Emajõgi pole kaugeltki mitte kogu aeg ühte sängi pidi voolanud. Aastasadade jooksul on vooluvee uuristanud aina uusi sänge  ja Emajõgi on saanud uue liikumistee. Ajapikku vanad voolusängid ummistuvad, aga see võtab enne  mitusada aastat, kui nad olematusse kaovad. Praegu jääb Kärevere silla ja Võrtsjärve vahelisele alale  umbes 50 vanajõge, mis kogu pikkuses ületavad tublisti  Emajõe oma pikkuse. Praegu olemegi ühel vanajõgedest Emajõgi koos vanajõgedega  on äärmiselt olulised kalade kudemispaigad. Kevadise suurvee ajal alustavad mitmed kalaliigid Peipsist  ligi 100 kilomeetri pikkust kudemis rännet mööda Emajõe ülesvoolu,  et jõuda üleujutatud aladele, kus algavad pulmamängud. Siia tulevad kudema ka Võrtsjärve ja teiste veekogude kalad. Kuna suurvesi püsib siin vähemalt poolteist kuud,  siis jõuavad kalamaimud ka kooruda. Kui vesi luhtadelt taandub, jäävad noorkalad vanajõgedesse kosuma,  et sügisel laskuda Emajõkke ja sealt Peipsi järve talvituma. Pideva ühenduse tagamiseks on vanajõgede otsi süvendatud  ja vanajõed ühendatud omavahel kanalitega,  tõsi küll, seda tehti üle poole sajandi tagasi. Viimased kalauuringud vanajõgedele olid 50.-te aastate lõpus,  kus ühe vanajõe suurmees loendati kuupmeetris vees ligi  miljon noorkala. Mitukümmend aastat ei tegeletud vanajõgede kalastikuga üldse  ja alles paar aastat tagasi hakati seda uuesti uurima. Sügisel tuleb siia säinast sisse päris ilusti. Kesksuvel on mõni üksik, aga. Siin on väikest ahvenat ja roosärge ja mis siin allpool veel  on särge ka. Ja nüüd tuleb päris peenike, näete. Siit on nüüd näha See peaks vast särg olema, aga neid päris päris peeneid. Üldiselt neid vaatame seal kaldal, neid ei hakka siit analüüsima. Et teda sügisel ka siin nii palju on väikest kala,  see on väga üllatav. Suvel teda märksa vähem, et no siin on üks. Hapnikuolud on, ei ole suvel nii head, nagu nüüd sügisel veel. Ja kala peab, kala peab ära minema, aga noh siit on nüüd näha,  et kui palju Kui palju on nii-ütelda varusid? Kui palju on varusid, mis siit nüüd talveks lähevad,  siis Emajõkke ja Emajõest siis kuhu iganes Peipsisse kaasa arvatud,  nii et et ausalt öeldes ma ei uskunud, et siin  nii palju, nii palju nüüd kala on. See tähendab, et analüüsi analüüsiga läheb meil,  meil on kolm võrku sees. Meil läheb ikka päev ära. Sellist pilti, kus ühes võrgus on nii erineva suurusega kala  tavalisel kalapüügil ei näe. Monitooringuvõrk on jagatud aga 12. sektsiooniks  ja igal sektsioonil on erineva suurusega võrgusilm. Nii satuvad võrguga kõige pisemad kalad. Kui võrguga saab määrata kalade hetkeseisu jões just neid,  kes seal parasjagu ujuvad siis mõrd on kogu aeg vees  ja püüab pidevalt. Mõrd on hea püügivahend ka sellepärast, et ta ei tee  kaladele haiget. Nii saab jälgida kalastiku olukorda kalale kahju tegemata. See mõrd on nüüd niimoodi pandud püügile erinevalt. Tavapärasest natukene, et on selgelt näha,  et üks pool püüab ühele poole liikuvat kala üks pool mõrvast  nii-öelda vanajõest väljuvat kala ja teine teine sisenevad  kala ja saab saab ka seda aspekti natukene uurida,  et et kui, kui suur on sisse ja välja tulevate kalade arvu  arvukuse suhe. Siia mõrda on sattunud linaskid. Linaski tunneb ära sellise roheka värvi järgi. Lisaks on tal suu suu juures väikesed poised,  kui värvi järgi veel raskusi tekib. Silm on oranžikas. Uimed on ümarad, sabavars hästi jäme, selline tugeva tugeva  mulje jätab see see kala. Siis on üks natikas, siin. Latikas on kõrge kehaga hästi pika selle päraku uimega. Ja, ja latikaga sarnane on nurg. Siis säinas. Ma näitan teda. Nii pidi on ilusam. Säinas satub mõrda suhteliselt harva, seal monitooringu  võrgu juures