On mõneti ebaharilik, et üks noor kahekümnendates  eluaastates mees enamuse oma ajast mööda metsi ringi jalutab  aastaajast ja ilmast, püsimata kala või jänesepoegagi koju  pannile toomata. Aga nii just põllumajanduse koolis loodusvarade kasutamist  ja kaitset õppiv remet talitab palju sina oma ajast siin  metsas ja looduses veedad. Mina arvan, et 70 protsenti oma ajast veedan ma metsas  ja looduses. Sina jõuad metsa tihemini kui kooli. Kahjuks jah. Kuigi peaks kooli vist tihemini jõudma kui metsa,  aga. Mis sind siia tõmbab? See ongi arvatavasti mingisugune esiteks pääsemine sellest noh,  ühiskonnast ja linnast ja teiseks ikkagi tõmme loodusesse. Sest. See on, võib ka puhkuseks nimetada, kuigi see võib  füüsiliselt väga raskeks osutuda, aga vahest  ka nagu psüühiliselt, kui pildistada ja ajad loomi taga  ja mitte noh, otsid loomi ja, ja passid ja  ega siis mina käin iga ilmaga väljas ja ega siin ikka 20  kraadi ga ei olegi päris ilus neli tundi ühe koha  või oli kükitada? Aga ilmselt on see mingisugune sugune tõmme ikka sügav tõmme,  sest kui ikka kaks päeva metsas ei käi, siis hakkab imelik. Päris tühjade kätega Remek ometi metsas ei käi,  fotoaparaadi võtab alati kaasa, kuigi ega loomad endid  selle tõttu rohkem näitama ei kipu. 90 protsenti ajast tuleb piirduda pigem jälgede  ja helidega. Püssi ga pole Remet kunagi metsas käinud. Jahipüssi ma suhtun väga halvasti. Sellepärast, et kui mina pean fotoaparaadiga jahti,  siis, siis jääb loom ellu ja mul jääb ilus mälestus,  aga noh jahikirja saab väga hästi fotoaparaadiga rahuldada,  ma ei pea looma maha lööma. Aga kuidas sa suhtud sellesse, et ometi peab inimene  või peaks inimene sekkuma teatud protsessidesse  või teatud liikide piiramisse looduses või oled sa  kategooriliselt sellise suhtumise vastu? Kategooriliselt ma ei ole vastu selles suhtes,  et loomulikult inimene peab sekkuma, kuna ta on juba  nii palju sekkunud, siis nüüd tal ei ole enam muud võimalust  kuigi kindlasti saaks loodus ka ise hakkama ilma inimese sekkumiseta. Aga inimene on nii palju just oma eksistentsi ajal juba  muutnud loodust, et nüüd paratamatult ta peab sekkuma. Kuigi sellel on ka kindlasti oma piir. Aga millal ja kuidas sina selle metsa enda jaoks avastasid? Mina metsa enda jaoks avastasin juba väga-väga väiksest peast,  kui ma Matsalu looduskaitsealal käisin mööda luhtusid ringi ja. Mu vanaema elas Matsalu looduskaitsealal  ja kui ma olin väiksest peast vanaema juures,  siis paratamatult sattusin ma jõe äärde ja  ja ringid läksid pikemaks iga korraga ja,  ja nii see hakkas. Hoolimata sellest, et elu talvises metsas on mõneti vaiksem  ja vaoshoitum kui suvel pakub seegi aeg tähelepanelikule  looduses käijale avastamisrõõmu ja mõtlemisainet eeskätt  muidugi lugematu hulga jälgede näol. Selleks, et mõnda minki või kobrast kohata,  tuleb oodata tunde ja sageli päevi. Vahest mõtelnud, kui ma kuskil sügavas lumes tuisu sees rühin. Mitu kilomeetrit juba minnes mõtlen, et kurat,  miks ma siia välja jälle ronisin, aga see on lihtsalt,  ma ei saa, miski asi ajab mu välja, see on nagu mingisugune  mingisugune väike mehikene, kes kogu