Heina ka on meie maakultuuri üks lahutamatu osa. Kari tuli üle talve pidada ja nii niideti viimne kui rohututt,  kuhu vikatiga ligi ei pääsenud, seal karjatati loomi,  nii hoiti rannaääred ja metsaalused puhtana. Vahepealsed 50 aastat viisid maalt inimesed,  kadusid karjad ja ununes heinategu. Suur tootmine laiutas avaratel põldudel kombainid  ja traktorid tõrjusid välja traditsioonilise põllumajandustegevuse. Ja maastikud muutusid üha üksluisemaks. Selle tulemusena on nüüd randades rooväljad puisniidud,  kadakatesse ja võssa kasvanud. Kadumas on meie maastikule nii omased rannakarjamaad,  puisniidud loopealsed, ranna ja aruniidud,  mida ühtekokku pärandkooslusteks nimetatakse. Eks see nimigi seostub aastatuhandeid kestnud loodus  lähedase inimtegevusega. Et mitte ilma jääda oma kultuuri ja looduspärandist,  on viimastel aastatel hakatud traditsioonilisi  kultuurmaastike taastama. Aegade kiuste on Kihnus sajandite pikkuse töötraditsioone  hoitud ikka käsikäes rahvuskultuuriga. Alles on vikatid ja hoburakked. Hakkajamad pered on muretsenud ka hobuse,  et teha maatöid vanal ja traditsioonilisel viisil. Maailmas nii haruldasi ja meil veel alles jäänud  pärandkooslusi saab säilitada ja taastada ainult  looduslähedaselt majandades loomi karjatades,  heinaniites ja võsa raiudes. Hein tuleb selliselt roogu kasvanud karjamaalt väga raskelt kätte. Aga olulisem on vast ikkagi see, et taastatakse  aastatuhandeid olnud maastikud ja kooslused. Puisniidud ja loopealsed on erakordselt liigirikkad. Botaanikute andmetel leidub pikka aega majandatud  puisniitudel sageli üle 50 liigi taimi ühel ruutmeetril. Pärandkooslustel on väga oluline osa loodusliku  mitmekesisuse säilitamisel. Ega asjata pole nad arvatud üleeuroopalise kaitsealade  võrgustiku Natura 2000 nimistusse. Niitmise ja karjatamisega luuakse elupaigad paljudele  haruldastele ja hävimisohus olevatele liikidele. Kohalike elanike rõõmuks on niidetud rannaaladele tagasi  tulnud siin kunagi elanud linnud vigle ja kurvitsalised  leiavad siit toitu ja sobilik pesitsuspaiku. Madalad veesilmad, hooldatud rannaniidul on elupaigaks  ja paljunemiskohaks kõrele ehk juttselg kärnkonnale ühele  Euroopas haruldaseks muutunud konnaliigile. Tänu karjatamisele on nüüd lagledel kevadiseks  peatuskohtadeks valida lagedaid rannakarjamaid. Võidavad linnud ja võidavad talumehed, sest  nii jäävad orasepõllud puutumata. Kui veel mõned aastad tagasi kasvatas maamemm ühte kahte  lammast soki kindalõnga tarbeks, siis nüüd on talunikud  hakanud pidama mitmekümnepealisi lambakarju. Lambad aga üksi ei suuda randu korras hoida  ning neile on appi tulnud Väinamere projekti raames Eestisse  toodud šoti mägiveised kes söövad rannad  ka roost ja kadakatest. Ahtaks. Tema pea nulla. Selle väikse Uku. Ta on šotlase ja anguse segu. Kui šoti mägiveised ja pärandkoosluste taastamiseks vajaliku  tehnika said talunikud Rootsi VVF-ilt siis sellest aastast  maksab ka Eesti riik talunikele maahooldustoet. Tere, tere. Pealne ja keskkonnateenistus Urmas. Hakkame tegema. See aasta on siis selline õnnelik aasta? Saab maamees toetada riigi poolt on mõeldud