Ja jumal ütles veed kogunegu taeva all ühte paika,  et kuiva näha oleks. Ja nõnda sündis. Ja jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja jumal nägi, et see Hea oli. 15. sajandil arvutas anglikaani piiskop James Asher piibli  põhjal aga muide teaduslikult täiesti korrektselt välja,  et Maa loodi 4004. aastal enne Kristust. 20. oktoobril kell üheksa hommikul. Ma siin arvutasin natuke, kui me teinuks planeedist  niisuguse reality show, et võtnuks ainult ühe kaadri,  sa jan dis sekundisse, aga panuks 24 kaadrit nagu filmis  ikka siis saanuksime 4,6 miljardi aasta vanusest planeedist,  maa saate pikkusega kaks ööpäeva, viis tundi,  24 minutit ja seitse sekundit. Kogu meile teadaolev inimtsivilisatsiooni ajalugu mahuks  lahedasti nende seitsme sekundi sisse. Kristuse sünnist aga poleks möödas veel ühte sekunditki. Näeksime mägesid kasvamas ja kadumas. Näeksime, kuidas mandri riivivad ringi. Näeksime planeeti jäätumas, siis jälle mulksumas nagu keevad pudrupada. Me saaksime aru, kuidas tekivad tardkivimid,  moondekivimid ja settekivimid. Me näeksime, et igasugused koorikloomad tulevad pildile juba  oma tosin tundi enne inimest. Vaatamegi nüüd lähemalt. Millise kivi all on vähid peidus, kas tard,  kivimi, moonde, kivimi või sete kivimi all? Või polegi sügiseti vähi kivi all? Hilissügis on meie looduses üldiselt igav aeg,  see aeg, kui kõik need, kes tahavad järgmist kevadet näha,  märkamatult kuhugi ära kaovad, et talv mööda saata. Kuid vaikus maa peal on näiliselt keegi söandaks oma pea  külma jõe vette pista, siis ta näeks, et seal käib praegu  väga vilgas elu. Põnev on mõnikord vaadata ka, kuidas haug sööb vähki,  sest enamasti. Haugil on ründepositsioonis selline, et ta tuleb nagu liikuvale. Kui vähk liigub põhjas, siis ta tuleb nagu hooga juurde. Kuna põhja peal ta saaki ei võta, siis Ta jääb sellisesse Tarretu seisu nagu ootama, aga see ehmatab vähki  ja vähk muidugi paneb lakka minema ja siis haug võtab. Sügisel, kui vesi on jahenenud, peavad jõevähid oma pulmi. Pulmatrall ajab muidu vaikset elu, elavad vähid kolmeks  nädalaks oma urgudest välja. Ta on üldiselt väga sellise kindla territooriumiga,  tal on oma urg ja ta kaitseb seda väga sõjakalt  ja kui teda urust vaadata, sest vanasti oli isegi selline  püük kombeks, kus käsitsi või urgudest, siis noh,  kõvemate sõrmedega poisid lasid võtta sõraga näpust kinni  ja siis siis püüti välja tirida, aga, aga ta kaitseb  tegelikult väga kiivalt oma urgu ja kui sinna urgu juhtumisi  läheb mingisugune väiksem vähk, siis loomulikult see aetakse välja. Jõevähk on kõige sööja sinna kõige hulka kuuluvad  nii veetaimed, teised vähid kui ka jõepõhjas lagunevad raiped. Kuid üle kõige armastab vähk siiski värsket liha. Nii siin on üks konn. Paistab, et rohukonna läheb see vähile ka söögiks või. Jah, tegelikult vähk sööb konni ka, aga veekuudes,  kus on näiteks särge palju, siis ta sööb üsna palju särgi. Tekib mulje, et kuidas ta seda särgi kätte saab. Tegelikult on vähk selline huvitav loom,  et ta võib ka. Vaikselt oodata ja kui särg mööda ujub, siis ta tegelikult  sõraga teeb väga kiire liigutuse ja kui te olete vähisärga  proovida keegi saanud, siis tegelikult ta on otsas nagu  nõelteravat