1996. aastal murdsid külakoerad Aruküla lähistel väikese kärplase. Hiljem selgus, et see oli Euroopa naarits  ja seejuures viimane teadaolev Euroopa naarits Eesti  looduslikust asurkonnast. Tänaseks on Euroopa naarits Eesti looduse jaoks väljasurnud liik. Naaritsa allajäämist suuremale ja agressiivsemale  võõrliigile mingile oskasid naaritsa uurijad juba ette näha  ja alates 1983.-st aastast koguti ja suurendati naaritsa  tehispopulatsiooni Tallinna loomaaias. Sellesama loomaaia populatsiooni pealt saigi võimalikuks  ainulaadne projekt. Euroopa naaritsa taasviimine loodusesse. Naaritsa uueks elualaks valiti välja Hiiumaa saarel  piisavalt sobivaid elupaiku ning peamine eraldatus mandrist,  kus endiselt laiutas naaritsa elukohad üle võtnud mink. 1998. aastal alustatigi üsna lootusetuna näiva ettevõtmisega. Hiiumaad hakati mingis tühjaks püüdma. Keeruline operatsioon kestis kaks aastat. Selle aja jooksul püüti Hiiumaalt kohalike jahimeeste  ja Valgevene ekspertide poolt kokku. Kokku 50 minki. Mink põhjustas naaritsa kaitseale meeldiva üllatuse. Teda oli Hiiumaal vähe väljapüütud minkide arv osutus lausa  10 korda väiksemaks, kui seda esialgu arvati. 2001. aastal lastigi esimesed 41 loomaaias kasvanud  naaritsad Hiiumaa loodusesse. Kaelas raadiosaatjad, et nende tegemistest oleks edaspidigi ülevaadet. Viimased kolm aastat on Hiiumaal naaritsate käekäiku  jälgitud ja loomaaias pidevalt uusi loomi juurde toodud. Selline lepajälg saab nüüd Hiiumaal täna kuuluda küll ainult  Euroopa naaritsale. Kuna minki siin enam ei ole ja ega tuhkrut ei ole siin ammu kohatud. Siin on nüüd ilmselt küll üks naarits, kuna tee käin nüüd  vahetult mööda veepiiri, enamasti kändude  ja juurikate vahelt ja. Ja kui ta on uruloom, talle meeldib igasuguste asjade vahele  ja sisse pugeda ja, ja kui ta leiab oma tee pealt sellise Sellise kastikese. Mida iga päev ta seda teeb, käib ja järsku on uus asi tee peal,  siis see loomulikult pakub talle huvi, et  mis asi see õige on. Vaja sisse vaadata. Kas lõks on siis selline eluspüügi lõks,  millega? Millega on üsna sobilik siin seda naaritsaseiret teha,  lisaks jälle loendusele? Sest et ega jälje loendusega ei pruugi kõiki loomi leida ja. Pealegi, pealegi on vajalik see loom ikka korraks kinni püüda,  et saada võimalikult palju informatsiooni tema käikäigu  kohta looduses. Esimesed aastad tegime siis raadiosaatjatega jälgimist  mis andis päris hea ülevaate sellest, kuidas need loomad  vahetult päris pärast lahtilaskmis käituvad. Noh, see oli üsna ootamatu, nad jooksid ikka väga pikki  vahemaid ja jooksid igaüks eri suunas peaaegu laiali. Mõned tublimad jäid kohe veekogu äärde ja hakkasid elama  nagu üks naarits kunagi. Kuigi loomaaias toodud naaritsad ei osanud esialgu  veekogudest lugu pidada, on looduslikke sängu Ringidega jõgede ja ojade olemasolu naaritsa kestmajäämiseks  siiski hädavajalik. Selline elupaik on nüüd naabrite jaoks sobivamaid üldse. Siin on säilinud looduslik jõesäng ja. Kaldad on puude kääristatud, siin on juurtealused nurka piisavalt. See on väike loom, ta tahab ise ka teiste niisketest varju saada. Nagu iga iga metsaloom vajab varjupaika. Aritsame oma kodu territooriumil mitu Urm. Mida sa siis järgmine, ta kasutad just kõige sobivama valida  siis pesakonna kasvatamisest välja? Sellises kohas on ka tavaliselt tal süüa rohkem,  sest nendesamade juurte Veealustes koobastes, mis on juurde vahel sinna. Vähk kuru teinud või seal talvitub konn