Täna me vaatame filmi ahmist ja ja ahmist võiks ju rääkida  mitmeid huvitavaid lugusid ka Eestimaal. Nimelt on on ahmi üheks paralleelnimetuseks meil kasutusel  olnud libahunt. Miks siis libahunt? Kõigepealt. Ahman selline kiskja, kes, kes siis hundi kombel murrab,  aga ta päris hundi, hundi nägu ei ole, ta sarnaneb kõige  rohkem võib-olla meie loomadest mägraga ja,  ja võib ka öelda väikse karupojaga. Kui eemalt vaadata, siis on siis reeglina ta ära segataksegi. Aga. Varematel aegadel no juba peale jääaega oli,  ah meil Eestis üsna tavaline liik, aga kuna inimese inimene  ei kannata enda kõrval konkurente, siis siis intensiivse  küttimise tagajärjel ah pidi taanduma pidevalt põhja poole  ja praeguseks on ta järgi jäänud siis ainult ainult  tundraaladel ja tundra. Metsa tundra vööndis, nii et. Nii et praegu on ta suhteliselt haruldane loom kogu maailmas  ja noh, Euroopa kontekstis võttes väga tugevalt kaitstud Liik. Filmis me näeme Ahmi oma looduslikus elupaigas praegu ja,  ja film on tehtud siis soomlaste poolt, kus Põhja-Soomes  tänu aktiivsele kaitsetegevusele on ahmi viimasel ajal  järjest rohkem ka alles jäänud. Samamoodi on Ahmel veel Euroopa osas säilinud Norra  ja Rootsi. Mägedes ja, ja muidugi Venemaal. Just jällegi metsa tundra ja tundra vööndis. Ah, me ei ole meil ka. Kaasajal mitte mitte täiesti võõras liik vaid. Ahmi. Kohatakse Eestis umbes kahe-kolme aasta järel kord eksikülalisena. Meie metsades. Varem ta oli, tähendab. Ajaloolisel ajal oli ahm meil suhteliselt tavaline aga kuna  kliima soojenemine ja ja inimese mõju küttimise tagajärjel  on Tõrjus ta siit meie aladelt välja siis siis praegu. Ahmid, kes tulevad meile, nemad, hoiavad  ka meie asustusaladest eemale rohkem loodusmaastiku ja,  ja eelkõige rabade ja rabaservade ja suuremate metsade. Maastiku, mis on ka analoogiks praegu tema looduslikus  elupaigas põhjapoolsetel aladel. Meie tingimustes ahm murrab. Imetajaid ja linde. Põhja rajoonides kus ta püsielupaigad on,  seal on üheks põhitoiduks põhjapõdrad. Ahmid satuvad meile reeglina talv talveperioodidel  ja kui, kui tema Liikumine. Tunduvalt suureneb individuaalse territooriumid laienevad  talveperioodil ja, ja eriti külmade talvede puhul,  siis siis satuvad kaugemad uitajad ka siis Kesk-Soomest  või Leningradi kubermangust ka lõuna poole meie aladele  ja isegi paar aastat tagasi on on kohatud  või õigemini sai surma autoõnnetusel üks ahm Läti Läti  vabariigis üsna kaugel Eesti piiridest. Viimaseid leide Eestis või kohtumisi on on olnud. Nii Virumaal kui ka kui ka mõned teated on ahmi esinemisest  Läänemaal Nõva piirkonnas ja Võrumaal. Peamised ahmi registreerimise juhtumid on on olnud  jahimeeste poolt. Eesti territooriumil on viimase 100 aasta jooksul  ka üsna mitmeid loomi lastud. Viimane lastud loom. Minu mäletamise järgi on. Oli seitsmekümnendatel aastatel Virumaalt aga varem on neid  neid lastud ka Kilingi, Nõmme kandist ja mitmelt poolt Eesti  eri piirkondades. Valdavalt viimased andmed on siiski, kas looma on nähtud