Inimene ihkab oma olemisele tuge selleks toeks võib-olla piibel. Partei perekond. Teadus. Ent ka moodsad hinge ja olemise ehk hinges olemise õpetused. Nendest kõneldakse tihtipeale kohaloleku jõust oskusest olla  siin ja praegu. Aga kus siin ja millal praegu? Olen madise päeval, 21. septembril, 2009. aastal planeedil  maa punktis koordinaatidega 59 kraadi, 22 minutit  ja 22 sekundit. Põhjalaiust ja 24 kraadi 41 minutit ja 34 sekundit idapikkust. Aga see ei tähenda sugugi, et ma ka tõeliselt oleksin siin  ja praegu sest kohaloleku teadmine ei ole sama,  mis kohaloleku tunne. Olemasolemise rõõmustav taju. Üldse me teame palju asju, mida me oma meeltega sugugi ei taju,  et maa pöörleb ümber päikese ja nii juba neli  ja pool miljardit aastat. Et üks aasta polegi muud kui tiir ümber 150 miljoni  kilomeetri kaugusel asuva päikese kusjuures pöörlemise ajal  on maa telgorbiidi suhtes 23,4 kraadi viltu. Selles liikumises jõuame me ülehomme öösel null null 18  punkti kus maatelg on viltu nagu ikka, aga samas risti  päikesega mistõttu öö ja päev on kogu meie planeedil sama pikad. Täpselt 12 tundi. Kel pole pöörane rõõm lausa imede ime seista siin  ja samal ajal kihutada kiirusega 30 kilomeetrit sekundis  ülehomse pööripäeva poole. Või on kogu see moodne jutt kohalolemisest? Lihtsalt üks umbluu. Olgu, võtame umbusl ühe uu tagant ära ja vaatame,  mismoodi näeb välja umbluu. Kolga laht Harjumaal peidab endas hulgaliselt väikesaari. Pedassaarel oleme juba käinud, seekord võtame ette vähem  tuntud paigad. Mõnikümmend minutit aerutamist ja meresüst randub tillukesel  umbluu saarel. Ma pean tunnistama, et minu jaoks oli see esimest korda  niivõrd kerge alusega merel olla, aga sinu jaoks on see vist  igapäevane töö, et kui tihti sa sõidad seda saare vahet. Noh, jah, tõesti, ta on igapäevane töö, et praegu on meil  firma nii palju kasvanud, et ma ise isiklikult ei jõua enam  eriti tihti merele, et meil on selleks tublid kiivid,  kes käivad, aga noh, matkad toimuvad ikka siin juuli august on,  on igapäevased ja saartest, et see umblusaar,  kus me praegu oleme, et siin on enamik suvest kuni 20.  juulini on lindude pesitsuste tõttu siin piirang,  et seetõttu sellel saarel me käime suht harva pärast  kahekümnendat juulit aga teistel saartel,  Pedassaarel, Koipsel rammul ikka tihedamini,  see oli nüüd selline lühike. Vaikne retk, aga mis sinu jaoks kõige pikem reis on  sellesama süstaga olnud? Sellesama üsna kõige pikem reis oli eelmisel suvel Rootsi,  mis oli kokku Hiiumaal Ristnast kuni Stockholmi saarest. Kõige lähema saareni oli 170 kilomeetrit  ja me sõitsime seda 36 pool tundi. Tõtt-öelda ei ole meie esimene randumispaik just eriline vaatamisväärsus. Tilluke küngas keset vett kaetud vett, ruba rohu,  linnusõnniku, sulgede ja lagunevate kilekottidega. Et siin tundub, et isegi lindudel on kitsas,  mida inimesed siia otsima tulevad? Ega siin saarel käiakse suhteliselt suhteliselt vähe. Aga nii imelik, üllatav kui see ka ei tundu,  et on siin sellel saarel 50 aastat elatud. Et see oli siis 19. sajandi algusest kuskil 19. sajandi keskpaigani,  et see oli see aeg, kus maapuudus oli suur  ja just rahva vabaduse tunne ja iseolemise soov oli niivõrd suur,  et siin saare peal siis elati. Tõsi, elamustingimused