Oleme linnusitamaal ühel väikesel laiulabruka külje all  ja see siin on kormorani koloonia. Siin pesitseb 350 paari Eestis kokku 8000 kormoranipaari. Kas seda on palju või vähe? Seda uurime gi. 1984. aastal tekkis esimene esimene koloonia Matsalu  looduskaitsealal Väinameres ja ja. 1989. aastal, 90.-te aastate alguses hakkas pesitsema siin  Liivi lahes. Esimesed pesitsejad olid, olid kirju, rahul edasi vallirahul ja,  ja mujal. Mis see kormoran üldse meil kaheksakümnendatel siia tuli,  et kas ta on meil selline pöline liik või ta on nagu sisse  sisse tulnud? Otseselt pesitsusandmeid meil praegu ei ole,  aga. Aga suure tõenäosusega on ta on ta meil põline põline liin. Tõenäoliselt võis kormorani enne kamba näha Eesti rannikul  paarsada aastat tagasi. Siis aga kormoran kadus ja seda peaaegu kogu oma areaalilt Euroopast. Kormorani omaaegset kadumist seletatakse inimese sekkumisega  linnu edukasse käekäiku. Ja põhjuseks, miks inimene sed on merelindu sallinud on kalad. Mine söödav kogus on üks 400 grammi kala päevas. Palju nad väinameres siis kokku kala välja püüavad,  et seal on nüüd see konkurents kalurite ja kormoranide vahel  kõige suurem. Seal on keskeltläbi on niimoodi, et kormoranide poolt söödud  kalakogus on kaks korda suurem. Kalurite ametlikust väljapüügist. Suured kalakogused, mida kormoranid suudavad oma kolooniates  pesitsemise ajal ära süüa, on teemaks ka tänases Eestis. Ühel pool leer on kalateadlased, kellele on olulisem  kalavarude ja kalurite olukord teisel pool aga kormoranide  käekäigu eest seisvad linnukaitsjad. See siin on kormorani räppetomp ehk see osa toidust,  mis ta välja oksendab, kuna ta ei suuda seda seedida. Ja see koosneb põhiliselt kalaluudest ja  selle põhjal määrataksegi kormorani toidulaud,  mida ta sööb. Millist kala ja kui palju. Räppetompe kogunud ja hiljem uurinud ihtüoloogid on määranud  põhilised kalad, mida kormonani söögilaualt leida võib. Emakala särg ja luts. Mis kala ta veel sööb, sest emakalaga ei tohiks ju kalurite  konflikti tulla. Meie. Emakala on teiste suuremate röövkalade toit  ja seal ja selle kaudu kormoranid mõjutavad kindlasti ka. Röövkalade elu, olles nende toidukonkurendid,  kui me vaatame särge ja särge ja Lutsu, kes olid olulisel  kohal kormoranide toidust, siis siis ka nende,  kus on viimastel aastatel Väinameres tohutult langenud. See on meie seirepüükide andmetel. Kui sel kevadel veel kalurid ootasid, et,  et kohe-kohe-kohe tuleb see meresärk kudema sinna lahti  ja siis nad saavad seda mõrraga püüda, siis tegelikult Ma  juba ennustasin neile, et ei tasu loota,  sellepärast et mitme aasta seirepüükide tulemused näit on  näidanud pidevalt särje arvukuse langemist. Ja sama lugu on Lutsuga, et et Luts on ka üks väga oluline  kala ja, ja, ja tema arvukus on ka kevadel kaluritel ei  olnud mõrras lutsu. Kas nüüd seda kormoraniga nii otse seostada saab,  aga ma arvan, et saab. Kui ihtüoloogid usuvad, et kormonaanidel on oluline osa  kalavarude kahanemisel vähemalt Väinameres  siis ornitoloogid selles kormonani osa ei näe. Peaaegu võimatu on mõõta. Seda. Mõju, mida kormoranid avaldavad? Kaladele. Sest kaladele avaldavad samal ajal mõju igasugused tegurid,  ilmastiku. Röövkalad ja, ja nii edasi, ja nii edasi  ja ja sealt