Nädalavahetusel olid selle aasta esimesed rannailmad. Jää peal pani valgus silmad vett jooksma. Kalameeste nägudele aga ilmus iseloomulik päevi. Altpoolt, pruun laup valge. Täna pudeneb taevast küll midagi ebamäärast,  aga ikkagi on kevad käes, õhus on sulalume,  lõhna ja linnukädinad. Hinge tuleb isemoodi ärevus ja meeste pilgud otsivad kõikjal  ja kõiges naisi. On minugi silmad aastakümneid kahtlaselt kilanud aga nüüd  olen muutunud, justkui mõtleks kumaks. Eilse rahvusvahelise naistepäeva puhul ei mõtelnudki ma sellele,  et küll need naised on ikka kaunid, armsad  ja ihaldusväärsed, ehkki nad on seda muidugi  ka tänavu vaid hoopis sellele, et miks üldse on ilmas olemas  mehed ja naised emased ja isased. Miks? Isane ahven emasel on sees mari isa, sel niisk mõnel ahvenal  pole aga sees kumbagi ja tee siis selgeks,  on ta emane või on ta isane? Inimese kohta öeldakse piiblis, et jumal lõi inimese meheks  ja naiseks aga loomade kohta midagi sellist ei ütelda. Ja tõepoolest, looduses on ka ühesoolisi liike  ja hermafrodiitseid, näiteks vihmauss, kellel on mõlema sootunnused. On isegi selliseid, kes muudavad oma sugu elu jooksul. Miks siis ikkagi on olemas isased ja emased? Lihtne viieaastase küsimus, millele paraku  ka viiekümnendaistate Ta ei mõista. Bioloogiliselt seletatakse soolisuse tekkimist sellega,  et alates teatavast keerukusastmest on vaja infot topeltada  ning see järglased kokku miksida, sest nii säilib info paremini. Saite aru? Erinevaid hüpoteese soolisuse selgituseks on veel palju,  aga kõike hõlmavat ja üldarusaadavat seni veel ei ole. Tegelikult pole meil selgitusi veel väga paljude pealtnäha  ilmselgete asjade kohta näiteks miks on ahvenal triibud? Nojah, et ta saaks paremini veetaimestikust,  saaki varitseda. Olen ma täiesti kindel selle selgituse õigsuses ei ole. Aga miks on linnul nokk ja veel igal linnul isemoodi  käbilinnunokk näiteks meenutab kõveraks keeratud otstega näpitstange. Kui enamus meie väikestest värvulistest peavad talvepuhkust  lõunamaal siis käbilinnud hakkavad pesa punuma juba pakasega. Kui küsitakse, et kus nad näiteks talvitavad,  siis tegelikkuses nii päris ei saagi rääkida,  et nad hakkavad juba ju talvel pesitsema,  sest et kuna nende põhitoidus on käepidi seemned,  mis valmivad juba ju kevadtalvel, siis tegelikkuses  käbilindude pesitsemine hakkabki juba veebruaris pihta,  nii et veebruari lõpus on juba munad pesas  ja haudumine käib veebruari lõpus ja märtsiski on vahest  väga käredad pakased siis. Emaslind istubki kogu aeg pesal ja, ja isaslind käib teda  siis toitmas, sest tõesti, kui ka emaslind käiks vahel  kasvõi korraks ära, siis selle aja külmaga külmavad munad  kohe ära. Ja pesitsemine läheb lörri. Kuuse ja männi käbilindudest räägitakse ikka koos. Põhjus on lihtne. Linnud on nii sarnased, et nende eristamine vajab väga  vilunut silma. Nad on välimuselt niivõrd sarnased, et isegi vilunud  linnuvaatlejad on sageli püsti hädas, et vahet teha,  et kumma liigiga nüüd tegemist on. Käbilinnud on. Siis natukene varblasest suuremad linnud  ja see männikäbilind on siis kuusekäbilinnust omakorda  ja natukene suurem. Ja kui käbilinnule niimoodi otsa