või,  või siis on jälgede järgi tuvastatud, et tegemist on ahmiga. On olnud ka vihjeid murtud kariloomadest  ja ja püütud siis Leida õiget looma, kes seda tööd on kariloomade kallal teinud,  siis siis on. Paljud neist on ka küllaltki kahtlase väärtusega hinnangud,  kas on tegemist hundi või koguni kodukoeraga. Aga. Aga selle selles osas ma ei julge ütelda küll,  et, et päris ahmi röövlitööd meil Eestimaa kariloomade  kallal viimastel aastatel on tuvastatud. Ahm on üldse. Oma eluviisilt üksildane loom ja, ja noh,  kui me tuleme, võrdleme neid hundiga, kes on karjaloom ja,  ja kui hunt karjas suudab suuri loomi maha murda,  siis, siis ahma puhul ongi tema verejanulisust niimoodi  esile toodud ja ja heas tugevas konditsioonis olev loom võib  näiteks ka põdra mullika maha murda. Ja ja noh, rääkimata kitsest, või, või jänesest,  kes, kes on lausa Maiuspala ja kerge saak ahmile ahmad on head jooksjad  vaatamata oma kohmaka kehale. Ja tundub, tundub, et ta ei Ei. Ei tohiks nagu eriti kiire jooksja olla. Peale selle on ahmadel on head laiad käpad,  mis. Aitavad tal püsida ka kerge lumekooriku peal. Kui sõralised, kes enda põhitoiduks läbi vajuvad,  siis siis ahm saab, saab hõlpsalt neile neile järgi järgi ja,  ja tabada neid. 10000 aastat tagasi, kui jääpiir taandus kaugemale põhja,  asusid esimesed inimesed elama põhjapolaaraladele,  küttides siin hülgeid ja põhjapõtru. Peale nende jahtisid samu saakloomi ka suured kiskjad. Tol ajal suhtusid inimesed kiskjatesse kui endaga  võrdsetesse isegi jumalikusse olevustesse,  kellele toodi lepituseks ande. Selline inimese jumaluse suhe katkes, kui inimesed,  kütid, korilased jäid paikseteks ja hakkasid karja kasvatama. Metsades kariloomi ründavad kiskjad muutusid inimestele  tülikaks ja neist püüti vabaneda igal võimalikul. Õige pea kadusid kiskjad Soome lõuna ja lääneosa metsadest. Vaid kõige põhjapoolsemad mägised alad ja asustamata  kõnnumaad vene piiri lähedal pakkusid pelgupaika mitmete  loomaliikide viimastele esindajatele. Õnneks ei tekitatud pöördumatut kahju, sest inimesed taipasid,  et puutumatutel, metsadel ja nende elanikel on oma koht  maailmas ja omad õigused. Üks kõige ohustatumaid loomaliike Euroopas võitleb ikka veel  õiguse eest elada Nendes põhjaalade metsades,  hoolimata sellest, et inimesed ei kaitse  ega mõista neid. Ahm põhjaüksiklane. Ahn ei kuulu suurimate kiskjate hulka ei kogu maailmas  ega ka Soomes. Aga tema kurikuulsus on laialt levinud. Ahmi tuntakse kogu maailmas kui ablast, täitmatut  ja verejanulist tapjat. Sarnaselt teistele kiskjatele on ka ahm andnud ainest  paljudele müütidele ja legendidele. Kui ahm leiab korjuse, siis sööb ta nii palju,  et ta keha paisub ümmarguselt nagu trumm. Seejärel otsib ahm kaks puud, mille vahel on kitsas ava,  surub end puude vahelt läbi ja tühjendab mao. Ta pöördub korjuse juurde tagasi, sööb kõhu täis,  surub end taas samade puude vahelt läbi. Ta kordab seda seni, kuni kõik on otsas. Siis hakkab ta uut saaki otsima. Tegelikult pole ahm sugugi