haaratsit sõraotsad ja see ongi  nii nagu konksu koha kinni ja, ja särg võib rabeleda seni,  kuni ta seal rabeleb, siis ta hakkab seda vaikselt sööma. Vähk on müstiline loom, kellest me suurt midagi ei tea  ja tihti omistame talle asju, millega tal mingit pistmist ei ole. Nii näiteks kutsume selle looma nimega ühte haigust,  mis igal aastal maailmas kaheksa miljoni inimese elu viib. Või kasvõi see, et tegelikult ei tea me ju isegi seda,  mis pidi see vähk ikkagi liigub. Liigub ka suurepäraselt edaspidi ja põhiliselt toiduotsingul  ta liigubki edaspidi ta tõstab oma sõrad kenasti püsti,  kõrgemale veest ja siis ta liigub ja vaatab seda,  aga tagurpidi liigub, inimene ütleb, miks vähk liigub tagurpidi,  sellepärast et kui teda ehmatada, siis kujutage ette,  et kui teil on sellised sõrad, mis on kehaga sama rasked  kuidas moodi te tormate ütleme, et kuskil heinast läbi,  aga tagurpidi ta liigub niimoodi, et ta tuleb isegi  tamiilvõrkudest välja tagurpidi väga hästi. Kuna tal kidad on kõik suunatud teisipidi,  aga edasi liikudes tegelikult ta takerdub heina. Nii et see jutt, et vähk liigub tagurpidi,  on sellepärast, kui me ehmatame teda. Tegelikult ta liigub põhiliselt ainult edaspidi. Mina käin mööda randa edasi-tagasi ja otsin sobiliku kivi  kapsastele surutiseks samuti uusi kerisekive. Kivid on justkui loodud lebama ja see näibki olevat nende  peamine ülesanne. Ka minu kodumaja vundamendis kapsatünnis kerises nad muudkui lebavad,  lebavad lebavad. Kui kivid saaksid kõnelda siis nad ütleksid mulle,  et mida sa, Vladislav, jändad, heida parem Meie kõrvale  ja kivistu tulevaste paleontoloogide rõõmuks. Seevastu lambad kepslevad üle kiviaedade  mis pole ka sugugi imeasi, sest lammaste eluskaal on kolm  korda väiksem kui kivide, mitte eluskaal. Ometigi pole hiidlastel lambaid paadiga üle vee vedada lihtsam,  kui kive. Kivid ei määri. Kivid ei hakka vastu. Inimese kõrval on juba ligi 1000 aastat saartel ikka elanud kariloomad. Nii ka siin hannikatsi laiul. Kariloomade abiga saavad madalaks pöetud murul pesitseda  mitmed haruldased ja inimese jaoks huvitavad linnud. Ja kes oleks veel parim muruniiduk, kui mitte lammas. Täna läheme hanikatsile, on aeg lambad tagasi koju tuua. Hanikatsi laiule on paadiga lambaid veetud juba üle  paarikümne aasta. Sellel suvel elasid saarel 320 lammast, keda lambaomanikud  sügise saabudes mere äärde äraviimiseks kokku ajasid. Milliste trikkidega te nad siia kokku meelitanud olete,  siis saar on ju suur, et kuidas nad tulevad siia. Kõige parem on leib muidugi, mida sealt taskust otsitakse  ja kes juba tallest peast on saanud, sülle võetud  või niisugune jah, selline või või ka lutid all lausa olnud,  siis need jäävad kuni lõpuni sõpradeks nagu jah. Vene ajal oli nii-öelda pool sõjaväega, piirivalvurid olid  kohal ja jahimehed ja ja siis oli Ikka terve paaditäis rahvast ja lambaid oli muidugi palju  vähem kui praegu. Elu annab, annab kogemusi lihtsalt, ega ei saa teha aju  jahti lammastele, ütleme niimoodi ja et lihtsalt lähed  metsikus kätte. Suvel rohkem käima ja neid harjutama rivi rivikõndi tegema,  et tulevad kõputad vilja ees ja siis tulevad ilusti järele. Päänikumeetod on edukam kui kitsam. Lammaste jaoks on