oli näha, et säinas läkski tagasi,  kus ta koht ongi. Säinast oli monitooringuvõrgus palju mõrras vähe. Selle tõttu, et säinas millegipärast nagu kalurid ütlevad,  et säinas on üks igavene säinas väga kaval,  ei taha mõrda minna. Ega ei olegi selliseid universaalseid püügivahendeid,  mis kõiki kalu ühtviisi hästi püüaksid. Näiteks angerjas ei lähe juba oma kehakuju tõttu võrku. Kui angerjad tunnevad kõik, siis angerjaga välimuselt  sarnast kala vingerjat, pole paljud kalamehedki näinud. Just seda Euroopas rangelt kaitstud kalaliiki vanajõgedest otsimegi. See on nüüd siis palju räägitud eurokala vingerjas  keda üldiselt, kes on varjulise eluviisiga,  keda eriti eriti ei tea, kalamehed ja kalurid ka,  sest püünistesse ei jää reeglina ja, ja selle vingerja kohta  on andmeid vähe. Meie arvamus on, et et teda vanajõgedes on oluliselt rohkem,  kui seda arvati ja noh, meie selle aasta välitööd kinnitavad sama. Me oleme teda leidnud peaaegu kõigist vanajõgedest,  mida oleme uurinud ja Euroopa liidus kuulub ta  loodusdirektiivi teise lisasse. See tähendab, et tema kaitseks tuleb luua kaitsealasid. Ma arvan, et Eesti suudab selle alampedja  ja võib-olla ema ja suursooga. Selle liigi kaitse küll garanteerida, kui siin nüüd midagi  ei juhtu. Tegemist on isase vingerjaga, siin isasel on siin  selline väike. Lihase nagu oleks nööri nöörijupp paetud naha alla,  siin seljauime all emasel see puudub. Ja üldiselt selline vingerjas ongi nüüd täiskasvanud suur vingerjas. Kuid teine, vanajõgedes elav Eurokala hink kahjuks meie  noota ei tulnud. Vanajõed ei ole olulised mitte ainult haruldaste kalade elupaigana,  vaid nad on tähtsad ka Peipsi töönduskala latika koelmuna. Viimaste aastate uurimused näitavad, et latika arvukus  Emajões on kümnekordistunud. Seega tuleb igal kevadel vanajõgedesse aina rohkem latikaid kudema. Latika rände paremaks jälgimiseks on kahe viimase aasta  jooksul saanud üle 1000 kala endale märgi külge. Nii. Selle latika me kavatseme nüüd ära märgistada. Siinsamas palupõhjas märgistatud latikaid on püütud Peipsi  järve Venemaa rannast. Me märgistame peamiselt suguküpseid latikaid,  need, kes rändavad kevadel mööda jõge koelmutele siiasamma kanti,  rändavad paljud, et praagal märgistatud. See on siit. Umbes 70 või 80 kilomeetrit raagal märgistatud kalu on siin  tabatud päris palju. Ja kõige kiirem rändaja, kelle me oleme. Kindlaks teinud on olnud 10 päevaga rännanud praagalt siiani  päris hea kiirus vastuvoolu rännates. Mõni aasta tagasi me ütlesime, et kui läheb hästi,  siis, siis me võib-olla suudame tõestada,  et latikas rändab ka Peipsi järvest Võrtsjärve. Nüüd on see tõestust leidnud. Õige mitmed latikad on juba Võrtsjärvest kinni püütud,  kes praagal endale märgi on külge saanud. On olemas üks selline ühine latika populatsiooni mõlemale järvele,  Peipsi järvele ja Võrtsjärve. Ta koeb siinkandis. Hiljem rändab mõneks ajaks osa nendest vähemalt Võrtsjärve,  elab seal suvel. Sügisel rändab jõgepidi Peipsisse, järgmisel aastal tuleb  jälle tagasi ja tundub, et latikas on ka väga koelmu truu,  et kui ta ühes kohas koeb, siis tuleb sinna tagasi. Latika arvukus tõusis 90.-te aastate algul Emajões järsult  tähendab Peipsi järvest siia rändava Latika arvukus  ja see seletub asjaoluga, et kunagi 80.-te aastate teisel  poolel õnnestus kuskil siinkandis kudemine  nii hästi, et, et väga arvukad põlvkonnad  ja need samad selleaegsed latikad käivad siiamaani  ja ja selles mõttes võib öelda, et ega püügikoormus neile  liiga suur ei ole. Et neid latikaid on püütud juba nüüd juba 10 aastat ja,  ja neid veel jätkub. Siin saab nüüd siis pildi, mitte ainult sellest,  kui palju kui palju kala üldse on vanajõgedes,  vaid saab ka liigilise ja ka vanuselise struktuuri kätte. Ja kui me nüüd oleme teinud seda monitooringut  ja analüüsi oleme teinud paljude vanajõgede kohta  siis me saame ka neid omavahel võrrelda,  nii et vanad erinevad ka omavahel kalastikult. Ja selline püük annab küllaltki häid tulemusi. 