aeg ajab sind siit  seest keegi kogu aeg ütleb, et sa jälle pead pead minema,  siis sa lähed. Nähtavasti on see ikkagi mingisugune kirg,  jah. Looduse meeste vana tarkus ütleb, et lihtsalt mööda metsa  ringi lahmides naljalt looma ei leia. Käia tuleb üha samades kohtades. Põhimõtteliselt tuleb ikka käia seal, kus sa kogu aeg käid  ja seda rohkem hakkad sa nägema. Ma kindlad kohad ka, mul on kindlad kohad,  jah, et kui ma lähen hommikul välja, siis ma noh,  siin ma sõin, ma sõidan ikka ühest kohast teise  ja siis ühte kohta jään lõpuks pidama, kus ma  siis ringi käin ja vaatan, nii et ma olen nagu noh,  saagijahil loom, ütleme, et kõige magusama koha otsin välja  selle päeva jaoks ja siis seal tegutsen. Kuidas sa sellesse suhtud, et osad fotograafide Ilmselt pildistavad loomi loomaaias, seal on loom olemas. Muud ei olegi, kui ainult klõsutada. Seal ongi vahe fotograafil ja loodusemeest fotograafi et  tegelikult ju pakubki pinget see, et see loom on looduses,  ta on oma loomulikus keskkonnas ja ma saan teda pildistada,  nii et ma ei häiri teda ja, ja ma pildistan tema loomulik  eluavalduste peal niimoodi, et ta tegutseb rahulikult ja,  ja noh ja see on kõige suurem asi, kui ma leian niisuguse  niisuguse nüansi, kui, et loom ja kõik on olemas  ja ma hakkan pildistama. Et see annab kõige rohkem mulle, et see loom on metsik  ja olen ta suure vaevaga üles leidnud ja väga palju sellele  vaeva näinud. Läänemaalt pärit mehel on kõige südamelähedasem elu,  mis koondunud vee äärde. Seepärast rändabki Remek eeskätt kraavide,  ojade ja jõgede kallastel. Kõige enam huvitavad teda koprad ja kärplased. Mul õnnestub mitmed korrad näha, isegi pildistada,  kuidas see nirk püüab hiire kinni, kuidas mind võtab konna  ja kala püüab ja kuidas ta seda siis ära sööb  ja kägistab ja hammastega. Et see on väga huvitav. Viimastel aastatel oled sa siin Tartumaal  ja Lõuna-Eestis käinud, aga on sul kõik loomade rajad peas ja,  ja pesad ja urud teada. Ei ma ütleks, et, et mida rohkem ma käin,  seda rohkem ma aru saan, kui vähe ma näen  ja tean. Iga aastaga, iga aastaga avastab ma järjest rohkem  ja rohkem ja, ja ma hakkan nägema sellepärast,  et kui tavaline inimene käib metsas, ta näeb väga vähe. Ta käib ringi ja vaatab, et on ilus, lill õitseb  ja tuul sahistab okstes, aga tegelikult sa hakkad järjest  rohkem nägema, mida rohkem sa vaatad ja käid  ja vaatad mõttega. Aastaid mööda metsi mütanud mees teab, et loodus on pidevas muutumises. Seal, kus kunagi olid ilusad metsad, on nüüd suured raielangid. Osad loomaliigid on peaaegu kadunud, teisi on juurde tulnud. Nagu näiteks kobraski, keda kümme-viisteist aastat tagasi  siinmail naljalt nähtud, kuid kes tänagi pesast välja  päikese sööma tuli. Keset päeva neli kobrast korraga. Remek ütleb, et selline on õnnelik päev. Aga mis sind kõige rohkem muretsema paneb  või mis sulle kõige rohkem hirmu tekitab praeguse  looduskeskkonna muutumise ja arengu ja inimtegevuse  sekkumise tõttu? Mulle kõige rohkem muret tekitab inimese suhtumine. Et et inimese suhtumine loodusesse, sest ütleme kõik inimesed,  kes käivad looduses, ei ole just ju loodusinimesed  