vaadata,  siis. Kui õnnestub näiteks vaatlustoruga niimoodi lähemalt jälgida,  siis männikäbilind on niisugune jassakam ühe suurem,  tal on sisuline peakandilisem, kukal on niisugune suurem ja,  ja üldse näeb ta nagu võimsam välja. Ja kanokk on siis kuusekäbilinnul selline peenem  ja vähe saledam männikäbilinnul niisugune võimsam,  paksem, jämedam, mõlemal, nii kuuse kui männikäbilinnul on isaslind,  on selline üleni punastes toonides ja noh,  välja arvatud tiib ja, ja saba, mis on niisugused  tumepruunid ja emaslinnud, on niugused. Kollakas rohelised allikatoonid, et on täiesti selgelt vahe sees. Ema seisas linnu välimuse. Abiks käbilindude määramisel on nende elupaik,  kuid see reegel, et kuuse Älinud vaid kuusikutes ja männikäbilinnud,  vaid männikutes tegutsevad ei pea alati paika. Käbilindude nimi tõesti viitabki selgelt nende elupaigale  ja toidule, sest et käbilinnud söövadki käbide seemneid  ja kuusekäbilind Tema põhitoiduseks on siis kuusekäbide seemned. Tal. Nokk on niisugune peenemgi, et ja nõrgemad kuusekäbisid on  lihtsam nagu puistata ja sealt. Seemneid kätte saada männikäbilind sööb suuresti  siis männikäbide seemneid. Et noh, männikäbid on ju niisugused tugevamad  ja siis on see võimsama nokaga, ongi võimalik,  siit lihtsamini. Kätte saada. Nii nagu kakkude ja kullide arvukus sõltub hiirterohkusest,  sõltub käbilindude arvukus käbide rohkusest. Kui Eesti. Metsades on kõva käbisaagiga aasta, siis seavad end siia  ajutiselt sisse ka naaberriikide käbilinnud. Käbilindude arvukus kõigub tõesti meil väga kõvasti,  kogu areaali ulatuses arvukus kõigub, see sõltub suuresti sellest,  milline on parasjagu. Kusagil käbide saak käid on tõesti nende põhitoidus ja,  ja selle järgi. Käid rohkusest sõltuvad need suured hulgurännakud,  et mõnel aastal tõesti Eestis pesitsevad võib-olla ainult  mõned üksikud või peaaegu, mitte üldse käbilinde,  mõnel teisel aastal kümneid ja kümneid tuhandeid paare. Kuusekäbilind on selline. Eestis suhteliselt ühtlasemalt levinud, et teda leidub kõikjal. Kui on käbisid palju, siis tõesti on igal pool teda kõik  kõikvõimalikes metsades ja männikäbilind elutseb meil  peamiselt siis Lääne-Eestis ja, ja saartel,  et suurematel männimetsa aladel. Suure osa looduse soolisus jagunemine isasteks  ja emasteks on tuntavalt mõjutanud seda,  et me näeme maailma dihhotoomiliselt kahendsüsteemis. Tegelikkuses niisuguseid kategooriaid ei ole,  aga meie näeme asju paaridena õige vale,  ilus, kole, hea või. Küll aga on tegelikkuses iga liigi jaoks olemas looduse  jaotumine söödavaks ja mittesöödavaks. Mina viingi läbi nüüd loodusteadusliku katse söödavuse  valdkonnas nimelt praen pisikesi ahvenaid koos soomusega. Nii. Soovitas üks hästi laisk kalamees. Paneerida seejuures ahvenaid ei tohi. Muidu jäävad soomused tunda, praadida tuleb lihtsalt kõva tulega. Õlis ja võis. Meie arusaamine sellest, mis on söödav ja  mis mitte ei tulene sedavõrd tegelikkusest,  vaid kultuurist ja muutub koos sellega, kui me  nii 10000 aasta eest kodustasime koera, siis polnud koer  sugugi kohe kodu ja karjavalvur vid hoop siiski meie roog,  tšautšau näiteks tähendavadki eesti keeles,  maitsev, maitsev. Alles