344 vanajõe koel mu kohtadena on kala uurijatele ammu teada. Et kala siia jõudmiseks nii pikki rännakuid ette võtab,  on alles viimastel aastatel selgunud vanajõgede kalastiku  liigirikkus ja see, et siin elavad Euroopas  nii haruldased kalad nagu vinger, jas ja hink viitab  vanajõgede suhteliselt heale seisundile. Emajõgi koos vanajõgede ja kahe suure järve. Peipsi ja Võrtsjärvega on suur keeruline süsteem,  mis vajab põhjalikku uurimist, et mõista  selle terviklikkust. Tuja oksidentaalis Columnaris Semper aura,  piisaabias piisa. Bungens Klauka spiraalis. Umbrakuliifera. Umbrakulitera. Suuga-kanadensis. Bartenutsissus inter folia, Forma Corstencis arilik,  metsviinapuu. Siin on aastate jooksul tohutu palju erinevaid taimi kogutud,  aga kuidas see asi alguse sai ja milliseid? Nippe on silmas peetud. Tahtsime teha aeda kui eluruumi. Ja sellepärast meie aias on toad. See on tubade viisi. Siin on tendroloogiline osa, see on jalakate osas,  on jalakate tuba. Kelle idee see tubade idee on ja milliseid tubasid siin veel  on ja kuidas siis tubadesse taimi valitakse? Eks me oleme selle jah hirmaga selle üle vaielnud küll  ja ega siin oli ka see kõik on sündinud suure kaklusega  ka ausalt öelda, ega ta päris õieti pole tulnud,  sellepärast et siin selles ruumis on nagu,  nagu kinnine ruum tuba siin. Et kui ma siin rahulikult istun, loen või teine veesoontega  ja kui siit liit liigub edasi, siis peab midagi juurde tulema. Kogu aeg peab pilt muutuma. Selle, seda oleme silmas peedanud terves aias,  kui liigud. On erinevad vaated, erinevad ruumid, erinev,  erinev enesega tunne. Nii et toal on ka mõned aknad Ja aknad on kohe ja neid aknaid me me kohe vaatame. Kui me siin nüüd selles selle toa uksest lähme,  siis me lähme kohe järgmisse. No me läheme nüüd veeaeda Veetuppa jah, vete juurde ja aed koosneb meil mitmest osast,  see on nüüd siit hakkab vea, et siin on rohked  ja kõrged ja tugevakasvulised niisugused küsikud  ja lopsakus ja üldiselt meile meeldivad tugevakasvulised  taimed noh, kas või ainult juba sellepärast,  et nad hoolitsevad rohkem enda eest ise ja nendega on vähem vaeva. Tiike on siin kaks tükki, omavahel on ühendatud need tiigid. Nendes on elu, taimed on ääres, vesiroose on siin. Üsna palju sorte sees ja muid kaldataimi  ja muidugi on siin ka kalad. Siia me tahame nüüd konsai aeda teha, siin on küll. Ees on siin pihlaka kollektsioon, need on mitmesugused pihlakad,  aga. Sai soetatud mõningaid elupuid, mis olid nii-öelda  mittestandardsed ja mis kutsusid lõik. Kama ja samas ka mägimänd on väga hästi lõigatav ja. Meeldis jah, jah ja meeldis ja siis on siin näiteks need. Arooniad pihlaka otsa poogitud ja jälle lõigatud ümmargusteks. No olemas on juba jalakaaed ja veeaed, aga kas tuleb  ka mingeid muid tubasid? Siia tuleb veel. Plaanis on üks poole hektarini, seda jätkata,  seda aeda ja sinna tuleb siis ühesõnaga vesirooside osa  ja siis tuleb ka suu ja pärnade ja, ja suurte puude kollektsioon,  sellepärast siia aeda suuri põlispuid me nagu rajada,  enam rohkem juurde ei saa. Me aiaosad on omavahel ühendatud kas siis muruga  või siis veega et anda sellele aiale avarust. Kui me vaatame ka tagasi, kus me tulime,  on tore vaade, kui me vaatame ettepoole vaade  ja kui me vaatame nüüd kõrvale, on vaade seda on kõik silmas peetud. Sai ka midagi paberile joonistatud või