Kui mina lillekest ei kaitse, siis tema minule ei õitse  laialaane rohelust, liivaluite kollasust,  taevavõlvi sinisust, kaitsen nii. Et maa on must Aastatuhandeid on inimene elanud ilma looduskaitseta. Vastupidi Ta on kaitsnud ennast looduse eest. Meie majad, alevid ja linnad, need on ju kandsid kindlused,  kuhu varjuda looduse meelevalla eest. Looduse kaitsmine on uus asi, mis otsib enesele pidet ajaloost. Nii tahamegi pidada pühade-hiidkivide puude allikate  olemasolu vaata et muinasaegseks looduskaitseks nüüdsesse  loodus hoidu aga tuua lausa religioosset pühadust  ja hardust. Üle võlli visates saab sellest mürkroheline värk  ehk ökofašism. Lihtne on ütelda, et inimesed olge mõistlikud. Mis on mõistlik? 99 aastat tagasi rentis Vilsandi majakavaht Artur Toom Kuus  saarekest et keelata seal linnumunade korjamine. Sündis Eesti esimene looduskaitseala. Kohalikele see ei meeldinud, nende meelest oli munade  korjamine mõnus ja mõistlik. Nüüd 100 aastat hiljem tundub igasugune pesade rüüstamine  meile mõistusevastane, kui kodukanad ja kormoranid välja arvata. Veepõhjas jah, me tavaliselt kujutame ette,  et on kaks võimalust, kas kõndida või ujuda aga tema puhul öeldakse,  et ta lendab vees ehk siis teiste sõnadega ta aitab  tiibadega kaasa ja kui vesipappi ligemale vaadata,  siis ega ta nagu hästi seal vees ju tegelikult liikuda ei  tohiks saada. Vähemalt siis kõigi füüsikareeglite järgi,  sest ta on selline pontšakas. Ümarrind on suhteliselt suur võrreldes enamuse veelindudega. Kuid selles aitab siis jah, see, et nad tiibadega,  annavad hoogu juurde ja jalgadega lükkavad ennast edasi. See veealune lendur on vesipapp, kes saabub meile põhja poolt,  et siinsetel jõgedel oma talvekuud mööda saata. Parim sügavus, veesügavus on kuskil maksimum,  kuni pool meetrit eelistab ta pigem 30 kuni 40 sentimeetrit. Ja põhjus on selles, et ta otsib toitu silmade abil  ja kui ta läheks liiga sügavasse, siis peaks olema väga head valgusolud. Aga kus sa siin meie talves seda ilusat valget päeva ikka võtad? Süüa on vaja iga. Ja seetõttu peavad kõik sellised tingimused olema  võimalikult optimaalsed, nii et tegelikult näeme me teda  tavaliselt kas siis küllalt madalas vees  või siis kuskil kalda ligidal. Kõige lihtsam on Eestis näha vesipappi käredal talvel. Kui enamus jõgedest on jääs, siis koonduvad vesipapid  kärestiku kohtadesse, kus on jäävaba vett. Tänavuse talvega, kui jõed on jäävabad, võib vesipapp  tegutseda kus iganes. Jõe kaldal. Ta istuks pigem kuskil kivi peal. Kuid. Asja ajab ära ka näiteks see puuront siin,  nii et. Ega sellest ei ole midagi, peaasi, et on koht,  kus ta saab vaadata ümbrust ja jälgida, et kuhu tal on  siis mõistlik minna sinna põhja kobama. Kuigi vesipapid elavad jõgedel, pole nad kuigi kõvad kalamehed. Kalas peavad linnud küll lugu, kuid neil puudub edukaks  kalastamiseks sobiv püügivahend. Tal ei ole tõeliselt head nokka. Asi ju selles, et tegemist on laululinnuga  ja sellisel linnul on need töövahendid üpris kehvakesed aga  põhilise