Esimesed sood tekkisid Eestis pärast jääaega,  see on umbes 10000 aastat tagasi. Hiljem on sood kujunenud veekogude kinnikasvamisel  või metsa soostumisel ja vastavalt soode arenguastmetele  võib neid jaotada madal ja siirdesoodeks  ja rabaks. Madalsoo on soo arengu esimene aste. Siin on pinnases veel rohkesti toitaineid  ja sellepärast on nad ka kõige liigirikkamad. Rabad ehk kõrgsood on soode arengu kõrgem aste. Eestis on soolega kaetud umbes üks viiendik maismaast,  sellest 40 protsenti on rabade all. Eestimaa sood pakuvad huvi paljudele teadlastele,  sealhulgas ka välismaa teadlastele. Ameeriklased uurivad enda soostikku hoopis erilisel moel. Milleks neid pilte siin praegu tehakse? Praegu me teeme neid pilte sellepärast, et Ameerika  teadlased on hakanud huvi tundma oma metoodika rakendamise  vastu Eesti oludes. Nad alustasid oma töid siin. Uurimaks geoloogilist minevikku vaadates pildi pealt,  kas on näha jääaja kriime maapinnal ja, ja  siis nad otsustasid tulla meie loodusesse vaatama,  kas on olemas sellist, mida Ameerikas vähe leidub  ja nad tulid iseseisvalt siia Endlasse ja tegid  ka esimesed pildid aasta tagasi. Need pildid on siis vajalikud selleks, et saada mingisugust  ülevaadet sellest konkreetsest Endla soostikust. Konkreetselt alast, mida pildistatakse, ehk see tasand,  nagu nemad võtavad 100 meetri kõrguselt on väga hea selleks,  et näha soomustrit. Ja kui me siiamaani oleme vaadanud aerofoto pealt sedasama  teosaare raba, kus me praegu oleme siis aerofoto pealt on  väga raske näha konkreetselt neid väikseid veesilmasid ja,  ja kaugelt ta paistis tõepoolest, et ta on kuivendatud raba,  mis ei paku huvi. Nüüd, kui me võtsime täna neid pilte ja vaatasime digitaalse  kaamera pealt, mis ta siis tegelikult näitab,  siis me leidsime väga palju laukaid. Ja jõudsime ka sellise järelduseni, et tegelikult see laba  ei ole nii kuivendatud, kui siiani arvati. Vähemalt keskosa areneb väga looduslikult. Nii et see on üks moodus, kuidas näha ikkagi metsa tagant sood,  mida me tegelikult kaugelt ei oska arvatagi. Kas see? On siis tõesti selliseid uusi uusi teadmisi andnud meile? Me saame detailsemalt uurida siinset mikromaastiku Puude kõrgust kasvõi ja on näha ka lauka puhul. Vee läbipaistvus ütleme siis niimoodi, et isegi põhja on  võimalik näha ja muidugi kõik need laugaste kinnikasvamise  või älveste veestumise protsessid on väga,  väga kergesti jälgitavad. Soode uurimine Eestis ulatub üle 100 aasta tagusesse aega  ja see on enamasti seotud Endla soostikuga. 1910. aastal rajati toomale sookatsejaam algul küll  selle mõttega, kuidas soodest põllumaad saada. Nüüd juba üle 50 aasta, jälgitakse Tooma soojaamas raba veerežiimi. Väike Männikärve raba on tõeline teadlaste meks. Siin on tehtud kõikvõimalikke uuringuid,  alates mikrokliimast ja veerežiimist ning lõpetades  raskemetallide levikuga turbakihis. Rabaeluks kõige olulisem on vesi. Kust raba oma vee saab. Sellele annavad viimase aja uuringud hoopis uue vastuse. Siiani on niisugune klassikaline arusaam olnud,  et noh, raba on ainult sademetoiteline, et noh,  sajab ülevalt peale ja voolab laiali, et turba sees  