aplam kui teised med metsloomad kiirusest,  millega ta tükeldab saagi, mille on tapnud mõni teine loom  või ta ise ja peidab tükid ära, tuleneb ekslik arusaam,  et tahm suudab ära süüa terve kaksiksõralise looma. Kui inimesed kodustasid metsikut põhjapõdrad,  siis hakkasid ahmide kiskelikud, kombed inimesi häirima. Kodustatud põhjapõdrad on palju kergem saak kui nende  metsikud sugulased. Nad on väiksemad ja tõenäoliselt pole nende meeled  nii teravad. Põhjapõdrakasvatajatele muutus tülikas ahm,  kardetud ja vihatud loomaks. Lisaks põhjapoolsetele mägistele aladele pakkusid vähestele  alles jäänud ahmidele pelgupaika ka kõnnumaad Soome idapiiril. Loodusfotograaf Kari Kempainen rändab ringi just nendel aladel. Ta sündis selles väheasustatud piirkonnas  ja lapsepõlvest kuuldud hirmujutud. Selle müstilise põhjakoletise metsikusest avaldasid talle  tugevat mõju. Ahn märgistab regulaarselt oma territooriumi puud otsa ronides. Sügavad kriimustused, puutüvel ja puukoore kuhjad puu alla  on märgid ahmi sagedastest, külastustest. Isanahm püherdab maapinnal mändide all märgistades neid oma lõhnaga. See on sõnumiks teiste lahmidele selles piirkonnas. Loomad, kes elavad põhjas, okasmetsades on väga valvsad  ja kartlikud. Nad hoiduvad inimeste eest kõrvale Pole ka ime,  sest inimesed on hävitanud neid juba üle 100 aasta. Seepärast on peaaegu võimatu neid loomi pildistada  ja jälgida lihtsalt nende kannulhiilides. Isegi juhuslikud kohtumised kisketega on väga harvad  ja põgusad ning jälgida neid loomi nende looduslikus  elukeskkonnas on väga keeruline. Nende kartlike loomade jälgimiseks ja pildistamiseks on vaja  erilist varjualust. Selleks, et neid kasvõi korraks näha, tuleb mõnikord oodata nädalaid,  kuid isegi aastaid. Parim viis loomade pildistamiseks püstitada varjualune  korjuse lähedale, mille kiski on tapnud. Tavaliselt on tapjaks karud, kes kevadel talveunest ärgates  tapavad mitu põtra järjest. Põdrakurjuse juurde, mille isa karu tappis,  tuleb sageli ka emakaru, sest mai lõpus algab karude paaritumisaeg. Ahmile, kes käib karude kannul, on korjus teretulnud vaatepilt. Kui karud lahkuvad, saab ah võimaluse kõhu täis süüa. Ahmil on tugevad, kaela ja lõualihased, nii et ta suudab  kanda oma peidupaikadesse isegi suuri korjusetükke. Anti Lenonen on üks kuulsamaid kiskeid pildistavaid  fotograafe Skandinaavia maades. Ta on uurinud ahmide elu juba 15 aastat. Kiskjate pildistamist alustasin karudest,  sest neid on palju rohkem kui ahme. Eriti tollal, kui tööd alustasin, olid ahmid väga haruldased külalised. Mõnikord möödus aasta, enne, kui ahm ilmus taas samasse paika. Ahmi eluviis erineb karu eluviisist. Ahmil on mitmeid peidetud korjuseid ja salajasi toiduladusid  mööda ta eluala laiali. Ta veedab nädala ühes kohas ja nädala teises kohas paljude  kilomeetrite kaugusel. Seepärast on ahme väga harva ja näha ja nende ootamine paneb  kannatuse proovile. Karm talv põhjas praagib kõige nõrgemad välja. Noorest põdrast, kes on ilmatingimuste või haiguse  