mingi visand tehtud,  enne kui esimesi taimi sai istutama hakatud. Noh, me hakkasime üldse sealt ülevalt aiast peale,  sest see osa oli siin liigniiske siis sai ikka paberi peale  pandud ja, ja ka siin selles alumises aias sai ikkagi paberi  peale üht-teist pandud, et milline on see kujund  ja milline see joonis tuleb. Aga eks teda ole saanud aja jooksul muuta  ka ja tuleb jälle pähe, siis kujutan endale ette,  see nii peab tulema välja. Nii et seda võibki algaja aiapidajale soovitada,  et ise alguses paberil joonistada või kui oma teadmiste st  jääb puudu, siis abi küsida. Jaa, ikka tasuks natukene joonistada, vähemalt arvestada,  kui suur pind ja palju sinna mahub ja kui suureks kasvavad  need taimed, mida sinna peale istutada, et  nii päris mööda suhu rappa ei läheks asjaga. No rododendron tahab natuke teistmoodi kasvutingimusi kui  kukerpuu või paju mida rododendroni istutamise puhul peab  silmas pidama. Põhimõtteliselt on suur erinevus selles,  et rodotendronid tahaksid siiski saada happelist pinda. Ja samas ei tohi unustada ka seda, et rododendron vajab väga  palju niiskust oma kasvuks ja, ja siin, kui vaadata neid  peenraid ja rododendroni istutusalasid, siis me oleme nad  piiranud siin just nende. Looduslikust materjalist noh, puutüvedega noh,  torm lükkas pajud maha, oli käes ottajast,  eksole ja siis see hoiab nagu seda turbast mulda kinni  ja koorepuru on siia peale pandud, koorepuru annab talle  veel omakorda orgaanilist ainet lagunemisega juurde  ja hoiab niiskust ja üldse umbrohi. Ei kasva nii palju. Protodendroni aed läheb üle jälle varjuaiaks. Vahepeal tuleb veeaeda natukene sisse, nii et nad on  omavahel need aiad meil ikkagi ühenduses. Raskelt piiri tõmmata, Ta ei saagi kohe. Nüüd me tuleme siit välja sellest veeaiast,  siin on veel viimased väikesed veeloigud,  see on nüüd soo. Ja jõuame välja avarale muruplatsile, see on meie noh,  saal siis kui nii ütelda. Ja kui me nüüd siit läheme edasi, siis me läheme veel  esimesse aiaosasse, mille, mille rajamisega me üldse aia  tegemist alustasime. Et see siin me lähme nagu noh, sellest nooremast aiaosast vanemasse. No nüüd me oleme jõudnud ühte uude okaspuudega ääristatud  tuppa ja ühed on eriti veidralt kasvanud,  mida nendega on tehtud, et niisugused lumememme moodi pallid  on saadud. No neid on ikka kääride abil kasvatatud ega ise ei taha  keegi ennast keeruliseks kasvatada. Nüüd me oleme pikalt ringi siin vaadanud,  väravast sisse tulnud ja koguni tahatuppa välja jõudnud. Järgmises saates siis uurime täpsemalt, milliseid haruldasi  ja põnevaid rohttaimi ja põõsaid ja puid siin näha saab,  milliseid lehtpuid, milliseid okaspuid? Et jääge kindlasti meiega. Söövad jah, nagu sead, lödine. Oleme muistse Harjumaa suurimas ja võimsamas kantsis Varbola maalinnas. Linnus ei ole ammu enam metsade keskelt tukkuv mälestusmärk,  vaid suvine kokkusaamiskoht nii kohalikele elanikele kui külalistele. Suvekeskseks ja nüüd juba traditsiooniliseks üritus on vardi  metskonna korraldatud puupäevad. Suveüritustega on Varbola liinnus inimestele tuntuks saanud. Miks ei võiks sellest paigast kujuneda pühapäevane väljasõidukoht? Seda enam, et eraomandi tekkega jääb iga suvel neid paiku  kuhu julgelt astuda, võid aina vähemaks. Nüüd juba viie aasta jooksul, kui oleme korraldanud neid  kuupäevi on näha, et inimestele on see koht tuntuks saanud. Inimestel meeldib siin käia kuid nüüd on tekkinud teine oht,  et. Inimestel on ta nagu kitsaks jäänud ja me ei. Suuda pakkuda võib-olla kõike, mida inimene siin vajaks  ja sellepärast oleme hakanud mõtlema, et kuidas seda kohta laiendada,  projekteerida siia korralikke istepaiku,  et luua üks puhkeala, mis