Osooni taimetark Urmas Laansoo viib täna meid rikkaliku  kaktuse maailma. Loomulikult ei jõua ta rääkida pooleteist 1000-st  kakuseliigist kuid on välja valinud kõige põnevamad. Miks vanajumal lõi katuse? Kaklused ilmselt on loodud sellepärast, et nad suudavad  suurepäraselt kasvada eluks väga ebasobilikes tingimustes  kus on väga palav, kus, kus sajab vihma harva  või ka isegi kõrgel mägedes. Eulühniat niisugused huvitavad tšilli katused kasvavad  maailma kõige kuivematel aladel Põhja-Tšiilis,  Atakama kõrbes vastu Boliiviat, kus vihma sajab mitte igal  aastal nagu meil vaid kord 10 aasta jooksul  või vahel isegi kord 20 aasta jooksul. Elühniad on ühed maailma kõige vastupidavamad katused selles  mõttes et veel 70 aasta vanusena nad ei pruugi kultuuris  kasvades õitseda. Maailma 1400-st kaktuse looduslikust liigist enamik ongi uue  maailma taimed Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika taimed. Kõige kaugemale põhja ulatuvad kaktused koguni Briti  Kolumbiasse Kanadasse kus kaktused elavad mägedes  ja hõredates metsades kuivematel aladel ja nad elavad pool  aastat talve üle lume all ja taludes ka Eestis õues kasvamist. Eestimaal saab kasvatada meil vähemasti kümmekond,  aga tegelikult rohkem kaktust, kes õues on täiesti  külmakindlad talvituvad ja mingeid probleeme neil ei ole. Siin on üks huvitav Tšiili kaktus kopi apua,  kuigi ta on väga torkiv ja meenutab siili okkaid ometigi  kaktuse okkaid ei ole kaktustel teravad,  torkivad organid on tegelikult astlad, astla on  pungasoomuste muudendid ja miks on kaktustel astla  loomulikult kaitseks kaitseks ärasöömise eest,  sest nende varred on mahlakad kaitseks liigse aurumise eest,  sest kui selle astla asemel oleks suur lai leht,  siis lehe kaudu auruks nii palju vett, et kaktus sureks,  sureks janusse. Ta ei suudaks seal kuivasega kuumas kõrbes vastu pidada  ja kaktuste astelt esinemine vähendab ka nende kasvukiirust. On tehtud niisuguseid katseid, et kui see asteldega varakiht  ära koorida, siis kaktus kasvab kiiremini,  tema aurumispind suureneb, keha pind suureneb  ja ta palju halvemini, siis elab seda kuiva perioodi üle. Viigikaktused erinevad teistest kaktustest  selle poolest, et lisaks torkivatele asteldele on neil  väikesed veel kidakarvad ehk lohiidid, mis mikroskoobi all  või ka luubiga vaadates on nagu noolepea,  et see läheb hästi naha sisse. Aga, aga ei tule välja, et ta tekitab siis kihelust,  sügelust ja ärritust, see on neile siis kaitseks,  et loomad neid ära ei söö. Nüüd Mehhikos kasvavad erokatused, mis tuleb sõnast Ferrum,  raud ja kes on saanud siis nime nende väga tugevate  konksjate või haaketipuliste astede järgi. Ferokaktused, näiteks indiaanlased on kasutanud kalapüügil õngekonksuna. Kaktused ei ole ainult mitte mitte ilutaimed,  vaid kaktuseid kasvatatakse ka näiteks värvi saamiseks. Koenilli täid, parasiteerivad või toituvad teatud  kaktuseliikide mahladest ja koenulli täidest tehakse eriti  tugevat punakat värvainet, mis, mis ei pleeku,  et see sobib hästi kanga värvimiseks. Ookeani rannikualadel kasvavad kaktused on melankaktused. Melankaktused on oma nime saanud selle järgi,  et neid süüakse, nende varred on söödavad  ja need on väidetavalt meloni maitselised. Kuigi mina ei ole raatsinud neid süüa, siis need kasvavad  meil väga aeglaselt. Melon kaktused on huvitavad ka selle poolest,  et nemad