ajapikku sai koerast inimese parim  ja mitte söödav sõber, aga mitte iga inimese jaoks  ja mitte igal pool. Moslemite jaoks on ka praegu koer väga räpane loom  ja kellegi nimetamine koeraks on ränk solvang. Meie seevastu võime täie armastusega ütelda oma pruudile  või naisele, et mu puudlik muspitsike kasvõi. Mutatšaukene. Looduses saab teha väga mitmesuguseid asju,  aga midagi sellist nagu täna ei ole mina küll varem proovinud. Kaheksa koera liduvad kelgu ees vähemalt 20 kilomeetrise tunnikiirusega. Võistlustel on aga sõit veel kaks korda kiirem. Need koerad on selle töö jaoks loodud. Paigalpüsimine näib neile olevat tõeline piin. Soov 1000 nelja minema tuisata on nii suur,  et rakendi koostamise ajaks kinnitatakse kelk millegi raske  näiteks auto külge. Noortel koertel on selline asi, et või üldse,  kui see treeningperiood algab või selline sõitmine,  siis peab nendega. Vähemalt kuu aega vaeva nägema, et nad õpivad nagu rakendis jooksma. Selle jaoks kasutatakse enne seda, kui rakendisse pannakse,  et nad pannakse lihtsalt keti otsa, on kuudi küljesse,  siis nad õpivad nagu paigal olema ja see iseloom muutub  natuke püsivamaks, et nad nii palju ei rahmelda  ja ei jookse. See baaride valik on selline, et ega see kujuneb  ka töö käigus välja, aga üldiselt, kui on nad ühes aedikus  ja neid vabalt ka jooksutad, et siis sa näed juba ära,  kuidas nad sobivad. Ütleme treeningu ajal seal saab nagu kõvemini vahest peale äratada,  et siis nad nagu ei nagista, kui nad noored on  või tekib mingi probleem, aga. Paaride valikul sellega arvestada, et nad on sellised  enam-vähem tasakaalus omavahel. Juhtub seda ka, et mõni lihtsalt istub maha  ja otsustab, et tema täna ei jookse. Päris ei, nendel ei olegi, Nad on ikka harjunud jooksma,  et sellist tõrget ei teki, et ta nagu siis peab mingi põhjus olema,  et kas ta on haige või on tal midagi viga. Terve koer jookseb igal treeningul 15 kuni 20 kilomeetrit. Seda siis, kui kelgul parasjagu mõni ajakirjanik ei istu. Sel juhul piisaks ka poole lühemast distantsist. Mingit kindlat raskuspiirangut aga polegi. Treenitakse, ütleme seal ATV-de ja mootorsaanidega,  mis kaaluvad seal kohati kuni 500 kilo ja ütleme,  kaheksa koera ees, näiteks et see on sellise võistluse  või tugeva töötava koera jaoks juba normaalne koormus. Muidugi seal kasvavas proportsioonis, sügisel sõidetakse  vähem ja siis järjest rohkem talve poole. Millises vanuses üldse see kõige parem aeg sõita on nendega? Noh, ütleme, et tegelikult see iseloom kujuneb välja seal  kahe-kolme aasta vanuseks, et. Sinnamaale, kui selline esimene talv on nagu nendel noortel,  et siis on vahepeal tükk tegemist jälle,  teinekord aga. Kui ta juba esimese ütleme, hooaja on ära jooksnud,  siis ta on juba selline rahulik ja ta teab,  mida ta peab seal rakendis tegema. Et. Selles mõttes probleeme ei olegi olnud. Ainuke probleem on see, kui teinekord nad juhtuvad lahti  saama või kogemata see rakend alt ära sõidab,  et siis pead vaatama, kuidas seda kätte saada,  uuesti, et kus maal ta pidama jääb. Et ta ise tagasi ei tule. Noh, neil on sedasi, et kas nad teevad selle Ringi ära, ütleme, kus see treeningring on,  