välja otsida. Kormoranide mõju on on äärmiselt raske. Kalurid, kuigi nende käitumine võib olla mõistetav. Tegelikult hindavad kormorani osa. Üle väga tugevasti üle. Aga mida arvavad asjast kalurid ise? Mehed, kes on ühes ja samas Liivi lahe osas merd künnud  aastas kümneid. Kas kala on tõesti vähemaks jäänud või on see lihtsalt  kalurite kulunud mantra, et kala ei ole? Ka kala praegu vähe, siis. Ja kala pole absoluutselt, elan, kuidas? Meil esimene kala? Ja kormoranide kohta on kaluritel täiesti oma arvamus. Kuidas kormoranis on, kas neid on palju? Põhilised kolmed. Ei te nägite ise, mis siin oli. Kaiots oli enne hiljem juba. Neid on igal pool nii palju, et noh, kormolaalid samamoodi,  neid on ikka nii tohutult palju. Viimasel ajal jah, ikka toote palju. Aga millal need kormoranid siia tulid, nagu siis? Põhiliselt pikka aega ei ole nii. Kuus aastat ja umbes 10. Kuus-seitse aastat. Nad tegid ju kirju saarel jälle kõik puhtaks,  seal pole mitte midagi, ainult selle. Kõik enne merikapsad ja värgid ja ja. Kõik, mis. See, mis ainult Öeldakse küll, et ainult olgu nolbust ja angerjat  või emakala ta võtab ju siin särjed ja värgid,  nagu pillil tuleb see kuradi kari, siis vaata kõik. Üles on ikka suurem noot, kus meil Kalurite ja kormoranide vastasseisu keeruka küsimusega on  tulnud tegeleda kõigil Euroopa riikidel kus  kormoranikoloonia on levinud musta linnu osavus,  kalapüüda ja kogused, mida ta oma kolooniatesse tassib ei  ole jäänud kaluritel kuskil märkamata. Mennopart vanerden on tuntud kormoranide uurija Hollandis  ja Holland on üks neist vähestest maadest,  kus on lastud kormoranid rahulikult tegutseda. Kolooniatel kasvada nii palju, kui on ruumi  ja toidukoolist. Kalavarude madalseisu Eesti vetes arvab hollandlane olevat  põhjustatud pigem ülepüügist kui merelindudest. Eesti on valinud tee sarnased Taanile ja Rootsile. Keskkonnaministeeriumi tellimusel on valminud kormoneid ohjamiskava. Mis näeb ette kormonalide arvukuse alla viimist? Põhilise ohjamisvahendina munade üle valamine õliga. Kormarani kolooniate hävitamises pole aga Eestiski midagi uut. Ornitoloogide tähelepanekute põhjal toimub seda igal aastal  kohalike initsiaatorite poolt. Siit siis näiteks koloonia ära kadunud halli rahu. Vot. Seda ei oska öelda, 2002. aastal oli koloonia jäänused olid  seal seal nurga taga veel olemas. Linnud olid kadunud ja koloonia oli peal. Kas see oli häiritud või oli torm üle käinud,  ei oska öelda. Aga milles see häirimine seisneb, kui seda? Häirimine. Seisneb otse. Pesade rüüstamises. Ja kui tihti seda ette tuleb ja kus kandis  siis sageli väga sageli. Kohati üldreeglina rüüstatakse kõik pesad. Kas ja kes seal oletatavalt nende rüüstamiste taga on? Ei oska öelda arvatavasti need, kes peavad korma ränema  suureks vaenlaseks kalureid. Loodetakse kormoranide madalam arvukus annab aega  kalavarudele taastamiseks, väinameres ja kaluritele  võimaluse rohkem püüda. Kui me piirame siin huntide ja viskate arvukust  ja Siis mingil määral tuleks siiski piirata  ka kormoranide arvukust. Väinamere kalavarud on küll täielikus madalseisus. Väikest paranemist on märgata viimastel aastatel,  et on tekkinud tugev haugipõlvkond ja, ja  ka ahven on nagu tasapisi hakanud tagasi tulema. Aga üldiselt