õitsevad hoopis teistmoodi kui teised kaktused. Melonkaktusel tuleb eraldi õitsemise õisi kandev vars,  mille nimi on faliu ja see on tavaliselt teist värvi,  kui siis see steriilne vars, kes mitte kunagi ei õitse. Kahtlust õitsemine sõltub kahtluse vanusest  ja loomulikult. Ka liigist, et on kaktuse liike, mis õitsevad kaheksa,  kuus kuuna peale külvi, kaheksa kuusena või 10 kuusena. Aga on liike, kes õitsevad alles paarikümne aasta  või koguni 100 aasta vanusena, sest kaktustel ei ole kiiret. Nad võivad elada mitmesaja aasta vanuse,  eks grosooni silkatus on niisugune, kes näiteks Eestis  õitsema läheb. Alles 100 aasta vanusel. Kui suureks üldse maailmas kaktused võivad kasvada,  eelkõige sõltub katuse liigist. Minu käes on maailma väiksem kaktus, kes kasvab Boliivias  ja Argentiinas. Blosfeldia Lilibutana on tema nimi. Et see taim on koguni 11 aastat vana ja ega ta  ka looduses suuremaks ei kasva, et see on täiskasvanud taim. Tema varreläbimõõt on kõige rohkem kaks sentimeetrit aga ta  haruneb ja moodustab siis vähe suuremaid kogumikke,  et niisugune maailma väiksem kaktus. Maailma suurim kaktus on ka siin olemas,  aga muidugi nii suureks nagu looduses ta kasvab  nii suureks. Eestis võtab see mitu inimõigusga. Maailma suurim kaktus on karneedia kaktus,  kes kasvab looduses üle 20 meetri kõrgeks  ja selliseid suuri puukujulisi on muidugi muidugi teisi veel. Näiteks tema, kelle nimi on tähtkaktus, astrofüütum  ja kutsutakse ka piiskopimütsiks, on 24 aasta vanune väga  sügavalt ribiline ja veel huvitavate, väikeste valgete  karvakimpudega kaetud, et jääb mulje, nagu tegu oleks  mingisuguse kahjuriga, näiteks viltäiga aga,  aga vill viltäid siin ometigi ei ole. Et need valged karva väikesed karvakimbud,  mis ribide peal varre peal on, need on, on valguse  hajutamiseks ja, ja ereda päikesekiirguse tagasi peegeldamiseks. Minu käes on kaks võib-olla väga ebaharilikku taime,  kes kuuluvad siiski ka kaktuste hulka. Aga esmapilgul neid kaktusteks pidada igaüks ei julgeks,  ei oskaks. Tema on aga ktus, kes on väga kapriisne,  väga aeglasekasvuline, enamik neist kasvab Mehhikos. Nad nad õitsevad, aga ei, õitse väga noores eas,  et agaavkaktuste kasvatamine õitseb ainult väga-väga kogenud ja,  ja väga vilunud taime kasvataja. See veidrik on aga üks tähtkaktus või piiskopimütside hulka  kuuluv kaktus, kes on poogitud siis, et,  et ta paremini kasvaks ja ta on täiesti sile,  tal ei ole ühtegi astelt ja esmapilgul ta meenutab õuna,  et mul tekkis endal ka tunne, et tahaks hammustada  ja proovida, mis maitsega ta on. Kes on kaktusei proovinud, siis kaktuste viljad on magusad  ja maitsvad, aga kaktuste varred kõigil nii magusad  ega maitsvad ei ole. Kuigi varsi võib panna leiva peale, sealt võib mahla välja pegistada. Vartest võib keeta ka suppi või, või, või teha putru. Kambvorm tekib looduses iseeneselikult, see on geneetiline  mutatsioon kui kasvukuik. See varre tipp saab viga, kas sajab rahet  või keegi lind toksib või putukas närib taimemahla ja,  ja taime taimetipp saab vara tipp saab viga  ja siis vars ei kasva mitte loomaomaselt mitte üles,  vaid hakkab vohama külgmiselt. Sellisel nähtusel on ka omaette nimi keerulise,  keerulise väljendiga keerulise terminiga fastiatsiooniks  ehk külgmiseks vohamiseks. Niisugust niisugust nähtust nimetatakse. Ja kui me oleme lootuses mõne kaktuse küljes sellise  