Sirli, Siim ja saladused heri. Andrus Kivirähk Andrus Kivirähk Eelmises osas nägid Sirli ja Siim koos ema ja isaga suurt okkalist looma. Kohtus härra lambaga kahanes ta pisikeseks siiliks ja selgus, et ta on härra lamba unustatud lemmiksiil. Kuulake järjeloo viimast osa, esitab Sepo Seeman. Laupäeva hommikul sõitsid isa ja Siim kalale, kuna suurest kurjast loomast oli saanud pisikene siil, polnud enam midagi karta ja isa abitud katsed kalapüüki edasi lükata või hoopis ära jätta läksid tühja. Siim oli olnud alguses väga üllatunud, kui ta nägi vokalist elukat siilipoisiks kokku kuivavad. Mida härra lammastal tegi? Küsis ta Sirlilt. Kas laskis õhu välja? Sirlile oli hea meel, et vähemalt seekord õnnestub temal kui vanemal õel oma väikevennale üks asi ära seletada. Siin, kas sa siis ei mäleta, mida kojamees rääkis, ütles ta. Kui inimene unustab ära oma salajased unistused, lähevad need unistused metsa ja muutuvad kollideks. Härra lambaunistusega just nii juhtuski. Aga nüüd tuli ta oma peremehe juurde tagasi ja kõik on jälle hästi. Siim vaatas Sirlit lugupidavalt. Vahel oled sa isegi tark, ütles ta. Tal oli hea meel, et enam miski kalapüüki takista. Nüüdistus Siim auto tagaistmel laulis ja küsis iga natukese aja tagant, kas varsti jõuame. Kohe-kohe, pomises isa. Sedapuhku oli ta enne kaardi pealt ühe jõe välja otsinud, et mitte enam metsas. Excelda nagu eelmine kord. Aga meel oli tal must ja kui nad viimaks jõe ääres autost välja ronisid, ohkas ta südantlõhestavalt ning ütles. Meil pole vihmausse, kaevame, soovitas siin. Isa, tõi autost väikese labida ning sonkis liiva. Ei paista küll ühtegi, pomises ta süngelt. Malen, vaata metsalt ärasaseni jõeligimine. Aga Siim ei kavatsenud kisa keeldu kuulda võtta, vaid lippas otsekohe vanale paadisillale. Vesi loksus siinsamas sügiseselt hall ning täis kollaseid kase lehtimis, triivisid teadmata suunas. Siim võttis kaldalt kivi ja viskas vette. Kostis vaikne Blumps ja järgmisel hetkel pistis kojameespeajõest välja ning ütles. Tere, ESC. Siim lausa kiljatas ehmatusest, aga tundis näki samas ära ja teretas vastu. Kuidas sa siia said, küsis ta. Me viisime suju teise kohta. Ujusin vastaskojamees. Ma olen juba igal pool käinud, isegi ookeanis. Minu käes käib see kähku. Ma olen ju vetevalla prints ja vesi kuulab mu sõna. Kas päris vees on parem elada kui luua kambris? Päris siin muidugi. Siin on kohutavalt mõnus, kiitis kojamees. Kui oled kord juba näkiks muutunud, siis pead ka elama tee all, mitte kuskil majas? Ei, ma olen teile väga tänulik, et ta mind lämbumisest päästsite. Aga mida sina siin õieti teed? Kartulid kalale ja isa otsib praegu metsa all vihmausse, seletas siin kohe, kui ta tagasi jõuab, hakkame püüdma. Ansin kala väga vähe ja needki pisikesed vastaskojamees. Olete tulnud täiesti vale jõe äärde. Aga ära muretse, mina olen vetevalla prints ja ilmaga laadetade ei jää. Ehk see on tore kiitisi. Isa tulebki marsist sukeldun, ütles kojamees ja kadus. Isa oli morn, mitte ühtegi ussi, ütles ta. Oya, proovime, äkki tulevad nad heinakõrre peale? Mõned kalad on ju kindlasti ka taimetoitlased. Nad kinnitasid nööri otsa jõe kaldalt kitkutud rohtu ja hakkasid kalapüügiga pihta. Tead, Siim, ütles isa. Ma ei usu, et meil eriti näkkab. Praegusel aastaajal on kalu lihtsalt vähe, nad on ujunud lõunasse. Jah, aga üks kala on igatahes õnge otsas, ütles Siim. Isa ehmus, pidi ridva peaaegu käest pillama ja ise vette kukkuma, kuid suutis viimaks siiski kala välja tõmmata. Pirakas haug. Ö. Ütle nüüd, pomises isa rabatult ja läks näost punaseks. Nii hea meel oli, tal pole see kalapüüdmise nii raske midagi. Mul näkkas ka, teatas Siim ja tõmbas välja angerja. Oo soo. Panen õue, sööda, hüüatas isa ja kitkus maast rohtu. Neil oli nüüd kibedasti tegemist, sest vaevalt puudutas õngekonks vett, kui mõni kala söödale kallale kargas ning poole tunni pärast kõrgusjõe kaldal terve riit, igasuguseid kalu ja mõni loodusteadlane oleks kahtlemata sügavalt imestunud. Näe seal segamini vedelemas magevee ning merekalu kalu, kes elavad üksnes soojades vetes ja teisi, kelle kodu asub jäämeres. Isegi kuldkalu oli seal ja paar merikilpkonna. Tõepoolest see oli uhkeim saak, mis iial mõnele kalamehele osaks on langenud. Aitab ütles isa viimaks, heites uhke pilgu oma kala kuhjale ja pühkides kukalt higi. Emal annab neid alles küpsetada. Tee minust koos nende kaladega pilti, palus Siim. Siis ma viin selle fotolasteaeda ja näitan Stiopale. Isa