on ikka, olukord on väga nukker,  meil ei ole ka mingit põhjust ju arvata eta,  et, et kormorani söödud kogused ei mõjuta kalavaru. Kuidas siis ikkagi suhtuda plaani kormonaide arvukust piirata,  kui nii ohjamise toetajatel kui vastastel on täiesti  vettpidavad argumendid? See on pärandkoosluste kaitsega seonduv asi,  et noh, et et niisugune uus liik, kes Eesti rannikualadel  ilmus 84. aastal Hakkas siin pesitsema, et noh, et, et me võib-olla ikkagi ei  peaks laskma talle, et ta kõik kõik laiud enda alla võtab,  sellepärast et me peaksime mõtlema ka nagu tuleviku peale  tegelikult inimene on samamoodi selle ökosüsteemi osa. Et noh, siin mõned inimesed küll kuidagi kuidagi on selline suhtumine,  et noh, ega inimene ei pea ju kala püüdma  või või et ma ei tea, mis ta võiks siin teha,  aga, aga ma arvan küll, et, et et kui me nagu hoolime  regionaalpoliitikast jah, hoolime sellest traditsioonilise  eluviisi jätkumisest siin. Meie rannikualadel siis me peaksime ikkagi laskma  ka kalurile elada ja ja et me nagu ei saa nagu,  käed rüpes pealt vaadata ja oodata niisugust teha sellist eksperimenti,  mis nüüd, mis nüüd siis juhtub, et kui need kormorane on  veel siin kolm-neli korda rohkem, võib olla. On püütud siin-seal kormorane tõrjuda näiteks Rootsis  ja ka Taanis, aga oluliste tagajärgedeta kormorani asurkond,  kogu. Läänemere ümbruse maades on on ühine. Nad liiguvad omavahel ja kui, kui ka ühelt alalt näiteks  kõik kormoranid kõrvaldada, täitub see ala kiiresti uute  lindudega mujal. Ja asi ongi nüüd selles, et et noh, näiteks Hollandis  ja ka Soomes on komoran täieliku kaitse all meie võime siin  väga suures koguses need tappa, uued linnud tulevad asemele. Nagu ikka, on vastused keerulised või poolikud. Kui miski puutub inimese ja looduse kooskestmisesse. Ühelt poolt tahaks, et kaluriküla meie rannikul säiliksid. Teisalt ei tahaks ka mitte seda, et koormanad vesiõliga üle valatakse. Akadeemik Jüri Martin on aastakümneid uurinud samblike. Teda ei huvita niivõrd see, milline on samblaike  rakustruktuur või elutalitus. Teadlasena pakub talle pinget pigem samblake levik,  mille järgi on võimalik hinnata keskkonnatervislikku  seisundit ja peaasjalikult õhusaastet. Tõsi, üksikute samblike koosluste järgi ei ole võimalik  midagi täpsemat öelda. Saaste määramiseks tuleb kaardistada samblike levik suuremal maa-alal. Nüüd kahte. Laias laastus ütleme kahte. Ühte tüüpi samblike osa on siis lehtsamblik,  suured ja osa, mis siin on selline? Noh, see roheline kirme selle hulgas, siin on vetikaid  ja selle hulgas on siis ka kooriksamblike selliseid väikeseid,  mida palja silmaga teinekord on isegi raske näha,  siin on kooriksamblakud. Ja nendega on niisugune lugu, et. Kui see happeline keskkond hakkab domineerima,  siis tulevad tulevad, teised liigid. Jällegi sellesse sellesse kooslusesse ja  mis on eriti seotud olnud kas siis väävlirika keskkonnaga või,  või siis noh, reeglina appelise keskkonnaga  ja siin 70.