toidu moodustavad tegelikult veeputukad. Selleks keerab ta näiteks kivisid ümber,  kust alt omale toitu leida. Enamus vesipappe pesitseb Põhjamaades, kus on piisavalt kiirevoolulisi,  jõgesid jaheda ja hapnikurikka veega. Kuid pea iga aasta on ka Eestisse jäänud mõned vesipapid  pesa punumas. Kohas pesitseb, kui ta Eestis oleks Pesa kohta saab kasutada endale. No Eestis on neid pesi leitud peamiselt kas  siis mingite tammide juurest või sildade alt  sest tüüpiline tema puhul ongi see, et ta raja pesa  sellisesse kohta kuhu ta juurde peab minema,  läbi vee, need on kõige paremad, kõige turvalisemad kohad. Ja neid loomulikult igal pool ei leia. Vesipapp on saanud endale nime oma sulestiku järgi,  mis pidavat meenutama kirikupapi teenistusrüüd. Inglased on aga samale linnule leidnud nime hoopis  praktilise mast küljest. Glis keel. Nimi tiper, et millest see nimi tuleb ja  mis see seos on. Ja see, see nimi, see oleneb sellest, et see meenutab linnu  toitumise ajal seda tegevust, mida meiegi teeme,  kui me võtame toidupala ja kastame tipikastmesse  ja siis paneme suhu. Ja arvatakse, et just nimelt sellest, see tuleb. Klassikaline looduskaitse tegeleb üksikobjektide  ja ohustatud liikide kaitsmisega. Siis keskkonnakaitse püüab hõlmata kõike,  mis meid ümbritseb. Kosma Pukovi tsiteerides ei suuda küll keegi hõlmata hõlmamatut,  aga eks eesmärk peabki olema suurem kui suutmine. Ametlikult eilsest aga et eile oli pühapäev,  siis tegelikult tänasest alustas tegevust keskkonnaamet,  mis ühendab senised keskkonnateenistused. Riikliku looduskaitsekeskuse ja kiirguskeskuse. Uue ameti käimalükkamine on peaaegu samasugune kunsttükk  nagu purjelaevale sobiva emapuu leidmine. Jorma Friberg on laevameister Läänemaalt,  kes ehitab ja renoveerib rannarootslaste vanu purjelaevu. Seekord otsib Jorma vanale purjekale uut kiilupuu. Kui sa nüüd laevale seda kiilupuud, valid. Mida peaks siis metsas vaatama selle puu juures,  mis oluline on? Sõltub jälle, mis laevale, et kuna tegemist on niisugune  suhteliselt väikese paadiga Siis ja ta niisugune kiilu iseärasus tähendab seda,  et tal on tarvis juurt ka ja juur peaks olema hästi selline. Võimas jäme, kuhu siis ahtritäev? Kiilu ehk emapuu valiku teeb keeruliseks see,  et puu on vaja kätte saada koos juurega. Ja selleks ei sobi mitte igasugune juur. Kõige ideaalsem on, kui tal on kolm juurt. Noh, see on niisugune miinimumarv, mis kuusk püsti  ka veel hoiab ja. Ja kolm, siis nad on kõik kasvanud hästi jämedaks  ja massiivseks, nii et sealt annab siis valida. Sul on šabloon ka kaasas, kas see nii suure mõõtmiseks ja? Ja ta peaks olema enam-vähem 90 kraadi. See nurk. Ja selle koha pealt pikkust 70 senti miinimum. Et noh, see ei mängi välja, et siin läheb natukene juba nagu  natukene nagu asi kehvaks. Tuleb edasi vaadata. Mäng on laevameistrite hulgas hinnatuim puu kuna on teistest vastupidavam. Kuid seekord otsib Jorma kiilupuud kuuskede hulgast,  kuna kuusikust on sobiva nurga ja piisavalt jämeda juurega  puud lihtsam leida. Kui