välja selline  toetus et neid poollooduslikke kooslusi säilitada. Nii nagu meil eelmine aasta jutt oli ka aia ehitamiseks saab  ka toetust taotleda. Ma ei teagi, mitu hektarisi võibolla. Ma arvan, et siia võiks julgelt ki kusagil kahe hektari  ringis ja seda, seda ja selle saame veel üle täpsustada. Sarapuid võib ju maha võtta, arvan selle,  me peame kokku leppima, vanu sarapuid oleks,  oleks mõttekas jätta ikkagi osa, võib. Jah, jah. Aga ta on nii tihe, kui hambad  või neli aastat sõid need võsad ära. Siis siis kadus ära. Nii mõnigi peremees vaatab oma talumaa piirid üle,  et karja suurendada ja karjaaedu ehitada. Kui meil makstakse talunikele pärandkoosluste hooldamise  eest peale, siis Inglismaa vabatahtlikud sõidavad oma raha  eest siia, et meie pärandkooslusi päästa. Seda tasub küll vaatamata tormisele ilmale hobulaiule  vaatama minna. Tööturism on meil veel suhteliselt tundmatu,  kuigi Eestimaa looduse fond on korraldanud juba mitmeid  talgureise aidates oma tööga kohaliku looduse omapära säilitada,  väljendavad talguliselt otsest toetust looduskaitsele. Peale selle, et Eestimaa looduse fond siis tegeleb  looduslike väärtuste arvele võtmise, kaitsealade loomisele kaasaaitamisega,  siis. On on Eestimaa looduse fondil siis alates 98.-st aastast  käivitatud ka loodusreiside ja, ja loodustalgute projekt. Kuidas sulle tundub? Eesti inimesed tulevad kaasa nende talgutega  või kuidas see nagu feeling on või kes siin käivad üldse,  kes need inimesed on? Kaasa tullakse, osa tuleb uudistama, osa tunneb tegelikult  ka sellist. Ütleme, nagu kohustust või, või ta tahab kaasa aidata looduskaitsele. Ja kust need inimesed tulevad, inimesed siiani on peamiselt  tulnud Tallinna poolt, eks seal see linn ole kõige. Nii öelda häirivam või, või see keskkond on kõige hullem,  et eks. Miks soovivad rohkem looduses viibida siin taustal,  taustaks praegu inimesed, kes siin seda võsa kokku veavad,  võib tunduda esmapilgul kummaline, et Eestis Eestisse on  tulnud siis Inglismaa vabatahtlikud Eestimaa puisniit  puhastama eestlaste jaoks. You haben Sever Places, Suring you life. Cane speak Sumting aboutis oluner Filosoofhind Whi is so  poplar in Ingland kirde read Bautis. Ja kuidas selline laager teile üldse nagu tundub,  et kus, kus on need kaks kahe kahe kahelt maalt inimesed koos,  et Inglismaa ja Eesti. Et need inimesed on natuke omapärased, võib-olla  kes teevad tööd oma raha eest. Aga maksad, maksavad peale, selleks et tööd teha  ja inglased veel teises riigis, eks ole. Tulevad veel tagasi ja lubasid tulla. Teie ka, ma arvan küll, aitäh. Kohalikele on talgupäevad ka korralik keeleõpe  ja maailmapildi avardamine. Lisaks sellele, et hooldatud pärandkooslused on väga  olulised loodusliku mitmekesisuse säilitamisel pakuvad nad  ka esteetilist naudingut ja neil on kindel koht Eesti  kultuuris ja maastikupildis. Toetasime mugavalt kivile. Ajasime juttu. Ja mina katsun äkki midagi karedat, mul. Peo. Vaata. Saros. Oleme tudu metskonnas. Minu selja taha ei ole mitte kukkunud pomm vaid seda on  teinud torm. Me ei ole siia tulnud Mitte otsima Alutaguse karu, kes võib olla sellesama