Vana Buran veab enda järel rasket kelku ja  nii ilmselt juba aastakümneid sõidame Peipsile,  käes on kevad ja jäämineku aeg. Kohalike sõnul on see just kõige magusam kalastusaeg. Kala liigub ja seetõttu on kalasaagid suured. Just sellepärast kipuvadki mõned hulljulged järvele  jääpankadega võidu hulpima. Mõni nädal tagasi, kui me seda lõiku salvestasime,  oli jää veel tugev ja sai teha jääalust võrgupüüki. Pealtnäha on see lihtne, kuid iga mees sellega siiski  hakkama ei saa. Kõigepealt puuritakse jää sisse augud ja pikk latt,  nööriga aetakse jää alla. See on suur täpsust ja osavust nõudev töö. Ja nii, kuni viimase auguni nöör võetakse lati küljest lahti  ja sinna otsa kinnitatakse võrk ja seejärel tõmmatakse juba  võrk jää alla ja nii jääb see sinna saaki ootama. Peipsi on suur ja siin tegutseb palju kutselisi kalureid. Alates käesoleva aasta märtsist jõustus kalapüügiseaduse  muudatuse seadus, mille olulisim muudatus on see,  et harrastuskalastaja ei tohi enam kala müüa. Väino kivi on kutseline kalur ja seda ametit pidanud aastaid. Tänagi suundub ta kaldast 26 kilomeetri kaugusele võrke  välja võtma. Seal vene piiril pidi võtmine kõige parem olema. Kuidas aga uus seadus kutselisi kalureid mõjutab,  kui need harrastuspüüdjad nüüd? Ära kaovad turult siis selles mõttes, et kas  siis kutseliste kalurite elu läheb lõbusamaks,  mis misega, mis ta sulle eest ära püüab,  ega ta ei püüa selle, mis ta selle sikuska püüab siis. Kogused on nii väiksed ja ma arvan, noh,  eks nad ikka ole, aga. Aga no tänavu aasta mai tea see seadus küll,  et autodega kõik peal on, no see on, see on see küll imelik. Siin on laupäev, pühapäev, ma ei tea. Ma ei oska öelda, aga üle mitmesaja autoga. Väino näitab vanu päevi lennuk paate, need on igapäevased  töövahendid ja ajavad oma asja ikka ära. Tema sõnul püütakse Peipsil pea aastaringselt välja arvatud suvekuud,  mil püüki ei toimu. Nõukogude ajal elasid. Kalurid ja kalurikolhoosid õitsesid, kuidas praegu kalurielu on? Kalur eruvust pole nagu midagi muutunud,  aga rikkad nad küll ei ole, ma küll ei ütleks. Vineeritahvel päris akna ees ei ole, aga,  aga ega. Kui midagi teed, aga noh, suved on ju jumala suvel ei ole ju  midagi teha. Suvel kastan kurki ja. Tomatid ja kõik suved on ju niiviisi? Kuid praegu on Peipsil kuum. Nädalavahetusel sõidab siia kokku palju kalastushuvilisi üle  kogu Eesti ja mitte ainult Ago Kasemaa on pensionär  ja elab järvest kümnekonna kilomeetri kaugusel. Ta on järvel kala püüdnud juba 40 aastat. Jõudu tarvis on alanäki. No midagi tuleb. Mida ei tule, mida tahaks. Aga mida tuleb? No tuleb särg. Kevadine särg ikka tahab juba randa tulla. Ja ohven ka, jah, ahven ka, aga ahven on väike. Ma olen küllaltki kalda äär, siin on. Siin on kala väiksem ja ta on niisugune heitlik asi,  nii et isegi räägitakse, oi, saavad väga suuri saake,  see on niisugune hüppeline, juhuslik. Ja no vot ongi, kui ma nüüd 10 saan, siis. Mul oleks väga meeldiv, kui ma saaks palju mulle omale,  kui ma tihti käin, ega ma siis neid ise ei söö  ka palju ja no mul on rohkem püügilõbu ja vaba õhk  ja käimine ja. Aga siis? No ega naabritele jagada