tavaliselt nad on sellega harjunud ja või  siis Jäävad mingil põhjusel pidama kuskile, kui kelk  või käru kinni jääb, et. Kui sellist asja ühe korra on juhtunud, siis sa seda  edaspidi väldib, nagu kategooriliselt. Selle kohta öeldaksegi, et see, kes ei ole rakendit kaotanud,  see ei ole õige kelgujuht. Minul on seda kaks korda juhtunud ja ühe korra 13 koeraga,  et rohkem nagu ei mõtle, et tähelepanu on koondunud kõik koertele,  alati, kui sõitma lähed. Ja kus see tähelepanu mujal olla saabki,  kui vahendeid koerte juhtimiseks rajal on pehmelt öeldes napilt. Reguleerida saab selles mõttes, et kelgul on kaks pidurit,  et üks on selline seisupidur või tugevam,  mida selle ühe või kahe jalaga saab vajutada  ja teine siis on pidurdusmatt, millega saab seda kiirust reguleerida. Aga seal on kaks ise asja, et seda sa võid nagu trenni tehes  või lõbusõitu nagu tehes kasutada, aga see esimene talve,  kui ma Soomes võistlustel käisin, siis peale seda,  kui ma esimese ringi peal juba noh, suhteliselt kiiresti sõitsin,  siis kogenumad nais naissõitjad ütlesid mulle raastet  pidurid kasutatakse ainult kaks korda stardis  siis enne kui sa minema hakkad, sa hoiad kinni rakendit  ja finišis siis kui sa tuled ja pidurdad lihtsalt,  et kelku seisma jätta, ülejäänud aja ainult antakse minna. Nii palju, kui sealt koerad joosta jõuavad. Aga on seal mingid omad käsklused, millega neid saab juhtida,  et nüüd kiiremini, paremale nüüd vasakule. Maailmas on, mida kasutatakse indiaani keelseid käsklusi,  et seal on, aga võib ka omakeelsed, et täiesti ta hakkab  reageerima ja praktika käigus nagu, kui õpetajad kogu vasak  ja parem ja siis otse, et kolm sellist põhikäsklust on,  mida tegelikult vaja on, et neid juba hakkavad tajuma,  et siis on kõik korras. Kui nüüd mõni vaatajatest tahab oma muriketist lahti võtta  ja salvakate rakendada, kas sellist asja võiks  ka teha või peab ikkagi olema spetsiaalne kohe selleks pea,  et otseselt nagu rakendispordis kasutatakse kõiki koeri,  et kui me ise õppima hakkasime, siis näiteks oli selline näide,  et iga koer jookseb keskmiselt kiirema noh,  sellise keskmise kiirusega, kui inimene liikuda suudab,  et isegi need väiksed siauad. Ja samamoodi kasutatakse näiteks selles koerajooksuski,  kui me räägime kõige lihtsamast liikumisviisist  või spordis. Alates tõututest koerist peaaegu kõiki koeri kasutatakse seal,  kuidas juhtus, üks Eesti mees otsustas koerad kelgu ette rakendada. See ei ole Eestimaal ju kõige traditsioonilisem spordiala. Tähendab, meie alustasime nüüd tõukoertega siin viis aastat  tagasi juba praktiliselt, et esimeseks lemmikuks oli tõu  koerana laska mala muuta. Noh, inimene valib alati mingisuguse tee,  et kuidas selle lemmikuga tegeleda ja meie seda näituseteed  nagu ei valinud, et me ise oleme ka siin sporti teinud,  ütleme pool elu ja mäesuusatanud ja muid alasid,  et selline talvine tegemine on alati nagu hinges olnud. Meil siin Eestimaal on lund heal juhul paar nädalat igal aastal,  et kas ülejäänud aja siis koerad seisavad jõude? Tegelikult? Ei need jõud ei seisa, et alati küsitakse,  et kuidas Eestis saab tegeleda, kui lund ei ole,  et mina toon sellise