veeliikumis praktiliselt ei ole, aga. Viimastel aastatel on just selliseid noh,  tulemusi ilmnenud eriti Kanadast ja nüüd  ka Euroopast, et et võib ka liikumine olla vastassuunaline  ja seda leitavad ka mõned taimeliigid, mis siin mõned tarnad,  mis siin torni juures laugaste te võite näha,  võtame pool proovid ja need lähevad siis laborisse edasi. Toitelementide ja metallide sisaldused määratakse. Ja see nüüd siis näitab noh, kust see vesi on pärit? Et kas ta on tulnud rohkem, on ta rohkem mõjutada põhjaveest  nüüd või on ta rohkem sademeteveele omane? Veeproovide võtmine on üsna lihtne, erineva pikkusega torud  on surutud maasse, nii ulatuvad nad rabapinnase erinevatesse kihtidesse. Alt tuleb torusse vesi ja see imetakse voolikuga välja. Praegu võetakse veeproovi kaheksa meetri sügavuselt. Vastavalt torule pannakse proovid pudelitesse  ja laboris selgub, kas tegemist on sademete  või põhjaveega ja nii saab teada, kuidas vesi turbas liigub. See uuring on suunatud siiski põhja-põhjavee uurimisele. Tähendab ei, see on nüüd ütleme nii, et rabavee  ja põhjavee koosmõjud et noh, nagu tuli välja,  et üle-eelmine suvi, kui oli hästi hästi kuiv  ja siis noh, see veetase oli siin, ütleme,  kolm-nelikümmend sentimeetrit sügavamal,  kui ta praegu on. Ja see vee, vee, keemia ja liikumine näitas seda,  et alt see põhjavesi siis pisut pisut noh,  toetas. Varustas varustas ka rabataimkatet. Kõik ei ole nii lihtne. Nagu näitabki veeliikumist see, et kui tulla talvel siia  laugast On 40 sentimeetrit, jääd on peal ja noh,  maapind on ka poole meetri sügavuselt külmunud,  siis võib leida mõningaid niisuguseid hälveid,  kus kus on tõesti noh, sulanud linnas veel  ja on näha, et vesi liigub. Et noh, need klassikalised mudelid ei tööta Loodus on pidevas muutumises ja hoopis keerulisem kui kord  välja töötatud mudelid. Praeguse uurimise eesmärk on teada saada,  milline on rabavee ja põhjavee koosmõju ning kuidas see  mõjub raba taimestikule ja mis võib juhtuda ümbritsevate jõgedega. Soid ei uurita puht teadlaste uudishimust. Endla looduskaitseala on rahvusvahelise tähtsusega Ramsari  märgala ja kindlasti ka tulevane Naturaala. Kõikidel riikidel on kohustus oma rahvusvahelise tähtsusega  ökosüsteemi seirata. Ja jälgida pidevalt nende ökoloogilist seisundit. Milleks seda sooseiret siin üldse tehakse? Endla soostikus on seiret tehtud 50 aastat,  eriti rabavett, teeseiret ja siin töötab soojaam. Aga praegu me oleme siis jõudnud sellisesse järku,  et me peaksime mõtlema, kuidas seda seiret muuta ja. Ülevaatlikumaks komplekssemaks ja kuidas kasutada uusi meetodeid,  nüüd näiteks siin see lohe lohe pildistamine on täpselt üks  selline uus asi, mis on väga huvitav, pakub palju võimalusi  ja praegu käib selline katsetamine, et kuidas saaks neid  andmeid ühendada näiteks hüdroloogilise seire andmetega,  kuidas seda kõike viia geograafilisse infosüsteemi  ja et et tõesti siis oleks üks toimiv seiresüsteem,  mis annaks ka kohe kiirelt pildi, kui tõesti,  ütleme, soodes mingisugused muutused toimuvad  ja et kaitseala ülesanne on neid ökosüsteemi kaitsta,  et siis saaks ka kohe adekvaatselt reageerida. Aga