naeris õnnelikult. Näit aga kiitis, ta näitab, missugused kalamehed me oleme. Poole tunniga selline kuhi. Teadsiim. Kalale võib mõnikord veelgi tulla. Isa pildistas Siimu ja seejärel pildistas Siim isa, kes asetas selleks ajaks oma saapa Kalamäele nagu lõvikütt tapetud lõvi turjale. Ning kui siis kõik kalad olid autosse laaditud, sõitsid nad koju. Siin jõudis enne veel jõe poole lehvitada kojamees, kellest paistsid üksnes silmad. Kuldne kroon rohelistel näki juustel ja üks käsi lehvitas vastu. Järgmisel päeval külastas Sirli oma sõbrannasid pilvebaleriin. Kilkasid nood ja keerlesid ümber Sirli nagu kihulased heinamaal. Oh, nii palju põnevat on vahepeal juhtunud, vastas Sirli, jutustas kõigest. Pilvebaleriinid ahetasid ning päike ütles iga natukese aja tagant. On alles lood. Ennekuulmatu ime. Teie imestate sellepärast, et paistate alati päeval, siis ei juhtu kunagi midagi eriskummalist, muigas kuu veidi üleolevalt. Mina näen öösiti igatahes väga pentsik, kuid asju sellepärast Sirli jutt mind ei üllata. Teie olete jah, see tark, nähvas päike. Aga Sirli palus, et nad jälle vaidlema ei hakkaks. Hakkame hoopis balletti tantsima, pakkus ta ning pilvebaleriinid nõustusid õhinal, kuna päike ja kuu kohmetult selgitasid, et nemad on selle lõbu jaoks liiga vanad ja pealegi pole neil jalgu all. Meie vaatame pealt, lubasid nad, Sirli ja pilvebaleriinid leida oma tiivad laiali ning tõusid lendu. Nad keerlesid pilvedes uppudes hetkiti täielikult valgesse vatti, sukeldusid seejärel musta äikesepilve ja kihutasid ilutulestiku raketina sinisesse, õhku, kleidisaba elektrist tragisemas. Ka loomad Siimu võlumaal lendasid, sest Siim oli otsustanud neile mõnusa üllatuse valmistada ja õpetada isegi ussidele ja paksudele karudele linnuametit. Loomad olid Siimu tuleku üle väga rõõmsad aga kui võlur neile teatas, mis plaanid tal sedapuhku on, hakkasid mõned virisema ja ütlesid, et nad kardavad lennata. Vaata, missugune ma olen, õiendas hobune. Suur ja nelja jalaga. Minul sobi taevasse tõusta. Bay võlur võlu mulle parem martsipani. Ei, see teeb su hambad katki, vastassiiv hakaga lendama. Hobune. Ja hetke pärast oli õhk täis elu eest lendavaid loomi küll pisikesi nagu hiired, kes sarnanesid lina vestrikega ja suuri nagu jõehobu, kes meenutas porist Zeppelini. Tare on alla võlur. Ning teha teistele head, arvas Siim. Ema külastas taas oma lossi. Kammerteener juhatas ta aupaklikult valitsemissaali ning ema istus kõrgele kullas troonile, mille kohal lehvisid paabulinnusulgedest kardinad. Õukond kummardas tema ees ning Moose kandid laskusid ühele põlvele ja lõid lahti laulu, milles vilistati tema majesteedi kuninganna ilu ning hurmavust. Siis tulid kõik rüütlid üksteise järel, suudlesid emal kätt ja lubasid anda oma elu tema eest, kui ainult vaja peaks minema. Aitäh, aga ma olen kindel, et seda ei ole sugugi vaja vastasema. Siin minu lossis ei ähvarda meid miski. Ja teie majesteedi valitsusaeg on olnud õnnelik, kinnitas kammerteener. Ja me väga loodame, et nii jääb see ka edaspidi. Kui teie majesteet meid ainult ära ei unustaks. Ooey, ärge seda kartke, lubas ema. Küll ma ikka vahel teie juures käin, luban seda. Ning seepeale lasti kahurist 100 pauku. Kuninganna auks. Samal ajal, kui ema oma salalossis tantsis, võitis isa tenniseturniiri oli lausa võimatu talle vastu saada. Isalöögid olid nii tugevad, et valged tennisepallid tungisid otse maasse muru alla. Paneks isa kartuleid, vastane kikus abitult juukseid ja mudise reketit, aga ei saanud ühtegi punkti. Isa võit oli võimas. Elagu Heino öösi reket. Karjus, publik, isa viipas neile tribüüni esimeses reas istuvad ema Sirli ja Siim lehvitasid talle vastu. Ja veel üks mees vehkis käega. See oli Stiopa isa, kes võttis kaelast kuldse kala ja viskas selle isale, hüüdes. Aga ei või unustada ka härra lammast samal ajal, kui kogu jalakate pere oma salajasi asju ajas, istus tema kirjutuslaua taga ja kirjutas mitte enam Peetrist, oh ei. Ta oli kõik oma vanad ja koledad jutud arvutist halastamatult kustutanud. Nüüd oli tema ees tühi valge ekraan. Ja kui härra lammas oli sutike klahvidega klõbistanud, ilmusid ülemisse serva sõnad. Lõbusa siilipoisi seiklused. Uue jutu pealkiri kirja pandud, heitis härra lammas pilgu voodi poole. Siil oli selle alt välja vudinud. Jõi peremehe tuhvli seest piima. Härra lammas muheles ning kirjutas edasi. Kirjutas Andrus Kivirähk, luges Sepo Seeman. Toimetas Tiina Vilu helirežissöör on Anna-Maria Currel.