olid rasked, et, et rahvast jääb rääkida,  et kui torm tuli, siis aeti lapsed igaks juhuks maja lakka,  et muidu äkki allkorrusel viib laine minema toast. Ja kunagi on siin isegi hobust üritatud karjatada,  aga nii väiksel saarel. Hobusel hakkas igav ja ujus mandrile tagasi. Meie aga võtame suuna hoopis rohusi saarele,  jättes umbluu ehk umbloo selja taha. Enamike nende saarte varasemates nimedes esineb  ka nimi, loo, et umbloo on ka tulnud umbloost ja,  ja rammu saar on, on trammlooja, et üldiselt on see saarte  areng selline, et kui inimesed siia esimest korda sattusid,  siis nad ei olnud küll päris saared, et saarte areng hakkab niimoodi,  et kui maa hakkab kerkima merepinnast natuke ülespoole,  siis seal taimi ei ole, seda nimetatakse seda kariks. Et kui nüüd see saar veel kerkib, siis hakkab seal peal  kasvama taimestik ja siis saab sellest loo. Ja nüüd, kui puud ka peale kasvavad, et siis saab,  saab loost saar ja nii nende saarte areng siin on käinud,  et kõigepealt on nad olnud karit, siis on olnud lood  ja nüüd on neist saanud saared ja et kuskil neli pool 1000  aastat tagasi nad hakkasid vaikselt kerkima  ja alles. Siin 100 aastat tagasi või või isegi? 50 aastat tagasi puid oli tunduvalt vähem,  et need puud on ilmunud siia pärast seda enamik puid,  kui, kui inimene siit lahkunud on. Me randudes peletasime ära ühe lambakarja,  kas see tähendab, et rohusis saarel on siis elanikke ka? Ei, siin elanik ei ole, et siin on olnud kunagi elanikke  kuskil sadakond aastat. Tõenäoliselt on see saar on asustatud siis 18. sajandi  lõpust kuni kuni üheksateistkümnend sajandi lõpuni,  et kaks peret on kaks niisugust vundamendi kohta on siin  näha ja tõenäoliselt oli olnud, siin on olnud metsavahi kohti,  aga. Põhjaranniku saartel peeti omal ajal palju kõrtse kõrtsilaua  taga ei saanud kokku üksnes oma saare rahvas,  vaid tuldi ka kaugemalt. Kuna teed olid kehvad, siis saigi paadiga kõrtsi mugavamalt  kui maad mööda. Napsusõpru sõitis saare kõrtsidesse hulgaliselt  ka põhjanaabrite juurest, kus kehtis kuiv seadus. Kõrtsudega on selline lugu olnud, et et kabern meestel  hakkas pärast Soome kuiva seadust äri väga hästi minema  ja siis naabermõisamehed ehk kolga kolgamõisamehed mõtlesid,  et näed, et, et siin kodasoo kodasoo mõisa meestel on kõrts,  aga meile meie mõisa on saared, mis on 10 kilti Soome  lähemale ja tegid malusi saartele, kõrtsid  ja kabernema kõrts hakkaski äri, hakkas alla mäge minema  ja ka kabern mehed jäänud ka alla, kui tuli talv,  tuli jää, siis tegid kõrtsu jää peale ja veel Soome lähemale ja,  ja valusi meestel läks äri kehvasti, et tähendab,  et see kõrtsus käimine ja see kõrtsu pidamine pidi ikkagi  väga hea äri olema. Siin omal ajal. Praeguseks on sumiseva kõrtsi seltskonna välja vahetanud linnud. Tänu neile on Saare maapind hästi väetatud  ja taimestik tavalise männikuga võrreldes lopsakam. See omakorda on mokka mööda lammastele. Lambaid on siin karjatatud nii kaugele, kui inimesed mäletavad,  et. Juba väga ammustest aegadest peale ja kogu nõukogude  perioodi oli siin ka kaberneme. Inimeste lambad olid siin peal, et see oli hea,  lihtne, et polnud vaja aeda ega midagi teha. Talveks tõid lambad mandrile ja kevadel jälle paadiga lambad  siia ja