Põlula kalakasvatuses on kevaditi kiired ajad. Juba viiendat aastat järjest asustatakse kalakasvatuses  kasvatatud noorkalaga Eestimaa tühjaks jäänud lõhejõgesid. Enne jõkke jõudmist kinnitatakse lõhedele seljauime alla  märk põlula aadressiga. Kui kala satub võrku, siis kalur teab, kuhu see märk saata. Nii saab jälgida kalade liikumist. Põlula lõhet on püütud nii Vene kui ka Soome vetest. Suurem osaga tuleb oma kodujõkke tagasi. Tänavu said märgi 217000 ühe ja kahe aastast lõhet. Osadel lõigati ära ka rasvauim. Kogu see hulk peab ükshaaval inimeste sõrmede vahelt läbi käima. See on väga suur töö. Põlula kalakasvatajate headeks abilisteks on tudengid  ja kolleegid Soomest. Kalade asustamise aeg on lühike, sest lõhe vajab kindlat. Olenevalt kevadest on see aeg aprilli lõpp,  mai algus. Paari nädalaga peavad kalabasseinid tühjad olema,  et lõhe saaks alustada oma teekonda merre. Kalade transportimine peab toimuma võimalikult kiiresti. Kalu ei tohi konteineris üleliia palju olla. Sõidu ajal kontrollitakse pidevalt veetemperatuuri  ja rõhku. Kui kalad on õnnelikult kohale jõudnud,  siis ei tähenda see veel seda, et nad ka merre jõuavad. Kalade esimesteks vaenlasteks jões on kajakad  ja sellepärast asustataksegi jõgesid, kus kajakad noolimas käivad. Õhtul pimedas. Kui noorkala teele saadetud algab kalakasvatuses uus ring  ning nii kevadest kevadesse kuni suudetakse taastada lõhe  looduslik populatsioon. Esimene kevad oli 1997, kui esimene nii-öelda katsepartii  läks ühte jõkke. Oli 30000 kala, aga Meil juba. Asustatud koos möödunud aastaga oli siis 500000 kala ja,  ja tänavu tuleb 184000 ühe aastast ja 33000 kahe aastast  ja asustame Põhja-Eesti jõgedesse. Eesmärgiga taastada need populatsioonid,  mis on vahepealsetel aastatel hävinud. Et need jõed, mis olid kunagi väga head lõhe,  jõed ja siis noh, veneaegse reostuse tõttu  ja mitmetel muudel põhjustel olid need lõhepopulatsioonid  täielikult nendes hävinud, nüüd me neid siis asustame  selle eesmärgiga, et uuesti nad hakkaksid ise kudema  ja juba siis lõppkokkuvõttes kunagi tulevikus. Ise sigima ja siis me neid enam ei asusta,  siis me lõpetame selle bioloogilise mitmekesisuse kaitse  nõue on selline, et et võõrliike ja võõraid populatsiooni,  kaugetest evolutsioonilistest liinidest populatsioone ikkagi  ei tohi segada. Aga nüüd lõhe puhul on niimoodi, et nüüd need suuremad  niisugused liinid on, ütleme, et Soome lahe populatsiooni on  niimoodi noh, üldjoontes nüüd erineb Potja lahe omast  geneetiliselt ja siis sellest Balti mere lõunaosa ja Liivi lahe omast ja nüüd niimoodi,  kuna kuna siin Eesti lõhejõgedes populatsioonid ikka peaaegu  kõigis hävinud paar nõrk on veel alles siis neid me muidugi  hoiame eraldi neid nõrku, neid sinna jõgedesse me ei asustamata. Narva päritolu ja Neeva Neeva jõest päritolu kala,  aga ülejäänutesse, siis asustame seda, et see on ikkagi üks  suur Soome lahe populatsioonija keneetiliselt lähedane. Sellele, mis siin varem oli, meie töö tulemuseks võib pidada seda,  et nüüd lõhesaagid on suurenenud, et kui Põhja-Eestis Eesti  rannikumere lõhesaagid olid varasematel aastatel,  ütleme 90.