kammvormi leidnud ja lõikame sealt tüki ja poogime  siis mõne kaktuse peale, sest kaktust ei saa pookida õunapuu  või tomati peale, et kaktus tuleb ikka kaktuse peale pookida,  siis. Vähe on selliseid taimerühmi või taime sugukondi,  kes võivad uhkustada niisuguse rikkaliku värvi  ja vormi valikuga nagu kaktused. Eestimaal kaktused looduses küll ei kasva. Küll on aga võimalik igal taimehuvilisel taime sõbral endale  üks kaktus muretseda ja kodus tema kasvatamist proovida. Otse risti külje all asuva marimetsa looduskaitseala  matkaraja ehitamise algataja Margus tänav kinnitab,  et talt on korduvalt küsitud, miks ta sellise töö ette  võttis ja et ikka pidanud ta ütlema, et ei oska sellele  küsimusele vastata. Ta oli lihtsalt ilus koht, mida ma avastasin siin kümmekond  aastat tagasi puraani radade pealt, talvel  siis leidsin, et seal on järved, et seal on väga ilusaid kohti,  mida nagu teises üle maante rabas ei ole. Aga miks selle peale ei oska ma midagi. No räägitakse, et sa oled selle raja peale kulutanud  ka päris palju, lausa isiklikku raha. See on ikka nii, et kui sa midagi ette võtad,  siis tahad, et see saaks ju ka valmis rute valmis saaks  siis noh, see isiklik raha niimoodi kolme aasta peale ära jaotunud,  et ei ole see raha nii suur, ühtegi. Julged selle summaga öelda. Margus ei häiri see sugugi, et matkajate autod otse tema  maja kõrvale pargivad. Vastupidi, kurb oleks, kui keegi su kätetööd ei hindaks. Ja neid hindajaid leidub ka talvel. Igal nädalavahetusel on parklas olnud ikka rohkem kui üks sõiduk. Nii kihvt on, kui inimene tuleb siia, ta tahab kõike teada,  talle meeldib, ta tuleb veel, ütleb ukse vahelt,  et oi, see oli kihvt asi. See on ju parim asi. Minu meelest täna. Kas vahel peab siis mingisuguse riistaga  ka selle raja üle käima, et ta kuidagi nagu lumest puhtamaks saaks? Võiks aga käid seekord veel ei ole. Siiamaani veel ei ole käinud. Talu juurest matkaraja päris alguspunkti on paar kilomeetrit kõndida. Margus tunnistab, et mõni mees tahab seda teed,  vahel ka autoga sõita, ehkki see lubatud pole. Nüüd me siis jõudsime siia siia selle punase joone peale. Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, olevat mööda marimetsa  oja kunagi isegi palke parvetatud. Tõsi, ainult kevadise suure veega. Nüüd on kuivendusveesoone kasinamaks ahendanud,  aga vahel läheb nüüdki tõsiste sadude aegu üle serva. Looduskaitsealal, teadagi jahti ei peeta aga Margus tänav on  jahimeestele selgeks teinud sellegi, et ka tema maadele pole  neil püsiga kõndima. Asja. Kas sa teed selle raja peal sellist loodus,  giiditööd ka? Vähesel määral, aga linnuteadlane on meil Ivar,  kes alati neid Targematele inimestele targemaid vastuseid oskab öelda,  sest see on tegelikult ikkagi linnurada ja linnuvaatlusrada. Linde on siin ju palju. Loodusrada on viis ja pool kilomeetrit pikk enamasti  mitmekesises soomaastikus, kus on nii madal kui  ka siirdesood ja mitmetüübilist raba. Aga esmalt ületame ühe kõrgema liivaseljandiku,  mille nimeks lausa mägi kuresilmamägi kangesti veidi käest  läinud puisniidu moodi. See on tõesti kunagine puisniit olnud ja aga see on päris  aastakümneid tagasi ilmselt olnud. Ja eks siit ole heina tehtud ja, ja siin on vanad,  sellised. Heinakuhja alused veel märgata kohati. Margus kinnitab, et puisniidu taastamine on ta  tulevikuplaanides täitsa kirjas. Aga esimeses