ja. Luts pugenud sinna varju ja. Ja ka vesirotti ehk mügrit eduka jahi ka lõpetanud. Jõevähijäänus ja kuna me siin Naabritsa jälgi nägime siis aga võimalik,  et see ongi meie naabrid. Vaevalt, et naarits vähipüügil aega raiskaks,  kui ta teaks, kes seda seekord ees ootab. Miki on käinud siin hästi uudistamas. Värsked tüngad. No nii seda loomajuhtub harva tabama, ongi müügilõksus. Seda pole varem juhtunud, et magi niimoodi kätte saaksin. Kärpi on juhtunud ja. Kui naaritsa teaks, et sööta lõksus olemas on. Selline armas loomakene, ilus. Suurepärane saakloom naaritsale. Toidupooliste veekogusid naaritsale Hiiumaal justkui jätkuks. Aga naaritsa kanna kinnitamine saarel läheb siiski üsna vaevaliselt. Nagu talvine jälje loendus on, et see kontrollpüük näitas  elujõulist asurkonda, siin iijumal veel ei ole. On on üksikud niisugused tublid narid, kes on ellu jäänud,  annab asjale lootust. Kusagil 10 ringis neid tavaliselt kevadeks alles jääb. Aga seda on liiga vähe, et nad ise kasid sigima  ja asurkond saaks kasvama hakata. Selline rusikareegel, et kolm-nelikümmend isendit peaks  peaks ikka olema, et asurkond võiks hakata elujõuliseks muutuma. Eks see häda on selles, et loomaaias kasvanud loomade puhul  on see suremus ikka üsna suur. Ja esimese kuu aja jooksul saab juba ikka päris suur osa  neist hukka erinevatel põhjustel läbi, kas nad  siis ei oska omale sobiliku elupaika elama jääda  või kohtuvad teiste kiskjatega, keda nad karta ei oska ja? Ja nii edasi. Umbes nii nagu eluaeg linnas elanud inimene visata keset  taigat maha ja. Kas ta sa siis hakkama saada, kui sa ei jää enam looduses  suurt mitte midagi? Naaritseid on Hiiumaal vähe ja selleks, et nende looduslik  asurkond kiiremini jalad alla saaks peavad nad ära kannatama  inimese sekkumise oma tegemistesse muuhulgas  ka kastlõksudega püügi. Sõbrake sees, vaatame, kes ta siis on. Tuvastada isik. Muidugi ma loodan, et ma ei saa teda tuvastatud,  sest kui ta mikrotüüpi nahal ei ole, siis ta järelikult on  looduses sündinud. Kõigil loomaaiast tulnud naaritsal on naha alla süstitud  pisike mikrokiip millelt saab lugeda loomakoodi. See riistapuu, millega me saame temalt siis koodi Mikrokiibi koodi näidu. Mille järgi saab teada, mis sisend see on? Naaritsa koodi järgi saab lahti harutada juba kogu eluloo. Tundub küll üsna suur oli 800 grammi. Ahah, nii et armiajalt. Nii et tihu järvede lahti lastud ja tuld armi ajal. Väga hea. Armi Oja kui stsenarist püüti, on üks Natura  loodushoiualadest väärtusliku elupaiga oma koduks valinud naaritsalt. Seisab ees aga päris pikk reis Tallinna. Kevadisest loodusest, auto ja laevasõidul ei saa  ka paraku meie naaritselle džiibikongis just kuigi palju osaks. Ta läheb suurde aedikusse taha, meil ei ole mõeldud osana praegu. Esmapilgul võib üsna absurdsena näida, et Hiiumaalt püütakse  naaritsad kinni ja tuuakse loomaaeda tagasi. Me oleme välja püüdnud emaseid loomi toonud neid talveks  siia tehistingimustesse nagu hotelli, sest tegelikult  loomade väljasuremise või surevuse mõttes on kõige  kriitilisem periood just talv, kus neid väga palju hävineb. Siin me. Tiinestame nad paaritame nende isastega,  kes meil on ja laseme siis täpselt samasse kohta loodusesse välja,  lihtsalt et kiiremini saaks aluse panna sellele asurkonnale,  mis Hiiumaal. Tekkimas on, lisaks sellele oleme nüüd sellel aastal  ka kaks isast kinni püüdnud lihtsalt selleks,  et kontrollida, mil määral need tehistingimustest loodusesse  lastud isendid tegelikult on suutelised paaritama emasid,  sest et üks üks valu valulapsi üldse tehistingimustes  naaritsate paljundamisel on, on isased kes tehis tingimustes sündinuna. Suur osa nendest kipub olema üsna agressiivsed. Kuna loomi on Hiiumaal veel vähe ja hajutatult,  siis võib paarilise leidmine looduses olla üsna keeruline. Aga kas on üldse andmeid, on Hiiumaal need Euroopa naaritsad  andnud järglasi? 