näite, et eelmisel aastal  maailmameistrivõistlustel osales kolm tiimi Rootsis  Lõuna-Aafrika Vabariigist, et seal ei ole üldse lund. Et treenitakse või sõidetakse nagu siis kärudega,  on sellised treeningkärud, mis tõugukoerad,  need kõige paremad kelguvedajad on. Vedadest, kui nüüd vaadata, ütleme, tööloomadena kasutatakse. Siberi askised, alaska malamuut, samojeedi koeri vähem  ja siis on Grööni koerad ja Eskimo koerad nagu  keda on veel levinud seal ütleme, päris nendel põlisaladel. Aga nüüd, kui minna üle sinna selliste segavereliste juurde,  siis on enamlevinud selline koera tüüp, kes ei ole  tõukoerana nagu veel FCI poolt, ega kuskilt kinnitatud on  see laska Haskija ja tema variatsioon on siis,  ütleme selle karvkatte poolest sealt sellisest  lühikarvalisest kuni pika ja topelt sellise alus karvaga,  isenditeni välja ja neid kasutatakse siis vastavalt seal  külmematel aladel, ütleme, siin Lapimaal  ja Põhja-Ameerikas ja Põhja-Kanadas siis  kus on juba külmakraadid, seal, ütleme alla 30 ja. Madalamatele ütleme vahemikel kuskil viis-kuuskümmend kraadi külma,  isegi. Kui meie kliimas praktiline vajadus koerarakendite järele puudub,  siis maailmas on küllalt paiku, kus see on vaat et ainsaks liikumisviisiks. Sestap räägitakse kelgukoertest kui tööloomadest,  mitte kui inimese parimast sõbrast. Liinis aretatud, et päris lemmikuna neid ei ole nagu mõtet pidada,  et ikkagi aktiivne inimene kas või siis,  kui üks koer on, et joosta ja rattaga temaga sõita,  et ta tahab ikkagi liikuda ja vedada ja tal on pidev selline  nõudlus nagu selle füüsilise tegevuse järgi. Tundub küll, et nad teevad seda suure rõõmuga,  mitte mitte sugugi vastu tahtmist jah. Et nad ise ka pärast naeratavad, nagu see näiteks,  et tal on väga hea meel. On see ärilises mõttes ka tasuv ettevõtmine,  et oleks ju hobina palju odavamaid spordialasid,  kellele ei pea iga päev süüa andma. Eks meil kunagi see mõte ka oli, et inimesi hakata sõidutama,  aga selleks kulub, ütleme kui sa ise ka arened paar-kolm  aastat ennem kui mingisugune hulk koeri on olemas  ja siis võib-olla juba hakkab selles mõttes ära tasuma,  et sa suudad oma koerad selle sissetulekuga ära majandada,  mis sa sealt teenid väikselt? Et ärina saaks seda ise arvestada, kui oleks selline suur  koeravarv nagu millest mägisin, unistame,  et oleks juba seal kolm-nelikümmend, koera vähemalt,  et sa saad nagu pidevalt pakkuda inimestele seda teenust. See koer on nüüd märksa teistsuguse välimusega  ja rahulikum kui nad ülejäänud, mis nende peamine vahe on jah,  et tegemist on nüüd Laskamaalamuudiga ja tema kui nüüd võtta  selliseid tööiseloomu või kumiskiirust, siis ta on selline rahulik,  jõuline ja võrreldes nende laska askidega,  siis ta liigub, ütleme keskmiselt kaks pool kolm korda aeglasemalt. Et tema jooksukiirus jääb sinna kümne-viieteist kilomeetri Tunnis keskmiselt, aga samas nad on sellised jõulisemad  ja rahulikuma iseloomuga, et nendel ei ole sellist. Agressiivsuse, ütleme inimeste või laste suhtes,  et nad on hästi sõbralikud, imposantsed,  koerad nagu eriti isased. Mismoodi naabrid sellisesse tegevusse suhtuvad? No naabritega me oleme püüdnud hoida selliseid