-te alguspoolel kuskil kahe ja nelja tonni vahel kõikusid,  keskmine keskmine oli 2,4 tonni siis möödunud aastal oli  Eesti rannikuvere lõhesaak juba 21 tonni. See on nüüd siis meie töö tulemus, mis on nüüd nii-öelda  panile läinud, aga, aga siis see, mis nüüd sõltub nüüd või,  või see, mis nüüd puudutab seda Asurkondade taastumist, no see nüüd praegu ma ei oska öelda,  see sõltub nüüd seire tulemustest, et teadlased uurivad seda,  vaatavad suvel kas jõgedes, toorkala on loodusliku päritolu  looduslikust kudemisest, et see nüüd lähiaastatel peaks  siis selguma, kuidas see taastumise pool on Ühte jõkke me asustasime,  oleme nüüd mitu aastat asustanud 97. aastal esimest korda  sinna tuli nüüd küll kudema möödunud sügisel juba. Ma arvan, et see taastumine on ikka ilusti alanud. Aga noh, prognoosi ega ma praegu ei oska öelda. Nii palju ma võin öelda, et meie täidame rahvusvahelise  Läänemere kalanduskomisjoni otsust, mille,  millega on siis niimoodi noh millel on siis selline plaan  nimetatakse lõheplaaniks ja selle lõheplaani eesmärk on. On taastada endiste lõhejõgede populatsioonid 2010.-ks  aastaks vähemalt 50 protsendi ulatuses võimalikust,  mis praegu võimalik on elu elupaikade mõttes,  mõnel pool võibolla on lihtsalt elupaigad on niivõrd hävinud,  et neid ei ole ja siis ei ole ka enam võimalik päriselt  kõike taastada ka 50 vähemalt 50 protsendi ulatuses võimalikkust. Nii et aasta 2010 peaks siis olema selle plaani järgi  ka meie töövilja teha. Lapimaa põhjaosas taganeb talv hilja mai lõpus. Kevad äratab Atlandi lõhede meeltes mälestused sünnijõest  ja ürgse tungi paljuneda selles samas jões. Näed oma nilo, lapilõhe. Jõe lõputu vool muutub tugevamaks ja lõpuks jõuab jõgi põhjajäämerre. Jõevesi, mis kannab teateid lõhede sünnipaigast,  seguneb fjordi soolaste voogudega. Norra merre fääri saartest põhja pool kogunevad igal aastal  tohutu suured lõheparved, et toituda ja koguda jõudu  naasmaks oma sünnipaika. Meres jahivad lõhed oma peamisi saakloomi,  tursklasi ja koorikloomi. Põhja-Skandinaavia ja vene lõhede sugulased Kanadast,  Prantsusmaalt, Šotimaalt ja Iirimaal suunduvad  toitumisaladele põhjas, Gröönimaa lähistel. Esimest korda meres viibivad noored lõhed ei  rändaloovootidest kaugemale. Hülged on osavad kütid ja nõuavad rändavatel lõhedelt ränka lõivu. Mõned maikuus rändavad lõhed on seitsme-kaheksa aastased veteranid,  kes on kolme-nelja meres veetud aastaga võtnud kaalus juurde  viis kilo aastas. Nende hulka kuulub ka viieteistkilone isalõhe Niilo,  kes suundub suure parve liikmena ida poole. Tema rändab teist korda kudemaa Soome Lapimaale oma sünniõe  näedamajooki ülemjooksule. Siin on vesi madalam. Fjordis näeb ilo taas tuttavaid vaatepilte,  mis on tal meeles eelmiste rännete ajast. Lõvilakmeduus, väikesed tursa ja süsikaparved  ja vetikatihnikud, mis katavad kogu merepõhja. Niilo tajub oma sünniõe kutset Varasuvel on fjord täis lõhede meelis maiuspalasid kudevaid tursklasi,  kes püüavad varjuda vetikate alla. Nendega osutavad lõhed viimast korda keha,  enne, kui algab teekond ülesjõge jõe magedas vees ei saa  rändavad lõhed toituda. Nende sapp kaob varsti ja ees ootab pikk paast. Fjordis kohtuvad lõhed oma kõige tugevama vastasega inimesega,  kes tahab alati püüda kinni suure kala. Siiani on rändurid suutnud vältida inimeste võrke,  mis on heidetud rannast kaugele. Nüüd muutuvad nad hooletuks ja nii labaariline jääb võrku kinni. Noortele lõhedele on jõe uue ohtlik paik. Juunis rändavad väikesed lõhed esimest korda merre. Kaljukajakad ja merikajakad jälgivad neid valvsal pilgul. Fjordis ootavad ees aplad, tursad ja süsikad. Nemad Niilot ei ohusta, aga inimesed on pannud välja palju  lõkse ja peibutisi, mis meelitavad ligi isegi kogenud lõhesid. Ka jõgi iseenesest pole loid vastane kudemisalad