2002. Aastal. Tegime kindlaks mini minimaalselt kolme looduses sündinud  naaritsa olemasolu. See oli siis augustis ja nüüd nendesamade püükide käigus,  mis sai tehtud eelmise aasta novembris saime  siis kätte ühe loo looduses sündinud looma. Üheks naaritsajate suure suremuse põhjuseks Hiiumaal  arvatakse olevat seda, et väikestes puurides kasvanud loomad  ei saa looduslikes tingimustes hakkama. On selge vahe nende loomade ellujäävusest,  kes tulevad nendest väikestest saadikutest,  nagu siin on ja siis niimoodi poollooduslikust saadikutest,  mis meil loomaaias oleme, ehitame, mille suurus on seal kuskil,  ütleme kolm 30 40 ruutmeetrit. Ja, ja kuna näha, et, et suurematest aedikutest loomad on  palju edukamad ellujäämisel ja ongi niimoodi,  et me ehitame kolm oljääri aedikute toome sinna sisse  tinestatud ema, loomad, nad sünnitavad seal pojad kasvatavad  need üles looduslikes tingimustes. Ümbruskond on neil enam-vähem selge, milline on,  ja siis sellel ajal kuskil augusti lõpus,  kus looduses toimub pesakonna lagunemine pojad hakkavad  laiali liikuma, me avame ka selle aediku väikesed väravad. Nii et kui loomad tahab see pesakond laguneda,  siis ta võib looduslikult lihtsalt minna laiali. Nii nagu me oletame, et see ka looduses toimub. Ja me loodame väga, et sellisel viisil ellujäävuse tõenäosus  on palju suurem kui meie praegusel lähenemisel. Euroopa naaritsa projekt on kestnud 20 aastat. See tundub päris pikk aeg. Aga võib olla see 20 aastat, ei olegi nii pikk aeg,  arvestades, et seda kadunud liiki on veel võimalik taastada. Sel projektil on olnud oma tõususid ja mõõnasid,  kui nüüd võtta seda kõige pikemat perioodi alates aastast 83,  kus me esimest korda seda ideed üldse loomaaias hakkasime arendama,  mis on kõige suurem üllatus olnud, tähendab üks suur selline  probleemi ring, mida ma väga kartsin, oli see,  et kas me Hiiumaal mingi kätte saame. Ja ausalt öelda, see osutus lihtsamaks, ma arvasin. Vastupidi, naaritsate loodusesse laskmine,  mida ma arvasin, et, et see on lihtne muskus palju keerulisemaks. Sest tundub niimoodi, et ühte asja lõhkuda  või on, on palju lihtsam kui, kui mingit asja taastada. Järjest selgemaks on saanud, et kuivõrd tihedalt ikkagi üks  liik looduses on seotud oma keskkonnakaitse On teda sinna tagasi istutada, seal on nii palju nähtamatuid,  niite, mida, mida ei oska üldsegi aimata,  mis on olulised? Viruna on Pärnumaal Tõstamaa kandis, rabade kõrval on tavatu  Virunas elanud kunagi parun Stal Holstein. Nüüd elavad siin Mart ja tema pere. Mart on Tallinnast Viljandi kaudu maale läinud  ja jäänud mees. Kui palju inimene peaks loodust muutma? Nii palju, et ma saaks süüa. Sooja ja mul on liikumisruumi vaja. Kui kaua sina selles ruumis liikunud oled? 17 aastat me kõnnime nüüd 17 aastat hiljem mööda teed. Siin on kahel pool läbi raiutud mets. Mitu korda läbi raiutud mets? Ja siis. Tänu sellele, et see mets on läbi raiutud,  saavad kasvada need teeäärsed. Kaunid männid. No see on nüüd Puiestee puiestee ja see tee ongi mu