Sügisel hindas rahvusvaheline trofeeekspertide komisjon  Tartus Eesti mulluse jahitrofeesid. Nii suur hulk sarvi ja nahku tekitab asjasse pühendamatule  kindlasti ka mõningaid küsimusi. Jahindus pole üksnes küttimine, Tallinna maantee ümbruse  jälle vaatad, käisid talvel alati Tallinna maantee soola  lakkumas ja ime, kui neli -viis põtra põlvili maas,  lakuvad soola. Ja noh, avariisid on palju, meil maksimum kuus põtra,  jääd ühe kevadega auto alla. Ja siis tegime soolakud Tallinna maanteel kaugemale. Jahimehed korraldavad ka talvist ulukihoolet  ja loendusi rajavad söödapõlde osana inimese tavapärasest tegutsemisest. Looduses on jahindus, nagu ka metsandus,  kalapüük või põllupidamine läbi põimunud kümnetest seostest  inimese ja looduse ning meie moodsa maailma vahel. Nii nagu elus eneses ei ole siingi absoluutset tõde  ja kõike ei saa ainult seadustega reguleerida. Oluline on ka taustsüsteem, olud ja inimesed,  mille foonil asju vaadelda. Äsja me saime siin. Suure pauguga üle sellest eelmisest sajandist,  mida ka irvhambad kutsuvad looduse hävitamise sajandiks,  vaata siis, kui kõik, mis me ümberringi nägime,  olid, olid varud olid kalavarud, olid ja  siis meil olid metsas uluki, varud olid ja  siis olid puiduvarud ja mis iganes varud,  eks ole, aga. Aga nüüd vist see maailma tasakaal on ikka  nii palju muutunud, et me saame aru, et nad pigem nagu  ka varad on, kui, kui varud ja ja mis mulle nagu muret eb  selle asja juures on, et Nende varade kasutamine on  usaldatud tegelikult ju väikse osa inimkonnast hoolde. Et igaüks me teeme seda, mis me parasjagu oskame ja,  ja usaldada siis neid, kes oskavad kõige paremini,  nemad siis kasutavad ja kasutavad neid. Neid loodus, loodus, varasid ja varusid ja  ja millegipärast tuli mulle selline kohe selline võrdlus  selle usalduse ja vastutusega, et kui ma näiteks oma vanaisa,  seinakella või vanavanaisa seinakella viin nagu kellasepa  kätte siis ma pean seda meest kindlasti usaldama,  et ta ei kisuks näiteks seireid küljest ära,  sellepärast et need seierid talle meeldivad. Ja samamoodi on ka nüüd selle noh, kui me täna räägime  sellest jahindusest ja asjadest, et, et sellega,  et et üks osa inimkonnast on saanud omale vastutuse  toimetada metsas nende loomadega. Nad peavad tegema seda ikkagi asjatundlikult,  et ei, ei, ei usalda mina niisugust käpart kellasepa tõesti,  kes, kes oma näo järgi teeb minu kella ümber  ja ütleb pärast, et mis sa õiendad, kuule,  et see on ju parem veel, kui enne. Ennekõike on see just kultuuri küsimus, on see,  on see jahikultuuri küsimus, on ta tegelikult laiemalt  ka üleüldse kultuuri küsimus. Aga väga õieti ütlesid. Ühiskond on teinud oma otsuse ja andnud kellelegi vastutada. Ja mina hetkel hetkel olen küll seda meelt,  et mina neid mehi neid mehi Nüüd ise ise tõsise jahimehena ja, ja lõppude lõpuks jahi  sees üles kasvanuna. Usaldan. Eesti on parasjagu nii palju pisike ka, et,  et tegelikult tunned neid mehi isiklikult ja,  ja noh, kui näiteks arutada, et selle üle,  et, et kas need ette antud siis arvud, mis,  mis oleks Eesti oludes optimaalsed teatud ulukite juures,  et kas need on sellised reaalsed, mina olen seda meelt,  et need mehed oma asja tunnevad. Need etteantud arvud on reaalsed. Lubade väljaandmisel on ikkagi ette kirjutatud,  millises mahus lastakse nüüd. Noorloomi, millises mahus lastakse nüüd emasloomi,  millises mahus lastakse näiteks põdra puhul nooremaid pulle  traditsiooniks on olnud see põdrapull kuni kaks haru  siis tuleb selline rahuaeg pullidele ja siis. Mingist hetkest ikkagi, kuna