ja näiteks Kui kevadist Emajõge vaadata, siis pärast seda,  kui kalamehed on sealt üle käinud, siis on kaldud pudeleid  ja prügi täis. Ometigi nad ju naudivad ka loodust ja püüavad kala,  aga nad jätavad kõik endast maha, sinna. Et see on nagu väga masendav ja noh, üldse  ka suhtumine näiteks noorte inimeste poolt jahtimine kuskilt  autodest niisama kui nad peavad niisama noh,  ei ole isegi jahimehed jahimeesteks nimetada,  aga see on lihtsalt mingisugune siuke rüüstamine  ja arutu Arutu laamendamine pannakse suvaliselt raudu kuhugi üles  ja neid ei vaadata ja, ja pannakse röövpüüdja,  panevad võrgud sisse, siis ei julge enam nüüd vaatama minna,  kala sureb sinna sisse niisama ära, see on kurb. See on kurb jah. Kuidas sulle tundub, kas tänapäeva inimene on loodusest võõrdunud? Ikka väga. Suurem osa inimestest on ikka väga võõrdunud jah. Mis sa prognoosid, kas see nii jääb, kas see läheb hullemaks või,  või tuleb inimene leiab inimene uuesti tee siia loodusesse? Vot inimese tee leidmisega peavad niisugused kindlad  niisugused sihid olema, inimene ei taha niisama tulla,  näiteks kui, kui Põhjamaade on väga aktiivne linnuvaatlemine,  et isegi väiksed lapsed ja terved perekonnad vaatlevad,  siis noh, tegelikult väga huvitav viis looduses veetmiseks,  et ma arvan, et Eestis hakkab ka ikkagi nagu paremaks minema  see asi. Et kui seda loodusharidust edendatakse ja,  ja, ja nii edasi, et siis rullnokkade kõrval tekib ikka  niisuguseid inimesi, kes käivad looduses  ja kas nad siis pildistavad või käivad niisama  või vaatlevad kedagi. Tähtis on inimene välja tuua ja panna ta nägema  ja mõtlema ja kui ta juba tuleb ise järgmine kord  ja ülejärgmine kord siis päästetud mees. Paljudest asjadest võid elus ära tüdineda,  aga loodus ennast naljalt ei ammenda. Ja mingi kirg peab ju elus olema, arvab Remet. Jätkub suusamatk läbi Eesti. Reljeef on muutunud vaheldusrikkamaks. Oleme jõudnud Albu valda. Valge hobusemäele. Aga oled kohalik mees, ütle, kui palju siia selliseid  matgalisi satub tavaliselt. Ega niimoodi päris. Metsikuid matkajaid siia palju ei satu, aga  nii organiseeritud gruppide viisi satub küll. Kes on siia, noh nagu kõrvemaa, kõige kõrgem tipp,  siis tahavad ikka siit ka üle minna. Ja varem oli see matka elu palju ägedam,  kui nüüd varem oli selle torni koha peal oli  trangulatsioonitorn puust selline kaardistamiseks rajatud,  neid oli mitte ainult Eesti täis, vaid pool Venemaad oli  neid täis ja kaardistati siin oli, tähendab see 1000 800  keskpaigus umbes niimoodi ja siia, kui rajati seda torni ehitati,  siis talumehed kutsuti palke vedama, see üles seal palkidest rajatud,  see paarkümmend meetrit kõrge ja siia üles vedades neid  palke oli üks valge hobune oli komistanud,  kukkunud regi, vedas palgid peal mäest alla tagasi  ja hobune sai surma, poos üles niimoodi. No ja kohalikud hakkasid siis nimetame seda,  noh, see valge hobusemägi, tead küll, eks ole. No ja jäigi nimi külge, teine versioon on ka,  on kalevipoja lugudes, et et Kalevipoeg oli siia puhkama  jäänud hobune. Aga hundid olid sealt tagant tulnud, neid auke seal taga  nimetatakse hundiaukudeks