pikka kiilupuud sul tarvis on. Kiil on kuus pool meetrit. Oot, oot, ka siin on midagi. On ka natukene võib-olla lauge, aga tal on massiivi jälle. On näha, et tal on hästi palju massiivi siin. Ja siin annab siis seda nurka niimoodi mängida. Käsitööna purjekaid valmistavad meistreid on Eestis vaid mõned. Jorma ei oska kedagi teist nimetada, kes käiks oma alustel  samamoodi metsast materjali otsimas. Sadakond aastat tagasi algas aga iga purjeka ehitus metsas  puude valimisel. Väiksemate paatide meistrid olid ju igaüks,  kes endale paati tegi, see oligi enda meister. Teine lugu oli loomulikult suurte laevade tegemisel,  et siis käis loomulikult meister ka puid välja valimas. Tal oli kohe niisugune vihik kaasas. Kuhu siis märgiti, kõik vastavad siis laevaosad ära,  et käidi kahe mehega, siis metsas ringi,  meister vaatas puud ja siis abiline lõi siis mingi sälgu  peale puule, et see läheb langetamisele ja tegi mingi märke  ka sinna puu juurde. Enne teist maailmasõda oli laevaehitus nii hea hoo sisse saanud,  et lääneranniku ja saarte kõvemates laevaehituskantsides  said sobilikud mastipuud lihtsalt otsa. 30.-te lõpus, 40.-te alguses siin riguldi kandist suurtelt  laevaehituskohalt enam niisugust mastipuud ei olnudki eriti võtta. Ja tihtipeale nende Riguldi kandilaevadel olid noh,  pikad sirged, aga aga suhteliselt peenikesed mastid. Ja nad pidid käima juba kaugemal sisemaal masti. Laevaehitajatel ei sobinud metsatööks, aga kaugeltki mitte  iga päev. Loomulikult mängisid vanemal ajal muidugi eriti  suurt rolli, et mis päeval kogu see tegevus toimus,  sest ei saanud ju igal Igal suvalisel ajal nagu puud maha võtta,  eriti just tarbepuitu. Mida aeg edasi, seda vähemaks need niisugused tähendused  ja mõjud, nagu on jäänud. Jorma on uurinud erinevaid uskumusi, mis laevaehitajatel  metsatööga seoses olid. Huvitav on see, et eri paigus olid uskumused erinevad  ja erinevused ei olnud väikestes detailides vaid meistrite  veendumused olid kohati lausa risti vastupidised. Mõned. Võtsid okaspuitu ainult vanal kuul ja täiskuuga  ja kuskil mandri peal võeti puid hoopis noore kuuga  ja pehmete tuultega. Arvamus oli mitu ja, ja nad lihtsalt elasid nende järgi,  mismoodi kohalikud kombed nagu ette nägid. Kõige äärmuslikumat näidet teab Jorma Hiiumaal reigis  kus laevapuu raiumine oli lubatud vaid ühel päeval aastas. Üks kindel reegel. Oli riigimeestel, et nemad valisid tarbepuitu  või siis vähemalt märkisid ära, see tähendab et lõid kirvega  sälgu peale. Varasemal ajal siiski oli ainult üks päev aastas. Mida nimetati kuukõrude päevaks, kus siis täis kuu  ja päike olid kõrvuti taevas ja. Seda esines ühe korra aastas, siis veebruarikuus. Jorma, kes on ehitanud kümmekond puidust alust vanade  jooniste järgi on käinud masti täävi ja kiilupuid metsas ise valimas. Kuu faase ja tuulte suundi ta väga ei vaata. Kuid vana laevaosaks saaval puul peab olema oma lugu. See annabki. Noh. Niisuguse väärtuse, sest kuna see kiil ja täev on ühendatud noh,  väga spetsiifiliselt, siis