Inimese sees on suhtumisi, mida ta ei võta üle  inimkultuurist ja ei määra ka omaenese vaba tahtega vaid  mis on temas bioloogiliselt geneetiliselt. Meisse on kodeeritud peljata roomajaid ämblikke pisinärilisi. Seevastu lindudesse suhtume me hoopis teistmoodi  lugupidavalt ja lausa pühalikult. Miks, miks on siis ike meile püham, kui siga  või säinas? Enne aegade algust lehvitas laotuses tiibu üks lind  kelle munadest sündisid marjad, metsa ja kivid,  põllule, aga samuti päike, kuu ja tähed. Meie soome-ugri maailma ei loonud irreaalne substants näo  ja kujuta jumal vaid selle munes ja haudus välja. Ilma lind. Mis liigist oli too müütiline lind on paraku teadmata nagu  pole lõpuni selge ka see, kas meie esivanemad arvasid ennast  pärinevat lindudest ja kui arvasid, siis millisest liigist just. See võis olla kaur, aga võis ka olla hani  või Luik sealhulgas kurvahäälne laululuik,  kes on meie põhjanaabrite rahvuslinnuks. Ent kas laululuik on soomlaste rahvuslinnuks oma kaebliku  hääle tõttu või teeb ta niisugust häält seetõttu,  et on soomlaste rahvuslind. Võta sa kinni. Vanarahva ütlus luiged läinud, lumi maas,  kehtib sügis talvel. Kevadel oleks aga kohane öelda jää läinud luiged kohal,  sest laululuik on väga varane saabuja. Laululuige rändega on selline lugu, et ta järgib üsna  täpselt jääminekut. Nii et kui on selline soe talv, nagu oli näiteks eelmisel  aastal ja jääd praktiliselt ei olnud, põllud on paljad,  siis ta võib tulla juba kuskil veebruarikuus meile,  märtsi esimeses pooles, aga nüüd, nagu sel aastal on,  praegu on veel mõned veekogud jääs, et siis ta saabubki  normaalselt kuskil märtsi lõpus, aprilli alguses meile  ja selline tippaeg või kõrgaeg on siis aprilli keskpaigas,  kus teda kõige rohkem meil peaks olema ja aprilli teises pooles,  siis hakkavad juba ära lendama. Põhjamaa tundrates pesitsevad laulu ja väikeluiged,  on meil arvukad läbirändajad. Neid kahte luike võib aga väga lihtsalt segi ajada. Lisaks sarnasele välimusele on ka nende laul sarnane. Aga nagu nimigi ütleb, siis väikeluik on väiksem. Kui nad nüüd kõrvuti on või, või parves koos lendavad,  mida nad sageli teevad, siis on näha, et väikeluik on kogult  ikka tunduvalt pisem. Ja tundub selline jämedama kaela ja suurema peaga. Ja laululuik jällegi on selline kraatsilisem. Aga kõik see on jah, selline kogemuse küsimus,  aga kui nüüd lähemalt õnnestub teda vaadata kas mõne  vaatlusvahendiga või on need linnud ise lähedal,  siis tuleks jälgida nokk. Et kõige olulisem selline kindla määramistunnus on noka  kollane värvus. Ehk siis laululuigel on seda kollast nokal rohkem kui must ala. Ja väikeluigel on vastupidi, et kollast on vähem kui must. Nii et see on selline üks kindlamaid määramistunnuseid. Laululuiged on viimastel aastakümnetel end  ka Eestis sisse seadnud. Ta ongi oma levilat päris jõudsalt laiendanud eelmise  sajandi teises pooles et on liikunud järjest lõuna poole  ja Eestis esimene pesitsus. Erinevatel andmetel nüüd 20 või 30 aastat tagasi oli esimene  tõestatud pesitsus ja siis on ta tasapisi enda arvukust siin suurendanud. Ja praegu kõige värskema arvukus hinnangu järgi,  mis eelmisel aastal anti, pesitseb meil umbes 60 kuni 80  paari juba laululuike ja meil on ta siis peamiselt väikestel  sellistel taimestikurohketel järvedel. Luikide jaoks on oluline, et veekogu, kus nad toituvad,  oleks piisavalt madal. Sügavuse mõõdupuuks on luige kael. Enamus inimesi on ilmselt näinud kasvõi kühmnokluike,  