ja talu on ka hundiaugu talu. Et sealt olid hundid tulnud ja murdnud hobuse maha,  et see mägi ongi. Kalevipoja hobuse kerest moodustunud igal pool otsitakse  seda oma märki või iga paik tahab niisugust oma niisugust  tunnus asja üles leida. Ütle vist selle paiga niisugune tunnusmärgiks võiks olla. No kõrvema on ise juba nimi ütleb ära, et see on,  mis on eesti keeles kõrvemaa ja kõrv on suur,  metsaala. Tähendab inimestest väheasustatud ala kõrb  ja siin miksipärast on need saared siin Tammsaare  ja vibu saare ja see saar, need on ssaared,  nendes käib elu ja kui me võtame mägede küla,  vaatame kaardi pealt, siis on ta ka üks niisugune on küll kõrgem,  ta on oos, oosi, regastik niimoodi, aga see on  ka üks nagu, nagu mere sees üks saar ümberringi raba  ja madalad maad, see on üks kõrgem koht ja kõige kõrgem on  see Valgehobusemägi. Siinne maastik meelitab suusahuvilisi oma küllalt järskude  tõusude ja langustega. Siin lähedal tõrvaaugu talus saab näha, mida need laskumised  endast tegelikult kujutavad. Jah, suurem osa valgehobusemäelt. Pärit eks mujal raja peal ka, kui siin see Aegviidu  suusamaratoni tehti, siis ikka jäi tükke järgi ka. Nojah, puusuusad ja siin on näha mõni üksik plastik on ka,  aga, aga väga vähe, neid ei tule enam juurde. Taluõues toretseb veel üks kohalik vaatamisväärsus. Kasvab panus, tehakse panus onn, kus on lund,  palju tehakse iglu. No siis ma tegin siia pudeli monumendid,  nii et see on ka niisugune hea märk sellest,  ütleme materjalide sellises ringkasutuses  või no ja eks ta on omast kohast näitab,  et ära roobi pudelit põõsa all. Aga teiseks ka, et võib ka midagi teha. Matkajad on vahepeal jõudnud järgmise torni juurde,  kus avaneb vaade Põhja-Kõrvemaale mis on 50 aastat olnud  nõukogude armee suletud polügan. Võiks arvata, et tegemist on kindlasti reostatud paigaga  kuid hoopis vastupidi. Hoopis hoopis loodus. Lähedasem muidugi kui, kui praegu, et, et praegu me oleme  üsna Püüdnud püüdnud tsiviliseerida seda seda piirkonda noh,  neid huvitavamaid kohti, ennem oli see ikkagi täismetsik  ja isegi aegud inimesed. Ei olnud julgenud siin palju ringi käia,  et noh, vahel luurati marjule, aga, aga mitte rohkem. Kui hästi inimesed selle tohutu territooriumi on omaks võtnud,  kas nad käivad siin liiguvad ja kas nad armastavad seda paika? No täitsa kindel on, et, et see on omaks võetud  ja inimesed armastavad seda paika. Tekib uus mure, et, et äkki hakatakse liiga armastama või,  või liiga palju käima, et, et looduse taluvusel on  ka kuskil piir. Aga, aga ma usun, et praegu on veel kõik kõik korras,  et siin käib parasjagu huvilisi ja, ja, ja,  ja, ja loodus Kus on, on hästi säilinud, Põhja-Kõrvemaa pindala on rohkem  kui 12000 hektarit ja, ja, ja tema peamised  vaatamisväärsused on muidugi ka liigendatud. Maastik on, on künkad ja, ja nende vahel asuvad järved. Siin on igal juhul rohkem kui 30 niisugust korralikku järve. Ja, ja need on, need on huvitavad, et inimesi veesilmad  alati on, on tõmmanud ja, ja muidugi raba rabaalad,  et, et kindlasti poolsada ala on, on märgalad,  on, on rabad ja sood ja ja, ja need on, need on põnevad,  