Loodusturism iseenesest ei ole midagi uut,  on ju loodusega tutvumine ja looduses liikumine üks  soositumaid reisimotiive. Kui veel mõned aastad tagasi vaadati meie metsarajal  seljakotiga uitavat saksa taimeuvilist või soomlasest  linnuvaatajat kui väheke veidriku, siis nüüd on loodusturism  ka eestlaste hulgas populaarsust võitmas. Suuresti on sellele kaasa aidanud riigimetsa majandamise  keskuse poolt loodud puhkealad sest kõigil pole veel  kogemust ega julgust omal käel loodusesse minna. Kuid puhkealad ei sünni juhuslikult. Paik peab olema valitud nii, et külastaja saaks aktiivselt  puhata ning et ka loodus selle läbi ei kannataks. Ökala valiku juures on palju olulisi aspekte,  mida tuleb arvestada. Kõigepealt loomulikult selle piirkonna looduse atraktiivsus  siis selle looduse koormustaluvus on väga oluline. Sealt edasi vaadatakse juurdepääsuteed välja kujunenud traditsioone,  kuivõrd inimesed ühte või teist piirkonda on harjunud  kasutama ja kasutavad puhkuseks. Milliseid eripuhkuse viise aktiivse puhkuse viise võimaldab  harrastada see ala ja milline ja kui huvitav,  kui sügav on selle piirkonna kultuuripärand? Meil on aastatega välja kujunenud kindlad stampkohad nagu Piusakoopad,  munamägi, valaste, juba klassiekskursioonide ajast saavad  need kohad tuttavaks ja hiljem minnakse sinna koos peredega. Suvel tipphooajal saab sinna rahvast nii palju,  et meeliskohti ähvardab sootuks hävimisoht. Puhkealade mõte ongi just inimesi hajutada. Mets on väga oluline on olnud ja on siiamaale väga oluline puhkepiirkond. Ta on puhkepiirkonnaks, matkajale, seenemarjakorjajale,  sportijale, orienteerujale, jalutajale. Ükskõik kellele. Ja iga selline huvigrupp tahab seal harrastada vastavalt  temale huvitavat tegevust. Ja nüüd, et, et seda ala säilitada, selleks tuleb seda ala  ette valmistada ja, ja nende puhkealade rajamine on just  nimelt selleks sinna luua võimalus inimestele oma  harrastustega tegeleda ja samas siis loodust  ka kaitsta läbi nende rajatiste, mis on loodud inimestele  puhkuse veetmiseks. Nõva ja Vihterpalu rikkad marjametsad toovad sügisel siia  hulgaliselt madalisi. Suvel meelitab kaunis Peraküla rand. Tänav järv on kalameeste meeliskoht. Aastatega on kasvanud pühapäeva väljasõitjate hulk selleks,  et inimeste liikumist õrnal maastikul suunata esitatud laudteed. See on ka ainuke koht Eestis, kus saaks ratastooliga randa minna. Igasugune rekreatsioonipiirkond vajab sellist põhjalikku ettevalmistust,  korralikku planeerimist ja siis nende plaanide kavade  projektide järgi väljaehitamist, rajamist  ja tavaliselt seda tööd. Loomulikult alustatakse siis alavalikuga. Ja sellele järgneb siis niisugune kasutuskorralduskava,  mis tegelikult korraldab selle ala täielikult läbi  määratledes teeninduspiirkonnad, sellised õppetsoonid,  kuhu tavaliselt paigutatakse siis õpperajad  ja niisugused suletumad, puhveralad. Kui selline kava on valminud, siis sellele järgneb järgmine  etapp mis kujutab endast siis projekti koostamist  kus on siis rajatiste püstitamisel ja nende projekteerimisel  ennekõike arvestatud selle piirkonna eri. Pära omapära, mis siis seal kas arhitektuuris on  või millised on välja kujunenud tavad. Nõva puhkeala müüb just oma kauneid vaateid. Siin on väga erinevaid maastikutüüpe, on randa  ja metsa, on soid ja järvi. See mitmekesine looduskeskkond pakub võimalusi erinevate  huvidega inimestele oma harrastustega tegeleda. Ideaalne puhkeala on see, kus kaunis loodus on ühendatud  atraktiivse tegevusega. Siin rannikul ja metsa kasvab väga palju haruldasi liike taimeliike. Ja selleks, et see üldse liiv ei tolmaks liiguks,  on vaja seda taimestiku pinnast kaitsta,  seda pinnamoodustist