Musttoonekurg salapärane toonera lind on elanud Eestimaal  aegade algusest saadik. Enamik inimesi pole must toone kurg aga kunagi näinud. Selles filmis püüame seda haruldast lindu tundma õppida  nii lähedalt kui vähegi võimalik. Tema saabus esimesena talvituspaikadest Aafrikas  ja otsis metsasügavusel üles oma mulluse pesa. Pesapaiga ja selle ümbruse uurimiseks on ta kulutanud  mitmeid päevi. Alles siis, kui oli veendunud, et kõik on nii,  nagu mullu sügisel maha jäi, laskus ettevaatlik lind pesa. Must hoonekurg on vaheldusrikka kõrgmetsalind. Kõige enam meeldib talle pesa teha võimsa tamme,  haavakase või männi otsa. Ja ilmtingimata nõndaviisi, et pesakoht oleks okstega  päikeselõõsast osaliselt varjatud. Paraku jääb niisuguseid vanu puid ja puutumatut laant  päev-päevalt vähemaks. Pärast esimest ülevaatust seisab ees igakevadine,  suur puhastus ja korrastamine. Miks mõni oks enam ei sobi pesasse, mõni teine aga tuleb  hoopis mujale paigutada. Seda teab tõepoolest ainult isalind ise. Kui kõik laabub normaalselt saabub emalind poolteise kahe  nädala pärast ja selleks ajaks peab pesa täiesti korras olema. Musttoonekured on pesatruud. Juhul kui neid ei häirita, võib üks linnupaar kord ehitatud  pesa asustada terve oma elu. Kümneid aastaid. Oksaraud paika saanud, asub isalind pesalohku kujundama. Mullune kultuurkiht kaetakse täielikult. Meie kurepere lähimad naabrid on tänavu metsvindid,  neil on pesaehitus juba lõpetatud ja emalind sätib ennast munele. Õige pea on pesalohk nagu uus pesa aluseks on tugevad roikad,  millele ehitatud oksaraagudest punutis moodustab tiheda pesa massiivi. Selleks valitakse vaid metsakuiv materjal. Pesa vooderdamine pehme kuiva samblaga on suurlindudest  omane ainult must toonekurale. Pesaservad on lohust märksa kõrgemad. Nii ei veere munad välja ja ka poegadele on kindlam. Metsvindi pereelu areneb aga suisa tormiliselt. Kui kõik ettevalmistustööd tehtud, ei jää isalinnul muud üle,  kui kannatlikult oodata. Kui see aga väga talumatuks muutub, siis ikka jälle pesa viimistleda. Laaneripe peitunud musttoonekure elus on tema eraliku  ja inimpelgliku eluviisi tõttu tänaseni veel palju sala pärast. Me ei tea, miks isa ja ema lind läbivad pika rännutee kumbki omaette. Kuigi väidetavalt on side kord paari heitnud lindude vahel  püsib terveks eluks. Ehkki nende leviala ulatub Lääne-Euroopast vaikse ookeanini  lisaks veel väikeareaal Lõuna-Aafrikas arvatakse neid sellel  tohutu alal olevat ainult 11 kuni 15000 paari. Seda on väga vähe. 85-l protsendil nendest aladest on nad seadustega kaitstud. Ka Eestimaal pole must hoonepurge kunagi ülearu palju olnud  sest siin on tema leviku põhjapiir. Soomes pole ta seetõttu kunagi vesitsenud. Rootsis ja Taanis aga oli ta inimtegevuse mõjul vahepeal  täiesti välja surnud. Ime siis, et sellest linnust nii vähe teatakse. Kaugeltki kõik rändu alustanud linnud ei jõua pesitsuspaika. Aafrikast Eestimaale on pikk ja ohtuderikas tee. Nii isalinnu kui meie kaheliikmelise filmimeeskonna jaoks. Üks nädal üle arvata vaja. Veel teinegi takkapihta. Imesised närvi enam vastu ei pea. Metsvindi perel siinsamas naabruses on selle aja jooksul  munad ammu munetud välja hautud ja pojad üsna suureks kasvanud. On see nüüd tõesti kauaoodatud emalind Isalind igatahes küll ei kahtle. Sellist rituaalset tantsu esitatakse ainult emalinnule. Kõrvalistele pilkudele pole see mõeldu. Selle ime nägemiseks ja filmimiseks püstitasime juba talvel  kõrgele puulatva ligi poolesaja meetri kaugusele pesapuust  ülihoolikalt maskeeritud varjeonni. Ja oleme