ja ei olnud mingit muret, nii et suvi läbi on lambad  täitsa oma. Jah, suvi läbi on. Omad omapäi, mis nad joovad, joovad merevett,  et ega Läänemere puhul siin soolasest veest on palju rääkida,  et siin isegi süsta matkajad teevad rääkida,  et kui ikkagi vett vähe on, et siis saab,  saab merest ka peale juua ja ei ole kellegagi veel midagi juhtunud. Õnneks pole meil põhjust seda järele proovida. Teeme hoopis paati, ronides jalad märjaks  ning sõidame järgmisele saarele. Mööda Koipse imekaunist metsarada jalutades leiame ühe puu  alt sellise hunniku käbisid, et kidurmänd  nii palju küll kuidagi maha ei suudaks poetada. Sellist kohta nimetatakse rähni sepikojaks. Et rähn paneb oma oma käbi siis mida ta tahab,  kus ta tahab seemneid võtta paneb sellesse puuõõnsusesse  ja siit ta saab need seemned välja toksida  ja siis viskab minema ja võtab järgmise järgmise käbi. Ja siin on ta veel männi all, et siin mõni mõtlebki,  et see männi käbide saak on sellel männil  nii suur, aga vahest ta võib näiteks kasepuu all olla,  siis on mõnel inimesel päris palju peamurdmist,  et kuidas need käbid sinna kase alla said. Siin on nüüd Mandri-Eestiga võrreldes hoopis teistsugune  ümbrus ja see taimekooslus on ka mõnevõrra mõnevõrra teisem,  et mis see Koipsasaare iseloomulikud taimed üldse on. Koipse saar on seetõttu huvitav. Koipse saarel kasvavad kadakad, et noh, kasakaid on siin  nii Põhja-Eestis kui Lääne-Eestis palju,  aga siin on sellepärast huvitav, et siin pole paepinnast,  et tavaliselt kasvavad kadakad paepinnasel,  aga siin nad kasvavad täiesti liiva peal. Ja siin üks huvitav asi, mida me saame jälgida,  on niisugune looduslik konkurents. Siin siis konkureerivad kukemari ja kadakas  ja seda on näha päris paljudes kohtades siin,  kuidas kukemari kadakale nii-öelda selga ronib  ja selle kadaka välja tõrjub. Siin on ka inimsekkumist, ilmselt kuused tunduvad,  et osad on vähemalt küll istutatud. Siin on ikkagi praktiliselt kõik kuused on istutatud,  et siin saare nurgas, siis on mändi ja kuuske istutatud  ja istutati see aastal 1984. Nimelt siis oli vaja nõukogude korra tingimustes plaani  täita ja teatud metsata alad metsastada. Ja kuna mandril ei olnud eriti ruumi metsast da lagedale sid,  siis tuldi selle peale, et noh, meil on saared,  mis on nii-öelda kasutud ja lagedad, et istutame  siis metsa sinna ja saame plaani täis. Kui siin veel inimesed elasid, siis metsa oli vähe,  kas üldse oli ja rahvajutt veel räägib seda,  et kui mõis pani siis Pedassaarele metsa vahel,  siis Koipsa rahvas suure hirmuga sõtis kõik metsa enda  saarelt maha, et jumala eest mõis neile mingit metsavahti  mingit mõisa käsilas saare peale ei pane. Siin on pool vundamenti, nüüd peaaegu et merre kukkunud,  kas siis vanarahvas ei olnud ka nii nutikas,  et ehitas oma maju liiga vee äärde? No tõenäoliselt siis, kui see võrgukuur ehitatud on,  sellel ajal oli see ikka piisavalt kaugel merest. Aga kuna siin meretegevus on hästi intensiivne  ja eriti on ta intensiivsemaks läinud pärast seda,  kui meil jäävabad talved hakkasid olema et jäävabal,  talvel on see meretegevus tunduvalt tunduvalt aktiivsem  ja siin kõikidel saartel on tegelikult niimoodi,  et et ühelt poolt see põhja või loode lääne poolt  ka meri sööb