eks ole, kes meil on tavaline, et on seal vee peal nagu korgid,  tagumikud püsti ja nad ei ole siis sukeldujad. Et see tähendab, et neil ongi väga oluline see veekogu  sügavus ja peamiselt nad peatuvadki siis madalaveelises  rannikumeres ja saavad siis toitu kätte täpselt  nii sügavalt, kui neil see kael sinna ulatab,  kaapima, selles mõttes on kindel, et nad ei ole kuskil avamerel,  et tahavadki sellist madala veelist. Sama oluline kui veekogu sügavus on luikede jaoks  ka toitainete rohkus vees. Mida rohkem toitaineid, seda lopsakam on taimestik  ning kinni kasvavad veekogud on luikede jaoks kohad  kus saab kerge vaevaga keha kinnitada. Nagu öeldakse, et ega allika peal lind ei ela,  eks ole, tahabki natuke sellist. Eutrofeerunud natuke räpast vett, kus kasvab  ka midagi, siis on midagi suupiste, kui veekogud kinni on,  ütleme, mere merelahed ja meri kinni on. Et siis nad näksivad nagu hanet seda rohelist,  mis on. Pehmeid rohelisi taimeosi ja samamoodi vees,  kui nad merevette saavad meri lahti läheb,  siis kõige suuremaks maiuspalaks neil on penikeel,  ma tean. Ja merihein ja siis vetikad. Et see on neile kõige maitsvam. Vanarahvas uskus, et kes linnupesa puutub,  see hakkab kogelema. Kes aga metslinnu munakuure peale astub,  saab jalale paised. Linnupesa lõhkumise eest võis pikne suisa maha lüüa  või sündisid lõhkuja järglased veel mitu põlve pimedate kurt,  tide või rumalatena. Miks on linnupesa inimesele nii püha? See tundub olema ürgne etikaküsimus, mis oli kodeeritud  inimestes juba aegade algusest. Mul on veel üks oluline küsimus. Miks linnud laulavad. Küsimuse peale, miks linnud laulavad, on Ameerika muusika  filosoof David Rotenberg kirjutanud lausa sellise paksu  raamatu ja sellega ta püüab tõestada, et linnud laulavad  ka lihtsalt lusti pärast ja küllap see nii ongi. Veel üks küsimus, miks luuletajad luuletavad täpselt sama  asja pärast? Mul ongi käes veel trükilõhnaline raamat,  mis on täis Peep Veedla linnuluuletusi. Me oleme kokku leppinud, et ta loeb neist ühega osoonile kevadkingituseks. Igal õhtul torisedes nep teeb krundil tiiru. Uuel tiirul, korisedes piiksatab ta viibu. Suve õhtul nepilennul. Maagiline võlu. Lendaks ise tema kannul üle kauni välu. Olemise õnn ja rõõm võivad saada neis luuleks,  muusikaks või tantsuks. Ent need võivad olla raiutud ka puusse. Urmas Rauba on metsaomanik Lahemaalt, kes otsib metsadest  murdunud puid. See on nüüd küll väga tõsine. Tüüp siis jah, tõsine tükk. See oleks ka huvitav teada, jämeda on. Sul on spetsiaalne klupp, et tavaliselt nagu klupid on  märksa väiksemad. Ja selle ma tegin ise just nimelt selliste puhke jaoks. Siiamaani mahub nüüd meetri jagu. Ja noh, tavaliselt mõõdetakse, eks ole, puujämedust rinnakõrguselt,  aga me teeme sedasama siin rinna kõrguselt. Näed sa. Mahub varude vahele? 85. Kännu pealt. Päris tõsine tüve kuju järgi võib arvata,  et seda, seda on vist väga raske, aga kütteks lõhkusest,  et ta jookseb nagu spiraalid sisse kohe. Ja saeveskit ka selline läbi lähe, nii et. Et sa oled ainus lahendus sellisele Siinkandis võib-olla küll jah. Selles tormi poolt murtud Sagadi pargi suurimast kuusest  kavatseb Urmas saagida puuskulptuure. Mõõdame ära, siis mitu inimest siit lõigata saab. Oletades, et samm on meeter ja 28 meetrit. Umbes sama olemas jah, 14 meest saab siit lõigata,  siis. No ütleme, et viimased jääksid nagu lapsemõõtu. Nii et terve väeüksuse Jah. Saaks ju küll? Väikese metsaomanikuna on