Laged tulevad, et umbes 10. aprilli paiku  siis nende arvukus järjest kasvab ja nendel on ametlikult  kuskile protokolli ilmselt märgitud, et 20. 22. mail lähme  kõik minema. Et see nüüd äraminek kestab tõesti ainult paar päeva  ja siis on nad läinud. Meie geopoliitiline asend juba on selline,  et, et kui need linnud hakkavad piki randa tulema,  siis Eesti jääb neile tahes-tahtmata ette. Ja. Siit edasi nad lähevad juba enam-vähem ühtlase lennuga Soome  nad enam a. Välja ei jõua, vaid siit nad lähevad siis mööda Soome lahti  ja sealt edasi laada ja sealtkaudu jõuavad oma pesitsusraadile. Saaremaale saabuvad esimesed lagled juba märtsis. Meres laulavad luiged ja mängivad ristpardid. Kõik rannad on täis kevadrõõmu ja pulmamängu. Oskaks seda vaid sõnades edasi anda. Esimesed lagled on arglikud ja ettevaatlikud. Kulub päevi, enne, kui nad uue ümbruse harjuvad. Rohi ei ole veel tärganud ja toit on napilt. Hädaga kõlbab ka sammal ja merihein. Teisalt ennast tuleb aga kõvasti nuumata,  et jätkuks jõudu pikaks rännuks Arktika pesapaikadele  ja seal pesitsemiseks. Sest saabudes ei ole tundras veel midagi süüa. Sellepärast peatuvadki lagled just siin pikemat aega kuid  taas põrkuvad lindude ja inimeste huvid. Linnud vajavad rahu, põllutööd tegemist. Aprillis saabub päris kevad. Looduslikud toitepaigad on üha kasvavate lagleparvede poolt  tänaseks juba hõivatud ja linnud on sunnitud toitu otsima  ka põldudelt. Odraterad on maitsvad ja neid on kerge nokkida. Mõne päevaga on vastkülvatud põllud üle käidud  ja terad söödud. Viljasaaki see siiski ei vähenda, sest maapinnale jäänud  terad poleks niikuinii idanema läinud ega saaki andnud. Omaette küsimus on, kuidas puhitud villilindudele mõjub. Samas. Kas suudab inimene valutult reguleerida rikutud looduslikku tasakaalu? Läbi aegade on laglet toitunud rannaheinamaadel kuid paljud  heinamaad on juba aastaid niitmata. Kõrge kulu segab lindude liikumist ja ümbruse jälgimist. Pealegi takistab tihe kulu rohukasvu. Hooldamata heinamaad ei kõlba lagledele ega anna sööta loomadele. Noor äsja tärganud rohi on aga proteiinirikas  ja kergesti seeduv ning sobib hästi toiduks. Laglede väljaheited ehk tropid on hea lämmastik  ja fosforväetis looduslikul rohumaadel on see sageli ainsaks  orgaaniliseks väetiseks. Iga kolme ja poole minuti järel poetab lind ühe tropi. Toitu lagleparv aga toimib otsekui hiiglaslik sõnnikulaotaja. Eesti põllumeeste arvates teevad Lagled palju kurja. Selle kontrollimiseks teen välikatseid, eks  siis näe, kellel õigus on. Eestis peatub igal kevadel ligikaudu kaks kolmandikku  Barentsi mere asurkonna lagledest. Kuna linnud on koondunud kitsale rannaribale,  on neid õhust kerge loendada. Viimase 30 aastaga on laglede arvukus kasvanud ligi viis korda. Mis saab aga edasi? Üheaegselt lindude arvukuse tõusuga on pidevalt laienenud  ka nende levila. Tekkinud on uued kolooniad Gotlandil, Lääne-Eestis,  Soomes ja Barentsi merel. Ainuüksi. Läänemerel pesitseb nüüd juba poolteist 1000 paari Laglesi. Mais lähevad nad taas liikvele. Meil õitseb toomingas tundras aga kevad alles tärk b. Ja ometi nad lähevad. Neid tõmbab Arktika avarus ja sünnipaik. Osa laglesid, aga ei lendagi tundrasse, vaid jääb  Läänemerele pidama. Ma ei teadnud. Võib-olla on nad kaotanud oma rändetungi. Aga võib-olla meeldib neile nüüd soe Läänemeri,  roh rohkem kui külm barend siin äri. Laglede koduks on väikesed meresaared. Pesa tehakse rohu sisse sageli mõne kivi  või põõsavarju. Pesalohk aga vooderdatakse soojade udusulgedega. Munemine ei ole sugugi kerge töö. 100 grammise muna munemiseks kulub küll vaid paar minutit  aga kui palju energiat see nõuab? Päevas munetakse