seda kallast ja tavaliselt siis lõunaotsas  saared jälle kasvavad, et on tegemist siis Abrasiivse  ja akumulatiivse rannikuga. Et looduses valitseb tasakaal, et ühest saarenurgast meri  võtab ja teise saarenurka paneb juurde. Siin saarel ringi käies on neid vanu hoone asemeid ikka  päris palju, kui, kui palju siin inimesi omal ajal elas. Siin on. Kaheksa majapidamist parimatel päevadel ja see asustus siia  tuli ka siis Rammu saarelt. Rammu saart külastame järgmises saates, sest meri on  vahepeal tuure kogunud ning randumine võib ühe lautri kohaga  rammul suure laine korral keeruline olla. Koipse ümber seevastu on vesi sügavam ning juurdepääs  saarele märksa lihtsam. Tuul on siin praegu päris tugev, et kui tihti need omaaegsed  elanikud siia saarele Tormivangiga jäid nagu sa saare elad, siis. Ega siin tormivangi eriti jääda ikka jäävangi jäädi. Kui niisugune jääsupp on, siis, siis ei saa,  et jalgseisapaadiga. Aga siin saarel on. Ta on huvitava kujuga saar ja, ja siin randumiskohti on  piisavalt palju, et siin on kolmes küljes olid niisugused  vanad lautrikohad põhja, ida ja, ja lääne küljes,  et noh, praegu me näeme siin läänekülves,  vahutab päris kõvasti, aga põhjaotsas oli,  oli laine tunduvalt tunduvalt väiksem. 912 aastat tagasi toimus Paala ehk nüüdse navesti jõe ääres  madisepäeva lahing, milles 6000 eestlast said lüüa 3000 sakslase,  liivlase ja latkali käest. Võitjate seisukohalt on seda sündmust kajastatud Läti  Henriku kroonikas, kusjuures lätlased ei ole tänaseni meilt  vabandust palunud. Oleks viimane aeg kajastada seda sündmust õigetes värvides. Meie rahvateadvuses elab ju madisepäev tänini sõnad madin  madistama mulla madis, surma tähenduses või madis,  kui kirumissõna. Nojah, aga ma ei ole jällegi mitte siin ja praegu,  vaid jahun, Madis teab, mida seepärast vaatame nüüd hoopiski,  kuidas ja kuhu kihutab osooni paarisaeruline roomurdja. Pärnu Tartu hansa teest rääkides Mainitakse alati, et tegemist on kunagise veeteega. Seda näitas ka olukord, mille olime jõudnud tänast silma  ülemjooksule ning see tee oli suhteliselt läbimatu. Tänast silma jõgi voolab pikka aega kõrvuti Viljandi-Tartu maanteega. Lisaks läbimatutele kõrketihikutele sattusid meie teele  takistustena ka ujuvad bantoonsillad. Samal ajal kui kohalikud elanikud kasutasid iga ruutmeetrit  vaba vett enda suviseks jahutamiseks, kandsid matkalised  mööda maanteeperve paati järjekordset takistusest mööda. Oota ära, ära mine siin üles, näe, siitsamast äärest. Paat ette. Pikk ja monotoonne oli kilomeetrite kaupa kõrketihnikutest  läbi rassida ei linde ega loomi, vaid vetikad,  veetaimed ja luhad. Õnneks viis jõgi meid täiesti juhuslikult Kanavari talu õuele,  mille peremehe Valdo Klampe külalislahkust me senimaani  sooja sõnaga meenutame. Ka. Aga siinsamas, minu selja taga voolab tänast ilma jõe alamjooks. Ja veel uskumatum on see, et meie sealt oma paadiga läbi saime. Nüüd oleme jõudnud aga kanavari talu maadele  ja siinne peremees äkki tutvustab, millised olid kohalikud  olud võib-olla nii 50 aastat tagasi. Vanarahvas räägib, et siin olid ikka jah,  kõik olid niidetud ja, ja heinamaad ja jagati külarahvale,  oli kõik välja jagatud, kõik need jõeäärsed maad olid. Ja nagu minu muru on niimoodi, vanasti