muidugi lihtsam oleks  tänapäevaste võimaluste juures lihtsalt. Epovaike ja muid asju kasutada ja lihtsalt lamineerida kokku liimida. Et kes see vee all värvitud pinnal seda ikka seal vaatab. Aga just see, et, et uuesti teha täpselt samasugune,  nagu ta on kunagi tehtud, et see annab niisugust. Traditsiooni. Elustamist ja väärtust juurde. Esmalt läheb kuuse külge köis, et vajadusel puu langemist suunata. No siin võib ju Kõik ära raiuda ja ja vaadata, et noh, peaks teoreetiliselt  pikali juukamaga ei midagi? Ei kössu. Selleks ongi siis köit tarvis. Et õigesse suunda kukuks ja Jaa jaa. Kergendaks ka seda pikali tõmbamist. Kukub noh, siin, Vot, ega ei taha küll, et ta sinna kuskile seal ta võib  teiste puude otsa kaela jääda. Siis ei saa seda mingi väega. Enam maha. Tavaliselt tullakse kirvega metsa,  aga sul on labidas ka kaasas. Ja muudmoodi seda Juurt siin ilusti kätte ei saa. Laevad siis juured välja ja siis raiud läbi või? Jah jah. Et siis on nagu ilusti näha, kus kohast  ja saega siin pole nagu midagi teha, sest saaga läheb kohe nüriks. Ainuke tööriist on jah, labidas ja kirves. Kaks tundi kaevamist liivasel maal ja kuuse juurestik on  välja joonistunud. Paraku ei seisnud kuusk vaid kolmel jämedal juurikal,  nagu Jorma esialgu arvas. Nüüd on juured välja kaevatud. Aga ei paista väga lõbus lugusid alt. Jah, siin on üks juur, on ikka allapoole teed otsinud. Mis on? Kõige tüütum variant. Selle läbisaamiseks mingil targal moel. Noh, kirvekesi ei pääse nii või teisiti ligi raiuma,  et tuleb saag appi võtta, aga noh, niisugune asi nüristab  saagi hirmus palju. Nii et siin võib päris Kümmekond ketti läbi lasta ilma ilma. Et midagi juhtuks? Puhastame juured liivast ja Jorma saeb need ükshaaval läbi. Puu langeb, kuid mitte maha. Langetatud kuusk jääb naabruses seisva männijuraka ladva  külge rippu. Järgmised kaks tundi kuluvad meil vintsimisele  ja saagimisele. Isegi Jorma auto tuuakse abiks, et kuusk maa  ja taeva vahelt alla langeks. Ei natuke nihkus aga. Olematu olematu jah alt hoiab ikka nii kinni. Kuid ka autojõudei suuda pool ripakil puud nihutada. Oleme juba lootuse kaotanud ja kaamera kokku pakkinud,  et järgmine päev jätkata. Kui järsku annab üks männiladvaoks järgi  ja meie peategelase kiilupuu langeb metsa alla. Nii, lõpuks ometi, kuidas sa hindad siis  selle puu langemist? Nagu ikka ootamatult ja täpselt, siis, kui oled juba mõelnud  mitu korda, et ei tea, ju tuleb teine päev. Ja teeb edasi, aga täpselt siis seisab nii kaua üleval,  kuni. Su jõud on peaaegu lõppenud, mõtted otsa saanud. Ja hakkad ära sättima ja siis ta tuleb robinal. Mis nüüd edasi saab, sellest puust? Tuleb taks taguda algul muidugi ära laasida. Mõõdu peale saab ära. Ja siis tuleb. Oleneb transpordist, kui tuleb seljas ära viia,  siis võimalikult kergeks saagida kohapeal. Kui saab mingisuguse Mootor. Jõululiku asja, siis ei pea nii palju vaeva siin metsas nägema. Kulus Pakri purjekale uue kiilupuu juurimiseks  ja langetamiseks viis tundi. Jorma laevaehitaja praktikas on see