ma ikka müüks ta maha küll,  miks mitte? Ma saan või selle bensiinirahagi tagasi,  mis ma siia tulekuga käin ja kulutan ja. Aga noh, nüüd on see probleem nagu murtud,  enam ei ole. Nii et uus seadus paneb piiri peale ja pane pea  ja Ja kes siin käivad pensionärid ja? Töötud tööpäevadel kui müüa ei saa, võib-olla  siis naabritega bensiini vastu vahetada,  äkki tulebki niimoodi välja, et peab hakkama vahetuskaupa tegema. Siis ei riku seadust. Mina annan sulle, sina annad mulle. See keeld, mis tuli Peale see süüdlane on see Pärnu rand. Seal tõesti tõesti suuri püüke ja päris käidi teenistuse  peal väljas. Aga siin minu arust ei ole ta vist kunagi mingi suurte  püükidega probleeme ei olnud. No kui ma saan ka ütleme, 15 kilo, saan ahvenaid  ja kui ma mööndasin, no ütleme nädalas korra,  kui juhtub. Ja kui ma nüüd müün maha, no see 15 krooni kilu,  mis ta oli, no mis ma siis saan sealt? Jaga nende päev nädalapäevade jälle ära ja sealt ei tule  mitte midagi välja. Minu nägemus on selline. Aga no nüüd lõpetati jah, seegi asi ära. Vladislav Koržets on suur kalahuviline ja tal on uue seaduse  kohta oma nägemus. See on. Vastakaid tundeid tekkinud seaduse. Muudatus ütlen kohe ära, et mina olen selle seaduse pooldaja. See tõmbab väga paljudel juhtudel väga konkreetse joone. Kas sa oled hobimees või on kalapüük sulle elatisvahend. Sagedamini ei ole ta mitte elatise vahend  ja äraelamise vahend, vaid elu paremaks muutmise vahend. Praegu kogu mittekutseline kalastus oli ühest pajast,  see oli kõik nii-öelda harrastuskalastus. Ja. Neid mehi, kellel näiteks kolme võrgu loaga panid,  siin on pannud võrke. On väga palju üle rainiku ja harrastuskalastuse sildi all ma ütlen. Sildi all on toimunud ja toimub ka praegu,  sel ajal, kui see keelatud on. Väga ulatuslik kala, väljapüük ja edasi. Liberaalsus kalavarude kasutamisel viib kalavarude  hävimiseni ja selles mõttes on tarviline  ja oluline olnud. Leida mingid vahendid, kuidas hakata meie kalavarusid säilitama. Me oleme juba 10 aastat lahendanud sotsiaalseid probleeme  loodus varade arvelt. Esmajoones kalavarud ja mets. Eks ole, kas me peame seda muudkui jätkama? Varem võisid harrastuskala püüdjad sisuliselt piiramatult  kala püüda. Näiteks Pärnu lahel püüdsid harrastuskalamehed  hinnanguliselt 1000 tonni kala, kutselised aga 500 tonni. Aastaid tagasi sai väinameri tugevasti üle püütud  ja seda just harrastuskalameeste poolt. Et selline asi ei jätkuks, oligi kalapüügiseaduse muudatust vaja. Sul on kala ilmselt rohkem, kui sa ise õhtul süüa jõuad. Mis sa teed sellega siis? No seda ei ole siin nii, nii palju rohkem,  see saab kõik ära tarbitud, siin ei ole,  siin, ei ole palju teda, midagi, see, see ütleme,  et praegu ei ole veel päris õhtu isu, paar kilo kala,  sa istud õhtuni, siin kindlasti kogused aina kasvavad. Annad naabritele naabritele, annad naabritele  ja ka see on omaette tarkus. Ja ja oskus, mida kalamees peab omandama,  see on lõpetada kalapüük. Üks raskemaid kunste, kes kalamehed on, need teavad,  et kui kala tuleb ja hea võtmine on siis püügi lõpetamine,  see, see oi on raske asi. Seda tuleb. Oleme karu. Pole rahvus pargis. Kriis veel oleme. Lähme musta toonekure pesa vaatama. Kus toonekurg on salapärane ja tagasihoidlik metsa linn  vanadesse metsa Eestisse rajatud kurepesad on inimesestusest  kilomeetrite kaugusel. Hea õnne korral võib musta tooneurge näha tema  toitumisretkedel jalutamas piki kraavi või oja. Salapärane eluviis ja raskesti ligipääsetavad pesakohad on  ka põhjuseks miks Eesti ornitoloogidel on teada vaid 110.  