Urmas otsinud erinevaid tegevusi,  kuidas metsas elades metsast ära elada. Sa oled ise metsaomanik ka, et kas selline puuskulptuuri  tegemine ja sellistele mitteklassikaliste puunottidele mingi  väärtuse andmine, et kas see võiks olla ka selline metsa  kõrval kasutuse viis üks. Ta tegelikult ongi seda küll väga väikene,  aga aga siiski. Noh. Kujusid võib-olla teevad vähesed, aga, aga,  aga sellist väiksemat käsitööd teevad üle paljud kasvõi puulusikaid,  mida iganes. Küll natukene kentsakas tunduks hakata tegema puulusikaid  sellisest tüvest. Et oleks nagu ebasihipärane kasutamine, aga. Aga noh, kui ei tee kuju, võiks sellest teha  ka mööblit, näiteks ühe laua, ühest plangust kohe. Paljudel puudemeistritel on oma puu, millega neil on eriline suhe. Urmase lemmikud on kõvad lehtpuud kuid kujusid vormi ta  kõigist puudest, mille suurus lubab kuju välja lõigata. Hästi ilus on viimasena muidugi tamm. Ja saar on ka ju tegelikult väga ilusa võraga just tänu oma  nendele liitlehtedele. Aga männimetsa ilu ja see valgus jälle väga ilus,  nii et kõik on omamoodi ilusad ja kuusk on tegelikult mulle  väga sümpaatne just nimelt selle hämaruse pärast. Ja selle salapära poolest, mis ta siis metsas loob,  ehk sellise natukene võib-olla teistele inimestele kõheda,  aga minu jaoks just põnev jutud. Erinevate puude positiivsest või negatiivsest energiast. Jätavad mind ka suhteliselt külmaks, et ma arvan,  et kõik peabki tasakaalus olema, et pluss see miinus on igal  pool olnud. Et küllap siis ka olgu siis ka taimedel,  nõnda et. Et miks ma seda nüüd eriliselt kartma peaksin,  kui miski on negatiivne ja need negatiivsed puud nagu saar  jalakas väidetavalt negatiivsed puud, siis minu meelest on  niivõrd ilusa puiduga, et väga kahju oleks neid sellepärast  näiteks välja praakida. Puu skulptuuride juurde jõudis Urmas läbi metsavahi ameti,  mida ta Virumaal pidas. Tegelikult idee teha kujusid on mul ikkagi väga vana,  et võisin umbes 15 aastane olla, kui ma käisin Tallinnas  pioneeride palees Reiteli juures kultuuriringis Et tegelikult keskkooli ajal oli mul ikkagi plaan  kunstiinstituuti minna, aga aga mets lõi rohkem pähe,  nii et tulin ära. Ja sellepärast, kuna siin nüüd metsavahina olles saak käes,  sai just see puit avastatud ja ja selline võimalus teha  siis Kunsti. Suurte puuskulptuuride tegemine jõudis Eestisse koos  kaasaegsete mootorsaagidega. Urmas ütleb, et käsitööriistu ta puukujude vormimiseks  praktiliselt ei kasuta. Kõige parem olekski kohe toorelt tööle hakata. Siis on kõige kergem see, mida kuivem puu,  seda raskem on saagida. Ja eks ta siis pärast kuivab. Kui asi valmis on? No praad tulevad nii või naa, ta on ikkagi puu. Ja võib-olla on isegi väikene lootus, et pragusid tuleb vähem,  kui asi on juba valmis. Sest et siis on ta, see pind on juba väiksem,  mis kuivama peab. Muidugi on selge see, et praod tulevad südamiku juurde ja. Ja siis on targem sellised kohad mitte just näkku jätta,  et jätta selja poole näiteks kui võimalik. Skulptuuri tegemine ei alga Urmase jaoks mootorsae  käivitamisega vaid ideede väljajoonistamisega paberile. See on juba valmis ja ära viidud, see on kalastaja  ehk see on siis see, kes me kunagi olime. Kalastajad, olime. Korilased olime. See on nüüd korilane. Ja kütt kütid. Need kujud on juba valmis ära viidud. Siis tuleb siin riburada edasi natukene mütoloogiat,  ehk siis Kalevipoeg oma põhitegevuse juures  ja sortsis viib ta mõõga ära. Soots on siin, Kalevipoeg