kes, kes oskavad sealt sealt põnevat leida. Kunagi harjutati siin lahinglaskmist, käsirelvadest,  kahuritest ja raketiseadeldistest, tehti tankiõppusi  ning pommitati lennukitelt ja helikopteritelt. Täna on Põhja-Kõrvemaa vaikne. Oleme jõudnud siis jussi, kanalpikku nõmmele  ja see on Eestis väga omalaadne maastikutüüp,  et sellist kanalika nõmme kuskil mujal Eestis kohata ei ole  võimalik ja meenutab pigem mingit tundra ala,  kas siis Lapimaal või, või Siberimaal. Ja see on tekkinud siis selle tulemusena,  et Nõukogude armee polügooni aegu oli siin siis. Selline täieliku purustusala, kuhu pommid langesid  ja pidevalt olid siin tulekahjud, mida keegi kustutada ei viitsinud. Ja selle tagajärjel siis nagu ikka põlengute tagajärjel  hakkas vohama kanal ja metsa siia peale kasvada ei saanud. Ja ongi siis tekkinud kuskil 200 hektari suurune ainulaadne  kanapikku nõmm Eestis. Ja vahepeal, kui siis siin õppus ei toimunud,  pärast nõukogude armee lahkumist hakkas see ala juba siin  võsastuma ja ja nüüd siis võeti vastu otsus aastat tagasi,  et see ala säilitatakse sellisena, nagu ta nagu ta oli  siis pärast Nõukogude armee lahkumist ja võeti siin võsa maha. Ja Põhja-Kõremaal üldse, siis on selliseid inimtekkelisi alasid,  kas siis näiteks segapiku nõmm või või põllud on kuskil 10 protsenti,  ainult et ülejäänud 90 protsenti on siis sood  ja metsad, mis. Mis on siis üpriski loodusliku ilmega, mida kunagi ammu juba  on raiutud ja võib öelda, et see nõukogude armee oli siin  ka üks noh, hea looduskaitse, kuna rahvas siia lähedale ei  pääsenud ja ja enamus territooriumist säilis looduslikus olekus,  et 10 protsenti, mis nad siis kasutasid,  et see seal päris korralikult keerati kõik segamini,  aga ülejäänud 90 protsenti püsis, püsis looduslikul. Praegu on siin veel vaikne kuid läheneva kevade  ja suvega muutub Põhja-kõrvemaa populaarseks puhkepaigaks. Mida ka kohalikud sellest arvavad. Erinevad. Kamehed noh, need ei häiri praktiliselt üldse,  aga, aga noh, väga palju tuleb autodega. Ja no siis on see muusika ja lärm ja ja,  ja. Ja noh, mina leian, et sellega noh, saab nagu see igamehe  õigus juba noh, kahjustatud ütleme, kui,  kui põhimõtteliselt on see ala mõeldud siin ikkagi noh,  ilma masinata liikumiseks inimestel jala  ja jalgratastega ja ja, ja noh, need, Riigi metsamajanduse keskuse poolt ette valmistatud,  need laagriplatsid ei ole mõeldudki siin  selle tehnika jaoks. Et nad on mõeldud, nagu selgus, jalgsi matkajatele peatumiseks. Et siis ta häirib küll, kui, kui see, see mast See on siin järgi Põhja-kõrvemaa jääb selja taha. Vahe-Eesti loodusmassiividele ei liigu ainult matkajad,  siin kulgevad ka suurimad loomade rändeteed. Teedel, mis neid radu lõikavad, juhtub loomadega kõige  rohkem õnnetusi. Ka suusatajatest tekitab magistral kõhedust. Me oleme siin palju arutanud selle matka jooksul,  et mis üldse inimesi matkama ajab ja mispärast inimesed  peaksid matkama, aga mis pärast loomad rändavad? Loomadel on nüüd üks inimene, on samamoodi loom  ja eks ta rända rändab ka, ainult et tema rände põhimõtte  nii öelda eesmärgid on natukene teised tõepoolest loomade  