-te aastate alguses me Tallinnat,  kui me tegime Tallinnast õhusaastekaarti nii-öelda  bioindikatsioonilist kaarti siis me leidsime uusi liike Eestile,  mida siin varem ei olnud. Oli teada küll, et nad on seotud, ütleme,  Lääne-Euroopas ja isegi Skandinaavias olid nad juba olemas,  linnades, kus keskkond oli saastatud, Tallinnas ei olnud  ja siis me leidsime, see oli siis nagu Ida-Euroopas esimesed  leiud Skandinaavias nad olid Eestis ei olnud, kuidas nad mere. No see käib tuulega, tähendab samblikel samblakud paljunevad  kahte viisi. Paljunevad nii-öelda vegetatiivselt, nende talluse  või rakise tükikestega mis kanduvad veega  või tuulega edasi ja teine on sporid. Nendel on viljakehad, mitte kõikidel liikidel neid ei ole näha. On sellised apoteetsiumid, kus asuvad siis poorid. Viljakehades ja need tulevad sealt välja jällegi tuule. Ja ja veega nad kanduvad edasi ka näiteks linnud kannavad edasi,  kas nad kasutavad siis neid samblikke pesamaterjalina või,  või jääb see sulgedesse kinni ja niimoodi viivad nad väga kaugele. Viia neid huvi samblike vastu tekkis Jüri Martini kuidagi märkamatult. Noorena tegeles teadlane alpinismiga botaanikast,  enam huvitasid teda kivimid ja mineraalid. Ühel heal päeval võttis noormehel nööbist kinni õpetaja  ja hilisem akadeemik Hans Trass, kes soovitas noorukil  lisaks ronimisele vaadata mägedes veidi ringi. Õige pea avastas Jüri Martin, et teda kisub samblike poole,  mis hakkasid mägedes silma oma fantaasiarikka kunstilise  vormi ning mitmekesisusega. Ka terve, kuidas öelda, terve terve elukooslus on siin. Kui me siia veel lisame ka putukad, kes siin samlike vahel  vahel siis elutsevad ja neid ka aegajalt toiduks kasutada avad,  siis siis on terve terve suur kooslus siin  ja õige palju erinevaid liike. Samblikud oma nii-öelda elukommet järgi jagatakse enamasti  kolmeks kolmeks suureks rühmaks, ühed on need,  mis kasvavad siis puudel ja need neid kutsutakse  epifüütideks või taimedel kasvavateks. Teine jagu on siis, mis kividel kasvavad  ehk epiliidid ja kolmas on, mis maapinnal kasvavad  ehk Epi geidid praegu siin on tegemist siis rändrahnuga,  mis on pärit Skandinaaviast. Meil Eestis ei ole, ei paljandu, niisugused kristallsed,  kristalse aluskorra kivimid sugugi, need on jääliustiku  poolt siia toodud. Ja siin kasvab hulk ka selliseid liike, mis pärinevad  tegelikult põhjast põhja poolt, et. Nad on rännanud koos nende rändrahnudega,  need on siis jääaja saadikud kuigi palju osa nendest,  mitte kõik osa nendest kindlasti, mida samblikud sellest  võivad rääkida, kuidas on olnud see jäätumise ajalugu,  on ka olemas üks meetod, mille nimi on Lihenomeetria. Teatud liikide kasvukiiruse järgi või selle talluse  või rakise suuruse järgi on võimalik hinnata,  kui vana on see pind või õigemini, kui pikka aega on see  kivimi pind olnud õhuga välisõhuga nii-öelda kontaktis. Mina oma töödega alustasingi jääliustike moreenidel polaaruuralis. Kus üks noh, samlike koosluste kirjeldamise kõrval oli üks  oluline punkt, oli määrata ka nende vanust,  et aru saada, kui mismoodi see jääliustike dünaamika on olnud,  see siis tähendab ka seda, et. Et samblikud võivad elada? Ta kaua üüratult kaua osa järgi on võimalik määrata  ja aega on kirjanduses andmeid, et kõige vanemad,  mis leitud on, on kusagil 10000 aastat. No siin on teatud selline filosoofiline poleemika,  et on see ikka seesama, kui ta 10000 aastat vana on,  et kuidas see üks elus rakk saab nii vana olla ja,  ja nii edasi, aga seesama tallus. Kuigi ta uueneb kuigi