üks lihtsamini kätte  saadud kiilupuid. Miks konnaametit ei tehtud küll viie tunniga,  kuid siiski on ajakirjanduses ette heidetud,  et asi moodustati kiirustades avaliku ja põhjaliku arutlemiseta. Roheline ilmavaade nõuabki kõikjal ja kõiges otsedemokraatiat,  üleüldist osalemist otsuste langetamisel. Sellel on aga üks suur puudus. Üksmeelele ei jõuta ja mistahes reformid on pärsitud,  kuna alati leidub suurepäraseid vastuväiteid. On lausa küsitud, et kas see ongi nüüd Eesti looduskaitse  lõpp on halatud ja on pritsitud sapi. Meie jätame tule ja tõrva sülgamise neile,  kellel on selleks põhjust või sisemist kutsumust. Ning läheme külla mehele, kellel on rõõmus meel. Kõver keel ja imelik nimi. Kes või mis seostub Urvastega? Ligi 700 aasta vanune tamme hiiglane, mille kujutis on  trükitud ka kümnekroonise rahatähele kirik,  kukega tornitipus, aegamööda kerkiv Pokumaa,  mis on omamoodi mälestusmärk kunstnik Edgar Valterile. Ja siis veel muidugi kontra õige nimega Margus Konnula. Eesti televisiooni erisaates tuttaval mehel on välja antud  ligi 20 raamatut. Hiljaaegu ilmusid tema luuletused ka läti keeles. Võrk. Et, et ristsuse siin omavahel ja Nii et kui suurem lumi on, siis ma lükka niisuguse võrgu sisse. Üts stiil, et siis tule auto temalt, Taremanu ütled Taremad  kuurimanu tõse kuurimanu siis veel väike hargnemine on sinna  siis keldri pealse ehk siis nagu ainu panipaigamanu  ja siis veel ümber sealt nukal, et keldriluugimanu mul  lükkamata ja siis on. Siis on müts üks pikk diil, et siin nüüd laudamanu  ka lükata. Hea küll, kontraga nüüd, kui päris ausalt,  siis kuidas tegelikult on, et kui palju sa kodus arvuti taga  kirjatööd teed ja kui palju sa siis nüüd neid maatöid ise teed? Ma arvan, et ka kotunadi vast kirjatüüd sipakese rohkem  olenes päevast. Mul on sihuke, kui mul üks õnnestus, laupäev kotun olla vahepeal,  eks õnnestus siis on põhimõtteliselt mul laupäev on sihuke  arvutivaba päev et siis võib-olla saa mõne suurema tüügi  ette võtta, muidu jah, et muidu on nii, tavalisel päeval on  niisugune vaheldumisi, et et noh, tihtipeale ma tean nii,  et konkreetselt tunni jao kaupa tundhaigu tarem,  tundhaigu vällan ja ja siis siis ei lähe üks luiseks,  siis ta ei lähe üks luises, siis on nagu kõik kaig puhkus,  kõik kaigu puhkus, et ütle, ega puhkad tõsest ju. Olgugi, et telesaate pärast tuleb kontral iga nädal Tallinna  sõita ja kuus kassi ning kolm lammast naise  ja poegade hoolde jätta, peab mees ennast jätkuvalt urvaste meheks. Ma üks tunne, ma olen kõik haige, ma Urvaste,  mis on siin paar aastat, kui ma Urvasteneela parasjagu et  Urvaste Urvast ei ole ta nagu ei jää must siia maha,  et aga muud ka kõiki küte? Sa oled pärit ka siit? Miks ma isegi ei julge ütelda, kui palju põlvkondi noh,  mitte konkreetselt siit ja mitte konkreetselt mu esatalust,  aga siit piirkonnast üks päris pikalt Seda mõtet ei ole sul kunagi tulnud, et noh,  nüüdki, kui sa iga nädal pead seda pikka pealinna teed Sõitma, et päriselt Tallinnasse ära minna,  kas oleks