tagajärjel väsinud. Piisab ahmidel mitmeks nädalaks, kuigi korjuse toiteväärtus  pole just parim. Ahn märgistab lõhnaga territooriumi või korjuse,  et kuulutada see enda omaks. Väljaheited, uriin ja anaalnäärmetest erituv nõre edastatud  selle teate. Aga märgistamine ei tähenda, et korjus on täielikult tema oma,  sest ka teised ahmid selles piirkonnas võivad olla näljas. Alati pole korjuseid saadaval sellisel juhul jahi saaki. Ta on selleks hästi varustatud, tal on olemas teravad meeled,  jõud ja kiirus. Mõnikord ei rahuldu ahm ühe saakloomaga,  vaid tapab mitu. Soodsates tingimustes varub ahm nii palju korjuseid,  et nendest piisab nii talle endale kui ka ta järglastele. Põhjapõtrade omanikud pole kuigi rõõmsad,  nähes tosinaid põhjapõdrakorjuseid, kes on langenud ahmide saagiks. Kiskete tekitatud kahju hüvitusena makstakse Soomes välja 10  miljonit Soome marka aastas. Poole sellest kahjust tekitavad ahmid. Põhjaalade asukatele, kelle elu on pidev võitlus,  ei meeldi, et kiskjad tapavad nende kariloomi. Sellepärast pole kiskjad põhjapõdra kasvatuspiirkondades  kunagi olnud teretulnud. Eriti arvestades seda, et Soome lõuna ja lääneosas,  kus inimesed ei sõltu enam loodusest nii palju kui varem on  kiskjad hävitatud. Euroopa juba oli ilma jäämas ühest kõige ainulaadsemast loomaliigist. Kui inimesed taipasid lõpuks, kui tähtis on,  et ahmi liigina säiliks. Esimest korda võeti ahmi kaitse alla 1977. aastal,  kuid väljaspool põhjapõdra kasvatuspiirkondi olukorra  parandamine oli näiline, sest ahnid võeti kaitse alla aladel,  kus neid enam ei leidunud. Täielik kaitse sai ahmidel osaks alles aastal 1982,  mil nad võeti kaitse alla ka põhjapõdra kasvatuspiirkondades. Tollal oli ahmide populatsioon umbes 50 60 isendit. Nüüd 16 aastat hiljem, on ahmi ikka veel väga vähe. Pisut üle 100. On ilmselge, et ahne kiusatakse ikka veel taga. Paistab nii, et ahmidel on tulevikku vaid väljaspool põhjapõdra,  kasvatuspiirkondi. Ahmide populatsioon on kõige tihedam Soome idapiiril Kuhmas. Seal on nende arvukus suurenemas ja on kindlalt teada,  et nad liiguvad tasapisi lääne poole. Ometigi elab nendel aladel vaid umbes 20 ahi. Ahm kuulub kärplaste sugukonda, kuigi teda peetakse suureks kiskjaks. Mõned teised loomad varuvad toitu samamoodi kui ahmid. Sellist käitumist nimetatakse martelismiks nugise  ladinakeelse nime Mart järgi. See, et ahmid elavad varjatud elu ja väldivad inimesi,  on põhjus, miks paljud aspektid nende elust on siiani teadmata. Arvatakse, et ahmidel on hinnaaeg varakevadel  ja varasuvel sest vangistuses elavad ahmid paarituvad  mõlemal perioodil. Innale emane jätab maha lõhnajälje, mille järgi isased ta  üles leiavad. Lõhnajälgedel on oluline osa väheste allesjäänud ahmide suhtlussüsteemis. Isasloom on pidevalt liikvel, ta kontrollib,  lihavarusid ja jätab puutüvedele lõhnajälgi,  mis on mõeldud emastele ja võib-olla ka võistlevatele isastele. Teadlastele on mõistatuseks ka emasahmitiinuse pikkus. Paaritumisperiood kestab mitu kuud, aga paistab,  