palju. Aeglaselt küll väga, aga, aga siiski see tallus säilib,  kuigi rakud jah, ilmselt 10000 aastat vanad ei ole. Mina nii vana ei ole näinud, kõige vanem on olnud ligi 4000. Teravmägedel. Seda, millisesse riiki kuuluvad samblikud ei ole suudetud  veel otsustada. Samblik on huvitav organism mis koosneb kahesugustest rakkudest,  taime ja seenerakkudest. Hinnanguliselt kasvab Eestis umbes 800 kuni 900 sambliku liiki. Mõneti hämmastav. On selliste pisikeste kooseluvormide kohandumine karmi loodusega. Samblikke võib leida nii kõrbes kui soos lõunapooluse lähedal. Kui kõrgmäestikes. Kas on päris huvi, huvitav niisugune omapärane samblike rühm,  mis kasvavad kivimikihi all kivikihi all,  nii et need on endoliidsed, kivi sees kasvavad samblikud,  nende viljakehad ainult tulevad sealt pragudest pinnale,  aga see niidistik ise on kivimi sees. Jällegi üks kohastumine selliste äärmuslike tingimustega,  mis sealkandis on, seal on tohutu tuuled  ja külm ja pinnatuisku, jää ja, või liivakristallid,  mis kogu aeg hõõruvad ja kulutavad seda pinda. Aga nemad on seal sees ja nendega ei juhtu mitte midagi. Aga miks nad saastele vastu ei suuda panna? No nad suudavad isegi kivi sees ja see on evolutsiooni  käigus nii kujunenud. Kahjuks on see nii. Samblikel ei ole. Kaitsekudesid, ütleme, kui me vaatame puutüve,  siis seal on koor, kui me võtame lehe või okka,  siis on selle peal on kiht on ta siis vaha kiht või,  või mistahes tähendab see pindmine kude on üsna tihe. Et et hoida või kaitsta siis selle sees olevaid  funktsionaalseid kudesid, mis siis orgaanilist ainet  toodavad samblikel, aga seda ei ole, nii et ta pind on. Ta toitub ütleme, tegelikult terve oma kehapinnaga  ja seetõttu ta ei suuda valida nii-öelda kasulik teha  valikut kasulike ja kahjulike ainete vahel. Ja seetõttu siis satuvad sinna organismi kõik,  see, mis ütleme põhiliselt sadeveega, tuleb, Ja ka gaasid loomulikult tähendab tal ei ole sellist kaitset,  see aga teisest küljest jälle annab meile teatud võimaluse  kasutada samblikke ka nii-öelda bioakumulaatoritena  või indikaatoritena, mis näitavad, näitavad saasteainete  nii-öelda ladestumist ökosüsteemis. Suur osa sambliku uurija tööst leiab aset laboris. Sambliku korjamiseks sobib niiskem ilm, sest kuivaga kipub  ta pudenema. Laborisse jõudes tuleb samblid kõigepealt kuivatada  ja määrata tema liik. Liigi määramiseks on mitu võimalust. Ühelt poolt on võimalik sammlike määrata määramistabelite kaudu. Teisalt võib seda teha kromatograafia abil. Siin on noh, mitte küll üliharuldane, aga siiski suhteliselt  haruldane samblik, see on harilik kopsusamblik. Lobaaria pulmonaaria, mis on Euroopas kuulutatud hävivaks  või kaduvaks liigiks ja ta kuulub nende liikide hulka,  mida kaardistatakse pidevalt. Et see samblak on väga tundlik õhusaaste suhtes. Tal on suur pind ja seetõttu on vaja siis nii-öelda  kontrollida või monitoorida või seirata,  kuidas see liik siis on? Ma ise mõtlen, et see on päris selline kurb  ja dramaatiline see töö uurida samblikke,  mis muudkui taanduvad ja hävivad. Aasta pärast lähete samasse kohta, kus te olite aasta tagasi  ja näete, et seda sambliku liiki seal enam võib-olla ei ole. Et õhk on sedavõrd saastunud, see ei ole depressiivne. Samblike leviku