hiirvaikselt kõik need pikad nädalad koos  kureisandaga emalindu oodanud. Kurepaar on lõpuks kokku saanud. Küll tahaks näha ja filmida kõike, mis edasi toimub. Kuid risk on küllalt suur. Sel ajal on must toonekured eriti tundlikud  ning väiksemgi vääratus filmimeeste poolt võib põhjustada  pesa maha jätmise. Seetõttu lahkume öösel ettevaatlikult pesa juures. Tagasi tuleme siis, kui pojad on nii suured,  et võime olla kindlad. Me ei kahjusta enam lindude pesitsemist. Must toonekure jahiretked võivad ulatuda pesast kümnekonna  kilomeetri kaugusele. Kui kuivadel suvedel toitu napib, siis kaugemale. Toitumiseks sobivad kõige paremini madalad metsajõed,  ojad, loigud, lihtsalt niisked alad, aga ikkagi varjulistes paikades. Ta saagiks on peamiselt kalad, mis võivad olla isegi kuni  kahe Muidugi ka konnad, vesilikud, nälkjad, ussid,  kaanid ja kõikvõimalikud muud märgade alade mutukad. Kogu saak neelatakse alla. Saagi nokas tassimise kommet nagu praegugi veel mõnel pool  arvatakse must hoonekurel küll ei ole. Kui aga mujalt toitu saada pole, ei põlga must hoonekurg ära  ka üleujutatud luhaluitamist. Suisa lageda peal. Siinseid asukaid ei näita pelgalt inimene niisuguse  suurveega siia naljalt, et ei satu mitmekesist toitu,  aga on küllaga. Ja seetõttu käib siin üsna vilgas elu nagu kunagi ammustel  aegadel inimestest puutumata aladel ikka  või nagu nüüd vast mõnel üksikul looduskaitsealal näha võib. Need hallisulelised, soode ja rabade asukad,  parves, rändajad ning valjuhäälsed kruuksujad said  rahvasuusa omale häälitsust matkiva nime. Kurb. Hilemal ehk sookurg. Vaikivat musta sulelist eraklindu hüüti aga mustaks kureks  ehk toone kureks. Seega surmalinnuks. See ei tähendanud, et lind iseenesest oleks paha. Ta oli lihtsalt sõnumitooja. Saatuslik endelind. Niimoodi võtavad pojad vastu toiduga saabuvaid vanemaid. Meie mikrofon on peidetud päris pesa lähedale. Seega kuuleme neid helisid, niidab pesatasandilt. Pesa on üsna kõrgel ja maapinnale ei kostu peaaegu midagi. Nii ongi neid alles hiljuti täiesti tummadeks lindudeks peetud. Neljanädalaselt on pojad võimelised end juba ise  ka kaitsma. Nüüd jätavad vanemad nad esmakordselt pesale ilma valveta  ja meie julgeme neid jälle filmida. Vara varahommikul ronime vaikselt üles varje onni. Kurevanemad on sel ajal tavaliselt esimesel,  kõige pikemal jahiretkel. Üliettevaatlikud peame ikkagi olema. Lahkuda saab vaid öösel ja sedagi mitte alati. Peale munast koorumist on pojad lumivalges titesulis. Üsna pea asenduvad need hallikas-valkjas,  udusulgedega kasvades tuleb üha rohkem nähtavale tume päris sulekate. Ise on nad agarad udusulgi nakitsema ja õige pea on terve  pesa udusulis. Niisugune sulgede nakitsemine on kurgede ainsaks abinõuks  parasiitide vastu. Ma olen Kuskil 10 aastat uurinud musta toonekurge  ja ma arvan, et, Tunnen teda ehk Eestis kõige paremini. Ja vaatamata sellele Ma lähen igale musta toonekure pesale väga. Ettevaatlikult juurde, teades, kui ohtlik see võib nendele olla. Alati ma. Lähen rõngastama või vaatama poegi. Kui nad on piisavalt suured, et vanalinnud,  neid enam ei hülga. Ja sel ajal on ka vanalinnud Tihti pesalt eemal toiduotsingul ning. Nad ei pruugi nähagi seda, et ma olen pesal käinud. Vaatamata sellele, et musttoonekurg on Seadusega hästi kaitstud. Tema arvukus siiski langeb, siin võib-olla niisugune. Hjus, et. Et ta on väga tundlik häirimise suhtes Ja võib-olla isegi üks vale külastus pesa juurde võib. Põhjustada pesa mahajätmise. Rääkimata sellest, et seal pesapiirkonnas kuskil raiutakse  metsa või, või sõidetakse