kaitsta. Ta on tõepoolest Eesti üks kaunimaid kohti  ja selleks tuleb teha kõik ettevalmistused,  et tõepoolest see maastik puutuma ja olgu see laudtee,  olgu siis siin lähedal tehtud lõkke, kekoht  või parkla või mistahes üritus või, või rajati,  et, et see ala säiliks, et inimesed oleks organiseeritud. Nõva maastikukaitseala on hästi õrn tuleohtlik talla tallamisõrn. Siin on paarikümne aasta jooksul tehtud tallamiskatseid  ja ja, ja näha, kui palju võime siia inimesi lubada. Aga eripära nüüd on siin selles, et et tavaliselt Eestis  sellistes metsatüüpides metsamarju või seeni eriti ei ole. Aga siin tulenevalt sellest merelisest ilmast ranna  lähedusest on alati garanteeritud pohla mustika suurepärane saak. Seeni on palju ja. Siin on. Väga puhas rand, laulvad liivad mereparras oma. Meres tõusnud luidetega alles jäänud luidetega. Loodusõppe seisukohalt on väga olulised põlengualad. Neid võib siin näha mitmes arenguetapis. Samas on see õppetund sellest, kuidas ei tohi looduses käituda,  sest põlengute põhjustajaks on enamasti olnud inimene. Kõige täiuslikuma pildi nendest maastikest saab kas jalgsi  või jalgrattaga matkates. Esine põles raba, see põles 99. aastal ja praegu ta niisugune,  nagu ta on alustaimestik või rohtu kanarpiki hakkab taastuma,  aga kask on ka juba näha. Ja aga okaspuud veel ei ole, aga see on,  kõik, jääb looduse enda otsustada, mis nüüd siin tuleb vanad  põlendikud või mis on meie nagu kultiveerisime  ja koristasime selle noh, põlenud metsa pealt ära või,  aga nüüd see raba ja siin lihtsalt ei ole peale põlemist  nagu kätte üldse külge pannudki, et Tartust on käinud need  metsainstituudi Teadlased ei põlendikke täiesti uurimas ja ütlevad,  et noh, see on, see on nende jaoks ja see on,  eks ole, meie jaoks ka omaette maailm, ütle,  mis tuleb peale põlemist ja kasutame praegu lihtsalt neid  matkarajana või niiviisi ja vaatame, mis loodus siin ise  ette võtab. Puhkealade ehitamisest üksi ei ole kasu,  inimest peab ka õpetama neid kasutama ja looduses liikuma. Üks võimalus selleks on igasugused riigimetsa majandamise  keskuse poolt korraldatavad matkapäevad. Ühtaegu on see ka uue puhkeala esitlus. Selge on see, et nii tallamis õrn loodus kannatab sellist  rahva hulka vaid kord aastas. Üks tähtsamaid faktoreid on, on looduse koormus talus,  et väga erinevad kooslused. Taluvad siis väga erinevad koormust, see tähendab,  et, et kui, kui siin mere mererannal, kus on nad liivaluited,  kus siis on, on väga-väga kerge ja jätta jätta jälge siia siia,  loodusesse, samas on rohumaad, kus kus võib palju rohkem  inimesi Viibida palju rohkem inimesi matkata, telkida ilma et,  et nad jätaksid olulist jälge looduses, et see loodus oleks  võimeline ennast ise ise taastama. Praktiliselt võib seda koormust taluvust mitmel mitmel moel vaadata,  näiteks on olemas konkreetsed tallamistestid,  et lihtsalt võetakse mingid taimeruudud konkreetsed alad,  mida siis regulaarselt tallatakse ja vaadatakse  siis kuidas, kuidas see loodus taastub. Kui me teeme loodusõpperada või matkarada,  siis on üheks oluliseks punktiks, et, et me vaatame seni  senist kasutust, me vaatame, kus, kus, kus momendil rajad lähevad,  et, et mitte siis kunstlikud kuskil teed rada maha märkida vaid,  vaid lihtsalt üritada järgida seniseid Radu. Probleem. Tekib siis, kui inimeste hulk on siis hakanud ületama selle,  selle konkreetse koosluse koormust taluvust ja,  ja, ja siis tuleb, tuleb hakata mõtlema,  et rajada kuskile alternatiivseid radasid. Ja üheks põhimõtteks on, on kindlasti see,  et, et, et mitte panna käskivaid keelavaid silte vaid,  vaid just üritada siis seda koormust suunata uute  ja paremate võimaluste loomisel. Puhkealad on