uurimine. See on hea küsimus, tähendab, mõnes mõttes on jah,  see antropotsentrism. Inimene on loodusekuningas, eks ole, teen,  mis tahan ja ja kõik on allutatud nii-öelda inimese tahtele. No kaudselt on ka siin. Aga, aga selle noh, kuidas öelda, selle märgi. Märgi tähendus, mida me taanduva liigi puhul näeme,  on mõnevõrra teine. Ta hoiatab meid, et midagi on korrast ära,  et peab midagi ette võtma ja ja tõepoolest,  ega siis kõik ei olegi ainult ühes suunas liikuv,  ta on ikkagi tuleb tagasi, kui olukord on paranenud. Need näited on küll ja küll maailmas. Ta on kantud Euroopa Floras punasesse raamatusse, aga kopsudega on sellel liigil  tegemist ainult nii palju, et geniaalne. Leidis sellel liigil olevat kopsu sarnased talusid  ja nimetas seda kopsusamblikuks. Aga rahvas arvab, et see ikke ravi ka kopsu haigusi. See pole õige. Üleeile sai Iklast alguse meresüsta matk piirist piirini. Seitsmeteistkümne päeva jooksul liigutakse mööda Eesti  rannikut ja üheksandaks juuniks plaanitakse jõuda Narva-Jõesuusse. Matka kogupikkus on hinnanguliselt 530 kilomeetrit. Merel matkamise teeb huvitavaks just see,  et meri muutub pidevalt, aga see mere pidev muutumine võib  olla ka väga ohtlik, et mida peaks silmas pidama,  et ilus loodusretk ei kujuneks eluohtlikuks hetkeks. Ja väga-väga õieti ütlesid, nagu tänane päev näitab,  on tõesti nii, et korra paistab päike ja  siis tulevad vihmapilved, nii et merele minnes peab sellega  igal juhul arvestama. Ja mis ma tahaksin öelda, et meri, merega tuleb olla sõber,  peavad olema. Kui merele minna, siis? Esmaabivahendid veskid. Kui sellist retke ette võtta, On kasulik teavitada  ka piirivalvet, et nad vajadusel saaksid appi tulla. Selle seltskonna ettevalmistus on tasemel. Toit ja kuivad riided pakitakse hoolega veekindlatesse kottidesse. Kaasas on päästevahendid, raketid ja kõik merel ohutuks  liiklemiseks vajalik. Alati merele minnes mõelda ka selle peale,  mis siis juhtub, kui ilm muutub ja meri enam  nii sõbralik ei ole, et selleks on meil kaasas. Siin udupasun. Et udus märk kanda, siis tõrvikud Ja ootame paremat. Kui juhtub keegi ümber minema, siis on, meil on siin pump,  millega inimest siis, kui me ta vette tagasi aitame,  siis saab just tühjaks pumbatud. Siis siin kohe käe-jala juures on veoköis,  et kui keegi ära väsib, siis paneme omale rihmad ümber ja,  ja veame selle selle väsinud paadi omale järgi. Siis siis loomulikult peab olema. Loomulikult peab olema ka enda eest hoolitsetud  ja esmaabi peab alati kaasas olema. Käepärast. Ebameeldivam üllatus. No ikka see, kui laine süsta pikali viskab  ja pead seal 10 kraadises vees sulpima. Väiksed lained tegelikult. Hirm on, natukene, tegelikult praegu ei ole noh,  kui juba asja sees oled, siis läheb nagu hirm ära. Kui juba paadis oled, siis enam sellele ei mõtle. Hirmud ületatud, süstad, pakitud ja lähebki lahti ikka  iklast Narva poole mööda kuulsatest rannaküladest,  kust pärit kuulsad laevaehitajad ja kaptenid. Ees on hulgaliselt laide ja saari, kus koos  looduskaitsjatega tehakse linnuloendus. Käsitletakse prügiprobleemi rannas, randade täisehitamist  põhjarannikul ja teisi probleeme, mis seotud ranniku  ja meresõiduga. Ja sellest kõigest on teil võimalik osa saada sügisel,  saates osoon.