on veel  kümnete kärestike kaugusel. Titi poolteist kilone emalõhe, kes pöördus esimest korda  tagasi jõkke, haaras suhu kunstkärbse. Tema saatuse määras kasvava lõhe instinkt süüa kõike,  mis ette jääb. Erinevad lõhepõlvkonnad mööduvad üksteisest. Võib-olla on mõned neist kolme-nelja-aastastest lõhedest,  kes esimest korda merre suunduvad. Niilo järglased. Samal ajal liiguvad niilo ja teised ülesvoolu tagasi oma sünnipaika. Mis on see ärritav asi, mis helgib ja tekitab võnkeid? Tahaksin seda puudutada. Võnked küsitavad, mu külgi nii ahvatlevalt. Stra kummaline kõlin. Pätsi ma pean olema ettevaatlik. Neidenis jõe Norra poolsel kaldal tähistatakse iidset  palverändurite püha. Nendel kaljudel ristiti kohalikud elanikud 16. sajandil. Norra, Soome ja Venemaa ortodokssed, kirikud kannavad edasi  iidset veepühitsustraditsiooni. Lõhed jäävad mitmeks päevaks samasse paika. Aastatuhandete kestel on nad õppinud säästma oma jõudu  kasutades ära hoovust. Vesi on siin vaiksem ja tumedam. Peab hoiduma põhja ligi. Hoovus ei kanna mind edasi, kui liigutad saba. Kärestiku ääres valmistuvad inimesed viskama vette sein noota. See on traditsiooniline kalastusviis sellel kärestikul. 20. sajandi algusest peale on selliste palju vaidlusi  põhjustanud võrkude kasutamine olnud neid elanike eesõigusNad. Kalastavad samal viisil, nagu nende isad Seinnoodad on selle väikese küla heaolule tähtsad  ja nende vette viskamine on oluline sotsiaalne sündmus. Koht tuleb hoolikalt valida. Lõhed kogunevad ühte süvikusse ja just sinna heidavad  kalamehed nooda. Kõige lähemal olnud lõhe reageerib kiiresti  ja ka teised kalad pagevad eemale. Heade lõhe aastatel on külaelanikud saanud ühe heitega üle  50 lõhe. Täna on noot tühi. Selle kärestiku ületamine on lõhedele tõeliselt raske ülesanne. Kevad saabus hilja, veetase on kõrgel, vaid kõige tugevamad  suudavad tavalist teed pidi üles minna. Möödunud aastal polnud vool nii tugev. Nüüd on aeg näidata, kuidas kogenud isalõhe läheb sinna,  kuhu tahab minna. Kõige tugevamad lõhe suudavad hüpata üle kahe meetri  kõrguste kärestike. Väiksematele ränduritele on see kärestik ületamatu. Inimesed on ehitanud kalatreppe, et teha lõhede teekond lihtsamaks. Nii kindlustatakse, et igas suuruses lõhed jõuavad jõe soome  poolsele kaldale. Kui vesi on liiga soe, siis jäävad lõhed pikaks ajaks  rahulikku paika pidama. Lõhe otsib sobiva kivi, mille ümber vool on vaikne  ja jääb paikseks. Lõhed on aktiivsed päeva pöördepunktide ajal õhtuti  ja hommikuti. Vesi on nüüd jahedam ja hommikupäike ärgitab lõhesid edasi liikuma. Nad kõik asuvad teele samal ajal. Ma pean kaasa ujuma. Jões on ohutum ja toredam ujuda parves. Soome poolel on kohalikel elanikel alati olnud eesõigus  teatud perioodil aastas kasutada nii lõhevõrke kui  ka ärnide ja siigade püüdmiseks mõeldud väiksema silmaga võrke. Suurtele ja kogenud lõhedele pole väikse silmaga võrgud  nii ohtlikud, kui need on noortele ja veerandkiloste lõhedele. Ma mäletan seda ärritavat asja. Eelmine kord haarasin selle suhu ja mu lõuad said haiget. See pole kevik. Need ei rabele niiviisi. Jama polegi üldse näljane. Isegi juulis on siin peaaegu kogu ööpäev valge  ja enamik rändavaid lõhesid märkab neid lõkse võrkude labürinte. Ees on veel üks kärestik. Lõhe kogunevad kokku, et oodata õiget aega üles voolu liikumiseks. Tavaliselt ületatakse kärestik õhtuti, kui päikesevalgus  enam ei helgi. Siiani on parv olnud sihikindel aga nüüd ujuvad mõned lõhed  