tuka  taga seal kuskil marju otsib vaid. Oleme tulnud siia sellepärast, et 16. juulil murdis torm  tudu kandis kõige enam metsa. Mul on kaks jalga. Ja kui tuleb torm, siis. Ma saan oma lapse käe kõrvale võtta ja majja minna varju. Puud on juurtega maa küljes kinni ja jäävad tormi kätte. Läheme koos siinsete metsaülematega vaatama tud tormimurdu. Mida metsamees siis tunneb? Ta näeb sellist murdunud metsa Mu tunne on masendav, sest et kui vaadata ringi,  siis praktiliselt. Kui ma olen siin töötanud 20 aastat, siis minu 20 aasta töö  on ikkagi ära nullitud, võib niimoodi isegi piltlikult öeldes,  sest et pikali ei ole mitte ainult küps mets,  vaid pikali on ka noored metsakultuurid,  mis mis on minu aeg istutatud siin ja, ja Need on pikali  ja kahjustatud, siis see on, vot see pilt on ikka väga masendav,  sellepärast et suurmetsa saame päästa, seda saab,  saab siin koristada, aga ei tea veel praegu üldse,  mis saab siis nendest metsadest, mis on siin 10 15 aastased,  noorendikud? Ma tean, et teil on metskonna kontoris üks suur kaart,  mida te aeg-ajalt halli pliiatsiga värvite  ja enne värvi alla jäävad need kahjustatud alad. Kui palju tänaseks neid Halle laike sinna kaardi peale on tekkinud. Tänaseks päevaks on neid sutsu üle 1500 hektari. Mis on siis? Raieküpsed metsa halliks on värvimata need,  millest ma rääkisin, need noorendikud. Kui need värvida ka veel allik, siis saab see,  ma usun, et see pind olema teine, sama palju veel. Nii et meie rehkendame omal seda üldse kahjustatud pinda  siin ligi 4000 hektarit. 67. aasta tormis jäi hoolimata metsameeste ühispingutustest  ikkagi kolmandik kuni neljandik välja toomata. Kui kaua on aega sellist metsa koristada,  et temast saaks veel kvaliteetset Puud. No üldiselt mänd rikneb kõige kiiremini,  männi peab koristama ära seal kusagil paari-kolme nädalaga. Kuusk võib-olla seal. Poolteist see sõltub jälle ka sellest, kas on. Tegemist tuulemurru või tuuleheitega, kui tal on natukene  juurt veel maa küljes kinni, siis siis tal on,  püsib eluvaim kauem sees. Kuid kevadel arvatavasti tema enam järgmist suve üle ei ela,  nii et nii et üldiselt on kiire. Metsateadlane Ivar etberg On uurinud tuulemurdude ajalugu ja tuleb välja,  et eelmisel sajandil ei ole teada ühtki sellist suuremat  küll aga sel sajandil ja nagu järjest rohkem,  et metsamehed peavad hakkama mõtlema selle peale,  milline võiks. Mets tulevikus välja näha, et nendele järjest sagenevatele  tormidele paremini vastu seista. Milline mets võiks olla. Mida tasuks siia istutada? Või siin kujundada? Kindlasti tormile vastupidav ja kõigile looduse mõjudele  ja inimmõjudele vastupidavamad on segapuistud  ja ja erivanuseline mets, kus on nii noori puid kui vanu puid,  kus puud 11 toetavad. Kõige kõige tuulehellemad ja hellemad teiste mõjutuste  suhtes on puht kuusikud ja üldse puhtpuistud. Et eks see olegi meie ülesanne kujundada siia segapuistu. Ja ja võimalusel erivanusena, kuid kahjuks siin on küll nüüd  olukord see, et nagu siin on midagi järgi jäänud,  ei ole. Tahes-tahtmata saab siin väga suurtel aladel olema  ühevanuseline puistu. Aga järgmine kevade