on juba ära viidud,  siis juba tõsieluaeg. Mil hakkasid sellised mehed ringi käima ehk  mis närid? Ka seal valmis kuju. Esialgu ei olnud siis rohkem võib-olla publikut kui vanad  naised ja väiksed lapsed, teistel olid omad tööd  ja tegemised. Sinu kujude hulgas domineerivad inimesed. Kas inimese väljalõikamine pakub sulle rohkem pinget kui  näiteks siili või öökulli tegemine? Päris kindlasti lihtsalt neid siili ja ööküll tegijaid on  juba nii palju, et ma ei tahaks neile konkurentsi pakkuda. Ja ma võin ju loomi ka teha, kui, kui ma leian sellise hea  ja huvitava mõtte. Et kuidas teda siis välja lasta paista, et,  et, et ta päris samasse kategooriasse ei läheks,  mida juba nii palju on tehtud. Enamus kujud on sul tehtud inimsuuruses,  aga see proua siin on nüüd minust ka suurem. Jah, aga kui nüüd vaadata, mis tal jalge all on,  siis selle võiks mõttes maha arvestada, et see läheks nagu  maa sisse, et kui ka püsti seisaks, et keegi ei lükkaks teda  lihtsalt ümber. On sul selliseid probleeme olnud ka, et,  et sinu kunstiteos lihtsalt pasatskid lükkavad külili. Ei no ma arvan, et kui selline nüüd panna ilma  selle pakuta, siis lõpuks ka torm lükkab ta lihtsalt tuul  lükkab ta õlili, et, et see alus jääb lihtsalt liiga väikeseks. Et ei peagi pasats, käid ootama ja ja kus on karta avalikes kohtades,  ega seal ma olen kogu aeg nii teinud, et pannud pakuga maa sisse. Mari hakkama siis, no korralik drenaaž, et killustik ümber  ja et nüüd päris niimoodi kuhugi mulla sisse ei ole küll hea mõte. Sul käib see saega ujutegemine väga kiiresti. Äkki sa teeksid osoonile ka väikse meene? Jah, ja mis see oleks? No sina oled skulptor, et. Mõtleme välja midagi. Hea küll. See ei käi küll väga kiiresti, aga, aga siis. Meie esivanemad arvasid, et talveks lähevad linnud surnute riiki. Kevadel sealt naastes toovad aga kaasa ohtliku surmahõngust. Seepärast tuleb just kevadeti enne majast väljumist võtta  kindlasti linnupetet, sest muidu petab lind inimese ära. Mis siis juhtub? Petetud inimene jääb kõhnaks, tema suu hakkab haisema,  pea valutab aasta otsa. Ta on laisk ja unustaja lööb varba vastu kivi  või sureb lihtsalt ära. Mina ei ole tänahomme. Pettiski ära. Nüüd võib mind aidata, aga see, kui ma teen kolm tiiru ümber  puu ja seejärel hammustan puud. Puu jääb küll põdema või kuivab hoopiski ära. Seepärast võib kasutada ka muid profilaktilise järelmeetmeid,  näiteks lasta kukerpalli või lasta peo sisse peeru  ja ahmata seda suhu või teha justkui rüüpaks vett. Vett võib ka päriselt rüübata, kevaditi meil seda piisab. Veebruaris külastasime osooniga talviseid jugasid,  nüüd on käes ilus kevad ja jugadel avaneb hoopis teine vaatepilt. Kevadise suurveeaegu ärkavad ellu ka need joad,  mis ülejäänud aasta kestel meenutavad vaid niresid. Uhke vaatepilt on sel ajal jägalas, mida käiakse imetlemas  ka argipäeviti. Valju mühinaga kukub siis kaheksa meetri kõrguselt alla kuni  200 kuupmeetrit vett sekundis. See annab aimu jõe suurest valgalast. Jagala pikkus on ikka kümneid kilomeetreid  ja ta tuleb ka läbi soode ja metsade vahelt,  kust ühesõnaga just see, see lumesulamisel need veed  võetakse siis kõige suuremas määras. Millest kõige rohkem see suurvee? No see sõltub eelkõige kahest asjast tegelikult ühelt poolt see,  et kui palju sellel aastal on lund olnud  ja kui kiiresti tuleb soe ja kas kas tuleb  ka vihma selle sooja perioodi alguses või mitte,  sest ühesõnaga, kui ta tuleb kiiresti ja,  ja vihma