närviliselt pinna lähedal ja raiskavad jõudu. Mõned neist pöörduvad tagasi Need lõhed põgenesid ranniku lähedastest lõhekasvandusest,  kus nad sündisid ja neil pole selle jõega seonduvaid mälestusi. Kaljukotkas pesitseb selle jõe ääres juba aastaideraklikul. Kotkapaaril on suurepärased jahialad jõe kohal,  mis lookleb läbi kõrgmaa ja väikeste järvede. Suvisel lapimaal käib pidev võitlus ellujäämise eest  ka õhus. Noor kotkas on oma õppetunnid hästi selgeks saanud. Rabapüü alistub kriisates. Opukase jõe suurima järve kaldad on inimtühjad. Mõnikord võib siin näha matkajaid, kes naudivad metsikut loodust. Selles rahulikus järves elavad haugid, lutsud siiad  ja ärnid. Kohalikele on lubatud neid võrkudega püüda. Niilo ja teised lõhed puhkavad siin pikalt. Nad ootavad, et vesi jaheneks. Haridusvastik ja õudne surmalõhn. Sinna ma ei lähe. See ei häiri mind enam. See on ummitus, kelle eest peitsin end kivide taha. Kui olin noorem. Ema lõhed tulevad kudemisaladele varem kui isa lõhed. Suured noored lõhe tunnevad kummalist tungi. Kotkas on nälja kustutanud. Nüüd heidab ta pilgu üle Euroopa viimaste puutumatute  metsikute alade, mis laiuvad sadade tiivalöökide ulatuses  Soome Lapimaa põhjaosas. Jõe äärde ei too ükski tee kalamehed matkavad kümneid  kilomeetreid mööda mägiradu. Või sõidavad kohale vesilennukiga? Sügisene jahedus imbub vee pinnast allapoole. Emalõhede hüüdu pole veel kuulda, aga Niilo teab,  et on aeg edasi liikuda. Välimus on muutunud. Ta küljed on nüüd tumedamad ja ta alaga kaunistab kena konks. Niilo hambad on kindlalt lõual uus kinni. Ta konks, hambad ja agressiivne käitumine annavad  konkurentidele teada, kes on kõige suurem isane. Sügisel veetase langeb, hoovus nõrgeneb. Loodus muudab värvi. Jõepõhja katavad nüüd rohelised vetikad. Külmad ööd toovad välja sügise värvivarjundid. Noored lõhed pole veel merd näinud. Nad ujuvad ringi kudemisalade lähistel. Jões on vähe toitu ja kahe-kolme aastased noored lõhed,  on vaid 10 sentimeetri pikkused. Nende hulgas on väledaid, noori ja suguküpseid isalõhesid,  kes tahavad kudemisest osa saada. Lõhemaime on siin küllalt, nii et suured lõhed rändavad  jõkke ka tulevikus. Maime pole vaja mujalt siia tuua. Ja sellepärast pole surmavalt ohtlik parasiid ürodaktüles  mis ohustab põhjaalade lõhesid. Siin levinud. Paaritumine uus elu surm vabas looduses kätte jõudnud  eluringi haripunkt. Niilol on nüüd seljas ta parim ülikond. On aeg teistele näidata, kes on kõige tugevam  ja isasem lõhe selles jões. Ja olemegi kohal. Ma tunnen seda maitset ja seda heli. Siin on palju emalõhesid. Emalõhed puhastavad, pesalohkusid. Kui emaseid on palju, siis viljastavad suurimad isased  marjaterad mitmes pesalohus. Aga tema on heas vormis Niilo andis oma panuse ja suundub nüüd kurnatuna jahedatesse vetesse. Hoolitsev emalõhe peidab marjaterad kivide alla. Kevadel arenevad marjateradest lõhemaimud. Oktoobri alguses langevad vetikalehed maha  ja vesi muutub sogaseks. Niilo meeled ähmastuvad. Asi oli vaeva väärt aga nüüd olen ma kurnatud. Koputa, mis see oli? Hilissügis on käes aga üks innukas kalamees heitis madalasse  vette siia võrgu. Hooletus sai arukusest võitu. No kas selline on siis ka veterani elu lõpp? Peab midagi ette võtma. Muidu lõpetan nii, nagu see mu konkurent. Kaugel põhjas on käes sügis. Millal on kaks võimalust suunduda kiiresti tagasi merre,  enne kui jää katab jõe või jääda talveks siia? Vana lõhe on taas valiku ees. Ta peab langetama otsuse.