lihtsam? Siis oleks pikk maa, siia sõitis. Vahest juhtub ka nii, et maa pole mitte ainult pikk,  vaid ka väga lumine ja tormiga kinni tuisanud  ning bussi pealt koduni on jalgsi astuda veel oma viis kilomeetrit. Alguses on seal oli vamasegi traktori jälje ja. Ja siis sama traktorijälje otsa ja ma kai,  et mul, Liina, käime kängajalan, et kurat lähevad väga hukka,  kui, kui laske nii lume täis minna ja ja niikuinii hakkas  siis jala külmetama ka, kui, kui kuradi känka oma lume täis,  et ja siis suts jala paljas käänsee püksis ääre üles  ja tuli siis viimaste kaks kilomeetrit paljajalu läbi läbi lume. Jah. Ja see läbi lume tulekuga muidugi säänehea asi,  et kui oleks paljas ja külm olnud, siis ei oleks võib-olla  nii mõnus olnud, aga aga kuivõrd lumi, hõõrtsika,  ikka jalgu seal ka majaski järkülmumist karta  ja mis see see mõne viie-kuue külmakraadiga  siis rohkem pikses ole? Tuuga nii väga külma kõvasti järve. Kuna kontra talu juurde kuuluvalt heinamaalt maha niidetud  rohuga midagi kasulikku peale ei osanud hakata,  sai võetud lambad. Et kui juba hein on olemas, siis võiks olla  ka keegi, kes seda heina sööb ja kellele muidu  ka siin elada meeldiks. Lindorale, larvikile ja lennukile meeldib küll,  miks mitte. Ja lambavillast loodab kontra endale uued vildid saada. Kui ma suveaigu aina tõi, siis miks pro esi süva vahepeal,  et, et isiksus nii aina lammastele, et süü kasvõi esi  ja oli küll nii, et mõni aine oliks parem  ja tegelikult tegelikult tuu mis, mis enda hambaid parem tundus,  et tegelikult meeldis lammastele ka rohkem. Sul on kaks poega ka, kuidas neile see maaelu passib? Kui muunasjal või veel nagu kõhelda ja nii  ja naa ütelda, siis. Siis ei kujuta ette, et kui lastel ei ole säärast säärast  mõnusat ruumi ümberringi noh ja muidugi,  et, et. Noh, loomadega lammastega ja kassidega naidega ütlen kasu. Ja et maal, kui on tõesti Niisugune nagu talupidamise moodu juba väikest viisi,  et siis osa osa lastemängudest on ju tegelikult õues nagu tõesti,  võta reha kätte või, või haamriparandused aida  ja et, et see on nii mõnus, et neil on võimalus  ja nad võtavad uut mänguna tegema uut enam täpselt  nii palju, nagu nad tahvaja. Ma kujuta ette, et on parim viis nagu et minemisel võis  tööarmastus tekkida. Kontra juhatab meid maal apile, kuhu ta mõned aastad tagasi  koos teiste talgulistega puid käis istutamas. Vahetevahel on ju ikka tarvis kontrollida,  kuidas istikud kasvamisega hakkama saavad. Sa kuulud ju ka rohelise Urvaste seltsingusse. On nii, no eks jah, mis seltsing see selline on? Seltsi kusihuke, mis, Kus on mainemise, kes tahtma mõistlikult elada  ja loodus toita? Ja noh, ütleme nii, et praegust üks põhiteema endiselt,  nii kui algusest peale on olnu soo kaitsmine lihtsalt  johtuvalt uust, et et soo päästmiseks on vaja kohtunikevaja,  siis on igas juhus vaja tsipakese rahatiini,  siis on veel olla ka niisugune ühiskondlikult aktiivne laat  tubelkava ja, ja, ja pannkooke pakkuja, meil on nüüd oma  saime ühe projektiga omale välipliidi, mille