liikumisruum. Aga kas sul metsas ei ole liikumis? No metsas on loomade liikumisruum, mida mets märgib. On rahamets ja on rahumets. Kumba sina eelistad? No kui ma eelistaksin rahametsa, siis mul seda metsa ei ole. Põhjamaa inimesed, nagu me oleme, me oleme tulnud siia  viletsas kliimasse sellepärast et olla oma metsas omaette  ja see on märgiks, et see on meie kodu. Kodu peab korras olema. Kui mets on kodu, peab mets korras olema korras mets  ja inimest ümbritsev ruum nõuab aga igapäevast tööd  ja tähelepanu. Oled siin virunas hirmsasti vaeva näinud  ja siis? Nii hirmsasti vaeva näinud. Mis pärast? Milleks? Vaata, kui ma võtan omale kassi või koera  siis mul on vastutus selle eest. Ja samamoodi kui ma võtan endale maa siis ma vastutan. On see Korrastatud maastikus on ühendatud nii esteetiline kui  majanduslik külg. Loomad saavad siit söögi ja inimestel on meeldiv olla. Millal sa märkasid, et need tammed siin võivad olla istutatud? Siis, kui ma võsa ära raiusin, varem ei märganud. Varem lihtsalt ei olnud näha. Kui vanad need tammed võivad olla? Mitte üle 250 aasta palju sellepärast, et sinna oli  põhjasõjaaeg suur põleng. Ja siis oli see plats puhas. Ja noh, peale põhjasõda, siis hakkas tasapisi asi kasvama,  aga need on istutatud kindlasti. Kellena sina ennast looduses tunned? Tahaksin tunda ennast osana. Väärika osana, aga me oleme küllalt pikka aega püüdnud. Valimatult saada kuningaks. Ja me oleme ära unustanud, et, Et äri või koos mäng tähendab seda, et mõlemad pooled peavad  sellest kasu saama. Mart, mis sinu jaoks püha on? Tasakaal looduses puutumata loodus. Ja leida nüüd see Enda. Roll selles mängus oma koht oma koht. Viruna talu aiad, maastikud, hooned moodustavad terviku. Kõigel on siin keskkonnas oma oht. Küsite siia sepi ju? Ja. Mida sepikoda sul märgib? Sepikoda on rauavärk. Tuli vesi, raud ja. Aga siin Virunas on ju tegelikult kive vähe. Virunas on. Kivid kõik käigus olnud, siin on väga palju hooneid olnud  ja väga palju küttekoldeid ja kõik väiksemad kivid on olnud  kunagi kerisekivid. Siin kivi peal on märk. Ja tähendab selle ma leidsin ka siit varemetest,  siin on nüüd mellini järgi see mõisamärk. Kas sa. Seda sepikoda ja puukoda ehitada ainult iseenda jaoks. Ei. Ma üritan ka neid Rõõme neid mänge jagada oma külalistega. Niisugune huvitav asi, et keegi ei ole mind õpetanud  selle kiviaeda lappi ja, ja ma ei ole aru saanud ka,  kuidas seda lapitakse. Aga kui mul tuju tuleb, siis mikskipärast ma tean kohe,  kuidas. Kuhu see kivi läheb? Ja ma ei tea, miks ma seda tean. Muidugi on kivi vanem kui meie ja kui ta kuhugi minna tahab,  oskab ta inimest osavalt ära kasutada. Räägi mulle Mart, et milline on sinu Viruna metsa  ja rabajuttudes fantaasia ja reaalsuse vahekord. Puud kasvavad. Raban ja kunagi elas siin päris kuningasugu inimesi. Kivid räägivad, palju sellest on sinu loetu  ja palju see, mis sa oled siin kogenud ja kuulnud  ja näinud. Vaata, kui sa koged, siis oskad,  oskad ka lugeda? Selleks, et lugeda peab kogema käivad kõik nagu käsikäes. Täna oleme loobu metskonnas ja õpime selgeks puude  istutamise ja nüüd on ees selline suurem istutamine  ja selleks, et puud, puude istutamine tühja ei läheks,  siis teemegi asja täpselt selgeks, et kuidas,  mida istutada ja millal. Tervist, tervist. Millal see kõige õigem aeg istutada? Miseks on noh, kõige õigem istutamisaeg Eestimaal on ikkagi kevad. Sobib ka sügisene aeg peale, kas aktiivse kasvuperioodi lõppu,  