ränded võiks alas alustada nii-öelda tegelikult niisugusest  lokaalsest liikumisest oma eluala, ehk siis reviiri piires. Et selle selle ulatuses loom märgistab oma ala ära  ja selle ulatuses liigub ta igapäevaselt niimoodi ringi  siis sesoonsed, ränded ehk siis aastaajalised on põhiliselt  kahel eesmärgil. Esiteks siis, kui on jooksuaeg, siis rännatakse päris laialt  ja teiseks siis, kui on noorloomade iseseisvumise aeg,  ehk siis, kui noorloomad hakkavad kodunt lahkuma. Ja kolmas veel laiemas plaanis ränne on,  on populatsiooni laienemise ränne. Kui populatsiooni servaaladelt hakkavad,  hakkavad siis loomad liikuma ja uusi alasid hõivama,  et noh, selleks on näiteks puhtalt siis,  kui kusagilt sealtsamast Venemaa poolt rändavad loomad. Sisse Eestisse. See on nüüd otseselt populatsiooni laiendus. Milliste loomadega kõige rohkem õnnetusi juhtub  ja miks? Kõige rohkem juhtub tegelikult loomaõnnetuste nagu  statistika on mõnes mõttes korrelatsioonis populatsiooni suurustega. Et tegelikult näiteks Rebaste ja kährikutega juhtub kõige rohkem õnnetusi,  aga neid on ka kõige rohkem liikvel ja sellepärast  sellepärast ka juhtub kõige rohkem õnnetusi nüüd ohu mõttes  autojuhile ja, ja liikluse le kui sellisele,  siis on loomulikult olulised hakkavad olema nagu õnnetused. Alates sea suurusest loomast ja siis suurematega. Ja noh, samas on ka ikkagi piisavalt palju on teada ikkagi  põtradega kokku, mis on ka, mis on ka siiski inimese surmaga lõppenud. Loomi peaks tegelikult autot kartma, et miks ta,  miks ta ikka ronib sinna tee peale, kui auto tuleb  ja miks ta auto alla jääb. Põhiliselt jäävad auto alla, kas siis noorloomad  kes ei oska seda autot veel karta või siis jooksuajaks,  et jooksuajal nii-öelda Ainult hormoonide põhjal ringi tormlevad loomad. Siis, kes ei taju enam üldse ohtusid? Et loomade rajad sõiduteel ei katkeks, tuleks üle sõiduteede  loomadele sillad ehitada. Siit silla alt saavad õnnelikult läbi nii loomad kui  ka matkajad. Õnnelikult on kätte jõudnud ka matka lõpp. Käsil on viimased kilomeetrid. Meri paistab Selja taga on 305 kilomeetrit. Oleme elu lahe ääres. Ja ka talvemat ka kindlasti kunagi teinud ja,  ja lihtsalt see tundus tohutult tore idee,  et just, et läbi Eesti ja et Eestis niisugust asja näha  ja proovida, et kas tõesti on võimalik läbi Eesti suusatada,  et alustada Lõuna-Pärnumaalt ja siia välja,  et, et lihtsalt tundus fantastiline idee. Ei ole ka minul sellist matka varem olnud,  et kuna ma teen kaugemat, kui seal tavaliselt läheb seitse inimest,  tuleb seitse inimest, aga siinse seltskonna vaheldumine sedasi,  et tulevad, lähevad, käivad, see oli väga huvitav kogemus. Nüüd on Häädemeeste rannaniidult kuni siia eru laheni välja  sisse sõidetud, üks niisugune korralik suusarada. Mis sa arvad, kas sa soovitaksin inimestel see rada nüüd  üles otsida veel enne talve lõppu? Kindlasti soovitaksin, et kui mitte kõike,  siis, siis päris mitmed osad sellest rajast on ikkagi väga atraktiivsed,  et et selle raja peal on siis nii noh, huvitavamaid lõike  kui ka vähem huvitavamaid lõike ja kõige enam  muljetavaldavam oli. Meie marsruut kõrvemaal