Sel aastal sattusin nastiku pulma veidi tuulisel päeval kui  pidu oli pisut loid. Neli isaslooma olid ühe põõsa all koos ja ootasid emaseid. Kui pulmas rivaalid kohtuvad, siis nad ka maadlevad omavahel. Isased on küll poole väiksemad kui emasloomad,  aga maadlus on teinekord üsna äge. Nad ajavad ennast üksteise naale püsti ja üritavad teist  maha painutada, kelle pea on kõrgemal, see ongi võidumees. Partnerid lähenevad teineteisele ettevaatlikult 11 koonudega  kombates ja paaritumine ise võib kesta tervelt kolm tundi. See tuntud emased lahkuvad, et otsida endale sobivaid unemiskohti. Selleks sobivad hästi näiteks kompostihunnikud. Või ka mere ääres adruvall, kus lagunevad taimeosad,  genereerivad haudumiseks piisavalt soojust. Rästikud nemad sünnitavad eluspoegi, aga nast kud. Munevad. Teinekord muneb. Kui on neli emaslooma ühte ja samasse kohta  ja ühiselt valvatakse ka oma mune kuni poegade koorumiseni. Mina olen oma kompostikast näinud suuri valgeid  nastikumunakobaraid nahk ja koorega on need munad  ja kuna nad on tihedalt kokku pakitud, siis nad on just nagu  veidi neljakandilised. Ohu korral oskavad nastikud valjult susiseda  ja viimases hädas võivad ka rünnata. Mürkhambaid neil ei ole, aga hammustus on valus ikkagi. Mõistlik on susisevat hoiatust tõsiselt võtta  ja targalt tagasi tõmbuda. Vastikutele meeldivad niisked alad ja vesi. Nad on head ujujad ja peavad vees ka jahti. Konnakullesed, veeputukad, kalamaimud, kõik see sobib hästi  nende menüüsse, olgu siis vees või ka kuival maal. Augustis kooruvad mastikupojad, kes kulgevad oma teed juba  täiesti iseseisvatena. Selleks ajaks on vanaloomad ka kestunud ja nende pesapaiga  lähedusest leiame valkjaid mao nahku. See siin on mälestus eelmisest suvest. Kulunud ja luitunud kesta maha jätnud, lahkuvad mastikud  värskete ja erksavärvilistena just nagu kostüümi vahetanult. Et enne talve korralikult kõht täis süüa. Laul rikkusest. Anda saad seda, mis on. On aga seda, mis saad kõigest, mis olemas on mered  ja metsad ja maad, mered ja metsad ja maad on nemad sinugi sees,  on nemad sinugi sees või oled ise seal ees? Minema enese seest minema enese eest minema mine,  siis saad mered ja metsad ja maad. Me lähemegi nüüd ekraanilt ära, et tulla uute lugudega  tagasi juba nädala pärast. O kolm. Osoon.