pesitsevast kurepaarist 35 pesa. Aan küll. Täna seal puu keskosas on teise Nälja, mis seal on? See on siis ise pandud pesa siia, jah, jah,  noh, ma näitan pärast see vana pesa kohta,  kes alla kukkus, siit. Mustade toonekurele ehitatakse tehispesa tavaliselt  siis kui vanapesa alla Prantslastatepikkune kasutamine, talvine lumi muudavad pesa  raskeks ning puuoks ei pea raskustele vastu. Vana pesapuu lähedale seatakse üles platvorm pesaokstega,  millest kure enda abiga saabki tehisi. Ja kuigi suur ja see vana pesamaterjal, mis siin oli Ja talvel kukkus alla ja lumi tuli pesa peale  ja aga pesa ise läheb ka raskeks, et noh,  ega tal ei ole ju väga palju teistmoodi pesa kui valgel toonekurel,  et et oksahunnik on ikka väga suur ja. Ja siis me siit piirkonnast kusagilt kilomeetri raadiuses vaatasime,  kus võiks olla see mingi teine tukk või kuhu võiks pesa teha,  et aga paremat kohta esialgu ei leidnud,  kui see ja, ja juba esimesel aastal kurg võttis  selle oma Lisaks sellele pesale on Karula rahvuspargis veel kaks musta  toonekure pesa. Mustadel kurgedel on Karulas head võimalused kesta,  maastik metsane ja kaitstud ning inimesest sõre. Aga paraku on Karula kurgedel läinud viimastel aastatel üsna viletsasti. Kahjuks nüüd, kolme aasta jooksul ei ole ta ühtegi poega  suutnud üles kasvatada ja ja tõenäoliselt on ainukeseks  probleemiks on nukis. Mure on selles, et ilmselt kui on pojad pesas,  et baaril on lihtne raske, isal on neid raske ära toita,  eks ema pea lendama vahepeal toituma. Ja eks nugise kaval loom teab, kui suur kõhutäis on ootamas  ja ootab siin ja. Need pojad siis ära sööb, väiksed pojad. Kuigi võib tunduda, et kaitsealal peaks inimene ökosüsteemi  sekkuma minimaalselt ning laskma loodusel rahulikult  toimetada pole see siiski päris nii. Must hoonekurb, esimese kategooria kaitselinnuna on igal  juhul nugise eelistatud olukorras. Küsimus on selles, et arvukus on lihtsalt langenud  nii palju. Viimase 30 aastaga kaks, kaks pool korda. Kuigi veel neid on jäänud, et me peaksimegi praegu leidma  need moodused, et seda langust pidurdada. Nii on Karulas teist aastat järjest käimas projekt,  mille eesmärgiks on kure pesitsemis edukust tõsta. Selle üheks osaks on ka pesapiirkondades nugise arvukuse ohjamine. Selles pesapiirkonnas tegutses viis Lugist. Põhiliselt. Kohal oli küll kolm, aga kuna veebruarikuus tuleb meil jooksuaeg,  siis tuli kaks tükki veel lisaks. Aga need kolm põhinugist saime kätte siit. Algul 2003 lubasin püüda ainult. Ainult. Kastlõksudega eluspüügilõksudega aga nugis vana kaval loom,  ta läheb kastlõksu väga harva. Ja. See aasta mõtlesime asjad läbi. Ja palkasime ühe spetsiaalse nugisepüüdja kõrvalt  jahisektsioonist