see see suur sarv on  mingisugune mõõt mõõt siis jahimehele siis antakse nii-öelda trofeepulliluba. Et see inimene kui, kui kiskja ja ja loom kui,  kui saak siis, siis tihtipeale seal see,  see kiskluse teravnurk ei ole mitte suunatud. Nende elule, allajääjate vastu, kuivõrd just nende kõige  vingemate tegijate vastu sellel hetkel, sest et see tõstab  meie meie ettekujutust sellest, kui head kütid me oleme. Soo jätkajad ei ole otseselt need kõige selle karja kõige  tugevamad pullid, kõige uhkemate sarvedega loomad. Ja, ja väide on selline, et neil läheb nüüd omavahelise  uhkustamise peale kogu aur ära, et nad kindlasti nende sugu  jätkub ka sellel sellel jooksu ajal, aga väga suure osa  hirvelehmadest paaritavad ära, mitte seal  siis hierarhias. Üks aste madalamal olevad tõenäoliselt siis järgmises etapis  juba need juhtpullid, mis nende suurte pullidega tihtilugu  võib juhtuda, juhtub see, et nad on seal  selle pulmamängude aeg ennast nii ära väsitanud,  et nad on väga kerge saak kiskjatele. Et nende, nende lõpp ei peagi olema selline väga. Uhke ja, ja, ja väga kõrge vanuseni kestev,  vaid nad võetakse just selle oma elu kõrghetkel ära sellisel  juhul iseenesest jahimehe käitumises väga palju vastuolu  loodusega ei olegi. Mis mind üldse ärgitas kõigepealt sellele sellele väitlusele,  siis toona, kui me hakkasime selle selle asjaga pihta,  oli see, see kellegi ütlus umbes, et et käisin metsas,  väga ilus oli ja ja niisugune udune hommik väike välu  ja näe, tuligi põder välu ja milline võimas suur põdel,  millised sarved? No kindel kullapauk. Et, et juba see niipidi looma nägemine on,  on üks asi, mis, mis vajaks nagu mulle kui kõrval seda  ka natuke selgitust, sest et sest ma käin  ka metsas ja, ja hommikuti udustel väludel  ja kui ma niisugust põtra näen, ma vaatan ossa,  millised võimsad sarved, et kus on taat ikka kõvasti rohtusn,  et ma olen sust sarved kasvatanud. Et ei oska ma sarvedest rohkem vähem arvata,  aga ometigi ühel hetkel muutuvad need sarved lihtsalt  kindlaks kullapauguks. Ehk siis tammise plaadi peal suvila seina peale  ja sa oled midagi mees elus korda saatnud,  mida teised ei ole, kuidas sa seda mulle seletab? Jahitrofee trofee iseeneses on läbi aegade olnud selline. Need traditsioonid algavad kindlasti aastatuhandeid tagasi. On olnud võidumärgiks. Ja ta kandub läbi aja igal juhul meie ühiskonda edasi ja. See on osa Ka käesoleval hetkel kultuurse jahina mõistetavast  toimetamisest see, et sealt metsast ei tooda üksi ära see  tükk liha või ei tegeleta lihtsalt arvukuse reguleerimisega. Sellele. Elule, mis läbi püssipaugu on siis kustutatud,  püütakse saada mingisugust lisaväärtust ka. On selline mõiste nagu. Vääristatakse seda, seda ulukit. Ja selle selle tulemusena neid siis jahimälestusi  siis edasi seina peale jääb. Kas ühel hetkel äkki see trofee ei muutu eesmärgiks omaette? Ta ei ole mitte jahil igu tulemus, aga ta saab jahilkäigu eesmärgiks. Kas ei teki näiteks selliseid kiusatusi küttidel,  et kui neil on ühe looma laskmise luba ja ja,  ja, ja metsavälule tulevat kaunil suveõh suveõhtul udusele  nurmele tuleb, tuleb näiteks kolm looma kellest üks on elule  alla jäänud või on ta näiteks okastraadis kinni olnud,  ta on vigastatud ja haige ja ja, ja, ja kannatab. Teine on tavaline loom. Aga kolmas on nüüd see kindel kullapauk. Ja, ja päästikule võib vajutada ainult ühe korra. Kiusatus tekib. Inimloomuses on juba selline selline vaev. Aga noh, ise sinu kirjeldatud situatsioonis olles jah,  ka läbi pingpüssi peale paigaldatud optika on seda suurte  sarvedega põtra