traktoritega või midagi taolist. Me oleme kümnekonna aasta jooksul Püüdnud musta toonekure heaks teha, mis me oleme osanud? Oleme neile. Tehispesi rajanud. Alla kukkunud ja hävinute asemele. Remontinud pesi. Aga vaatamata sellele ikkagi arvukuse langus jätkub. Ja siin võib-olla. Üks põhiline põhjus see, et mets Musta toonekure elupaigana on muutunud. Järjest enam äriobjektiks ja puit on küllalt suur raha. Ning enam ei. Kiputa mõtlema sellele, et mingisugust kurge või,  või või kotkast seal hoida metsas vaid ikkagi sellele,  et kui palju kroone puidu tihumeeter maksab. Kurg ei saa isegi aru, pärast vaatad, et jõle hästi on teinud. Aeg-ajalt võib must hoonekurk saaki otsides sattuda  ka kultuurmaastikule. Võib arvata, et inimese põgusad kokkupuuted  selle linnuga nii tänapäeval kui kaugetel aegadel enamasti  just siin toimusidki. Inimest märgates tõusis suur must lind alati kohe lendu  ja liugles hääletult laanevarju. Lind oli toonud järjekordse sõnumi. See lind ilmus meie mail alles möödunud sajandi keskel. Ilmselt mõningase sarnasuse tõttu must toonekurega hakati  ka teda nimetama toonekureks, ainult et valgeks. Temale omistati mitmeid müstilisi omadusi. Teda usuti olevat katku ja muudegi haiguste kuulutaja hiljem  otseselt saksa uskumuste mõjul ka mõte tooja. Erinevalt oma Laanes elavast sugulasest on valge toonekurg  täielikult kohanenud inimnaabrusega ja kogu tema pesitsus  elu kulgeb vahetult meie silme all. Saakigi püüab ta põldudelt ja aasadelt ning tunneb end just  asulates turvaliselt. Tahavad nad aga mõlemad üsna sarnaselt kõrgetele puudele. Ainult et musttoonekurg ei ehita oma pesa kunagi puulatva  nagu teeb seda tema valge sugulane. Viimasel ajal loobub valge toonekurg üha enam puudest  ja raja oma pesi elektripostidele, korstnatele,  katustele ja sammastele. Muide, tema nokk on märksa väiksem ja ei ole  nii punane ning veest saaki püüdes ei pista ta kunagi pead  vee alla, nagu seda ala tihti teeb. Mõningaid viiteid meie esivanemate suhtumisest  musttoonekurge võib tänapäevalgi leida ammu talletatud murdekogudest. Näiteks Tõsta maal usuti, kui toone kurg sinu piiri mööda hulgub,  siis tähendab, et mõni sureb Vastseliina st,  aga on teada, kui toone kurk kellegi peremehe maal lendab. Siis kooleb selles majas peremees ehk perenaine ära  ehk ka mõni selle maja lastest või elanikest. Rõhuvees on üles kirjutatud Päris kured lendavad kevadel ja sügisel suurtes parvedes. Toonikurg ehk jats, kurg On üksikult näha lendamas,  soode ja metsade kohal tuleb ta aga inimeste maadele lähemale. Siis sureb seal majas keegi korra toonud toonikurg kütise  sees tunglaga tule ja pistnud talu katusesse põletatud maja  ära selle eest, et tema pesa ära lõhuti. Toonikurel olla inimese mõistus, aga linnu nägu. Niisugused uskumused säästsid musttoonekurge  ja tema pesitsus paikub paremini kui mis tahes kaasaegsed kaitseseadused. Olgu nende uskumustega nagu on nii nagu jumalad muistsel olümpusel,  nii elavad ka musttoonekured laanes oma elu. See must toonekure pesa asub eelmisest meie filmitud pesast  vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Eestimaaoludes on see väga lähedal. Tavaliselt on pesas kaks kuni kolm poega,  sagedasti ka ainult üks ebaõnnestunud pesitsemisi esineb  üsna palju. Peasüüdlane on siin ikka ja jälle inimene. Tõsi, mõnikord murrab nugispojad maha. Ega palju rohkem vaenlasi must toonekurel polegi. Siinsamas kõrval pesitseb hiline laulurästa pere. Valgeid udusulgi on mustal sulerüül alles jäänud vähe. Märgatavalt suuremaks sirgunud pojad mängivad oma kuremänge  