takkaotsa, siis sulamine toimub väga kiiresti  ja väga kiiresti lööb selle selle veetaseme üles. Aga kui see toimub aeglaselt ja ütleme ööd on külmad  ja ja, ja venib pika perioodi peale, siis saame küll pika  perioodi seda mingisugust vett, aga seda maksimum,  nagu me kätte ei saagi. Praegu ei meenuta miski seda jäist vaatepilti,  mis avanes Jägalas paar kuud tagasi. Tõesti, see, mis talvel siin toimub, on,  on tõeline muinasjutt, sellepärast et kõik see Käreda talvega vastu seina on jääpurikate sambad täiesti  ja ette tuleb jääkardin ja, ja see on nagu mingisugune  tõesti nagu tõeline jää muinasjutt, mis sel ajal on nii,  et kes sel ajal siia satub ja ei karda sinna kardina taha  minna siis see näeb küll tõesti võluriiki,  tegelikult. Tallinnast Paldiski suunale jääb aga samuti õige mitu  kaunist juga, mida uudistamas käisime. Üks kauneid ehk vähetuntuid on Vääna jõel asuv vahiküla jaastik. Juga on niisuguse paed repistikul ja need paekihid on  küllaltki ühe tugevusega ja selle tõttu ongi see juga jäänud  enam-vähem selle kohale, kus ta, kus ta on,  ta ei, ta nagu ei taandu ülesvoolu, nagu seda teevad need joad,  mille alumised kihid on tähendab astangus,  pehmemad. Umbes 30-st Eesti joast ja joastikust on vahiküla üks väheseid,  mis asub jõe peal. See tähendab, et siin voolab vesi hoolimata aasta ajast ent  teeb seda hoopis teises voolusängis. Kui varem. Aastakümneid tagasi maaparanduse käigus võeti see tähendab  jõe põhja murti kanal, mis alandas seda veetaset pooleteist  meetri ulatuses umbes ja selle tõttu on ka nüüd see juba ise  muutnud enda kuju ja ja asukohta kuigivõrd. Aga neid pilte ei ole mul kahjuks õnnestunud näha,  missuguse juga täpselt välja nägi, enne seda maaparandustöid. Nüüd annab vaid paekallas aimu, kui kõrgelt Vääna jõgi siin  ennist voolas. Kuna silte vahiküla juhastikule ei juhata,  pole paik erinevalt Keilajast tuntust kogunud. Neid, kes siin käinud vaid suvel võtab kevadine pilt oma  vägevusega ilmselt tummaks. Siinkohal on paslik võrdlus ka Narva joaga  mis ärkab ellu vaid paaril korral aastas. Kui nüüd võrrelda selle nimelt selle Narva kosega,  siis siin see vooluhulk, mis siin maksimaalselt läbi tuleb,  on ikkagi üle 10 korra väiksem, nii et Narva Kosel on seda  kuskil 2000 kuupmeetri ringis sekundis, siis Keila Joal on,  on see maksimaalselt mõõdetud 144 kuupmeetrit sekundis. Kuidas seda veevooluhulka üldse mõõdetakse? Selle mõõtmine on muidu nii, ütleme lihtviisil,  kui seda keegi nüüd hakkab kuskil ojas või jões mõõtma,  siis tuleb saada kätte kõigepealt selle oja või,  või jõe ristlõige tegelikult laius ja mõõdetakse mitmes kohas,  sügavus ära, saadakse ristlõige ja siis on üks tiivikuga aparaat,  mis pannakse siis lihtsalt nagu sinna vee peale keerlema vee  sees hoitakse ja ta keeleb, need tiivikud keerlevad  ja näitavad siis seda voolukiirust ja siis noh,  korruta, sest ehtega saadakse kätte siis see vooluhulk. Aga Keila puhul peab ütlema seda, et Keila on tõesti meie  minu meelest suurtest jugadest kindlasti kõige ilusam,  sellepärast et just see, et siin on nii nii palju neid alla  langenud rünkaid ja, ja need puud, mis siin ees kasvavad. Nii et need jätavad sellest joast ikka väga,  väga vinge mulje. Kõige paremini iseloomustab Keila joa lähedal asuvat  järgmist joastiku nimi ise. See on trepp. Oja mitmeastmeliselt langev oja lummab oma kammerliku iluga. Selliseid joastike nagu, nagu nüüd see siin  ja vahiküla noh, neid ei ole ka