uhke vaadata. Õnneks ühiskond on need asjad niivõrd jõuliselt ära reguleerinud. No ma usun, et enamus enamus Eesti jahimeestest Suudab selle kiusatusele vastu panna ja toimetatakse  nii nagu on seadus ette näinud selles lootuses,  et jälle hingelt jahimehena, lootuses, et kunagi tuleb see päev,  kui see õnnis au on ka minule ette nähtud. Ma tahaksin, et ma ei peakski nendes asjades kahtlema. Kui ma, kui ma, kui ma kahtlema peaksid asjades,  siis, siis siis ma tulengi sinuga väitlema nendel teemadel. Kui ma võin kindel olla, et te saate rahulikult hakkama seal  omavahel metsas oma loomade ja püsside ja kogu  selle atribuutika ga, siis siis mul on ainult sellest hea meel. Oli ol, teen küll kõik selleks, et need asjad saaksid. Edasi arendatud ja ka seda Jahist kaugel olevad inimesed saaksid parema ülevaate sellest,  mis seal metsas reaalselt toimub, mille jaoks metsas käiakse  mida jahimees metsas näeb ja tunneb, kui ta seal toimetab. Nii looduskaitsjad kui ka jahimehed on huvitatud,  et meie ulukipopulatsioonid oleksid terved  ja elujõulised. Kuidas seda ellu viia, kuidas hoida neid lastelt hoiule  saadud varasid. Hästi on kokkulepete küsimus. Tänane mõttevahetus oligi sissejuhatus paljutahulisse jahimaailma. Talvine mets ei mäleta lehti, aga ta võib uhkustada jälgedega,  mille lugema õppimine nõuab parasjagu taipu. Kuid kui neid juba lugeda osata, kõnelevad nad terveid  lugusid elust, metsas, toidu ja külmamuredest,  võitjatest ja kaotajatest, kelle jälgi me siin nüüd näeme siis. No siin on tegelikult põhiliselt on tegutsenud Saarmaas,  siin on näha, need mäest on sealt alla tuld  ja üles läinud ja ja siin on ta piku jõge jõge liikunud  ja näed, seal on päris ilusad väljakäimise kohad ja,  ja see koht on muidugi ekstra hea, sellepärast et siit tuleb  nüüd ta on küll ilmselt maaparandused, drenaaži ots aga seal  on mingisugune kogu ja süsteem taga, nii et siin on kogu aeg  talv läbi vesi olnud, tegelikult loomad liiguvad  ka seal jääserva all, siin on selline tühi piirkond ja,  ja vaat, siia tulevad talvituma konnad, üks parimaid konnade  talvituskohti ja mis teine asi on see, et,  et ka siin jões võib tekkida hapniku defitsiit  ja kala otsib just vot sellised hapnikurikkaid kohti. Ja, ja need kohad on ka niimoodi nagu ütleme et  kogunemiskohad ja, ja nii mink kui saarmast saavad siit väga  hästi toitu. Külm ja lumerohke talv väga rikkaliku toidulauaga ei eputa. Ometigi näib, et süüakse siiski vaid valitud palasid. Üks ilmselt Saarmaa poolt surnuks pigistatud mets karihiir  on igatahes ära põlatud. Hädakorral läheb ta toiduks ehk rebasele  või varesele. Sealtsamast lähedalt leitud haugijäänused annavad aga aimu  maitsvast kõhutäiest mingile. Omamoodi kõnekad jäljed on ka ekskremendid. Siis, mis tal on? Ühesõnaga nendest ekskerimentidest võib üsna niisugune  selgelt ära, mida ta siis on söönud. No siin on selgelt näha, et kalaluud on jah,  aga see on, nüüd näed konna sääreluu juba,  nii et tegelikult nii konna kui kala kaladest on need kalad,  mis siin enamasti elavad. Särg, haug, haug, on veel see, kes hapniku defitsiidi suhtes  tükib tulema vat selliste avatud kohtadesse  ja siit ta saab siis nagu neid kätte. Aga kas sa arvad, et see on nüüd Saaremaa  või mind? No lõhna järgi on selgelt saarmas, sest saarmaa  ja mingi ekskavaatori täiesti erinev ja spetsiifiline vahe,  kui kivide peal vaadata neid. Ütleme looduses, koguda neid ekskremente,  siis Saarma eksperimendid paiknevad nagu kivil ülevalpool  ja siis mingil jäävad nagu serva peale noh,  nagu tekib selline tunne, nagu mingi