häid suhteid,  et vahest siin kui pesakond või külas käivad  ja siis käivad naabrilapsed ka vaatamas siin  ja ega noh, kunagi ei ole selle vastu midagi,  et siin omavahel käivad kõik läbi ja käivad külas nagu  saavad ka koertega siin teinekord tegeleda. Et eks nad kisa tee vahest, aga eks neid saab keelata  siis ka. Sel koeral on alati põhjus, et mõni küsib ka,  et kas siis on mingi kass või võõras loom on õue peal,  et kas lahtised loomi on ka ju liikumas külavahel ikka,  et kasse eriti. Siis nad teevad rohkem häält. Unistusi on koerajuhil veelgi, osad neist päris suured. Näiteks võiks mõni rakendispordiala jõuda taliolümpiamängudele. Kui see aeg kunagi kätte jõuab, on Ain ja tema koerad valmis. Praegu kasvab pere koduõues 17 koera neli malamuut  ja 13 haskit. Mis see on, mis teile koerte puhul kõige rohkem meeldib,  et midagi peab ju olema, mis nende puhul tõmbab,  et nüüd lausa nii palju kodus on? Koerte puhul või eks üks ole see, et saab nagu. Tegeleda ikkagi loomadega, et kes siis tegeleb hobustega  või peab kariloomi või suurt lüpsilauta või  siis kelgukoeri nagu meie. Et eks see loomaarmastus ole võib-olla, ja nüüd aastate  jooksul on siis nii palju kasvanud, et see kari läheb  järjest suuremaks. Ja teine on see liikumine võib-olla et kuna on tegemist  ikkagi sellise Ei aura. Ei aura. Karjas pannakse ikka suhted paika. Teine selline asi on siis see liikumine võib-olla et kuna  tegemist on siin ka spordiga ja selle veokoertega,  et hästi palju saab nendega nagu tegeletud,  et siis saab ise nagu füüsiliselt vormis olla  ja koeri treenida, tekib selline kontakt  siis juba nagu ka loodusega, et öeldakse tavaliselt,  et inimene on ise ka nagu tükike sellest loodusest,  midagi peab sellega siduma teda siis. Toideti rakendikoeri ikka värske kalaga,  aga mõne aasta eest selgitati mulle loomakliinikus,  et mina küll oma koera või kassi värske kalaga ei toidaks,  sest nad saavad parasiidid või läheb luukurku  ja üldse lemmikut tuleb anda kõige paremat  ja väga hästi tasakaalustatud toitu. Mina seda juttu hästi ei usu, aga ega mina pole  ka enam eriti upivõimeline. Võtame või selle digifotoka vana mehaanilise seniidiga  oskasin ma kõike kas või pähkleid purustada,  aga sellel on mingid balansid, mingid režiimid. Tõsi, paljud on minust õpivõimelisemad ja teevad paremaid  pilte ning neile tuletan meelde, et juba nädala pärast on  fotovõistluse looduse aasta foto 2009. Tähtaeg. Kes valskust tahab teha haaraku kähku kaamera  sest kohe näitame me teleekraanil täiesti ehtsaid,  orilasid. Virunga on väga kauni kõla ga kohanimi. Virunga mäed kõrguvad Aafrika südames tillukese Ruanda,  hiiglasliku Kongo rahvavabariigi ja Uganda piiril. See kauni nimega vulkaaniline mäestik on Mägi gorilla Ühe  maailma kõige tähelepanuväärsema looma viimane pakupaik. Viimasel aastakümnete on uudishimulikul ränduril taas  võimalik minna gorilla retkele Virunga vulkaanide rahvus. Parki ja Ugandasse. Meie alustasime oma kauaoodatud teekonda Ruhengeri linnast  Lääne Ruandast. Pelgasime, et järsku on tegemist jalutuskäiguga aedikusse  suletud taltsate loomade juurde. Kõik oli aga teisiti. Õnneks kuigi vahepeal varjutas