teeme algust ja me teeme algust sellega,  et me metsa siia metsa uuesti peale saame. Teeme juba algust sel sügisel. Et üks asi, mida me teeme, on see, et need laiali olevad  oksad üritame kokku riisuda vähemalt nendel lankidel,  kus kus see võimalik on. Sellega me vabastame mullapinda. Seemne jaoks. Siin ümberringi on natukene ikka, jääb vana metsa alles. Ja see kõik kõik seeme, mis siit nüüd sügise  ja talvel lahti pääseb, see peab siia mulda jõudma. Selleks, et uut metsapõlve anda. Osa tuulemurdu jääb kaitsealadele, seal jääb mets puutumata. Siin ümbruskonnas on mitmed suured kaitsealad. Lähedale tuua kaitseala. Praktiliselt kõik, mis on kaitsealadel see metsad puutumata,  see, see jääb nüüd meile vaadata, mis saab loodus loodusest siis,  kui selline katastroof on üle käinud ja seal kaitsealadel  hakkavad toimetama hoopis teistsugused tegelased,  kui need suured arvesterid seal hakkavad. Lendama putukad ja roomama üraskid? Jaa jaa, ka kindlasti need, aga kindlasti  ka kõik kõik teised nii nii linnud, kellel tekib väga hea toidubaas. Pisinärilised ka suured loomad kõigi kindlasti kõigil on  seal oma koht selles ahelas. Aga sellest aspektist räägime juba järgmises osoonis. Tuja oksidentaalis kolumnaris Semper aura,  piisaabias pis. Bungens Klauka spiraalis. Umbrakuliifera. Umbrakuliiga. Suu kanadensis. Partenud sisses Vinke folia Forma Costenis arilik Metsviinapuu. Eesti maismaa tigudest tuntakse enam võsavööttigu  ja kiritigu ning kõige suuremat viinamäe tigu. Tegelikult elab meil maismaatigusid ligi 80 erinevat liiki. Kõik nad on väga mitmesuguse koja kuju, värvi  ning mustriga. Näiteks klaasteo ja merivaiklase koda on täiesti läbipaistev. Oga rõõmteokoda on varustatud väikeste ogadega. Karusteokoda kaunistavad harjased rivi, valgteokoda aga ribi. Kui viinamäe teo koda võib kasvada ligi viie sentimeetri pikkuseks,  siis väiksema maismaateo täpiokoda on vaevalt pooleteise  millimeetri pikkune. Millised pisiteod siis on? Pisiteade on väga väikesed, nad on ainult kuni kaks  millimeetrit suured, siin on näiteks. Vertigoli siana, see on munajas pisitigu,  see on natuke ümmargusem ja natuke suurem kui teine teised  ja siis siin temal on iseloomulik, et, et temal on ilusad  neli luku hammast, viies on pisikene, ülejäänud on  siis geneesi väike pisitigu, tema on ilma hammasteta,  kahjuks. Siis on. Keieri see on luha pisitigu neljas päikese hambaga  ja kõige Rohkem oleme me Eestis leidnud Vertigo angustiori  ja tema on eriti huvitav selle poolest, et kui me vaatame,  et kõik teised teod on parema keermega nii-öelda ühtepidi Spiraali keerdunud siis Verti ongustior,  vasakkeermene pisitigu on teistpidi keerdunud  ja see on niisugune tõeline loodusime, et et ongi selline liik,  kes, kellel on keermed teistpidi. Iga riik vajab elutegevuseks teatud kindlaid tingimusi. Kui need täidetud, on seal suure tõenäosusega võimalik  ka tigu ennast kohata. Pisitigusid on mõtet otsida paigust, kus neid on kas  varasematel aegadel kogutud või leidub nende  elupaiganõuetele vastav peotook. Kuna see on Eesti kõige suurem tigu ja mahub ilusasti  nii-öelda lapse peopessa siis