need jõe ääred olid niisugused,  oli ka jões natukene rohkem vett tol ajal. Tegelikult oli puhtam, oli nii kinni. On ka tänast silma jõgi kalarikas jõgi olnud noh,  tavaline jõe kala, augsärg, ahven, mis sinu kõige suurem on? 11 pool 11, pool haugu ja, ja siitsamast mas,  sa oled siit ka paadiga alla ooni sõitnud. Kuidas siit edasi on? Päris on tegemist. Ma arvan, et tule ka päris kergelt see asi kätte. Kui veepudelid täis said, tuli taas teele asuda. Saadud kogemus ütleb, et tänast silma jõgi suviseks  veematkaks väga ei sobi sest matkajate hoogu võtsid kõigele  lisaks maha ka akrobaatilise trikid madalate sildade alt läbipugemisel. Kuid lõpeks kroonis meie pingutusi edu ja jõudsime oiule kohta,  kus tänast silma jõgi ja Võrtsjärv üheks saavad. Kui meie kohale jõudsime, oli aga kalepurjekameestel  kalapüük juba lõpetatud. Pärast raskeid tänas. Silma jõe ragastik oleme lõpuks jõudnud Võrtsjärve veerde. Oiu külas võttis meid lahkelt peale kale purjekas Paula  ning edasi jätkame mööda Võrtsjärve juba purjede all. Ehkki esialgu oli meil plaanis ületada Võrtsjärve kajakiga,  siis nähes lainete kõrgust ja tunnetades tuule tugevust,  tundus mõistlikum kasutada suure laeva abi. Ja mis võiks olla mõnusam kui pärast pikka aerutamist end  kanda tõelisel kalepurjekal taglase nagina saatel  tõrvalõhnalisel tekil lainete taktis üles-alla kiikudes võis  end mõelda aega, mil kalepurjekate kolmnurksed purjed  igapäevaselt Võrtsjärve lainetel liuglesid. Aga praegu on siis kunagisest hiilgusest Võrtsjärvele jäänud  teie üks ja ainuke kalepurjekas, et ja sõidate peamiselt  lõbusõite temaga, jah. Noh, hiilgad olid 70 purjekat mis aastatel need olid  siis see oli kuskil 60.-te lõpp või niimoodi 70.-te viimane  purjekas põletati siis 85. Valmas jaanitulel. Ja noh Paula ehitasime 2005 valmis. Kuidas Paula endale nime sai üldse? No nimepanek oli tal Lihtne mõnes mõttes, et kui me hakkasime teda,  siis 2005 17 september vette laskma. Purjekas on me valmis, aga nime pole aega mõelda. Aga siis head sõbrad, meil lodjakoest helistasid,  et pealikul sündinud tütar. Et pisike Paula sündis pool tundi varem,  siis, kui suur Paula vette sai? Mäletad sa ka neid aegasid, mil sina olid noor  ja poisikene ja, ja sõitsid teiste vanemate meestega kaasa,  et mis siis Võrtsjärve peal teist. Ütleme seda pillirooga, mis praegu ranna ääres kasvab,  seda ei olnud. Linde oli hoopis teistsugused, rannas isegi veel. Järv kasvab kinni siin samamoodi, et seesama kale oligi see,  mis seda järve põhja puhastas. Traalis selle heina välja, mis läks ja lagunes rannas ära,  mitte ei lamandunud siia järve põhja, et talvel hapnikuga,  siis. Talvel medalis hapniku ära süüa ja kalade,  selle viimane varu äravõtta hapniku varu. Valma kalurikülas randudes võtsime suuna ühe isemoodi töötoa  poole kus Marko ja Antsu käe all on sündimas Paula sõsar Liisu. Kui purjekas Paula valmis Võrtsjärve sihtasutuse initsiatiivil,  siis uue kalepurjeka ehitamine käib vastloodud kaleseltsi juhatusel. Ja oma käe saime külge panna meiegi. Männitõrv ja kui teda vaadata nüüd, siis ma toon mingi Anna pulka. Lõhnab küll magusalt, vot nii. No ta on niisugune, võiks öelda, et mesi. Ja me valame ta nüüd. Ühte nõusse laseme soojaks ja siis hakkame tõrvama. Selge, Sven, on