Lestad ja lati. Takad vees hired ja hirved maa peal, mutid  ja mugulad mullas. Kõik varuvad praegu usinasti valke ja süsivesikuid. Karud, kitsed, kartulid ja kapsad on suure kaaga kogujad  iseendast loomupäraselt. Nad ei pea endile paluma otsata koguja tarkust,  jumalat nagu tegi kord kuningas Saalomon. Kuju. Unistuste keldrit kartulisalv hapukapsad  ja kurgid, vitsikud, soolalihaga, võipütid  ja seenetünnid, singid, moosid, marinaadid. Õnnelikuks eluks on peale muu tarvis ka turvatunnet,  usku, et ka homme on leib laual. Moodsal inimesel keldrit reeglina pole, vaid üksnes  pangaarve ja lootus, et kõike on võimalik saada hüpersupermarketist. Kas on. Näiteks kuuseriisikaid või paradiisi õunu. Oh ei. Seepärast laske sügise tulles oma korilus tungvalla  ja toppige usinasti kõiksugust, loodust,  purkidesse, püttidesse. Iseasi, kui teil on tugevad tiivad ja te püsida hästi kursil  siis võite koos lindudega näiteks mustviirestega talveks  Aafrikasse lennata. Tõsi, nemad ongi juba läinud. Täna vaatame televaataja Teiega sellist huvitavat lindu nagu mustviires  ja selle jaoks me kasutame ujuvvarjet, et seda lindu kõige  vähem häirida. Ujuvvari on selline, kus on inimene sees,  et ta ujub sellega mööda vett. Ehk siis linnud, kes pesitsevad madalas vees,  ei karda sellist objekti, mis vaikselt läheneb neile mööda vett. Kuna mitte mingil juhul ei tohi pesitsemise ajal häirida  linde mööda kolooniaid ringi kolades. Ja ujuvvari on selle jaoks ideaalne vahend. Mustviires on väike tiirlane, kelle hundsulestiku värvus  võib-olla tuhkkallist, süsi, mustani. Kuna meie näeme neid linde pesitsusperioodil,  siis jääb meil enamasti nägemata puhkesulestik,  mis on märksa heledam. Viireid võib kohata Eestis aprillis septembrini,  kuid enamasti maist augustini. Ülejäänud aasta veedavad nad Aafrikas. Mind on alati mõtlema pannud rändlinnu aasta tsükkel,  kus pesitsusalal veedetakse napid kuud aastas  ja suurem osa aastast veedetakse soojal maal. Ometi peame me ju ikkagi linnu kodupaigaks seda kohta,  kus ta ilmavalgust näeb ja kuhu ta alati sisene,  ise sunni ajal tagasi peab pöörduma. Enamasti näeme mustviirid luurenenud madalaveeliste  veekogude kohal. Pesitsuspaigad võivad olla nii siseveekogude ääres kui  madalates merelahtedes. Sinnasamasse madalasse vette rajatakse ka pesa,  mis kinnitavad mõnele puurondile ujuvad veetaimede peal. Kuna ühes kohas pesitsevad mitmed paarid,  moodustub sinna pesitsusaegne seltsing ehk koloonia. Mune ja poegi võivad ohustada röövtoidulised linnud,  nagu näiteks hallvaresed, kes enamasti erinevate  linnuliikide kolooniate lähedal alati vahti peavad. Imetajatest ohustavad kolooniaid väike kiskjad ühegi liigi  koloonias ei tohi niisama ringi jalutada,  kuna sellest tekkinud segadust kasutavad ära enamasti  röövtoidulised linnud. Mustviires on Eestis kaitsealune linnuliik. Pojad kooruvad pärast paarinädalast haudumist  ja kohe üsna krapsaka olemisega. Juba esimestest elupäevadest saati viiretibud vajadusel  madalate veetaimede vahel ringi. Kuna pesa mustviire praktiliselt väike veetaimedest lohuke,  siis üsna pea leiavad pojukesed mõne lähedalasuva mätta  või mõne teise linnuliigi mahajäetud ujupesa,  millel ennast mugavalt tunda. Viirese koloonias käib pidev liikumine, vanalinnud,  toidavad oma poegasid ja pojad kuulavad tähelepanelikult,  et kas ei kuule nad juba oma vanemate häält,  mille ta ilmeksimatult teiste lindude häälest eristavad. Muidu Vagurpojukene hakkab kohe valjult kriiskama,  et vanalind teaks, kus tema võsuk asub. Kuna poegade sulestik on pruunikirju, siis on nad  visuaalselt hästi kaitstud. Vanalinnu lahkudes surub pojak ennast enamasti tihkelt vastu pinda,  millel ta asub. Loomulikult ei suuda noorlind eriti kaua  nii olla ja läheb mõne aja möödudes iseseisvalt maailma aastama. Seetõttu tabab Viire vanemad tihtipeale üllatus,  kui nad oma poega sealt ei leia, kus nad ta jätsid. Loomulikult lahendatakse asi palju kutsungiga,  mida linnupoja kindlasti