samas on noh, praegu just selles mõttes väga oluline  seiret jätkata, et, et see inimmõju järjest tugevneb  ja ja järjest selgemaks on muutunud, et soodel on väga suur  roll süsinikuringes ja, ja kindlasti. On väga oluline uurida, kuidas nad käituvad  selle praeguses globaalse soojenemise taustal. Sood kuuluvad maailmas kõige enam ohustatud ökosüsteemide  hulka ja sellepärast tulebki soid uurida,  et osata neid kaitsta. Soodel on rida erilisi omadusi, mis on seotud nende  bioloogilise mitmekesisusega. Nad on elupaigaks paljudele taime ja loomaliikidele. Soodel on puhast keskkonda säilitav ja taastootev funktsioon. Nad on puhta vee reservuaarid. Kaunitel rabamaastikel on suur esteetiline väärtus. Laiemas mõistes on sood kultuuripärandi säilitajad. Toetasime mugavalt kivile. Ajasime juttu. Ja mina katsun äkki midagi karedat. Kuna Eestimaal on soid ja rabasid ligi poolteist miljonit  hektarit siis esialgu tundub, et meil on  ka loodus, ressurssi turvast piisavalt. Võib-olla see ongi põhjus, miks selle maavaraga  nii pillavalt on ümber käidud. Vaatamata sellele, et turvast on kasutatud juba  seitsmeteistkümnendast sajandist ei osata teda ikka mujale  kui ahju ja lillepotti panna. Küll on selle nimel lagastatud suuri rabamassiive. Umbes 70 protsenti algsetest turbaaladest on pöördumatult  kuivendatud või siis mõjutatud kuivendusest sellisel määral,  mis ei võimalda enam turbaladestumist. Nii seisabki 15000 hektari ulatuses freesturbavälju kasutult. 19 20 aastat ei ole siin nüüd masin liikunud. Ja peale seda siin näha, kuidas turvas vaikselt kaob. Kännud jäävad ilusti üles, turbatootmisel on maaga tasa,  nüüd on paarkümmend sentimeetrit maa seest väljas,  nii et sentimeeter aastas. Ja siis noh, see on sama hea kui vaikne põlemine siin. Mis siin toimub? Jah, siin tuul kannab kevaditi ja suvel,  kui eriti külm on või kuum on, siis see turbakiht muutub  hästi kuivaks ja see mineraliseerunud pealmine kiht kantakse  kõik tuulega ümbruskaudu metsadesse ja naaberväljadele. Ja sellega ka viiakse ära siit see seeme,  mis vähenegi seeme siia. Näete, kuidas need kasejuured, kui kaugele nad lähevad  ja nad on nii pindmises kihis, kas see on kõik sellepärast,  et ei jätku õhku ja ei jätku toitaineid. Ja siis see vaene taimekene on sunnitud ülemises kihis,  kus on juba mineraliseerunud turvas otsima  siis endale endale seda toitu. Aga ega männiga parem lugu ei ole. Otsime siin mõne väikse männitaime ja. Nagu kena väljanägemisega ja suhteliselt tumedama koha pealt. Vaatame, kuidas teemale asi. Ikka praktiliselt sama seis paneb piki seda pinda  ja nüüd paari aasta pärast laguneb, see turvas siit ära,  ega see juur enam sügavamale nihkuda ei saa,  nii et ta jääb täitsa pinda suvel või suvel päikese käes on  50 kraadi sooja. Märjaga ja jääga on külmakergitus. Nii et ega praktiliselt mingisugust sellist asja siit ei  saagi loota, et kasvama läheb. Nii need väljad siin seisavad. Turbakiht, mis on kunagisest tootmisest maha jäänud,  ulatub mõnes rabas kahe kuni kolme meetrini. Milline ressursi raiskamine, puht majanduslikult. Aga olulisem on veel mõju keskkonnale. Turba lagunemisel eraldub