järjekorras äratavad siin tähelepanu  kummaliselt väändunud tammed. Tamm tahab tegelikult kasvada varjus ja kus tuul talle liiga  ei tee. Inglismaal, kus on juba ammu tamsi,  kasvatatakse maast madalast. Pannakse talle üks varjupuu, kolme meetri pikkune ja,  ja, ja, ja kui jämeda, siis on niisugune metsa 10  sentimeetri ne ja tema kasvab selle puu varjus sirgelt edasi  ja kui see kolm meetrit saab tal üks kord täiskasvanud,  siis pannakse talle uus puu, ütleme, kuuemeetri  viie-kuuemeetrine ja kasvab veel viie-kuue meetrini välja  sirgelt ja alles peale seda saab ta minna laiali  ja kasvada ja tal ei tohi teda piinata, ei tuule,  nagu siin on ümber raba on tuuled väga, teda kiusavad  ja siis kasvab tammest tõsine palgi, vineeri  ja sirge puu. Kust seda tõsist tammekasvatamist Eestis olla saanukski,  kui see võtab 200 aastat aega? Eestlane pole ju veel nii kaua peremees olnud,  sestap sellised korgitseri moodi tüved sirgunud ongi. Aga liivakünkal on oma päris peremehed ka täna öösel,  tõsi, pole nad majast välja astunud. Värskeid jälgi lumel pole. Siin kindlasti elab üks kährik või ka ütleme,  et need jah, need on siin kähriku jäljed  või siis mõni nendest siinsetes kobadest on kindlasti  ka rebase. Koobaselamuid on kokku kümmekond ja kähriku leibkondi Margus  arvates ehk viis. Aga kaitsealal elab ka hoopis suuremaid loomi. Näiteks hundikarju arvatakse olevat kolm. Ja eemal on karukõrve mäe nimeline rabasaar ütlemata gi selge,  kelle järgi sellele nimi on pandud kurja silma mäe tamme  ja ju siis ka tamme tõrurohkus meelitab kohale metsanotsusid. See on üks metssiga olnud, õigemini nüüd. Vana kult ilmselt ta on päris niisuguse tiheda sammuga siit  läinud ja ja kui sa nüüd vaatad, siis siin on ainult jala  jala niisugused triibud järgi, aga, aga kõht ei ole ta  ilmselt vastu lund veel käinudki, et arvat üks päris tõsine  niisugune suur loom siin pikkade jalgadega poiss noh jah,  ega ta suur suur vana kult on ikka tõsine loom  ja ja, ja ega, ega ta ole huntidega hirm. Pirakas kult peab seakarjas kindlasti olema,  see jõuab ka külmanud maa üles sonkida ja noorematele  suguvendadele õdedele toidulaua katta. Kus juurikaid tõrusid tõuke sõnaga kõike seda,  mida üks omnivoor nahka pistab. Marimetsaraja põhiosa kulgeb siiski rabamaastikus. Siin hõlbustab liikumist laudtee. Kui tähtis viimane talvelgi on, sellest aitab selgust saada  üks samm kõrvale. Kõrgem kahest raja vaatetornist aitab meid maast 10 meetri  kõrgusele ja siit on kogu raja piirkond,  nagu peopesal. Selle torni püstitamise aegu kolm aastat tagasi tekkis  avalik sõnelus looduskaitsejatega. Kas 66 oma raske posti asjadega oli niivõrd raske? Ta noh, nagu vajus mõnest kohast jääst läbi,  eks teatavasti tõesti sellises soomaastikus kõik armid nagu. Kaovad väga pika aja jooksul, aga, aga ei,  need, see rohu rohust on nagu taastumas ja eks need jäljed  kaovad ka siit mõne aastaga jäädavalt. Nii et ei ole väga hullu, mida ei ole muidugi. Siin pesitses Eesti viimane teadaolev rabapistriku paar. Et see oli 71. aastal ja peale seda ei ole ühtegi  rabapistliku pesa enam Eestimaa pinna pealt leitud. Margus Tänav ütleb, et rabas kuulnud olevat haruldaseks  jäänud rabapüüd ja mitut liiki kurvitsalised peavad  marimetsa mõnusaks pesitsuspaigaks. Rabad üheks selliseks omapäraks on ka see,  et siin pesitsevad linnud, kurvitsalised eeskätt. Praktiliselt