pisiteod, mida meie praegu vaatame,  neli liiki, nemad on nüüd nii tibatillukesed,  et võib-olla see see koja kupu juures see väike osa,  et nemad on siis ainult nii suured kui sealt kupu juurest  üks üks väike alge. Ja, ja, ja siia siia, selle koja peale mahuksid sadu sadu  väikseid pisitigusid ringi roomama, nii et et see on väga  hea võrdlusmoment, et see on kõige suurem  ja need on ühed, ühed väiksemad, aga mitte  ka kõige väiksem, kõige väiksem on, on täptigu pumpig,  manium ja tema on tõesti ainult üks täpp. No lähme siis otsima neid väikseid tigusid. Miks me just siia oleme tulnud, neid pisiligusid otsima? No siin antud antud alal Viidumäe looduskaitseala Antsulus  järve rannikuastangu peal on neile arvatavasti väga soodne elupaik. Teod on kaltsifiilid, neile meeldib niisugune lubjalembene  keskkond ja siin me teame, tulevad. Välja lubjarikkad, allikad ja nad moodustavad siin kohe siin siinsamas,  paari meetri kaugusel allikasoo ja siin allikasoo serval  ja Antsulus järve. Niisuguse nõlva veeru peal on nendel elupaik. Et selleks, et, Neid natura tigusid leida, kus me neid üldse otsima peaksime. Am. Teod armastavad väga elada sellise kõdu sees,  kus on taimevaris ja maha kõdunenud puu männiokkad ja,  ja lehed ja, ja siis nad väga armastavad veel taime,  varsi ja taimelehti. Siin praegu me üritame nende eurotigude pisitigude elupaika määratleda. Jah, me vaatame sellist sellist elupaika,  mis oleks parajalt niiske nagu, nagu siin just siin siin  madalsoo servas on. Et oleks tigudele vastav taimestik piisavalt kõdu. Ja niimoodi niimoodi see tulebki, et me oleme nii-öelda  teaduskirjanduse põhjal iga. Igal liigil on oma keskkonnanõudlus ja oma  ja oma elupaiga tüübid, kus nad armastavad elada ja. Ja ja niimoodi me. Püüamegi neid alasid nüüd Eestis üle käia  ja vaadata. Pisitigusid on palja silmaga üsna võimatu märgata. Ühe võimalusena kasutatakse sõela meetodit,  mis seisneb selles, et näiteks metsalune kõdu sõelutakse  läbi sõela ning põhjalikumalt otsitakse läbi vaid peenem  materjal koos väikeste kõduloomade ja sealhulgas tigudega. Mis siis meie eesmärk praegu on? Eesmärk on see, et see suur suur varis jääks siia siia sõela  peale ja selle saame tagasi oma oma kohale tagasi panna  ja see väga peen peen varis koos nende loodetavasti. Tigudega jääks siia alla põhja. Sõelale jäänud kõdu pannakse kogumiskohtadesse tagasi,  et proovivõtu kohalt lahkudes võimalikult vähe jälgi maha jääks. Täpsem tõde tigude kohta selgub aga ikkagi ennekõike laboris  ja sinna nüüd suundumegi. Teod on väga olulised. Loomad toiduahelas Euroopas oligi, et noh,  tühja nendes väikestes tigude sambla sees,  aga laululinnud hakkavad ära kaduma, seda märkavad juba  palju rohkem inimesi. Siit teokojast saavad metsalinnud oma kantsiumi munakoore ehitamiseks. Et hoolimata sellest, et nad on niivõrd pisikesed,  et võikski nagu küsida, et, et miks nad üldse meile nagu  kasulikud on, on neil siiski väga tähtis roll selles  toiduahelas ja, ja selles ökoloogilises protsessis. Et lisaks sellele, et nad on ilusad, läikivad  ja niisugused armsad on, on neil ka väga tähtis funktsioon looduses.