aga tegelik metsa istutamis aeg on ikkagi Eestimaal kevad. Kas maa peab siis piisavalt juba lahti sulanud olema  ja maa peab olema lahti sulanud ja taimeaedadest  ja puukoolidest peab olema võimalik taimed kätte saada. Kas erinevatel puuliikidel on ka erinev istutusaeg  ja ka Eestimaa tavaliste igapäevastel metsapuuliikidel on  oma puhkemis ajad ja istutamine peaks toimuma enne puhkemist. Nii et kui me nüüd katsume Järjekorda tekitada siis peaks olema lehtpuud enne okaspuud  pärast ja tegelikult kõige lõppu jääks siis kõvad lehtpuud Eestimaal,  nad tähendavad siis Tamme ja saart. Kõige õigemad kohad istutamiseks on need,  kus kunagi mets on kasvanud näiteks lagedaks raiutud langid. Põhimõte on selline, et sealt, kust on võetud,  sinna tuleks uued puud tagasi istutada. Kui nüüd vaadata, siis siin on kuuske, mänd. Endi kaske, et mida kuhu sobiks istutada  või kui kuidas seda valida, seda kohta. Taimevalik on ikkagi, oleneb sellest, et milline on pinnas,  see, see on ikka element või kõige-kõige tähtsam. Et kuusk on ikka mõistlik panna sinna, kus see kuusk on  kasvanud ja viljakamate kasvukohtadesse. Ja kui nüüd võrdlema hakata, et et miks. Et kuhu panna see avajuurne ja kuhu panna potitaim  siis avajuurne sobib viljakamates kasvukohtadesse,  kus on suur rohu konkurents ja potitaim,  sobib vähe viljakatesse, kasvukohtadesse,  ometi kuusealadele ja mis on nende erinevused,  erinevus on see, et seda on raskem istutada aga ta on tugevam,  jõulisem, seda on kergem istutada. Aga ta nõuab jälle kergemat pinnast ka, et  kus ta. Vastu peaks kase ja siin on ka potikask,  võtame ka need erinevad kõrvuti. Siin on põhimõte, on sama ikkagi tead, üks on vanem,  tegelikult ei olegi, nad on ühe vanused,  mõlemad on aastased. Aga, aga see on avamaa taim ja see on potitaim. Ja, ja kasel on niimoodi, et et ta on kuusega,  on nagu pinnase suhtes ühe nõudlikkus. Nõudlikus on nagu sama, aga jälle kõige mõistlikum on ikkagi  vaadata kõrval olevat metsa, et kui seal on nagu gaasid  kasvanud ja, ja siis ja, ja on näha, et,  et kuuske, kuuske ei maksa panna, kuna on mingisugused vastunäidustused,  näiteks näiteks juurepesu ohtlik ala või,  või samamoodi kask sobib väga hästi põllumaale,  sest kask nimetatakse pioneerliigiks, et tema tekitab  selle põllule, selle metsa kooslus esimesena. Kolmas põhi, põhiline puuliik, mida metsa istutatakse,  on siis mänd. Nannil samamoodi avajuurne ja potitaim. Ja noh, kuna männi männialad ei ole suure rohukasvuga,  siis need on pea samaväärsed, et tead, et lihtsalt maitse  asi ja, ja see tead, mis ajal istutada tahetakse  ja ja muidugi see potitaim on natukene kallim kui avajuurne taim,  sellega peab ka arvestama, samas jälle ta istutamise jõudlus  on suurem. Nii ja nüüd on veel järele jäänud selline minu arust päris  eksklusiivne puu või mis teie arvate, must leid? Must lepp on mõnes mõttes eksklusiivne ja et teda ei ole  väga palju kultiveeritud, aga samas on ta küllaltki  küllaltki perspektiivikas, et ta on kiirekasvuline,  kolme-neljakümne aastaselt on, on ta küps,  saab juba juba turule minna taga ja, ja praegu praeguse  hetke hindade järgi on ta täiesti täiesti  konkurentsivõimelise hinnaga. Palk müügis. Kuhu seda musta leppa panna, et see puit niimoodi ikka õige  tuleks ja et ta hästi kasvaks? Mustale lepale sobib, vaatame võib-olla siia seesama pinnas,  et kus oleks kõrge põhjavesi ja, ja sama  ja viljakas pinnas. Et see on musta lepa pärusmaa. Puu võib