hierarhiline alluvus  oleks ikka suurem vend võib ikka ülespoole lasta küll,  kui, kui teine. Kuule, aga räägi, mis loom see mink õieti on? Mink on karusloom ja, ja see ta on Ameerika naarits,  vanasti ei nimetata teda mingiks, aga kuna mink on tal  ingliskeelne nimetus ja soomlased kutsuvad mingiks  siis meie oleme juurutanud ka Eestisse, mink  ja naarits. Muidu oli Euroopa naarits ja Ameerika naarits  ja Mink on tegelikult Üle sajandi on juba tegelikult ta Euroopas. Või on vähemalt sajand 1905. ta toodi siia Euroopasse  ja ta on farmiloom olnud ajast aega. Ainuke riik, kes on levitanud loodusesse fauna rikastamise  eesmärgil on endine nõukogude liit ja teda lasti Nõukogude  Liidu territooriumil vabasse loodusesse väga paljudesse kohtadesse. Aga Eestisse ei ole teda kunagi. Spetsiaalselt levitatud ta on pääsenud farmidest lahti  ja on moodustunud sellised looduslikud asurkonnad. Esimene mingi asurkond moodustus Audru karuslooma kasvatuse  baasil ja tekkis Matsalu lahe piirkonda kuuekümnendatel  aastatel omal ajal toitus, mink, palju on tatrast,  mõlemad on Põhja-Ameerika pärit, kelle toitumissuhted  ehk kiskja saaklooma suhted ekstra hästi välja kujunenud. Selle tõestuseks on ka tõsiasi, et on tatrad siinmail enam  naljalt ei leia. Minu arust on see tore, et ta ontatrarase ühesõnaga  ega välismaalased saab ka jagu ainult välismaalane. Et mõlemad ameeriklased ja see on hea, et on,  on vähem, sest ta on ka võõrliik ja on üsna kõvasti mõjutanud,  mõjutas, tähendab omal ajal meie veekogu,  ütleme, et taimestikukooslusi, aga mingil on veel teine. Niisugune roll tähendab, et ta on võ nud üle ökonissi,  mida kasutasid meil nagu põlised liigid,  naarits, tuhkur. Ja saarmas ja õige natukene ta lõikub ka teatud määral  ka nugise metsnugise ökon. Sellegi kraavi peal näitasid jäljed, et pea kõik kärplased  on siin esindatud. Põhjuseks ikka enam-vähem korralik toidubaas. Mingil on veel teine mõju tähendab ka veelinnustikule. Oluliselt on nüüd vähenenud sinikael pardi arvukus,  vesikana on tugevast alla läinud. Neil aladel, kus elab mint, on partide pesakonnad oluliselt väiksemad,  vaid kaks-kolm-neli poega kohtades, mis tänavu oli aga üle  ujutatud ja mingi poolt seetõttu maha jäetud,  kasvas pesakondades seitse kuni 13 pardipoega. Seegi näitab, et mingil on looduses suur mõju. Liiga suur. Häda on selles, et tal on parem elada siin kui Ameerikas,  ilmselt sellepärast, et meil on loodus väga rikas,  ma julgen seda öelda. Et kui on tatar näiteks kadus, siis selle järgi tõusis  järsult mügri arvukus ja mügri on juba selline,  noh, vesirott rahvakeeles, see on juba niisugune priske suutäis,  et mingil piisab näiteks ühest müürist juba päevaseks toidutarbeks. Mink on elujõuline ja visa, märkimisväärselt hea haistmisega  tugev ja paindlik ökoniši kasutamisel. Vaenlasi on tal vähe vast ehk saarmas. Ja kui mink saarelt saarele uutele jahimaadele ujub,  võib ta sattuda saagiks merikotkastele või suurtele kajakatele. Isegi looduslik mink ei oleks meile nii ohtlik,  sest on tehtud uuringut või on olemas andmed,  tähendab, farmi mink on isane, mink on ligi kaks korda  raskem kui on looduslik isane mink. Ja emane muidugi suhteliselt vähem on varieeruv,  sellepärast et emane on väiksem, aga ta peab sellest väiksem olema,  et talvel rasketes oludes ellu jääda. Isa on see, kes valitseb territooriumi ja Soomes tehtud  uuringud näitavad seda et nii nagu asustus läheb üle,  nii tugevamad isased tapavad need ära ja nad on  nii häbematud, et ega nad ei peidab seda ära vaid nad  panevad siis selle tapetud mingi ütleme,  