suurimaks raskuseks just veepiiri ületamine. Hoolimata põlistest lambapesemise traditsioonidest on vesi  lamba jaoks tundmatu ja ohtlik keskkond mille vastu iga  hinna eest võidelda tuleb. Samal ajal läheb kogemustega mitmendat aastat saarel elanud  kõikide lemmiktuisu paadisillale täitsa vabatahtlikult. Kurb küll, aga julged loomad peavad oma valget laeva veel  kaldale ootama. Nende ülesanne on argadele, talledele, julgustuseks  ja eeskujuks olla. Viimane parvedes on ikka tavaliselt olnud,  niimoodi on kõik sõbrad ja siis pole eriti kaela ketti panna  viljakausiga ees ja kari toob seal just järgi palee. Mis meil siis täna edasi toimuma hakkab,  kuidas need lambad parve peale jõuavad? Vanasti kasutasime ainult nööri ja ja siis noh,  kõik see saatus lambaparveni jõudmiseni,  noh, sõltus nööri täpselt sõlme tegemisest  ja siin mitmel mehel jooksid sõlmed lahti  või midagi, kas juhtub või läks, nöör lausa pooleks  ja aga nüüd me oleme ka kasunud ketisüsteemi,  et noh, see on nüüd kindel asi, et kui see kõik kaelas on,  siis siis su lammas käest ära ei kao. Lammaste oheliku otsas talutamine on trikiga töö. Lammas on niivõrd suure minaga loom, et tema peab tingimata  saama ees käia vaid nii saab soovitud suunas liikuda. Sabassörkija nad ei ole. Ja kui lammas ees läheb, siis vaidlemist  ja ikka pidu pole. Võta või lambajooks uueks Eesti rahvuslikuks spordialaks. Need pole keti otsas varem käinud, et eelmine aasta sai neid  ilma ketita. Niimoodi see lammaste varre peale viimine toimub täitsa sportlikult. Linda on selline kertsakas kirtsakas lamba,  niisugune. Olgugi, et lammas on põhjamaises kliimas vastupidav loom,  ei saa neid talveks saarele jätta. Talvel sünnivad uttedel talled ning rebased on maiad neid  maha murdma. Kasvõi mootorsaaniga ja üle jää, aga loomad tuleb ära tuua. Teise laeva peale saarnukil oli, kus üks aasta ei allunud,  üks punt oli midagi kuskil siis 20 üle 20 oli 24 lammast,  oli, mis käisid püüdmas, käisid püüdmas ja ei saanudki  absoluutselt kätte ja siis jää tuli peale kuskil 20 seenenit  oli vist jääpaks midagi ja siis nad hakkasid käima niimoodi,  et seal oli see heinakuhi oli väljas, päeval said heina väljas,  õhtuks läksid siis lauta magama ja ja siis me läksime õhtul hilja,  panime laudaukse kinni ja siis nad viisid omanikud tikitreeneri,  viisid seal lambad peal ära talvel, nii et,  et ikka nad said seal, kus veebruari veebruari algus oli,  kui said siis niimoodi koju. Saare elu on ekstreemne ning püsiasustust pole Hanigatsi  laiul olnud juba alates 65.-st aastast. Praeguseks eesmärgiks ja missiooniks on säilitada alla  ruutkilomeetrise laiu pärandkoosluste liigirikkust. Küll siin ju niidetakse ka, et, et miks siis mõlemad korraga  lambad ja, ja niitmine. Nojah, vot me nimetame gi, et lambad on nii-öelda bioniidukid. Nendega on selles mõttes natuke lihtsam,  et tood kevadel peale lased lahti, suvel käid aeg-ajalt  näitavad oma nägu, et nad sind ära ei unustataks. Ja sügisel on suurem probleem nende kokkuajamine,  arve peale panemine, äraviimine. Et nad ei lagune nii palju kui niitmistehnika aga neil on  ka mõningad puudused, et neil on nimelt maitseeelistused  ja tihtipeale maitsevad neile kõige rohkem kaitsealused