üks võimalus hoida ja kaitsta oma loodust. Meil on veel ürgse väljanägemisega maastikutüüpe  ja haruldasi taime ning loomaliike. Selle vaatepildi eest on tõeline loodushuviline nõus maha  sõitma tuhandeid kilomeetreid loodust. Rism on see, millega Eesti võiks pääseda Euroopa kaardile. Kas ja kui palju neid puhkealasid veel tuleks rajada,  seda näitab aeg. Tuja oksidentaalis kolumnaris Semper aura,  piitsaabias piisa Bunkesklauka spiraalis. Umbraku lifera. Umbrakuliiga. Suuga kanadensis. Partenatsissus vintpefolia Forma Corstenis arilik mets,  viinapuu. Siin aias on lausa igasuguseid põnevaid ja haruldasi  okaspuid näha ja paljud inimesed ju ei tea,  ostes sellise väikese istiku potis, et mis neist tulevikus  saab ja. See on tõsi. Kuidas siis 30 aasta pärast võiks üks koonikakuusk  või Serbia kuuse nano välja näha? Vot seda on siin nüüd täiesti hästi näha,  minu meelest see keskmine keskmine veidi hallikas,  on Serbia nana, mida kõik meie aednikud,  noh, ma ei ütle, et kõik, aga suures osas taimeostjad arvavad,  et ta on pisikene, et ta jääbki väikeseks. Nagu näete, üks 25 aastasena võtab ta juba üle kolme  meetrise pikkuse. Sama on ka koonikaga. Siin koonikad on need ka siin praegu. Mõlemad on noh, tugevalt 30 aastased. Vahel harva võib meil metsas ka kuusel erilisi vorme näha. Kuusk teeb mõnikord tuulepesa, aga mõnikord teeb ta sellise  hõreda võraga oksi ja kui sealt paljundada,  siis saame hoopis omanäolise nägemusega puu  kellega siin tegu on. See on nüüd ussikuusk, hariliku kuuse vorm. Ussikuusk Forma Virgata, kes võib lausa mitmekümne meetri  kõrguseks kasvada, aga tundub, et talle kõige paremini see  koht ei ole meeldinud. Ta oli alguses meil natukene siin paremal pool selja taga  ja aed kannatas liigniiskuse all ja me arvame,  et sellepärast tal on noh, näha, et on samblikud peal  ja ja ta ei ole eriti hästi edenenud, aga teisest küljest  meile tundub, et ta ei tahagi väga kasvada,  sellepärast et nüüd talle antud kõik võimalused  ja ta neid ei kasuta. Võib-olla ta ongi niisugune väheldane vorm,  selle üle on dendroloogid isegi vaielnud. Kui palju siia üldse okaspuid erinevaid on kokku kogutud  ja kui palju see aeg on võtnud? Noh, meil on neid siin aksel, kaua me oleme neid korjanud  nüüd 18 20 aastat, eks ole, või isegi rohkem puud on olnud  ju vanemad, eks ole, kui 10, teisest aastast 82.-st aastast  ja praegu see pilt muutub, eks ole, kui möödunud aastal sai  siin nagu neid taksonid kokku loetud, oli kuskil natuke  peale 300, nüüd me arvame, et on juba tublisti peale 300. Minule üks kõige sümpaatsemaid puid siinses aias on kollane Mänd. Tema tundub, et on viimasel ajal ennast hakanud väga hästi tundma,  sest ka aasta kasvud on peaaegu poole meetri pikkused. Ja jätab tema ju sellise troopilise eksootilise mulje oma  erakordselt pikkade okastega. Kas ta käbi juba ka on kandnud? Ei ole häbi näinud, ei ole näinud ka vahepeal,  jah, ei meeldinud miski asi meil siin ja me olime tema  pärast mures, aga praegu tõesti tundub, et,  et ta on jälle hästi hakanud kasvama. Kas on Eestis pikema okka ga kasvavad okaspuud? Aga ei tea, et oleks, aga kolmeokalisi mõned veel on,  pigimänd on selline. Eks? Siin on üks vaher. Kirjuleheline, need on peremehe lemmikud,  on siin vahtrad? Seal on üks hõbedane lõhislehine, aga siis siin ees on nüüd  see kirjuleheline. Vaher on ju hirmus suur puuperekond, üle 100 liigi tuntakse  vahtraid ja lausa vahtratest, ainult vahtratest on isegi  raamatuid kirjutatud. Eestimaal vahtrad nii hirmus populaarsed veel ei ole. Kuigi Jaapani vahtraid hästi palju aedades kasutatakse mujal  maailmas meile ilmselt see mood on alles jõudmas. Palju lõõtsa. Turanduse tehases minu lemmikud