Antsla meeste hulgast, kellel on välja  õpetatud koer. Spetsiaalselt nugise peale ja ta teeb seda tööd hingega. Talvine nugisejaht oli edukas, aga et kurepoegade elušansse suurendada,  on kasutusele võetud veel üks üsna uskumatu abivahend linoleu. Jahimeeste seast kerkis selline mõte, et miks mitte puudele  panna takistusi, et nukis pessa ei roniks. Vaatasime, et hea idee ja, ja nüüd katsetamegi seda  ja kui see peaks. Minu arust on see odav moodus kaitsta ja kui see töötab,  siis me rakendame seda ka mujal Eestis, kus see oht on? Pesapuid on, kuhu võiks seda linuloomi riba vahele panna,  kurepesa kaitsta. Tõenäoliselt võiks seda isegi igaühe juurde teha,  aga kiiremas korras on neid kusagil 20. Mis on, mis on tõenäoliselt nugiserüüstat olnud siin puu  otsas ei paista kurepesa olevat, aga mis te siia  selle panete selle linoleuminule? Tuntud puult puule hüppaja lihtsalt need kuuseoksad ulatuvad  päris sinna pesa lähedale ja ja pesapuu lähedale,  nii et. See on teada, et paljad pesapuu kaitsmise kohe natuke  kõrgemale palju pesapuu kaitsmiseks ei pruugi pruugi aidata. Üks põhjus, miks nugisel üldsegi võimalust pesi rüüstata tekib,  on see, et emalind ei saa pidevalt pesa juures olla,  vaid peab abistama kaasa toiduotsinguid. Ja põhjus, miks isa lind toidukraami vedamisega ise hakkama  ei saa võib peituda jällegi selles, et toitumisjööde kraavid  on vössa kasvanud ning tuleb teha üha kaugemaid söögi otsimisringe. Põhiliselt kurb, tegelikult toitub sellistel vooluveekogudel,  on nad siis kraavid, ojad? Noh, harva muidugi, kui tal muud võtta ei ole,  siis ta tuleb kuhugi märjamaale heinamaale,  kus võib ka konni süüa, aga põhiline, mis ta sööb,  on siis kala. Ja selleks tal peab olema madal kiire vool,  mitte kiire, aga, aga vooluga veekogu, kus  siis kalad liiguvad, et jälle ta on natuke erinev hall haigrus,  kes istub kusagil oksa peal ja ootab, kuni kala tema ni  tuleb siis kurg ikka kõnnib mööda põhja. Kui must hoonekurb pesa tegemisel eelistab metsasügavusi  siis tema toidujõgede ja kraavide servas peab olema lagedat,  et oleks ruumi maanduda. Jõe servad on võsastunud ja näiteks siinne kurg oli sunnitud  maanduma sõiduteel. Põhjus, miks ta teele maandus, oli see siis,  et pole metsa vahel. Lagedaid kohvi puu ajada päris tükk maad,  enne, kui tuleb lage, kus saaks laskuda. Et pane ise ennast selle suure kure seisusse  ja proovi seal puude vahel kuhugi maha tulla. Me peame nagu leidma selle kesktee, et ühest küljest oleks  talle teatud kohad avatud, aga teised me jätame kindlasti  väga suletuks, kus ta siis saaks varjuda,  kui vaja on. Metsakuivenduskraavid, mis on küll kure ühed peamised söögiplatsid,  ujutavad mustale kurele ka omamoodi looduslikku lõksu. Nimelt on kraavid ajutised koos kevadise veega. Tegelikult on kurele nagu looduslikuks lõksuks. Kurb, tuleb praegu vett on kala liigub, hakkab pesitsema,  aga kraab, täidab oma ülesande, juhib need veed ära  ja jääb kuivale just selleks kõige kriitilisemaks perioodiks. Et kahjuks selle vastu meil muidugi mingit rohtu ei ole. Jah, aga, aga me ei tea seda, et mis on selle teine mõju,  sest ilmselt vanasti