käpalised. Et kui me niidame noh, niidame me, endised kultuurmaitsen Põllu ja heinamaid mis on siis pärand laiu elanikest,  kui siin inimesed peal elasid? Ja lambad karjatame seal, kus me ime Ta ei saa,  nemad ju hooldavad rannaniite. Ja need on olulised samuti kurvitsalistele pesitsemiseks,  aga eriti rändlindudele, toite ja peatuspaikadeks. Nende rändel. Aga millised on lammaste suhted siin kohaliku loomastikuga,  rebaste metssigadega? No metssead on mõnes mõttes lammastele vabaduse toojad,  nii et Siki Hani katsi Laiult käis. Mingi väike kari üle. Ja nad ei pannud kogemata lambaaeda tähele,  ei saanud aru, et nad ei tohi sellest üle minna,  läksid sellest läbi. Ja loomulikult lambad kasutasid seda võimalust,  nii et tutvusid siis ka niidetava ala taimestikuga. Lammaste suhted hanikatsi ainukese talu kummitusega  paistavad samuti head olevat. Hiiumaa on kuulus oma legendide poolest ning hanikatsi on  selle üks värvikamatest näidetest. Üks on seotud. Sellega, et Hanikatsi elanikke peeti Väga jõukateks. Ja seetõttu oldi natuke kadedad. Ja paraku on. Teil üsna. Kurb lugu. Siit on pärit hanikatide suguvõsa  ja neil oli suguvõsas Selline haigus, et mõned lapsed sündisid kurtummadena Muidugi, kurjad naabrid leidsid sellele seletuse. Ja üks legend siis pajatab, et kunagi tulnud  siis keegi hanikattidest üle mere. Salakraamiga. Ja näinud, et kodu lähedal juba üsna üks laev  või paat põhja läinud ja inimesed vees ja hüüavad appi. Hanikatil oli laev triiki täis, et ei saanud enam midagi  kedagi peale võtta ja hüüdis siis. Et head inimesed, pidage veel natuke vastu,  et mul kodu siinsamas, ma tulen pilgu aja pärast tagasi  ja päästan teid. Noh, jõudis ki randa, viskas oma salakraami vette madalasse  vette ja kähku merele tagasi ja. Aga paraku oli merel juba vaikus. Ja siis ongi, et. Et rikkus saadi majja, aga laste rõõmu hõiskeid kahjuks ei kostnud. Kõhedaid kohtumisi on ette tulnud ka kaitseala tööpraktikas  pidime tulema ja jäime pimeda peale. Ja vaatame ja vaatame, et noh, et peaks nagu õige randumise  koht olema. Ja siis järsku vaatame, et selline särav püramiid rannas. Siis otsisime kähku taskulambi välja ja tõmbasime prožektori  nii-öelda võimas taskulamp peale. Lambad ja nad olid ilusti rannas ees oli neid rohkem  kõrgemal natuke vähem ja siis päris üleval oli  siis üksik lammas ja eemalt vaadates täpselt kolmnurkne  püramiid ja silmad särasid. Oli nüüd ka see, et meie lambaid täis parv kindlalt  madalikul kinni istus, hanikatsi kummituse kättemaks ei tea öelda. Küll õnnestus meil sellel korral üle mere toimetada  rekordilised 68 lammast. Suure nügimise peale saime nad lõpuks ka liikuma. Vot sellist tööd peavad tegema meie Hiiumaa naised,  selleks et Eesti lihasööjad lambalihaga maiustada saaksid. Meie lambad sõidavad aga praegu tagasi oma kodusaarele Hiiumaale. Selleks et järgmisel kevadel Taas siia hanni katsile naasta. Kapsaste surute. Päiskivi on mul nüüd käes, aga kerisekive ma siit ei võta,  sest. Kerisekivid tuleks kaevata sügavalt maa seest  või tuua üles veekogu põhjast. Miks aga sellepärast, et pinna peal olevad kivid on üüratu  arv kordi kuumenenud ning jahtunud mistõttu kerisel  murenevad nad palju kiiremini kui nii-öelda värsked