Eestis, palju,  neid on, ütleme suurusjärk neli -viis. Aga erinevalt nüüd vahikülast on siin see,  et kuna vett on vähe, suhteliselt, eks ole,  tegemist on Ojaga ikka. Siis. Need astmed tulevad paremini esile. Suure veega maheküla joal, nad jäävad nagu vee alla ja,  ja ei tule sellise reljeefsusega esile, kui siin. Trepp al. Trepppoja puhul on veevooluhulka tippajal alla ühe  kuupmeetri sekundis. See tähendab, et pärast suurvett on siin suhteline vaikus. Sama mure kummitab ka Pakri poolsaarel paiknevaid jugasid. Pakri poolsaarel on kokku kuus väikest juga joastiku  ja see ongi siis nime järgi on ta Kersalu juga õieti õieti joast,  sest ta tuleb mitme väikse astme astmena alla  ja võib öelda, et, et see ongi üks Pakri poolsaare kõige maalilisemaid. Ta ei ole kõrge noh, ütleme ülemistes astmetes peale,  kui hakata lugema, siis ta tuleb üle üle viie meetri. No kuskil, ütleme, need alumised astangud annavad umbes kolm  meetrit välja. Ja aga sellegipoolest suur või aegu on, ta on ta hästi  niisugune kena maaliline kus kandis tema oma vee kokku võtab,  tema võtab siit ainult siit pakri poolsaarelt juba otsapidi,  tegelikult nii, et kõik need väiksed ojad ja,  ja mõned kraavid saavad ikka väga väikse territooriumi pealt  selle vee kätte ja sellepärast see asi ongi nii. Nii kurb selle asja juures, need, millel on ikka võimalus  suurema ala pealt saada, see seal jagub seda vett ikka palju kauemaks. See, see, see kogu see konks ongi. See on siis Kõige Leetse-poolsem juga nendest kolmest järjestiku asuvast  joast nime järgi on ta siis valliuga. Ja siin ta tuleb enam-vähem ühe astme alla,  nii et võib rääkida joast ja jälle sama jutt,  mis Kersalu joa puhul, et et vett on ikka vähe,  ainult suurvee ajal. Ja aga selle suurajal on ta ikka täitsa täitsa kena pisike joakene. Kui Türisalu pankrannik on väga tuntud ja külastajatav,  siis tegelikult see juga siin metsa sees väga teada ei olegi. No ma arvan ka, et see on ikka hästi vähe teada tegelikult  ja ja noh, võib-olla viimasel ajal on oma tema tuntus natuke suurenenud,  aga ikkagi on ta küllaltki vähene tegelikult. Ja võib öelda seda, et ta on, noh mõnes mõttes on Eesti  ugade hulgas küllaltki eripärane, sest Eesti joad on  põhiliselt kõik seotud ikkagi pae astanguga. Aga on siis olemas ka kolm liivakivi astandis olevat juga,  need on siis Tirisalu juga, turjekelder lahemaal  ja Ahermu ga. Loodusfotograafist geoloog Tõnis Saadre käib jugadel aastaringselt. Tema sõnul on Türisalus põnev suviste suurvihmade ajal,  sest siis on roheluses joavoolamist lausa lust vaadata. Koha muudab võluvaks ka kõrge kanjan. Tundub kummaline, kuidas nii väike oja millegi  nii suurega hakkama on saanud. Aga tuleb välja, et põhitöö tegi vesi ära seal juba pärast jääaega. Kui vaadata praegu selle oja, siis seda kannuni,  siis tundub jah, et et imeline, kuidas selline kannu on tekkinud,  aga noh, nii ta on, et et pika ajaga ja teiseks ikkagi  vooluhulgad olid siin suuremad. Rahvastevahelise suhtlemise kogemus on selline,  et kui sõnadest ei piisa, tuleb abiks võtta käed. Kätekeel on väga vana. Vanas Roomas tähistas allasuunatud pöial hukkamist surma  üles tõstetud pöial elu. Praegu tähistab see seda, et kõik on korras. OK. Keskmist sõrme ma ei hakka näita. See pole siinkohal viisakas. Aga see märk on alates Churchillst läbi hipikommuunide,  kuni Savisaareni ikka tähistanud võitu. Viktoriat. Mõnel käemärgil on antud aina kasvada ja kasvada  ning saada suuremaks kui seda.