poegimisaeg ei sõltu sellest. Ahmipojad tulevad ilmale veebruari lõpul,  märtsi algul sügavas lumekoopas või metsastes piirkondades  puujuurte vahel, mida katab lumekatus. Emahm erineb teistest kiskjatest ka selle poolest,  kuidas ta hoolitseb oma järglaste eest. Ta pole nii hoolitsev kui näiteks karu või hunt. Mõnikord jätab emaah pojad omapäi juba varasuvel. Ta ei hülga neid lõplikult, vaid kogub kokku piisavalt korjaseid,  millest jätkub nii talle endale kui ka poegadele. Mitte kõik ema hmid ei jäta poegi varasuvel maha. Mõned neist kasvatavad poegi hilissügiseni. See ahmipoeg käib tihedalt tema kannul augusti alguseni. Ema eeskuju järgides õpib ta otsima toitu kõige  erinevamatest paikadest. Nagu kärplased ikka, ronib ka ahm puude otsa. Ahmipoeg liigub algul ebakindlalt ja kipub vallatlema. Antti Leinonen ja Kari Kempainen on töötanud koos kaheksa  aastat püüdes lahendada ahmide eluga seotud mõistatusi. Ahne on raskem pildistada kui enamiku teisi loomi. Aastaid kestnud töö, mis on mõnikord väsitav  ja tüütu, saab sisse uue hoo. Kui anti, näeb paaril ööl viiest aknist koosnevat karja. Siiani on kari ilmunud välja vaid öö kõige pimedamatel tundidel,  kui pildistamine on võimatu. Varjualused on kerged ja seepärast saavad fotograafid neid  ühest kohast teise viia. Nad peavad küll loobuma mugavustest ja leppima kitsaste tingimustega. Selleks, et kiskjaid edukalt pildistada,  on vaja ka objektiiv õhukindla riidega ja inimeste lõhn  tuleb juhtida varjualusest välja kaheksa meetri pikkuse toru kaudu. Nii ei tunne kiskjad inimeste lõhna. Kui fotograafidel peab, siis saavad pärast pikka ootamist  jälgida neid äärmiselt pelglikke loomi. Isegi kolm päeva ja ööd väsimatut ootamist ei anna soovitud tulemust. Ahnikarja hoidub eemale. Võib-olla on põhjuseks karud, kes ööhämaruses põhjapõdra  jäänuseid ragistavad. Üksik ahm tuleb lähemale, et ülejääke noolida. Ahm viis juba minema põhjapõdra jala ja riputas  selle puu otsa. Kust karud seda kätte ei saa? Kui karud lahkuvad, siis märgistab Ah julgelt piirkonna  ja territooriumi. Ta vaatab hoolega üle oma salajased lihavarud Isegi fotograafide innukusel ja vastupidavusel on piir. Nad peavad kordamööda vahti. Kui hämara augustiöö läheb üle, hommikuks saabub kohale ahmipere. Vaikne häireseadeldis fotograafide salarelv töötab korralikult. Metsas keeb elu. Veebruaris sündinud ahmipojad on augustis juba üllatavalt suured. Neid saab emast eristada heledate laikude järgi,  külgedel ja laual. Kõigepealt ilmub kohale vaid kolm ahni ema koos kahe pojaga. Hiljem ühinevad nendega kaks noort ahmi ja kõik söövad  rahulikult koos. Teadaolevalt toob emaloom ilmale kuni neli poega. Tavaliselt on pesakonnas kolm poega. Sel ainulaadsel juhul on ilmselt tegemist kahe eelmisest  pesakonnast pärit pojaga, kellega emahm juhuslikult kohtus. See asjaolu heidab uut valgust ahnide pere suhetele. Võib-olla nüüd, kui inimesed ei kiusa ahmi pidevalt taga,  saame me näha, millised nad tegelikult on. Ahmid on meistrid ellujäämise alal. Suviti