kivid. Need, mis on sadu miljoneid aastaid olnud püsival  temperatuuril Vahel soovitatakse lõhkuda rändrahne ja kasutada nende tükke kerisel. Mina ei soovita, miks? Sellepärast, et rändrahnud on graniidist  või rabakivist aga kumbki neist ei ole saunas head. Rändrahnud ise on tulnud meile kaugelt Põhjamaalt Soomest  ja sinna meiegi nüüd teleporteerume. Teekond maailma lõppu ehk Euroopa põhjatippu nordkapi viis  meid läbi Lapimaa. Nõnda nimetatakse maad, mis hõlmab põhjapoolset ala Venemaalt,  Soomest, Rootsist ja Norrast. Sadadel tuhandetel ruutkilomeetritel laiuv lapimaa piirneb  põhja poolt nii Barentsi kui ka Valge merega. Lapimaal elavaid inimesi nimetatakse laplasteks,  ent see ei tähenda ilmtingimata seda, et laplase näol oleks  tegu saami rahvusest inimesega. Meie tundes huvi saamide vastu, seadsime bussirattad  Põhja-Soome poole Inari järve ääres asuvasse samanimelisse külla. Inari järve näol on tegu suuruselt kolmanda järvega Soomes. Sellel kaunil veesilmal on pindala pisut üle 1000 kilomeetri. Oleme siin Lapimaal Inari külas, mis on üks suur saamide küla. Siin asub üks vahva muuseum nimega siida  ja meie oleme jõudnud selle muuseumi vabaõhuossa. Ja kui te nüüd ringi siis näete siin erinevaid maju,  mis on toodud kokku lapima erinevatest otstest  ja põhjapõdrad olid selle juures abiks. Kõik palgid tassiti põtrad abiga siia, sest teid sellel ajal  1960. aastal, kui seda muuseumit siia hakati rajama veel ei olnud. Ja esimesed märgid inimasustusest selles paigas ulatuvad  6000 aasta taha. Niisiis raua aega. Püst koda täitsa nagu Eestis. See oli siis koht, kus saamid keetsid oma koduloomadele süüa  ja pesid pesu ning soojendasid vett sauna jaoks. Tundub, et täna jäävad põhjapõdrad söögita. Et aga tegu on lapimaa ning vabaõhumuuseumiga,  siis pole siin põhjapõtradest puudust. Neid jalutab muuseas ka muuseumi territooriumil  ja ringi võib näha lippamas ka jänest ning oravat,  kel kõigil suvised askeldused ja toiduotsingud käsil. Ni alla, kui te mõtlete, milleks seda kasutati,  siis kavalad saamid panid siia sisse toitu,  liha ja igasugust muud söögikraami. Ja redel peideti ära kuskile kaugemale. Miks ta posti otsas on? See on sellepärast, et metsloomad ei saaks toidule ligi. Selles aidas võib näha siin rippumas põhjapõdranahkasid  samuti kelku, mida siis põdraad järgi vedasid mitmesuguseid nõusid,  anumaid, tünne ja ka suhkrukasti ja loomulikult siin aidas  inimesed ka magasid. Suve ajal. Aga siin näeme me ühte veidi väiksemat aita,  mis oli siis samuti mõeldud toidu hoidmiseks. Nagu näha, sellel sauna majal korstent ei ole,  aga suits pidi kütmise ajal kuskilt ju ometi välja saama,  et inimesed päris mitte ära ei lämbuks. Seega tuli suits välja lasta täpselt sellest august,  siit. See, kui mitu tuba on ühes majas, sellest saab aru korstend  arvu järgi. Ühes korralikus põhjamaa majas on vaja ju igasse tuppa ahju. Sellel majal on kolm korstent, mis tähendab,  et siin on ka kolm tuba ja maja ise on ehitatud 1939. Kui pere juba veidi suuremaks läks. Uhked parimat asendasid kavalatel saamidel hoopis oksaraod,  mis on lõigatud kasest. Aga nüüd lähme vaatame, kuidas saamid siis elasid. Päris vana maja. Aga kiri väljas ütleb, et siin elati veel 