vaid üks muna ja nii kulub täis kurnale. Terve nädal. Haub üksnes emalind. Isalinnu tööks on pesa valvata. Tühi kõht ja janu sunnivad lagleema aeg-ajalt pesalt lahkuma. Vaid paari meetri kaugusel on hõbekajakapesa. Suured kajakad on aga teadagi suured röövlid. Seda nad vaid ootavadki, et valveta jäänud pesa rüüstata. Oma pesitsusterritooriumi kaitstes lüüakse lahinguid  ka naaberlagledega. Piiritulid tekivad toidu pärast. Rohi naabri juures tundub ikka parem, kui enda pesa kõrval. Päev möödub päeva järel. Mõni kajakas on niivõrd jultunud, et püüab lagleema koguni  pesa alt ära ajada. Õnneks on isa lind lähedal ja kihutab tülitaja minema. Täna lähen pihla laidu. Käin siin igal aastal Lagledel külas. Lindudele see muidugi ei meeldi. Kiivalt jälgivad nad iga mu liigutust. Täiskurnas on laglel neli, viis muna. Loen an pesi ning kaalun ja mõõdan mune. Kokku on tänavu juba üle 20 pesa. Koloonia siinsel laiul on jõudsalt kasvanud. Haudumine kestab ligi neli nädalat. Kogu saar on aga hõbekajakate hirmuvalitsuse all. Nad ründavad kõiki, kellest jõud üle käinud. Ka valveta jäänud laglepesa on varsti tühi. Nüüd aitab vaid kiire järelkurn kuid järelkurn on alati väiksem,  sest munemise õige aeg on möödas ja hilisemad pojad on elujõuetumad. Kevadest on saanud märkamatult suvi. Mõõtmised näitavad, et heinasaagi kadu on ligi 20 protsenti. Laglede kevadine toitumine on rohukasvu siiski pidurdanud. Lagle ema istub ikka veel pesal. Kord kõrvetab päike, siis jälle valab külma vihma. Õnneks ei tule enam kaua kannatada. Pojad peaksid kooruma juba mõne päeva pärast. Viiest munast on järel vaid neli ja seda kallimad nad on. Mune tuleb tihti pöörata, et nad võrdselt soojust saaksid. Pojad peavad kooruma üheaegselt, sest mahajääjad määratud hukkumisele. Viimaks ometi on pesast kuulda piuksumist. Poegade lõplik koorumine võtab aga aega,  sest munakoor on paks ega taha kuidagi järele anda. Kõigepealt toksib Lagle poeg koores augu,  et saaks hingata pisut puhanud, võtki ta noka  ja jalgadega nii kaua, kuni vabadusse pääseb. Koorunud pojad kosuvad kiiresti. Nad viibivad pesas napi päeva. Siis on aeg lahkuda. Meie pesas oli viis muna. Merele läheb vaid kolm poega. Üks muna langes kajakate saagiks. Üks jäi mädamunaks. Teekond mereni on täis ohte ja õnnestub vaid vanemate kaitse all. Ka rada tuleb hoolega valida, et see vaenlaste omaga ei ristuks. Oma pessa pojad enam tagasi ei tule. Läänemerel on Lagle pojad juba koorunud,  kui jõuame Põhja-jäämere äärde. Siin on laglede päris kodu. Kalendri järgi on südasuvi, kuid ilm on ikka veel külm  ja tuuline. Juustes orgudes ja mäenõlvadel on maas alles paks lumi. Kevad on olnud väga hiline. Asjatult otsin mõnda asustatud laglepesa. Kõik nad on tühjad ja maha jäetud. Linnud on meid küll vaatamas käinud, kuid pidama pole jäänud. Ometi on Lagled ju Arktika karmi kliima ga hästi puhastunud. Külma nad ei karda ja kevadel kogutud rasvavarud peaksid  ka toidunappust leevendama. Pealegi on siin suvel kogu aeg valge. Polaarpäev kestab mitu kuud. Ilmselt on aga tänavune suvi isegi lagledele liiga külm. Jätkan otsinguid lõuna pool Tšorna ja jõel. Kuid singi on keset tüljad Viimane lootus on sügav kanjon enne koske. Kaugemal sisemaal nad enam ei pesitse. Vaid mitte pesitsevad lagled, vilksatavad jõeorus,  need on kas liiga noored linnud või sel aastal pesitsemisest  loobunud vanalinnad. Rabapistrik on hea märk sest lagled käsitsevad sageli tema  kaitse all. Siit leiangi ainsa munadega pesa. Munad on küll täiesti värsked, kuid seegi pesa on hüljatud. Kohale on jäänud vaid emalind. Isalind on aga kadunud. Alles hiljem saan teada, et halb aasta oli kogu Arktikas. Laglepojad on