sellel ajal, kui neid kraave ei olnud,  kurg käis toitumas just nendel lontsikutel,  mida kraavid praegu kuivendavad, et sinna ikka midagi jäi. Tänaseks on mustad toonekured juba saabunud peale isalinnu  kiiret pesa kohendamist valib emalind välja endale paarilise  ja algabki pikk pesitsemisperiood. Eestis ei ole kure ajaga laiata. Napilt jõutakse sügiseks pojad üles kasvatada. Et nad jaksaksid, et lennata Vahemere äärde talvituma. Kui hästi läheb, jõuab sinna ka mõni sellesuvine Karula-kurepoeg. Olime märtsiku ühel nädalavahetusel Antusin järve ääres. Talv oli veel täies jõus ja järvel jääkaas peal. Siiatuleku põhjuseks ei olnud seekord metsarikkas oosistikus  peituv järjestik, vaid mees, kes käib Antusinijärvel  aastaringselt sukeldumas. Ja mitte ainult sukeldumas, vaid vee alga pilte tegemas. Peep rada on harrastajast loodusfotograaf. Antu Sinijärv on oma allikatoitelise selge veega  pildistamiseks igati sobilik paik. Või testis. Eesti veekogudes näha, et, et, et mis, mis on meie nii-öelda vaatamisväärsused,  et oled sa käinud? Vaatamis väärt noh, järvedes on, noh, keskmine nähtavus on  niisugune meeter. Suvel suvel läheb üldse nähtavus ära. Noh, meres on muidugi vrakid loodust kui sellist on noh,  väga vähe, tegelikult on madalas vees kalda ääres,  seal on siis igasugust vetikad, taimed ja vrakkide peal on  ka muuseas tehislik. Keskkond, kus siis kasvavad igasugused tõruvähid karbid  ja see meeldib kaladele ja, ja kalad saavad seal nagu varju  ja saavad toitu ja siis neile see hästi meeldib seal elada. Ja ühtlasi kaitseb ka neid kalameeste eest,  kelle võrgud sinna kõik kinni jäävad ja kes teavad,  kuhu ei tohi minna. Kuivõrd näiteks järve veel on maailm nagu muutub,  et kas on näha selliseid samasuguseid muudatusi nagu noh,  aastaaegade vaheldumine nagu maa peal. Talvel on ikkagi, see on kõik hallim ja selline trööstitum,  et aga väga suurt vahet ei ole, mis lund sinna ei tule,  ainuke vahe on see, et tuleb jää peale. Kalu on seal kogu aeg näha. Võib olla taimi kasvab, siis vähem talvel. Et neid siis noh, rohelist on vähem ja. Keda siin nagu näha on või milliseid objekte siin võib nagu  pildistamiseks leida üldse? No igasugused niisugused väiksed pudinad,  mis eriti kaugele-kiire-kiire kiiresti ei suuda liikuda mingit. Ja siis niisugused kalad, mis, Mis ei kardagi põhimõtteliselt nagu ahven,  eks ole, et ta tuleb juurde ja vaatab ki,  kes sa niisugune oled, samamoodi haug, et ta ei lähe kuskile eemale. Ja, ja noh, neid on ka palju liikvel siin emakala lest. Et neid nagu on näha, aga noh, teised kalad,  need on niisugused haruldasemad kiluparvesid ma olen ainult  kaks korda elus näidanud Ja ja angerjad samamoodi. Peab rohkem tööd tegema selleks et mingit linaskit kuskilt  mudasest kätte saada, mis on veealuse fotokriteeriumiks  olema selge mida on raske saavutada või iseenesest. Ja noh, nagu ikka tegelikult hinda ajaks ikkagi see,  kes vaatab, et tema nagu otsustab, kas see talle meeldib  või ei meeldi. Akrodega saab nagu suhteliselt ilusaid värvilisi pilte  ka isegi Eestist, et. Võib-olla siis huvitavad maastikud, vahest on päris  müstilised niisugused