toituvad nad peamiselt muttidest,  lemmingutest, linnumunadest ja linnupoegadest,  putukatest ja isegi marjadest. Ahmid söövad peaaegu kõike, mis ette jääb. Rahvusvaheliste uuringute põhjal võib öelda,  et ahne peetakse ekslikult verejanulisteks tapjateks. Ahmid pole sugugi aplamad kui teised metsloomad. Sellele liigile iseloomulik toidu varumine on viis,  valmistuda mustadeks päevadeks, mitte verejanuline tapmine  ega toidu raiskamine. Metsiku tapjamainest hoolimata on ahju üsna vilets kütt  eriti talvisel ajal ja eriti väljaspool põhjapõdra kasvatus piirkondi. Kuhmo ja Soomeselge kandis toituvad ahmid talviti põtradest  ja metsikutest põhjapõtradest. Enamikul juhtudel on põdrad ja metsikud põhjapõdrad ahmidele kättesaamatud,  seepärast järgnevad ahmid hundikarjadele. Põhjalike raipesööjatena teevad ahmid huntidest järele  jäänud korjustele lõpu peale. Huntide arvukus Soomes pole palju suurem ahnide arvukusest. Seepärast on ahnid jäänud ka tänapäeval põhjaüksiklastes. Ahmon kogu oma areaali osas. Haruldane loom ja, ja seetõttu on juba. Mitmed kümned aastad hahma hahmad. Kaitse all kõikjal, kus ta esineb Euroopa Liidu kontekstis,  kuna Eesti ka taotleb ühinemist Euroopa Liiduga,  siis siis Euroopa liidus on ahm range, kõige rangemalt  kaitstud liikide nimekirjas ja, ja tema püsielupaikades on  kohustuslik kõikidel liikmesriikidel luua spetsiaalsed  loomahoiualad või loodushoiualad. Noh, Eesti tingimustes Muidugi ahm on eksikülaline ja, ja meil selliseid alasid  luua ei, ei ole. Kõigepealt mõttekas ega otstarbekas, sest  sest juhusliku külalisena võib ta sattuda ükskõik kuhu ja,  ja kui me ka range kaitseala kuskile teeksime tema jaoks  siis ei pruugi järgmine kord ahm sugugi sinna sinna kohale tulla. Iseasi on muidugi Soomemaa ja Skandinaaviamaad,  kus kohas ahneid Tõhusa kaitsemeetmete tagajärjel on On taas oma arvukust tõstmas ja. Ja isegi viimase 10 aasta jooksul on täheldatud seda,  et ahma hakkab uuesti. Asustama neid alasid, kuskohas ta varem esines  ka lõunapoolsemates piirkondades. Ja nii on Soomes nüüd ahmi. Taas sageli kohatud Kesk-Soomes ja, ja isegi Lõuna-Soomes  mõnikord loomulikult jällegi nii nagu. Ahma elupaigad on ikkagi inimasulatest eemal,  nii ta hoiab ka uuesti taasasustades vana vanu territooriumi,  ainult selliseid paiku, kus kohas inimesega kokkupuutumine oleks,  oleks võimalikult väike. See, kas ahm ka kunagi Eesti püsiasukaks tagasi saab,  seda on raske ennustada. Põhimõtteliselt kui vaadata ajaloolist levikut,  siis siis ahmad levisid kuni Saksamaa Poolani välja  ja ja noh, meie metsad pakuvad piisavalt toitu,  ahmale ja elupaiku, kuid. Kuid ikkagi see võtab nii palju aega. Millal. Ahma asurkannad nii tugevaks ja suureks muutuvad,  et nad nad oma loomuliku taasasustamise käigus suudaksid  tulla Eestimaale ja asustada Eesti metsa. No ilmselt läheb sinna ikka mitmeid inimpõlvi ja,  ja kes seda teab, millised näevad välja siis meie metsad,  rabad või, või muud elupaigad siin Eestimaal,  noh eks, eks seda näita siis aeg.