siis alustades Tartu maanteest kuni  kuni Peterburi maantee ja see on väga atraktiivne talvematkamaastik. Kuid sellega matk ei lõpe. Suvel sõidetakse Meritsi siit erulahest Häädemeeste  rannaniidule tagasi. Kui talvel on palju pihlamarju on leevikeste toidulaud kaetud. Pihlamarjadega armastab maiustada ka siidisaba. Kes see siidisaba on, sellest räägib Rein Maran. Ka siidisabadele meeldivad pihlakamarjad. Siidisabasid võib meil kohata Eestimaal tõepoolest ainult talvel,  kui talikülalist ning sügisel kevadel, kui läbirändajat Aeg-ajalt esineb ka massirännet invasiooni,  siis võib kohata Ta tõepoolest ka 1000 väiseid siidi,  sabades alku, kuigi harva. Mõnel talvel pole aga neid peaaegu üldse näha. Nende pehitusalad asuvad Euraasia metsatundrates taigavööndi  põhjaosa okas ja segametsade suurali ja isegi Lääne-Siberini välja. Meilt liiguvad edelasse, kagusse Vahemere äärde välja. Osa neist peatub Kesk-Euroopas. Tagasiränne algab märtsi teisel poolel. Viimased lahkuvad meilt aprilli lõpuks. Siidisaba sulekatte põhivärvus meenutab mõneti ema leevikest. Oma uhket tuti peas võib ta tõsta ja langetada,  lennul muide ei paista see üldse silma. Lend ise on, on ta ravi tavalt jõuline vast veidi kohmakam rästalennust. Siidi saba on tegelikult väga ilus lind. Tiibadel valged, kollased ja punased vöödid. Küünra hoosulgedel ja sabasulgedel on omapärased punased sarvikliistakud,  mida nalja teistel lindudel meil küll ei leia. Saba tipp on aga hele kollane. Isa ja ema lind on on üsna sarnased. Emalinnu sulestiku toonid on mas veidi tagasihoidlikumad kui isalinnul. Pesitsusajal toitub siidisaba väikestest putukatest muul  ajal aga igasugustest marjadest. Pihlakamarjad maitsevad talle väga. Lumimarjad isegi mürgised lodjapuu ja kuslapuumarjad. Kui paremat ei ole, siis kõlbavad ka lehtpuude seemned  ja pungad. Talveks viljapuudele jäänud pirnid,  õunad, marjad, isegi männi, ladvakasvude noored opkad,  kõik läheb käiku. Siilisaba toiduvajadus on suur ja seedimine kiire. Kahe 30 minutiga läbib toit. Osa seemneid jääb idanemisvõimeliseks. Nii on siidisaba erinevalt leevikesest taimede levitajaks. Marjad ja igasugune muu toit kugistatakse tervelt all. Kõike rabatakse aplalt ja räpakalt. Pole ka ime, päeva jooksul vajab see linn rohkem toitu kui isekaalu. Eesti rahvale on see lind silma hakanud muljet jätnud  ja ka meelde jäänud. Rahvapäraste nimede küllusus tõestab seda veenvalt. Pihlakapoiss kadakakull kadakapüü, külmalind,  mõnel pool ka talvelind. Ja ka tukk pea. Tuttpea aga ka tutt, till, viristaja, mõnel pool  ka siristaja ja ka Sirinok. Võib arvata, et, et viimaste nimede ajendajaks rahvakeeles  on tema peenike sirise häälitsus mida te vist  ka praegu kuulete, eks ole? Kui kõht on hetkeks täis, korutab siidisaba üsna rahulikult,  kusagil kõrgemal puuokstel ja laseb leiba luusse. Muide, ehituse ajal elavad siidisabad omaette paarit  ja ei torka üldse silma seal kaugel põhjamaadel,  nagu meil siin rändeajal. Muide, seda, et siidisabad rändel isukalt lund kugistavad on  mitmel pool sageli tähele pandud. Ju siis on ka vee vajadus suur ja kus sa mujal talvel ikka  vett saad?