süsihappegaas väikestes kogustes küll,  aga ikkagi oleme osalised kliima globaalses soojenemises. Ja puht esteetilisest küljest on neid turbavälju lausa kole vaadata. Kui need kraavid ummistuvad ära, see turbasammal ronib üles  ka välja peale siia vipea läheb tihedamaks,  nii et noh, ja tulevad ka mingid juba seal tarna moodi asjad,  siis see teeb juba tihedama vaiba, nii et 20 aastat veel  ja siis ta on ikka mingi taimestik olemas  ja see turba lagumine lagunemine enam-vähem peatub. Aga praegu me oleme rabaservas, kus on suhteliselt rammus,  on turvas, tumeda on turvas lagunenud. Aga nüüd kui päris sellise keskosade peale  ja paljud väljad on ikka, kus on vähe lagunenud,  turvas, seal ei toimu mitte midagi, ütleme üks esimene 40 50 aastat. Looduse rikkumine käib kiiresti, aga taastumisprotsessid on aeglased. Selleks, et raba oma looduslikku seisundisse tagasi saaks,  läheb 400 500 aastat. Nii kaua ei jaksa ju ometi keegi oodata. Järelikult tuleb neile turbaväljadele mingi rakendus leida. Ehitusinseneriharidusega Tallinna mees Toomas Jaadla  otsustas mõned aastad tagasi sapilulli rabas jõhvikaid  kasvatama hakata. Nüüd on jõhvikaväljade kõrval ka mustikapõõsaste read. Ma tahan siin näidata, kui, kui pikad on  selle taime kobarad ja need õiepungad on tal juba sügiseks  ilusasti valmis ja me saame siin ilusasti näha. Et, et. Tuleval aastal siis me need õiekesed on,  vat selles osas sellel võrsel ja näete, sellel võrsel on  siin siiani kõik need õiepungad on väga ilusasti näha  ja sügisel saab juba näha, milline see saak tuleb. Eestimaa parimad marjakohad seal Vihterpalu kandis  ja nõval annavad umbes 800 900 kilo hektarilt. Aga siit me saame vähemalt kaheksa kuni 10 tonni. Kui mustikas on Eestimaa rabasse toodud Kanadast,  siis jõhvikas on meie oma rabataim. Jõhvika kasvatus sai alguse kuuekümnendatel aastatel Nigulas,  kui Juta ja Henn Vilbaste otsisid rabadest üle 700 parima  jõhvika klooni. Nende seast valiti välja 24 kõige viljakamat. Huvitav on teada, et Eesti sai maailmas esimesena  metsamarjade sordi nimed. Meil on kuus tavalise jõhvika sorti kes oma nime said  koduraba järgi. Nendest kahte-kolme sorti kasvatabki. Toomas Jaadla oma põldudel. Põhimõtteliselt nagu jõhvikale lähenemine on selline,  et ära torgi Ta on ikka looduses nii väikese toiduga harjunud  ja nii nii kehvades tingimustes, nii et igasugune selline  sekkumine noh, mõjub väga kõvasti. Ja raba peal ikkagi on, külmakergitus on suur,  nii et kui nüüd pistikutest panna, see oleneb jälle rava pinnast,  kuidas, mis, mis turvas seal on ja kui vana on  ja noh, neid on palju tingimusi, kui palju seal vett on  ja nii et see külmakergitus on üks suur oht,  nii et kui pistikutest panna vabalt võib-olla nii,  et terve põld on järgmine kevad üleval? Praegu on neli hektarit, kasvab, eks ta nüüd jah,  siin enam siin vähemalt küll turvas enam ei lagune. Ja tahaks kuskil 15 hektarit umbes, kannatab teha. Kui nüüd minna selle käsitsi korjatud marjaga  selle maailma katlasse, siis see on täiesti konkurentsivõimetu. Tähendab, ta peab jääma kas mingisugune eksklusiivasi,  mida toodetakse vähe või teine, tuleb tal leida mingi