see sinu elu esimene tõrvamine? Seda küll. Jah, minul täpselt samamoodi. Aga tundub lõbus amet olev ei kurda hetkel jah. Aga olgem ausad, see, Pind, mida me praegu katma peame, on ka suhteliselt väike  selle laevaga võrreldes. Samas me võime alati uhkusega öelda, et liisu mootori kate  on meie värvi, täpselt nii, ma kavatsen seda iga kord meelde tuletada,  kui me uuesti siia tuleme. Männijuurikatest ja kändudest aetud puutõrv on ainus vahend,  millega magedas vees paate saab kaitsta. Marko sõnul peab üks korralikult tõrvatud paat hea hoidmise  korral ka 20 aastat vastu. Pärast tõrvamist läksime vaatama, kuidas elavat suitsuahju  ootama pandud Võrtsjärve latikad kus sa,  et valmis on. Ju näeda, vaadata värvi järgi, värvi järgi  ja ilusti peab olema, noh värv peab ilus olema,  kuldne, sisuline, kuldne ja, ja, ja vaatame Suitsu on, kõike, on. Ma tõstan ta poe siit välja. Natukene en, võtame ta siit raami küljest lahti. Nüüd natukene jahtunud juba selle aega. Lõikame ta või murrame ta pooleks. Ja. Ega ma võin sulle ka pakkuda, aga kõigepealt ma söön ise. Luud siia ja. Tuli hästi välja, ikka, meil on oma retsept,  nii et alati peab hästi tulema. Edasi purjetasime Võrtsjärve idakaldale ja randusime  limnoloogiakeskuse kai ääres. Küsisime, kuidas hindab järve praegust seisundit Tarmo Timm. Võrts on Oma bioloogiliselt olemuselt küllalt vana järv juba küllalt on. Küllalt toitainete rikas taimestikurikas. Ja see vananemine kestab edasi looduslikult juba. Inimaju aitab sellele natuke kaasa. Viimastel aastakümnetel on nüüd väetisi vähem sisse tulnud  ja muud solki, aga ikkagi ta on selline soe  ja sogane, kus elavad hästi latikas ja koha  ja angerjas. Aga sellised nõudlikud kalad nagu siige,  räbisson, sit praktiliselt kadunud ja ka mõned teised  väiksemad nõudlikumad loomad, see on asjade loomulik käik. Võrtsjärve ääres pikalt elanud ja töötanud Timm räägib,  et esimese vabariigi ajal olid järve kaldad palistatud  põldude ja heinamaadega. Milline on tema enda unistus? Võrtsjärvega seoses? Asi, millest mina unistan, ise? On korralik kallaskada, kus saaks matkata mööda järve äärd. Et mõned head aastad tagasi võtsime kätte  ja kahekesi matkasime ümber Võrtsjärve. See võttis mitu päeva aega. Seda kõvasti üle 100 kilomeetri, aga väga vähe oli kohti,  kus pääses järve äärde. Sest kõik see, eriti lääne kallas, on kõik võssa kasvanud  laialt kilomeetrite laiuselt. Ja siin ka. Kallas siit saaks küll matkata, aga mida ei ole sillad,  aga kadunud? Võrtsjärv on vana ja eutroofse järve kohta veel siiski  piisavalt kõbus ja kalarikas. On ju mitmed Eesti rekordkaladki just siit püütud. Võrtsjärve äärsete inimeste aktiivsus lubab arvata,  et Eesti suurim siseveekogu elab veel hästi  ja kaua. Ilm läks halvaks ja tondisaare asemel ööbimis kalepurjekas  Paula pardal ja selle vööri kajutis. Suitsulatikad söödud. Kuum tee hinge all on mõnus siin tõrvalõhnalise koi peal  taas unele jääda. Rändlesime täna ajas ja ruumis keeles ja meeles,  selleks et paremini tunda oma olemist siin  ja praegu selle päikese all. Paneme nüüd silmad kõvasti kinni ja proovime tajuda seda,  et me oleme olemas. Kas ei täida see meid äraseletamatu rõõmuga. Tõesti ei täida, tehku enesele üks vägev võileib. O kolm. Osoon.