et nagu siin on ekskremendid, no mingil on nad veel suuremad,  ütleme, et pesitses kohas on lausa käimlad,  siis paneb ilusti käimla peale. Et kes nüüd järgmine tuleb, sellega juhtub täpselt sama  või siis jätab territoorium piirialadele,  kas rannikule juba kaugelt, näiteks seal on nised,  kivised, kaljused, ranna seal on juba kaugelt näha,  et oh, oh, näed, seal üks mink juba jälle vedeleb. Nüüd, kui mingi arvukus oli saartel seal kõrge,  siis tegelikult need surnud minke me leidsime hästi palju. Ja uurimisel selgus, et kõigil oli puretud,  kas kael või kuklatagune oli hammaste jälgi täis ja,  ja väiksed veretäpid. Hiljem muidugi kajakad viisid nad ära, aga see näitab,  et Ta on võimeline julmalt hävitama ka oma liigikaaslased,  tähendab, et mink hävitab minki ja kui sinna tuleb  siis tuhkur või naarits, siis on päris selge,  et ta füüsiliselt tapab ära. Ja siin Ternovski uuringud on näidanud, et ta annab  ka hübriide ja need hübriidid ei ole enam elujõulised  või õigemini, elujõulised on, aga nad ei anna järglasi  elujõulisi järglasi. Kahtlemata on mink süüdi ka selles, et Euroopa naarits on  Eesti loodusest kadunud. Ja vägisi tundub, et kuna inimene mingi siia tõi,  tuleb inimesel ka vastust anda. Meie ülesanne ongi natukene, mitte mitte sekkuda päris tõsiselt,  aga me peaksime reguleerima vastavalt seda,  mida me tahame siin loodusest saada või mida tahame näha. Kui me tahame tõesti näha, et mink on igal pool  ja las ta siis Kägistab neid meie aborigeenseid liike. No me tahaks, võib-olla sümpaatsem oleks naaritsat näha. Ma olen seda meelt, et mulle meeldiks naarits rohkem. Aastaid tagasi käivitati Hiiumaa naaritsa projekt,  mille eesmärgiks oli saar Euroopa naaritsa ga taas asustada. Et see õnnestuks, püüti mink sealt enam-vähem välja. Loomaaia paljunduskeskusest viidi Hiiumaale mitukümmend  naaritsat kuid nende elujõust ja vastupidavuse,  st vabas looduses toimetulekuks siiski ei piisanud. See on muidugi väga tänuväärt projekt. Kui ka kui ka siis, kui ütleme, naarit seal ei edene  nii hästi, nagu me tahame, siis tegelikult suur väärtus on see,  et me oleme tegelikult Hiiumaalt mingi välja püüdnud,  kui me tahame seda minki vaadata meie looduses  ja meie looduskaitse nagu kontekstis siis tegelikult me  peaksime seda uurima. Aga noh, paraku on see, et, et, Ta on pigem noh, praktilise ja ta on ka teoreetilise  ja fundamentaaluuring mate kallakuga, aga seda on õudselt  raske kellelegi selgeks teha, et see on vajalik ja,  ja noh, Eestis võiks seda teha, meil on noh,  niivõrd toredad piirkonnad ja kohad, kus seda saaks teha. Aga me oleme nii vaesed ja, ja nii hoolimatud tegelikult oma  looduse suhtes, et meil on pigem tähtis,  et me saaksime naised kuidagi sünnitama,  aga samas ei saa aru, et tegelikult nii tervishoiu kui meie  ib poliitika ja filosoofia seisneb terves keskkonnas juba  ammust ajast on teada, et kui on terve keskkond,  siis seal elab ka terve rahvas. Ja mina leian küll, et me peaksime oma loodus asju päris  rohkem vaatama. Ja see, kui meil ongi võõrliik, siis meil on kohus,  kus teda hoida teatud tasemel tähendab teatud arvukusega,  et me ei lase liiga teha nendele nendele objektidele,  sest me, me oleme sekkunud loodusesse nii võimsalt,  et meie kohustus on edasi toimetada siin aga selleks,  et õieti toimetada, me peame rohkem teadma. Loomade selged jäljeread kaovad koos sulava lumega. Aimatav kevad toob uued soovid ja sihid. Inimtegevuse jäljed looduses on mastaapsemad  ja kevadine sula neid ei kustuta. Oleks ju hea, kui meie jäljed oleksid õiged  ja liiguksid