vahepeal tublisti sirgunud. Ühisperes on palju poegi. Erinevalt Arktikast on Läänemerel hea Lagle aasta. Nii kompenseerib riik oma ebaedu levila ühes piirkonnas. Edu ka teises paigas. Valgepõsk lagle on pika elueaga lind ja pesitsemise  nurjumine ühel aastal või ühes piirkonnas. Ei ole veel katastroof. Mõne nädala pärast on Lagle pojad lennuvõimelised  ja suudaksid ka iseenda eest seista. Tegelikult aga hoiab Lagle pere kokku kuni järgmise kevadeni. Rõngas jalas on eluaegseks isikutunnistuseks. Rokis on peagi küps. Põuase kevade ja suve tõttu on viljapead lühikesed  ja terad kerged. Lagled ei ole sellel põllul kahju teinud. Hoopis mets, sead on hulga vilja maha tallanud. Vanalindude püük nõuab suurt osavust. Sulgivad linnud sukelduvad paadi eest sügavale  ja neid on päris raske kätte saada. See rõngas on pandud Rootsis Skansenis ja tõendab,  et Eestis pesitsevad ka sealt pärit linnud. Enamus linde peaks siiski pärinema Arktikas pesitsevast asurkonnast. Vaatamata sulgemisele kaaluvad püütud linnud kuni kaks kilogrammi. Nad on heas toitumuses ja see teeb rõõmu. Värvilisi rõngaid pannakse valge põsk lagledele Gotlandil  Eestis ja Inglismaal, varem ka Hollandis. Nii saab jälgida nende rännet, uurida paiga  ja paarid, ruudust, sündimust, suremust ning  selle abil kogu populatsiooniseisundit. Suvest on saanud sügis. Rändlindudel on kiire, et talvel ja mitte jalgu jääda. Ka tundrast tulnud Lagled on tagasi. Siin Lääne-Eestis teevad nad vahepeatuse nagu kevadelgi  ja jätkavad siis oma teed Hollandi talikorterisse. Parim toit sügisel on rukkioras haljendavad,  põllud tõmbavad linde magnetina. Otse kui vaarao sõjavägi liigub parv üle põllu. Esmapilgul tundub, et orasest ei jää küll midagi järele. Nii hull see asi õnneks siiski ei ole. Taimede paras kärpimine võib isegi kasuks tulla. Vanasti lasti ju oraste pügamiseks põllule lambaid,  tõsi küll, peremehe valvsa pilgu all. Põllumehed kiruvad, laglesid, et nad söövad põllud paljaks. Vahel see nii ka on, kuid lindudel ei ole ju kuhugi mujale minna. Minu arvates tuleks lagle ohtlikes paikades kasvatada  selliseid kultuure, mida lagled ei söö või  mis taluvad hästi lindude toitumist ja tallamist. Neid asjaolusid ei arvesta, siis kanname kahju,  milles ise suuresti süüdi olema. Vahel tulevad lagled päris majade juurde. Siin on aga liiga palju liikumist, et kõhtu rahulikult täis süüa. Paar nädalat paigal ja taas ootab rännutee. Tihenev lumesadu viib viimased linn. Täis on veel üks aastaring laglede elus. Igavesed rändajad, kus on teie kodu? Valgepes lagle olukord oli vahepeal üsna kriitiline  ja ta oli tugeva kaitse all Lääne-Euroopas. Siin nendel tajutusaladel. Aeguseks on tema arvukus tohutult tõusnud ilmselt tänu sellele,  et, et talvitusaladel neid hoitakse paremini  ja kaitstakse. Seal ilmselt on ka need populatsiooni omad,  kõikumised mängivad rolli. Et et selles suhtes, kui kunagi Oli kuus ja pool 1000, meil umbes rändasid kõik kevadel läbi  ja seda peeti umbes kuuendikuks kogu populatsioonist. Või vähemasti kümnendikuks siis praegu. Meie osatähtsus vaevalt et oluliselt on kasvanud,  aga lindude arvukus lihtsalt on tõusnud 40 45000-ni. Laglekarjad vajavad toitumise ajal suurt avarust  sest nad on üsnagi pelglikud. Et alati on keegi seal valvel ja hoiatab hädaohu eest. Neid rannakarjamaid paremini hooldada. Ja nad on saanud sinna rohkem ennast sättida. Sest et kõige rohkem neile tundub siiski,  et maitseb looduslik toit, mitte need orasepõllud. Põldudel neid näeb kõige rohkem varakevadel  siis kui rannaniidud on veel väga niisugused hallid  või seal see meri on veel täiesti kinni ja,  ja tõenäoliselt on siis nendel natukene seal ohtlikum.