kasvama panna ka seemnest. Kuuse ja kaseseemneid külvatakse taimlasse. Mändi võib aga külvata männi kasvu kohta julgesti. Eelnevalt tuleb aga pinnas hoolikalt ette valmistada,  et seeme ikka mulda jõuaks. Palju neid erinevaid vahendeid, et mida me peaksime kaasa  võtma kaasa võetav tööriist sõltub sellest misukest. Taime me kavatseme istutada Eestimaal kõige universaalsem,  millega saab kõiki näidatud taimi istutada on kindlasti  tavaline hea tugev labidas. Suletud juurekavaga ehk briketitaimede istutamiseks on  olemas istutustorud. Nad on need kaks, siin on kaks erinevat. Sõltub briketi läbimõõdust, siis valitakse sobiva jämedusega toru. Ülearu raske tööriista pole vaja kaasas kanda. Nii ja taimed tuleks ära pakkida kastidesse  ja siin on sihuke niisugune hea niiskuse hoidmise vahend  nagu turba sammal, eks ole, põhjas ja see on metsast  kättesaadav ja hoiab avatud juurekavaga taimed niisked,  suletud juurekavaga taimi tuleks enne metsa langi peale  viimist kindlasti kõvasti kasta, et brikett saaks piisava  koguse vett. See on nagu teine kavalus, ka raskebrikett jookseb torust  kergemini läbi ja jõuab oma õigesse kohta. Nüüd, mida veel jälgida? Enne metsaminekut on see asi, et taimi võetaks kaasa selline kogus,  mis kavatsetakse ühe Söömavahega või töövahega maha istutada,  et ei ole mõtet võtta kaasa taimi nii palju,  et vahepeal istute puhkate, need jäetakse pigem säilituskohta,  mis on varjus kindlasti sellepärast, et puujuured on kevadisele,  päikesele ja tuulele väga tundlikud. Ja ongi kõik istutamiseks valmis. Sellele langile sobivad kõige paremini arukask must lepp  ja võib panna ka hariliku kuuske kuid üks oluline asi veel  avatud juurega istiku juureotsi tuleb kärpida,  sest need on kohati üsna pikad ja haralised. See tagab ka parema kasva oma minemise. Alati, kui võimalus see on, tuleks istutada taim võimalikult künka,  võimalikult kännu või võimalikult kivi lähedale,  kuna nemad akumuleerivad soojust ja iga taime nagu pisike lapsuke,  tema tahab ühtlases soojuse või sellises mõnusas keskkonnas  parem kasvada. Ja öösel, kui on öökülm, siis nemad annavad taimele soojust  ja isegi kui hiliskülmad kevadel on, nad võivad kuusetaim,  kuusk kanna, kardab natukene hiliskülmi. Ta võib selle sealt olukorrast välja aidata,  et tal kasvud ära ei külmugi. Puude vahe peab olema umbes kaks meetrit  ehk siis kaks välja venitatud sammu. Auk, kuhu puu istutatakse, peab olema nii suur,  et juured korralikult ära mahuksid. Augu põhja pannakse kõige viljakamat mulda. Istik tuleb panna parasjagu nii sügavale,  et juurekael oleks maapinnaga tasa. Vahe võib jah niimoodi raputada, siis mulle osakesed vajuvad  paremini juurte vahele. Ja nüüd tundub jah, et ta suurt ei ole. Ja kuidas see kinni tampimine käib ja tugevasti kinni tampida,  metsapuutaime puhul on jah, nii nagu lillekest vajutada näppudega,  aga ikka mitte liiga tugevasti ei pea trampima,  siis muutub muld õhu vaeseks, aga ikkagi enda keha raskusega  jalgadega korra peale. Et. Peab jääma ja nüüd on vaja kindlasti lõpuks tõmmata  ja kas jäi kinni varese jõutugevusega, kui tead,  kui tugev vareseon, siis sama jõuga tõmbad. Jõudsime oma reaga niiskesse kohta. Siia sobivad paremini musta lepaistikud. Kui nobedasti siin see mets kasvama hakkab  ka tegelikult on Eestimaal mets mõõdetav metsa kasvamisaeg  mõõdetav inimpõlvega, nii et metsamees töötab alati tulevikku. Tegeliku päris metsa näevad siin meie järeltulijad loodetavasti.