kuuleb ja mis inimkõrva jaoks on  lihtsalt valik, riiskamine. Nagu inimese maailmaski, toimub siingi seesama lapsevanema  ja lapse suhe. Vanalinnud sõitlevad poegi, jälle on nad omavahel uusima  läinud hiljem neebudes näitavad neile igasugu trikke. Kuidas putukaid veest nokkida, ehk siis süüa. Loomulikult teevad nad seda maviirkeeles,  mis koosneb nii häälitsustest kui erinevatest kehahoiakutest  ja poosidest. Kuu ajaga saavad viiresepojad lennuvõimeliseks,  kuid esimestel nädalatel ootavad nad siiski truult,  et vanemad neile ikka toitu tooksid. Kuigi ise on sama suured ja täiesti lennuvõimelised linnud. Loomulikult ei jäta vanemad oma värsket linnuellu astunud  võsukesi nälga kelle toidu püüdmisoskus ja lennutrikid veel  lihvimist vajavad. Mind seob selle linnuga väga isiklik suhe,  kuna Mustviires oli esimene elus oleng, keda ma jäädvustasin. Seekord õnnestus meil jälgida mustpiire kolooniat,  siis väga hästi mõõdukast kaugusest ja ilma igasuguse häiringuta. Linnud jäid rõõmsalt oma poegadega edasi tegelema  ja mina sain jälle ilusa elamuse ja ka pilti,  mida teile näidata. Et saab kogeda ka koduaias. Need siin on raudselt paradiisiõunad, aga see puu ei pruugi  olla sugugi paradiisi. Õunapuu, kuidas nii? Asi on selles, et paradiisiõunteks nimetatakse  nii paradiisi õunapuu kui ka ploomlehis ehk Hiina õunapuu vilju. Kumb see puu siis on? Ega ma teagi, vaatan raamatust järele. Hiina õunapuul kasvavad viljad kobaratena kolme kuni kuue  kaupa koos on kobar, on. Lehed on nagu ploomil. Võta sa kinni. Teistpidi On seal siis vahet, mis, kas puu otsas paradiisi  õunad kasvavad, kui nad on ikkagi paradiisi õunad. Just niisamuti nagu pole vahet, kas saared on Austraalias  suure vallrahu ääres India või Vaikses Ookeanis  või Eesti põhjarannikul Kolga lahes. Paradiisi saared on ikka paradiisi saared. Suvel pääses siit Pedassaare paadisillalt veel kuiva jalaga kaldale. Praeguseks on veepind mitukümmend sentimeetrit tõusnud. Kas Pedassaart ähvardab uppumine? Noh, ei ole nii hull asi, tegemist on augustikuuga  ja sügisese kõrge vee seisuga. Et õnneks õnneks on see väga hea mere seisukohalt ta puhastub,  nagu me siin praegu nägime, et meri on päris vetikad täis ja,  ja Läänemeri on üldse üks maailma saasta. Sest rulli veekogu nii et, et mida kõrgem vesi  ja mida kõvemad tuuled, seda parem see mere tervisele on  tegelikult aga vee alla saare jää vee alla ei jää,  sest et Pedassaar on nendest Kolga lahe saartest kõige  kõrgem maksimaalselt kuni 13 meetrit ja,  ja, ja üldse Eestimaa ju kerkib kogu aeg,  nagu me teame. Soome lahes asuva tillukese Pedassaare rannajoone pikkus on  umbes kuus kilomeetrit ja selle maa läbimiseks peaks kuluma  kolm tundi. Et aga iga käänaku taga on uued põnevad vaated,  mis seisatama sunnivad, saab kiiresti selgeks,  et nii kähku siiski toime ei tule. See rand on siin juba täitsa ujumiseks sobilik. Nüüd on jah, see ilusam rand jäänud siia rohkem lääne poole,  et seal sadama kohas oli varem väga ilus rand,  aga seal on nüüd tulnud liiv ära läinud ja,  ja väga palju vetikat visanud. Siin ei ole nii sügav, aga, aga seal, kus me randusime,  seal on ainulaadne koht, kus hoovus hoiab,  hoiab seda liiva väga-väga terava või kõrge nurga all,  nii et saab randuda lausa suurte alustega suurte-suurte paatidega,  et et veepiirist kolme meetri kaugusel on üle pea vesi juba  edela suunas avanev lahekene on väga ilus  ja seal on kaugemal siis juba kõige kõrgem koht  ehk landva otsa sisse Pedassaare läänetippu. Pedassaar on üldse ligi ruutkilomeeter suur 0,9,  täpsemalt ja sellega siis neist Kolga lahe 13-st saarest pea  peaaegu et kõige suurem koos rammuga. Aga Pedassaarel ei ole kunagi inimesed elanud,  siin on olnud metsane, ta on kõige metsasem saar  ka lisaks sellele kõrgem on ja siin on ainult metsavahi koht olnud. Et ainult üks metsavahi pere on elanud siin 19 sajandil. Ja hiljem oli veel piirivalvekord, on siin mõni aeg tsaari  ajal ja, ja pärast seda nüüd on ainult üks saunakene,  