on ikkagi praegu ikka pärnad. Sellepärast mul on praegu juhuslikult trehvasime Eestis  peaaegu dendroloogiaseltsi, käisime hõbepärn. Ja nüüd mul on nagu, nagu päevakorras veel saada hõbe,  pärna, leinavorm või valge pärn, mis tuuakse mulle  ja siis mul on lõhisleheline pärn, on ka olemas. Kukerpuud on sellised puud, keda Eesti lapsed kõik  barbariskommi järgi tulevad. Ja paljudel ongi ju mõnusad apukad, viljad. Ongi, jah, seal on ju tiigi ääres kasvab meil see amuuri kukerpuu,  mis ongi söödava viljaga ja ja, ja suure lehega. No tänapäeval kukerpuid on küll laiuva võraga,  küll püstiste okstega ja mitut erinevat värvilehtedega. Siin on nii punaka lehega, rohelise lehega kui  ka tuli kollase lehega. Ja need ja kirjulehed, eksole, eriti need rektat praegu on  ikkagi väga huvitav, et minu meelest on see leheasetus  niivõrd põnev, et ta ei meenuta üldse kukerpuud. Hästi põnev ja talvel on väga ilus juu talvel on  ka ilus, kui marjad jäävad vahest peale. Peal ei ole ja nüüd on meil proovitud ka igialaste  kukerpuudega Lõuna-Ameerikast või siis mõnel pool Hiinast  sisse toodud. Külm võtab teda ära pealt vahetevahel natukene,  aga ta hästi taastub. Ja on hoopis teistmoodi nahkse, hästi läikiva lehega  ja ilus kuldkolla nõis on tal väga ilus,  et õitsemise ajal peaks eriti kukerpuud uurima,  sest paljud ei tea, et kukerpuu õie sees tolmukad liigutavad. Tõsi, ja kui kuker poitseb, siis kui mesilane  või keegi teine tolmeldaja õie sisse läheb,  siis tolmukas tõmbub kokku ja see käib silmapilkselt. Nii nagu see kuulus troopika. Ei, ta ei ole putuksiga, nii, putukas määrib paremini oma  kehakarva teetolmuga kokku, et paremini ikka tolmeldamine kindlustada. Siin on nüüd aur ja See kollane kukerpuu, mis on üks uuematest kukerpuudest  Eestis ja, ja karta on, et on natukene külma õrn aga minu  kogemus ütleb, et teda on kasulik istutada poolvarju. No siin on need uued kukerpuud, eks ole. Tohutu huvitavad kaugelt jääb mulje, nagu ta õitseks isegi sügisel. See petab alati inimesed ära. Kõik imetlevad seda roosklu väga kaunis sort. Lehevaatame siin on veel isegi üks haruldane naistepuna,  eks ole. No naiste punasid nii suure õiega meie looduses küll ei näe  ja ka lehe poolest on meie looduslikud naistepunad palju väiksemad,  aga kui õithoole uurida, siis vist võib aru küll saada,  et tegu on siiski mõne naistepunaga. Siin on üks haruldane kukerpuu, see on kelleriis. Temal on samamoodi, et alguses lühivõrsel  ja eelmise aasta võrse puhkenud lehed tunduvad üsna rohelised,  aga jällegi sama aasta võrsel. Uuel kasvul on lehed säravad ja värvilised. Jah, noh, siin on pagatelle, eks ole ka väga ilus,  madal kukerpuu sort tihe, kompaktne, särav  nii nagu lilleõiekene või noh, lillelaigukene siin  siis on siin üks igialjas. See on vist see puksipuu puu. Pukspuulehine. Noh, siin on nüüd paakspuu Vaat seda paljud inimesed ei, ei tunne või ei julge pidada paakspuuks,  kes on ju meil tavaline taim ja keda vanemad vanaisad on,  on ka ravimina kasutanud, tema on ju. Kõhukinnisuse puhul pehme pehme toimega lahtiste koort  ja just ja paakspuu on ju hea meetaim. No siin on Kanada kukid, mis on selle kontpuu sugulane. Nii et siin käib pidev katsetamine ja paljud uued sordid on  siin aias ühed Eesti vanimad Jah, jah, me oleme hakanud tegema endale iluaeda ja,  ja noh, aed, kus me elame, kus me oleme,  aga nagu ma armastan ütelda, et aed on väljunud kontrolli all,  ta juba elab iseseisvat elu ja ja meie nüüd juba vaatame,  kuidas aga see aeda uusi liike ja taksonüüd juurde saaks  ja et sel asjal oleks natukenegi noh, niisugust mõtet juures,  siis ütleme, et me jälgime vähemalt, kuidas võõrad taimed  meil ennast üleval peavad. Kas see ongi