1900  viiekümnendatel aastatel. Algselt tehti see maja ühetoalisena pärast,  hiljem, kui pererahvast juurde tuli. Ehitati ka see teine pool, see sai siis magamistoaks  üks-kaks voodit ja korralik ahi, nagu. Muuhulgas kohtume Inaris ka saami nõukogu esindaja Pauliina Fjodorofiga,  kes päritolult saamlane. Tema sõnul elab Soomes kokku umbes 7000 saami ent võttes  ka Venemaa, Rootsi ja Norra põhjaosas elavad saamid  rahvaarvuks tervelt 70000. Pauliina ütleb, et esimesed märgid inimasustusest  nii kaugel põhjas ulatuvad koguni 15000 aasta taha. Kuna nende poolt asustatav maa-ala on aga üle 3000  kilomeetri pikk siis on aja jooksul välja kujunenud üheksa  erinevat dialekti. Uurisin, kuivõrd palju erinevate riikide saamid omavahel  üldse suhtlevad. Siida vabaõhumuuseumis võib igal sammul hoomata seda,  kuidas saamid on tõelise loodusrahvana aegade vältel  loodusega käsikäes elanud. Kas selline eluviis on saamide motoks ka tänapäeval? Kuigi Pauliina tõdeb, et saamid pole eurooplaste sarnased  monumentide püstitajad, on neil siiski vajadus säilitada  ja eksponeerida oma ajalugu ning kultuuri. Kui Soomes, Rootsis ja Norras on see kenasti võimalik,  siis Venemaal elavad soomlased tunnevad sealse riigivõimu  poolt pidevat survet. Elavad nad ju ressursirikastes piirkondades  ja ei taha oma elupaikadest kuidagi loobuda. Ehkki tegemist on loodusrahvaga, ei puudu neil  ka meile omased institutsioonid, nagu näiteks kohus. See on siis vana kohtumajaga, kus peeti kohtuistungeid kuni  aastani 1905. Kui ringi vaatame, siis näeme siin jalapakke,  et vangid ei saaks plehku pista. Samuti on olemas kohtuniku laud, kust kuulutati välja  siis kohtuotsus vastavalt sellele, mida süüdlane oli teinud,  kas siis vitsade andmine või siinsamas ruumis kinniolek  ja need, kes siia hoonesse kinni pandi. Need on jätnud endast siia ühe mälestuse maha. Õigemini on neid mälestusi päris palju. Seinte peal on nimed ja kuupäevad. Siin on näha idasaamide ehk siis koltide kalurionn. Siin on nähtaval puust hinged, mätas katus  ja selle all siis inseneritöö. Sellise tippsaavutusena on pandud kasetoht  ja sellised onnid ehitati kõrgele mäe otsa,  et siit onni avast oli võimalik piiluda,  kuidas siis metsikud põhjapõdrad ringi luusivad? Kuna meie teekond viib edasi üles põhja poole,  siis näeme peaga üha rohkem põhjapõtru ehk porosid. Ent Euroopa põhjatippu ehk NordCap jõudmiseks lähemalt juba  järgmises osoonis. Kui kõnelda veel maa vanusest, siis see on üks enam vaieldud  asju ajaloos. Charles Tarvin arvas, et maal peaks olema vanust oma pool  miljardit aastat. Aga kartuses kiriklike ringkondade ees ei julenud ta seda  trükis avaldada. Nii uskumatu tundus asi. Lord Kelvin, maailma geniaalsemaid teadlasi läbi aegade  väitis 130 aasta eest, et maal on vanust 20 miljonit aastat. Alles radioaktiivsete isotoopide meetodi leiutamise järel  saime teada, et maal on vanust nii 4,6 4,5 miljardit aastat. 100 miljonit siia-sinna. Mida me teame sellest 100 aasta pärast, seda me täna ei tea. Osooni tänane tarkusetera on aga selline. Kui palju poleks ka vanust meie planeedil? On ta praegu 28 minuti võrra vanem kui saate alguses. Fakt. Taas targutan telekas järgmisel esmaspäeval 20 null viis. Kolm.