higisilmanägemist  ja õhupuudus kiusas nagu luubaine. Ronisime. Oma ülimalt tähelepanelike ja abivalmite saatjate juhtimisel  tunde tihedas Mägidžunglis ühest järsust nõlvast üles,  teisest alla. Just äsja tulime paar-kolmkümmend meetrit peaaegu  püstloodist metsa kasvanud mäe külge alla  ja korillad on just seal. Loodetavasti oleme kohe nende seltskonnas. Gorillamets ise on võimas vaatepilt. Lõputu läbipääsmatu tihnik igal sammul peened väänkasvud  ümber jalgade. Siin-seal üksikud suured puud oma võra. Ja taevasse sirutamas. Ja taamal udusse mattunud võimsate vulkaanide siluetid. Ja ühtäkki silmitsesidki meid ühes põõsaste sasipuntrast  uudishimulikud pruunid silmad. Ootamatult olime keset üheksaliikmelist gorillapere. Üles oli vaja leida veel vaid karjajuht vana hõbesel George. Georg istus paarkümmend meetrit eemal paksus taimestikus  järsu nõlva veerel. Kutsumata külalistele pühendas ta ühe põgusa pilgu  ja leidis ilmselt, et tema karjale neist kehkenpükstest ohtu  ei ole. Noorukesed gorilla lapsed tulid mürama lausa meie  kaamera ette. Vanemad jätkasid rahulikult söömist. Comanda on kahtlemata kõige parem koht Mägi gorillade vaatlemiseks. Siin praegu selles ümbruses on kaheksa karja inimestega harjutatud,  gorillasid. Iga päev tuuakse pealinnas bussitäite kaupa inimesi neid vaatama. Ja see vaatamine on päris tõsine katsumus. Gorillad elavad perekondlike rühmadena, mida juhib vähemalt  12 aastane isane. Hõbeselg. Nad on taimtoidulised ja äärmiselt rahumeelsed jutud  gorillade verejanust, mida on võimendanud kingkongi. Taolised filmid on täielik inimese väljamõeldis. Möödunud aegadel ka õigustus nende notimiseks. Keegi ei tea, kui palju elas Virunga ümbruses gorillasid  1902. aastal kui Saksa ohvitser Oskar von erine Need,  ahvid, läänemaailma jaoks avastus. Tänaseks on Ruandas Kongos ja Ugandas säilinud kokku  ligemale 800 looma. See on ime, sest neid riike on vapustanud üks sõda,  mäss ja genotsi teise järel. Ka gorillad on kannatanud aga siiski tänaseni. Alles üks kuulsamaid looduskaitsetegelasi George Challer on kirjutanud. Mitte keegi ei ole enam sama inimene pärast kohtumist  gorilla aga tema koduses metsas. Tema arukad ja leebed silmad Nad kinnitavad,  et me oleme ühte verd. Meie vahel ei laiuta kuristikku. Me oleme ka ühtviisi haavatavad. Mägidžunglis gorillakarja keskel veedetud tund on kindlasti  üks erakordsemaid looduselamusi, mida võib planeedil maa kogeda. Gorillad on uudishimulikud, aga väärikad. Nad ei suhtu kutsumata külalistesse ükskõikselt  ega põldu. Kasvab tunne, et nad oleksid valmis meiega suhtlema. Võib-olla tahaksid nad küsida, et miks teie valisite endale  šimpansidele omase agressiivseus. Ja lärmaka arenguraja või tahaksid hoopis ütelda,  et vaadake, kui mõnus on taimtoidul see elu siin mägedes,  kus toitu on küllaga. Milleks tormata ja rabeleda? Emased ahvenad maitsevad mulle rohkem kui isased aga see  võib olla ka alateadlik solidaarsus mees sooga. Tundub mulle ju ka kana maitsvamana, kui kukk emissioonit. Tänase saate lõpulause pole küll teaduslikult ammendav,  aga õige siiski. Emased ja isased on olemas selleks, et me saaksime võidelda  soolise diskrimineerimisega.