tõesti  mingisuguse oma oma nišš, mida teiste marjadega katta,  ei anna see viimane 10 aastat, mul on väga huvitav tegevus  olnud ikka palju kontakte erinevate maade rahvaste inimestega,  teadlastega ja ja neid probleeme ja õppimist,  noh. Ma ei kahetse küll, kuigi ma olen võrdlemisi vaeselt elanud  ikka viis-kuus aastat, ei saanud siin mitte midagi. Toomase suguseid mehi, kes vanu turbavälju püüavad  marjakasvatus ega päästa võib Eestis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Marjakasvatus oleks aga rabade taastamise üks loomulikumaid viise. Oleme jätkuvalt Naturaliikide otsingul. Meie tänase loo peategelane on apteegikaan. Temaga tutvust teha polegi nii lihtne, sest apteegikaanile  sobivaid elupaiku leiab vaid Saaremaalt Hiiumaalt  ja veel paarist kohast mandrilt. Meie tulime viidumäele, et Tõnu Talviga minna vanale  rannakarjamaale apteegikaane püüdma. Rahvameditsiin on need loomad üle maailma kuulsaks teinud  näiteks Vanas Indias ravitseti kaanidega juba viis sajandit  enne Kristust. Maailmas on üle 400 kaani liigi meil aga alla 20  ja neistki ainult üks, kes ka inimese verd suudab imeda. Kuidas neid kaane siis kogutakse või mille peale ta nagu  taipab meie juurde tulla, ju see kogumine käib ikka  samamoodi nagu mina, et solberdatakse selles selles veekogus,  milleks siis Eestis on tavaliselt just sellised väiksed  soojärved ja sooloigud ja, ja madalad rohtu kasvanud vanad  rannajärved ja siis seal lihtsalt see kaan tuleb  selle veevärina ja, ja, ja ka siis varju tugeva varju peale  nad reageerivad ja tulevad siis nagu ründama  ja siis lihtsalt tuleb siis need jalgadelt  või kummikute pealt üles korjata. Kaanil ei jää ükski vettetulija märkamata. Oma tundliku nahaga, fikseerib ta vähimagi liikumise  ja viie silmapaariga varitseb ta oma ohvrit. Näed siin kaks. Kas see ongi nüüd siis see verekaan, jah,  see on see vereimeja kaan, jah. Tema õige nimi on apteegikaan ja teine nimi siis,  mis tänapäeval kahjuks minu arust see ei ole  nii hea, kirjukaan. Kirjukaan just selle kirju kõhu pärast ja kaane kokku  tegelikult on, Eestis on teada 19 liiki. Rahvas kutsub. Veregaaniks nagu kõiki kaane, sellepärast et eks need  inimesed sellised kahtlaseid ja libedaid liimukaid pelgavad. Kas sa tahad ka endale proovida? Ei taha. No aga lase siis tema sinna vette tagasi,  näe, võtab jälle kinni. No ma hoian veel natuke, aga ma vaatan, et päris ei taha,  et ikka ikka see pelgus on niivõrd sees,  et et verekaan jah, verekaan, et see müüt näed  ja peab paika. Ja kehtib sattudes oma doonori kehale, olgu selleks  siis inimene või loom, haarab kaan ohvrist kõigepealt  tagumise iminapaga ja seejärel otsib suu iminapaga  vereimemiseks sobiliku koha. Kiire õgimise korral võib kaani kehakaal suureneda kuni 10 korda. Rikkalikult toitunud apteegikaan ei vaja mitu kuud toitu. Isegi kaks aastat võib ta paastuda. Aga ega neil ju neid inimesi siit. Ju võtta ei ole, et, et kes see, kes see doonorloom talle on  siis no vot selle sellele küsimusele nüüd see on nagu üks  üks vastus sellele asjale, et et mis neid tänapäeval ohustab  või mis jaoks nad on hääbunud või need populatsioonid  