õiges suunas. Rein Maran on meie saadetes tutvustanud talvelindudest  leevikest talvikest suur kirjurähni ja siidisaba. Tänase loo peategelaseks on pasknäär. Aga kas basknäär on üldse talvelind? Mina loeksin tegelikult. Basknari ka talvelinnuks. Sest eks ole? Linnuhääle vaesel ajal talvel. Koos ronga ja varesega on ju Baskner just see,  kes ilmestab talvist metsa. Kuigi ta on meil üsna tavaline pesitseja ulgu  ja rändlind, ei ole suvised kohtumised Baskneriga just eriti sagedased. Sel ajal on ta väga ettevaatlik ja oskab ennast hästi varjata. Eks sügisel ja talvel ole neid üldse meie mail rohkem põhja  poolt tulnute võrra. Talvel pole ka varjavat lehestikku ja toidunälg ajab linnud  isegi inimelamute lähedusse. Muidu hoiab ta inimest siiski kaugemale. Väidetakse, aga mitmel pool Lääne-Euroopas pole ta sugugi  nii inimpelglik. Mõnel pool olevat isegi hurmaniseerunud nii-öelda linnalind. Teadagi. Kevadel ja suvel sööb paskner peamiselt putukaid. Talle sobivad kõik, nii kärsaklased, maipornik,  ka tsiklased, poilased, kõikvõimalikud röövikud. Ega ta ei ütle ära ka suuremates suutäites,  mis ette jäävad, olgu need siis pisinärilised,  sisalikud, isegi konnad ning teiste lindude munad  ja pojad. Aga see on, on ikkagi juhuslik saak,  peamised putukad. Sügisel ja talvel läheb baskner aga üle peamiselt taimtoidule. Selleks on kõikvõimalikud suuremad seemned,  marjad, eriti aga tamme tõrud. Inimese poolt loodud toiduplatsid võivad  ka lindudele mõnikord olla üsna ohtlikud. Sest pidevalt ühte ja samasse paika koonduvad linnud  meelitavad kohale mitmesuguseid kiskjaid. Söömisega ametis olevad linnud on kiskjatele kergesti  kättesaadavaks saagiks. Nii juhtuvad ka siin oma tragöödia, isegi väike armas kodukass,  võib-olla alastamatu kiskja, rääkimata veel  siis ehtsatest metsakiskjatest. Toiduplatsi lindudele tehes tuleb ikka kiskjate ohule mõelda. Parem on, kui toiduplatsi juures ei oleks midagi,  mis võiks valitsuspaigaks sobida. Ega ka otse platsi kohal mõnda kõrget puud  kus röövlind võib ootamatult rünnata. Eemalt läheneva vaenlase eest oskavad linnud juba ise  osavalt varjuda. Mõned suled ja väike vereplekk lumel ongi kõik,  mis järgi on jäänud järjekordselt ohvrist? See siin on ilmselt mõne kulli näiteks raudkulli töö. Ega basknar meie mail kedagi endale lähedale naljalt ei lase. Ka söödaplatsil saab teda lähemalt vaadelda ainult  spetsiaalselt varjest või siis binokli abil. Alles siis näemegi, kui kaunis ta tegelikult on. Erutatud või ärritatud linnul on peas tutt muidu ei olegi  seda üldse märgata. Rahvakeel on selle linnule küll igasuguseid nimesid andnud. Imetlevaid lidrilind, rääkija, lind teeb ta ju osavalt  igasuguseid hääli järgi, seda eriti pesitsemisajal. Muide, pesa eelistab vaskner kõige rohkem teha siiski kuusele. Peamiselt ikkagi metsas ja siit ka hüüdnimed,  nagu laane harvakas. Paju rästas. Suur osa Basknaääre liigub sügisel nii meilt kui põhja poolt  lõunasse ja edelasse. Need, kes meile jäävad, hakkavad koguma,  talvevarusid eriti tammetõrusid. Ühte panipaika võib olla kogutud isegi kuni neli kilogrammi  tõrusid talvevaruks. Siit ka rahvalikud nimed, nagu näiteks tamme rääk. Sarapuu traat, pähklirääk, mõnel pool ka kartulikreet  justkui justkui varastas kartuleid. Kaugeltki kõiki pani paiku, ei leia pasknäär talvel üles. Osa taludest läheb kevadel idanema. Nii ongi pasknäer tammede ja nii mõnegi teise taimelevitajaks. On rahvasuus sel linnul ka palju lõbusamaid nimesid nagu  hobuse sita, Jüri pask, rajakas sit, Markus  ja nende edasi. Miks just, jäägu igalühel enda arvata.