kohe lahkuvad peale seda, kui pojad  lennuvõimestuvad nii-öelda parematele jahimaadele,  sest ega rabas seda toitu nüüd nii väga palju ei ole. Kuhu kiivitajal rüütadel mujale toidu järele minna on kui  ümbruskonna põldudele. Sestap sõltub kaitseala linnustiku tulevik sugugi mitte  ainult kaitseala enda seisust vaid ka põllumajanduse alles  püsimisest ümbruskonnas. Kui oleme üle vaadanud ka üle raba kulgeva järje enne  soosaarelt leitud metsja rajale on külalisele selge,  et käik läks asja ette. Ometi lasen talvist rabaretke kiita ka oma teejuhtidel. Talvel on see loodus siin täiesti jälle omasugune. Saab minna ka kaugemale, su raba on külmunud,  ei pea käima ka lausa matkarada mööda võib astuda  ka kõrvale ja talvine loodus oma männi ja männimetsadega,  siin on jälle omapärane vaikus, suur nagu see inimene tahab  linnakärast eemale ja sellepärast käibki siin talvel  ka väga palju inimesi seda loodusfotograafi teha päris palju. Tegelikult kui ikka tulla enne päiksetõusu siia rabasse  ja siis on ikka mõned mõned tunnid on võimalik hästi tööd  teha ega õhtul, päikese loojangu eel ja ajal,  nii et nii et kes tahab, see leiab alati midagi siit rahvast. Kõige õigem on rabas käia ikka niiviisi,  et talvel siis kevadel, siis suvel ja siis sügisel. Iga kord on erinevad asjad, erinevad lõhnad,  erinevad hääled, alati on midagi näha. Uut raba muutub alati. Inimesed, kellel jääb aega üha vähemaks ja  kellel pole enam aega metsa linde vaatama minna nendel on  hea lahendus panna oma akna alla linnumaja,  nii et loodus tuleb sul ise külla. Linnuhuviline Peep Veedla on Kose ristil oma koduakende taga  linde söötnud viimased 10 aastat. Ja selle 10 aastaga on kõiksugu sulelistele selgeks saanud,  et siit saab hästi süüa. Suutsin päris head kraami, seda endalgi hea võtted,  mida sa siis annad lindudele? No ikka seda, mis, mis maitse omale, ega siis. Halba toitu anda, et noh, nüüd on õnneks juba aastaid on  poest saada. Seda toidusegu, mida palsnak toodab, kus on  siis päevalilleseemned kaar ja. Maapähklid siin segu sees. See aasta viis linnumajade peremees esimesed peotäied  lindude toidulauale juba septembris. Iseenesest siis looduses toidupuudust veel ei ole. Kuid toidumajas või pekitüki laskeldavaid linde on lihtsalt  mõnus jälgida. Vanasti ikka riputati niisama tihastele pekki akna taha,  aga siin on hoopis mingi võrgu sisse aetud rasv. Jah, vot ega seda pekki ei ole igalühel nii väga võtta ja,  ja teda välja panna ja otsida ja on ebamugavam,  et, et sellepärast on ammust aega mitmetes lääneriikides  toodetud selliseid rasvapalle, kus on siis seemned rasva  sisse sulatatud ja. Sa oled ettenägelikult pannud selle traadiga,  sest kui nööriga panna, siis võib tihti juhtuda,  et rähm peksab nööri katki ja võib peki minema üldse. Jah, eks kui pane siin vahest naela otsa,  olen panda midagi, siis ikka läheb kaduma küll. Suured käivad siin pasknärid või kes iganes harakad,  nemad armastavad kaasa võtta suured tükid. Aga mis siis tihastele rohkem meeldib, sihvkad  või pekk? Vaata seda ei ole õnnestunud nende käest küsida,  aga aga vaadates. Seda, mida nad nagu rohkem söövad, siis tegelikult Ikkagi sihvkad. Sihvkad ongi linnumajade kõige minevam kraam. Kuigi toit on sama, on lauakombed igal linnuliigil eri moodi. Paraku eri linnuliikidel väga erinevad käitumismallid ja,  ja seal päris palju naerda saada ka, kui