ja teevad aega parajaks, nii kuidas oskavad. Vähegi eemal tegutseb väike kärbsene. Esialgu tõid vanemad toitu üsna tihti keskmiselt 12 korda päevas. Mida suuremaks kasvavad pojad, seda harvemaks jäävad toidukorrad. Lõpuks peab ainult paarist-kolmest korrast piisama. Muutub ka toodava toidu kogus alates paarikümne grammist  kuni poole kiloni. Pojad on nüüd peaaegu vanalinnu suurused  ja söögiisu puudust küll pole märgata. Viimane, kui raas korjatakse üles Laulurästastel on juba teine pesakond sel suvel  lennuvõimeliseks saamas toone, kurepojad aga alles koguvad jõudu. Meil kestab see nõndanimetatud pesapoja aeg oma 65 kuni 69 päeva. See on ju peaaegu kaks ja pool kuud. Euraasia lõpmatutesse tundratesse hajunud  ja põhjala metsadesse peitunud soome-ugri rahvaste muinasjuttudes,  muistendites ja uskumustes on linnul ikka olnud eriline osa. Lind on olnud hingekandjaks nii elus kui surmas. Ilmselt oli just must toonekurg see kelle osaks oli lennata  koos hingega mööda linnuteed manalasse. Midagi sellest ürgtunnetuse, st on ühel või teisel viisil  kandunud ka kõige tsiviliseeritud soome-ugri kultuuridesse. Must hoonekurepesa kapitaalne, et. Inimenegi mahuks vabalt sinna pikutama. 10 aastane pesa võib kaaluda üle tonni ainult väga tugevate okstega,  suur puu suudab sellist raskust kanda. Viis poega on enim, mis must toonekurel Eestimaal üldse  olnud on. See pesa Saaremaal on sel aastal ainuke selline teadaolev. Need pojad rõngastati eriliste plastrõngastega,  mille numbrid kenokliga eemalt hästi loetavad. Selle pesakonna poegadest kolme nähti juba oktoobrikuus Lähis-Idas. Mitmel pool sõnab maarahvas valge toonekurgi naljatamisi  traktori sõpradeks. Eks kogemus ole neid linde õpetanud põllumajandusnt  rikkaliku saaki leidma. Olgu siis tegu vigastatud või lihtsalt uimaste  ja oma loomuliku kaitsekeskkonna kaotanud loomakestega. Äsja pesast lahkunud pojadki leiavad vanemate eeskujul  kiiresti teemasinate juurde. Üsna pea hakkavad valged hoonekured suuremates salkadesse  kogunema valmistudes rännuks talvituspaikadesse. Must hoone kurg on nüüd sügise hakul nagu veelgi rohkem  iseendas kui varem. Jätkates oma lõputuid i päikemööda varjulisi metsajõekesi  ja ojasid. Pesa külastab ta harva nagu oleks juba kauge teekonna lummuses. Või kangastub ainult meile igas veevirvenduses linnuteekutse. Pojad on pesast lahkumise ärevuses. Tiivad juba justkui kannaksid ja nälg sunnib  ka takka. Varem või hiljem teeb kõige julgem esimese katse. Kel pole antud lennata, see jääbki maale. Esialgu tulevad nad veel kodupesale ööbima  ja puhkama. Kahe nädala pärast lahkuvad aga lõpliku Veel mõnda aega liiguvad nad siinmail ühest varjatud  toitumispaigast teise ja kogunevad rändeks väikestesse salkadesse. Noored linnud alustavad rännet varem vanemad,  veidi hiljem rännatakse peamiselt öösiti. Sihiks Lääne ja Ida-Aafrika. Üksikud jõuavad ka Lõuna-Aarikasse. Osa aga jääb talvituma hoopiski Vahemeremaadesse. Oktoobrikuuks on nad kõik meie mailt läinud. Mitte kõik must toonekured ei jõua koju tagasi. Ainult 10-l protsendil mindi rännuteemadest,  on nad seadustega kaitstud. Kaugeltki kõikjal ei oota neid enam vaiksed laaned suurte  vanade puudega, kus järglasi ilmale tuua. Vähe on neid Eestimaal gi jäänud. Müüdid toonela linnust ei kaitse enam neid  ega nende pesapaiku. Praegu vajavad nad rohkem kui kunagi varem inimese soosivat  ja säästvat suhtumist. Kas me suudame seda neile osutada? Või jääb ka elavast must toonekurest meile vaid samasugune  mälestus kui tänane mälestus kunagisest müütilisest toonela linnust.