või võib saada selliseid vilte aga  kogu selle tegemine on niisugune aeganõudev  ja vaevarikas, et ühe korra vett hõteine kulub seal  praktiliselt terve päeva. Esimese korraga minna kuhugi sisse. Üldiselt ei ole mõtet fotot kaasa võtta. Võtad teise korral kaasa, siis sa juba tead,  mille peale rõhku panna. Aega on suhteliselt vähe, eriti sügaval. Siis vaatad maa peal uuesti neid pilte ja  siis sa vaatad, mida sa veel saaksid teha paremaks. Kui loodusfotograafid võivad pilte tehes end pikaks päevaks  metsa unustada, siis vee all pildi tegemine sõltub suuresti turvareeglitest. Päris üksinda vee alla minna ei tohigi. Vee all ei saa fotograaf keskenduda ainult objektile,  mida ta püüda tahab. Vaid pidevalt tuleb vaadata kella ja jälgida hapnikuvaru. Kui paadiga minna, siis on vaja, et keegi üles paati jääks. Siis on vaja, all on ka alati noh, nii sügaval on juba vaja,  et, et on keegi, kui midagi juhtub, siis kas sa oled ise  abiks või on teine sulle abiks madalas vees võib ennast küll  unustada nagu. Mida, kui sa näed midagi ja siis võid nagu suhteliselt  sarnase sarnases situatsioonis ennast leida,  aeg-ajalt tuleb ikka vaadata, et õhk oleks aga sügavas vees. Ei, ei ole sellist varianti, et sa lähed sinna  ja unustad ennast. See lõpeb väga halvasti. Loodusfotograafid on rääkinud, et selline noh,  nii-öelda looduse pildistamine on teatada selline  meditatiivne tegevus, kas vee all on sama lugu? Kindlasti on, kui aeg seda lubab. Ja ma lähengi sellise eesmärgiga, siis ma seda muidugi teen. See saab siis juhtuda põhiliselt madalas vees,  kus palju valgust on. Aga jällegi. Mida, mida rohkem on nagu tööd maa peal ära tehtud,  seda? Kvaliteetsemad pildid ikkagi tulevad. Miks sa seda kõike teed, mis sa sinule kui fotograafide pakub? See ongi see, et näidata teistele seda, mida sa ise näed vee all. Sinna kahjusse igaüks ei pääse. Nii teistsugune Eestis on ta võib-olla loodus on selline. Kesise ik. Kuskil järvedes on allpool, paari meetrit on,  kohe tuleb muda vastu ja siis ongi, ongi nagu kõik nähtava  loodusega on elukaid muda sees, aga neid lihtsalt ei näe. Mees on jälle rohkem. Rohkem tegevust. Talvepildid erinevad suuresti suvistest,  sest jää annab huvitavat valgust ja vesi on jää all selgem. Pildistamis aja pikkuse määrab aga temperatuur. Seekord oli tunniajase külmas vees olemise tasuks 20 kaadrit. Kalu ei näinud. Oli ainult niisugused, niisugused pisikesed puruvanad  sebisid mööda põhja ringi. Said sa midagi pildi peale ka või? No üht koma teist sai ehk siis pärast näha ole praegu ei  oska öelda veel. Noh, need puruvanasid kaalu, kalad olid kuskil peidus. Ja sinna allikateni jõudnudki. Eksisime ära. Miks ikka ja jälle, olenemata ilmast tõmbab mees selga  kalipso ja akvalangi kaasas fotoaparaat ning sukeldub. Mis ometi selles veealuses maailmas nii erilist on. Vaadake peeprada pilte ja te saate aru, et ta ei jõudsigierilist. Võlub just lihtsus ja tavalisus, olgu selleks pisike  puruvanake või vette uppunud roigas. Eks see ole nagu kogu Eestimaa loodus ei midagi eriskummalist,  aga ometi maailma jaoks haruldane ja meile endile lihtsalt. Ja ole armas ning omane.