väikseks jäänud. Just ilmselt see on üks põhjus, selle elupaikade kadumise  ja reostamise ja ja ahenemise kõrval on see,  et et kui vanasti oli ju väga tavaline, et, Et koduloomad olid metsa karjamaal ja, ja  siis loomulikult need veised või, või lambad  või hobused käisid siin nendes metsaloikudes  või soo madalsoo loikudes käisid joomas ja  siis muidugi said nad sealt endale need kaanid,  said ennast toituda, aga tänapäeval sobib neile,  noh, metsloomad, eks põdrad ja kitsed käivad siin samamoodi  joomas ja ja sobivad neile ka kahepaiksed,  noh, konnad. Ma pean nüüd tunnistama, et mul on juba üsna niimoodi ikka  kardan seda looma, nii et ma lasen selle lahti. Lase lahti ta siia vette tagasi, ta saab siia talvituta,  astuma, minna ilusti. Ja ta on, tegelikult on need kaanid nagu eluviisi poolest kahepaiksed,  nad ei olegi mitte päris veeloomad, vaid nad tulevad kuival  maal ja, ja rohu sees ja sellise niiske mulla  või niiske pinnase peal sama väga hästi toime. Nii et nad sealt suudavad jälle sinna vette tagasi roomata. Neid kohti, kuhu apteegikaanil roomata ja  kus tal ka süüa oleks, jääb iga päevaga vähemaks. Kaani meelispaigad, madalsooloigud, vanad tiigid  ja rannajärved kasvavad kinni, kuna inimene seal enam karja  ei pea. Inimene arvab, et kõikvõimalikud niisugused  hämaramad veekogu, tiigi, Et niisugused sogased kohad on kõik neid ohtlikke verekaane  täis et aga kuidas tegelikult on, et see loom on ju  tegelikult päris haruldane ja see apteegikaan  ehk kirjukaan tema on väga haruldane kõikides Euroopa  riikides on ta looduskaitse all ja ta on  ka siis selles loodusdirektiivi viienda lisa liik,  see tähendab selliste liikide nimekirjas,  keda kasut, keda ähvardab kasutamise või majandamise pärast  mingisugune oht. Ja, ja ta on ka punase raamatu liik, nii et  nii et ta on jah, selline looduskaitseliselt väga-väga  tähelepanuvääriv loom. Võtame nüüd on selle meie jutuajamise peale ta tükk aega üks  see suur loom minu näpuküljes olnud, vaatame,  mis siit on. Mis tast siit välja tuld, ma võtan ta nüüd vaikselt lahti,  ma tunnen küll kogu aeg, et ta on üsna kibe,  aga siin võiks nüüd olla üks selline kolmetäheline ta  nii kõvasti kinni, et. No nii Näed, sa natukene isegi veritseb. No nii, näpp, peaks sul siis varsti terveks saama. Peale seda, kui see tükk aega nüüd veritseb  ja see veri ära hakkab hüübima. Aga tõesti see kena loom siin selle meie jutuajamise käigus. Näris oma kolme imeterava neelus oleva sellise lõuaga lõua  küljes tegelikult oleva saagjate hammastega näris siia minu  näppu augu sisse. Apteegikaanid on muutunud haruldaseks sellepärast,  et neid on aastasadade jooksul miljonite viisi hävitatud. Meditsiini jaoks teeb apteegikaani ihaldusväärseks kaani  süljes olev vere hüübimisvastane aine hirudiin. Kui tänapäeva biomeditsiin näeb apteegikaani eeskätt  hirudiinitootjana siis looduskaitsjate jaoks on ta haruldane liik. Nüüd siis ka Naturali, kes vajab kaitset. Seda ma tegelikult olen nüüd lugenud ka,  et selles meditsiinis selle kasutamise kasutamise juures on  küll juhtunud ka nendel kirurgidel seda,  et mõned kaanid on kaduma läinud. No eks ikka juhtub