hõlmaks ainult viite kuute hektarit. Sellepärast on. Mõeldud seda, et linnuse sisse ei tuldaks transpordiga,  et siin ei telgitaks, vaid selle jaoks oleks eraldi kohad  üle tee ilusa männimetsa alla. Oleme vaadanud välja paiga, kuhu siis tulevad sellised istekohad,  lõkke tegemise kohad, ehitame kaevud, WC-d,  kõik selle, mis tagasi inimesele korraliku olemise. Ja samal ajal ei oleks kahjulik loodusele. Et koormust reguleerida, peab teadma, kui suur on külastatavus. Tänavu kevadel tegid vardi metskonna inimesed külastajate  loendust ja selgus, et rekordpäevadel käis linnusel 380 inimest. Sellist inimeste hulka pidevalt linnus välja ei kannata. Siin iga kivi all igal ruutmeetril võiks midagi leida ajaloolist,  mis seni. On avastamata. Ja sellest vast tulekski lähtuda arutelus,  mis on tähtis siin Varbola linnusel. Kõige olulisem nõue on seda ajalooallikat säilitada,  säilitada tänapäeva uurijatele, säilitada tulevastele  uurijatele ja kogu ülejäänud tegevus, olgu ta siis. Turismimajandus puhkemajandus peab sellele reeglile alluma  siin me ei või lubada endale katseeksitusmeetodit vaid  kindlasti planeerima asju, mida siin võib teha,  mida ei või ja kui palju. Millised, et atraktsioonid siia sobivad. Kahtlemata sobivad sellised, mis. Kokku käivad selle selle mustise vaimuga  selle ajastu vaimuga, millest ta pärineb. Aga kõige tähtsam on vast see, et leida see taluvuse piir,  kui palju külastajaid siin võib üldse peal viibida või,  või käia kas hooaja jooksul või ka ühe päeva jooksul,  et mustist ei kahjustataks mitte ainult pinnase mõttes,  et siin midagi nüüd otseselt ära rikutaks vaid  ka sellise üldise miljöö Seisukohalt sest muinaslinnusele kahtlemata ei sobi  igasugused tegevused ja igasugused sellega kaasas käivad  atribuudid või, või mis tahes muud võõrkehad. Kui nüüd nüüd kasvõi tänase ürituse niimoodi taustal arutleda,  kas kas selle turismi ga nüüd objekt? Rohkem väärtustad või mitte, siis kahtlemata on,  on see vajalik? Selleks ju mustised ongi, et, et me midagi teada saaksime  ja turistid, huvilised, turistid eeskätt on igal pool  teretulnud kuidas neid siin juhtida ja, ja  mida neid vaatama panna. See on meie endi teha korraldajate ülesanne teha seda nii,  et ühelt poolt tehtakse seda märkamatult,  aga teiselt poolt turistile jälle küllaltki kättesaadavalt  ja arusaadavalt ei ole mõistlik ja ei ole meil üldse mõtet. Muinaslinnustel, mida keegi külasta. Meie ajaloo tunnis märke on küllaltki vähe nendest aegadest,  800 aasta või, või ka mitme 1000 aasta vanustest. Ja kui inimesed neid külastavad ja midagi teada saavad,  siis on see meie tegevuse ühine eesmärk. Nii muinsuskaitsetel kui looduskaitsjatel. Varbola linnusest peab välja kujunema üks selline keskpunkt,  kus siis edaspidi oleks võimalik viia inimesi matkale. Kaitsealadele, sest meie lähedal on ka jalase küla. Meie lähedal on linnuraba, meie lähedal on loometsade kaitseala,  nii et igatpidi sooduskoht, et inimene siit saaks minna  korralikule matkale. Erilist rolli mängib selle looduse planeerimise juures see,  et me kujundaks ühesuguselt välja kõik need istekohad. Kõik lõkkeplatsid. Ja samal ajal ka ei lubaks looduses päris  nii omapäi käimist, mis võib tekitada loodusele kahju. Need on need kindlate radade sissekujundamine. Võib-olla selline hajutamine looduses ongi just väga tähtis. Nii väikest puhkeala riigimetsamaal veel ei ole  ja Varbolast võikski kujuneda täiesti omanäoline  ja erinevaid võimalusi pakkuv väljasõidukoht nädalavahetuste veetmiseks. Selle puhkeala eripäraks jääksid kindlasti Varbola linnusel  toimuvad kultuuriüritused. Miks mitte suve lõpetamine kunstnik Raul Meele tuleetendusega.