nüüd siis verekaan jah. Tema õige nimi on apteegikaan ja teine nimi kirjukaan. Inimesed kardavad ju ühtemoodi, kõiki kaane. Pelgavad neid kõiki, läks käisesse. Ausõna läks, ma ei saanud öelda, vaata. Vaata vaata matka järgi. Ja tunne. Ei, aga, aga läks, käi siis niikuinii, kiine on mägine. Aegade jooksul on välja antud väga erinevaid tiitleid. Eelmisest nädalast on meil ka kõige loomasõbralikum inimum. Sellise humaanse tiitli vääriliseks pidas loomakaitse selts  Nigula metsloomade turvakodu perenaist Kaja kübarat. Kaja on juba üheksa aastat ravitsenud, söötnud  ja kasvatanud hüljatud ning vigastatud metsloomi  ja linde. Inimese ja looma suhe selles peres on  nii loomulik, et kui vaja, jagatakse loomadega  ka eluruumi. Turvakodu asukatel on vedanud haritud kasuvanematega. Kaja Kübar on kõrgharidusega bioloog. Lindude abistamisel kuluvad Enn Vilbaste ornitoloogi  teadmised marjaks ära, kuid vaatamata sellele tuleb iga uue  looma tulekuga õppetükid uuesti üle korrata. See paarinädalane põdravasikas toodi Nigulasse Ida-Virumaalt. Väike abitu loom leiti taluhoovist. Kaks-kolm päeva hoidsid inimesed teda toanurgas lootuses,  et põdra ema tuleb oma vasikat otsima. Aga ema oli tõenäoliselt püssikuuli ette jäänud. Nii kasvataski Kajata luti otsas üles. Nende oravapoiste elu rippus niidiotsa küljes. Ema oli hulkuva kassi hammaste vahele saanud. Pojad elasid omapäi kuldnokapuuris. Õnnetuseks oli aga väga külm kevad. Turvakodusse jõudes olid väikesed oravad peaaegu külma võetud,  üks tuli lausa pliidil üles soojendada, aga ellu jäid isegi  kopsupõletikku ega nohu ei põdenud. Esimesed karupojad toodi Nigulasse 1999. aasta talvel,  kui metsa jahiga aeti karuema pesalt ja pojad jäid orvuks. Kolme talvega on Nigulas üles kasvatatud 13 karupoega. See on turvakodu töötajatele tõsine kool. Nii nagu väikeste lastega, tekib ka siin järjest uusi probleeme. Eks nad tahavad ringi mütata, oma karutempe teha,  neil on omal vaja neid. Iseseisvaid õppusi eluks, no ilmselt kõik,  see tuleb endal ka mingil määral läbi teha. No selles mõttes tõesti, et ei saa nagu karu ema. Tegemist on ju tittedega, neid tuleb pesta,  sööta, kui vaja, siis ka öösel neid valvata. Karu ema küll aga oma armsaid hoolealuseid sülle võtta  ega nunnutada ei. Inimeses peab metsloom nägema ennekõike oma vaenlast. Karude kasvatamise juures peavadki Kaja ja kõige raskemaks  looma võõrutusist inimesest. Mul on tunne, et. Et siiani ma ei olegi nagu midagi teadnud. Siia tuleb niimoodi õppimise käigus. Toitmise ja kasvatamise käigus äkki noh,  mingid mingid teadmised muidugi on, aga aga  selle konkreetse praktilise töö kõrval tundub,  et. Et teooria on üks asi ja praktika on ikka hoopis teine. Inimese sekkumine metsloomaellu on väga riskantne aga ometi  tuleb surmaohus loomi aidata. Kuid mitte igaüks ei tohi metslooma koju viia,  see on lausa seadusega keelatud. Nigula metsloomade turvakodule on selleks litsents. Turvakodus on terveks ravitud ja loodusesse tagasi saadetud  ligi 1000 looma ja lindu 80-st eri liigist. Esimesed mured, murtud värav lahti ja iseseisev metsaelu  võibki alata. Kuidas nad nüüd metsas hakkama saavad? See sõltub suuresti sellest, kui õige oli nende kasvatusmeetod. Karude kasvatamist on Enn Vilbaste käinud õppimas kuulsa  vene karu kasvataja Pashetnovi juures. Metslooma üleskasvatamine on väga vastutusrikas. Siin tehtud viga maksab metsas loomaelu. See abistamine ei olegi niivõrd sekkumine sellesse  looduslikku valikusse, vaid vaid pigem püüda aidata  parandada neid vigu, mida inimene on teinud. Inimene on tunginud metsaraie jahi ja võimsa tehnikaga  sügavale metsa. Nii jääb neid elupaiku, mida metsloomad vajavad iga päevaga  aina vähemaks.