peal sa  siis kõiksuguseid asju teha oina, munade ni velle? Soo kaitsmise all tuleks mõista seda, et turbakaevandust  soosse ei rajataks nii nagu praegugi veel plaanid on. Ja see võitlus on alles poole peal. Niimoodi lihtsalt mõtsa mõtsa ära kaduda,  mulle ka miildus haigeajalt. Nii et kui mul haigu on ja, ja kui ma juba kõrd ole mõte lännu,  ma ei käi seal ega kaugeltki, aga aga kui ma le lännu,  siis tihtipeale minu hakkas huvitama. Et, et mis nagu edasi, saa, et siin on uhtjärve verenäitus. Väga väga põneva mõtsa, et seal on kõik niisugune,  niisugune ürgne värk, tundus tu, et ka tuul põhjusel,  et lihtsalt siuke oru nõlvalt sa ei lähe traktori traktoriga  mõtsa tegema ja ja käsi sa ka keski ei viitsi anda minna,  nii et jät siukese siukese väga ägeda mulje  ja ja muidu ma ütleme Ütleme eriti mõnegi loodus, loodus, tark. Ma ei ole, et, et ma nii väga vänski taimi ei tunne ja,  ja võib-olla nüüd Neid ilma ei mõista ka nii hästi ette ennustada,  välja arvatud võib-olla mõne ütsiku nüansi,  mis oma noh, kuigi kuigi esindas külge jäänu,  aga, aga noh, ma olen mõtelnud, et ega et  ega loodus ei ole mu vainlane, et ma peaks temast  nii palju tiidma, et. Et vaimlasest pead palju tiidma, et tema vastu võidelda,  aga looduse vastu nagu looduse vastu nagu ei ole vaja võidelda,  aga aga lihtsalt tule ta käest nagu küsida aeg-ajalt,  et, et kus, kus talle üts või tõene asi sobis,  nii et lihtsalt Kaia, et ühesõnaga, temaga võin asja on  kokkuleppele jõuda ja kuu n elada niigi naabri,  nagu me oleme ja. Talvel paneb kontrameeleldi ka suusad alla  ja teeb künklikul maastikul mõned tiirud. Nii tänagi suusakampsun selga ja suusamäele,  kust avaneb maaliline vaade üle urvaste. Mulle niisugust nagu murdmaasuusatamise usku,  et et ma mulle meeldis nii mäest alla laske,  aga meeldis mäest üles ka tulla ja tasase maa peal on  jäänudki omaette õnne, et et kõik on, kõik on nagu tore  ja mõnus, et vahepeal päevaga otsa tossama,  siis vasutad sipakese, näid. Lihaseid ja siis siis sealtki tule nagu mõistust manu. Tsipakese juuskmisega raputas eriti hästi,  et siis siis raputas mu mõte kuigi käste paika,  kui na ma väga sõlme län. Tore on ka see, et vahest hakkab siinsamas suusamäel  või jooksurajal järjekordne luuletus peas hargnema. Ja vahest sünnib ühiskonnateemaliste tekstide sekka  ka loodusluulet, näiteks mõni haiku, mida tema lühiduse  tõttu on paslik lugeda kaks korda järjest. Sipelgas ootab, millal kännu peal rästik pruunikaks küpseb. Sipelgas ootab, millal kännu peal rästik pruunikaks küpseb. Vahepeal kaitse alla tubli tüki loodust. Sealtpoolt vaadates on see küll vaid 10 ruutmeetrit,  aga siitpoolt vaadates kogu maailma pindala miinus 10 ruutmeetrit. Nüüd küsin retooriliselt, kelle eest ja kelle jaoks me  loodust kaitseme? Vastus on ilmselge inimese eest ja inimese jaoks. Vastuokslik olukord, ma kaitsen ennast iseenda eest. Haige värk, aga, et meil tervemat inimkonda kusagilt võtta pole,  elame oma diagnoosiga edasi. Järgmise esmaspäevani. Kolm osoon.