vaatad,  kuidas seal ütleme, rohevint tuleb, istub sinna majja  ja ise on juba päris paks ja siis ta pugib ja. Suunurgast sülgab need sihvkakoored välja  ja siis ahmib peale. Samas lihased puukoristajad, nemad tulevad vilksti,  võtavad selle seemne näppu ja lendavad puu otsa seal panevad  varvaste vahele ja nagistavad ta ära. Ja osa liike üldse korjavad maast seda, mis teistel maha pudeneb. Maas tundub neile vist turvalisem, ehkki tegelikult. On just maas ohtlikum, sest küll võib mõni kass luurata ja. Luurab koer siin ringi, tema suhtub lindudesse sõbralikult. Tema jah, ta siin hoiab korda. Et. Kassid ligi ei tuleks, kui nüüd kass mõne linnu kinni püüab. Loodus on niimoodi seadnud, et nad on lihatoidulised ja,  ja ega seda nüüd kassile ei saa pahaks panna,  pigem endale, et. Et nagu ei ole piisavalt turvaline lindudel siin toituda. Kassi küünte vahel lõpetavad eelkõige need linnud,  kes söögimaja ära põlgavad ja eelistavad maast eri otsida. Sa oled siia kogunud päris palju erinevaid linnumajasid. See konkreetne maja, mis siin on nüüd pihus,  seda tänavu on, need selverites on müügil. Ja päris krõbeda hinnaga, aga noh, tegelikult see on nagu  rohkem suveniir, et et siin ütles, et seemned on sees. Ja nüüd natukene kui raputame, siis näeme,  et siit, siit vahest peab see linn nüüd lind ütleme,  lendab siia ja siit vahest urgitseb selle sihvka välja. Praktiline vaja jah, ütleme niimoodi, et siin on. Kena disainiga ja on kasutatud. Plastpudelit plastpudelist on, on tehtud siia selline. Nii-öelda, mis ta siis on, salv või? Siit ülevalt august saab seemned sisse valada ja,  ja pudel on voolujoonelis kehaga, siit alati valgub. Valgub peale. Nii et niikaua kui sihvkasid siin sees on,  niikaua neid peale valgub, ta ei saa kuskil kinni jääda. Toidukogused, mida Peep igal aastal nendesse söögimajadesse  lindudele välja paneb, on päris suured. Palju sul seda söögikraami aastas kulub lindude toitmiseks. No minul kulub teda päris palju, ma ostan suurte kottidega. Et praegult on esimese kahe kuuga 50 kilo ära kulunud,  et, et kuskil 25 kilo kuus, et see teeb siis vähemalt 150 kilo. Selle hooaja jooksul. 150 kilogrammi sihkasid maapähkleid ja kaera. Tundub küll olevat selline ports söögikraami et siit peaks  igaühele jaguma. Aga ometi ka linnumajades on välja kujunenud võimusuhted. Mismoodi see lindude hierarhia välja kujunenud on,  kes siin söögimaja peremees on? Eks siis, kui on Rohevindid kohal, ega ega siis ei pääse teised väga ligi,  kui nad on parvega haaranud selle mingi toidumaja oma valdusse,  aga samal ajal kui siis trehvab tulema vasknar,  siis muidugi peletab ka rohevindid eemale. Ja kui ei ole rohevinte, on noh, ütleme tihaste puhul nagu  ei ole probleemi, sest nad ei tulevad, võtavad oma seemne  ja kaovad, eks ole, et et seal on ainult,  nad ootavad ilusti järjekorras. Ja, ja nii, et eks üldiselt ikka, mida suurem lind,  seda teised jälle vähe pelgavad ja, ja on muidugi mingeid momente,  siin aeg-ajalt tekib, kus vaatad, et mitte kedagi ei ole,  kõik majad on tühjad. Siis pillud vähe ringi, vaata taha kuuse oksas,  istu otsas, istub raudkull ja, ja siis on tükiks ajaks nagu  rahu majas, et et siis on tema peremees. Kui tahad seda linnumaailma askeldamist soojast toast  rahulikult jälgida siis pole midagi lihtsamat,  kui meisterdada üks söögimaja ning muretseda natuke sihkasid  ja rasva.