mida saab siis igaüks rentida, kes tahab siin saar al puhata. Mis see põhjus võib olla, et inimesed siin elada pole tahtnud? Raske öelda ei ole põllumaad, ma arvan, on põhiline,  see muidugi teravilja pole siin eriti kunagi kasutatud,  aga ikkagi kartulit ja köögivilja on. Aga pedasaar on nii liivane ja niisugune männimetsa ga kaetud. Eks ta sellesse tema nimigi vedajas teatavasti on ju mänd. Nii et, et sellepärast ikkagi ei ole siin nagu püsielukohta  omale valitud. Et ennekõike ika, siis suvituspaik, kus siis neid viljakamaid,  saari hea vaadata on? Kuigi parimad suvitusilmad jäävad selleks aastaks juba selja taha,  on Pedassaare liivane rannariba piisavalt ahvatlev,  et hetkeks maha istuda ja jalgu puhata. Pedassaare taimestik vist väga rikkalik ei ole,  aga mõned liigid siin ikkagi kasvavad. No taimestik on on suhteliselt rikkalik,  aga, aga rannataimedele iseloomulik niisugustel väikesaartel,  et noh, siin on selline suhe ongi, et mida suurem saar,  seda rohkem taimeliiki, et näiteks rammu saarel on loetud  kokku 226 liiki ja pedassaarel siis natukene vähem,  aga aga ikka taimi on palju ja kõige iseloomulikuma siin  nüüd rannalibal on muidugi see kõrge vareskaer jätab sellise  vilja vilja, pea mulje, seda on kõik liivarannad täis. Siis on merihumur selline pisikene siin minu kõrval noh,  teda siin ei ole väga padjani, mõnel pool ta katab seal  lõuna pool eriti katab lausa liiva padjandit  ja mis siis kõige haruldasem liik on, siin on  siis seesama ilus õitsev veel Randsea hernes,  mis on looduskaitsealune liik? Teda on siin üldiselt väga palju, aga, aga,  aga ta enam ei õitse, nii et, et me leidsime siin  ka õitsva õitsva osa ja siis seal natukene eemal paistab  meil lillade õitega merisinep. See on ka iseloomulik väga ja muidugi need kibu kurdehine  kibuvits ehk siis roosa rugoosa mille põõsad me siin  madalaid igal pool näeme ja, ja siin olen mina näinud  ka väga haruldast valgeaiast. Põnevaid kooslusi leiab saarelt veel, pruugib vaid mõned  sammud sisemaa poole astuda ja männimetsaalune pakub taas avastamisrõõmu. No siin on nüüd ka köharohi omast käest võtta,  kui tuul peaks liiga tegema. Istandisamblik, see rohekam seal ja üldse siin ei ole me  nüüd siin nõlva peale tulnud siinsamas, tegelikult  rannaääres aga et siin on juba hoopis teistmoodi biotoop  jälle ja, ja eelkõige just samblad ja samblikud,  et noh, meie vaatajad on kindlasti juba nii  nii targad, et nad ei aja kunagi segamini  ja teavad, et samblad on taimed ja samblikud on hoopis seene  ja vetika siis sellised sümbioosid, et, et ei kuulugi üldse taimeriiki. Ja, ja samblikest ongi siin just meie kaks Eesti kõige  levinumat põdrasamblaiku siis see hallikam on  siis harilik põdrasamblik ja see kollakam,  mis ümaramaid vorme võtab, on siis alpi põdrasamblik. Ja seal see See Islandi oma on see rohekam vahel ja väga huvitavad on  see sama ka, mida siin on vähe näha, aga see,  selline liiva ma täpset liiki ei oska öelda,  aga aga liivalembesed, niisugused ülimadalad,  madalad samblad, nii nagu moodustavad nagu golfimuru siin  ümberringi igal pool ja muidugi siin õitsevad kanarbikud,  praegu on augustikuu, aga siin kõrval, mis jääb küll varju,  aga on niisugune iseloomulik kukemarja ring  ja ja kukemari kasvab padjanditena ja, ja laieneb  ringikujuliselt ja see on just eriti iseloomulik rammu  ja Aksi saarele ja ja siin Pedassaarel ka seda nimetatakse  siis kukemarja nõmmeks, et seda, seda biotoopi,  kus me praegu istume. Et mõne ruutmeetri peal on tegelikult väga rikkalik. No ütleme nii, et ühest küljest ei ole ta muidugi mingi  troopiline džungel, aga aga siiski selline omas omas karges ilus. Selline madal ja mõnus loodus. Mis sobib just puhkamiseks, aga muidugi,  mis on ka väga tuleõrn. Ja samblakud on ka väga tallamis õrnad. Seda, et mets on väga tuleõrn, sai Pedassaar tunda eelmise  sajandi keskel, mil tuli suurem osa Saare Männimetsast  tuhaks muutis. Sestap näebki saarel praegu peamiselt istutatud männikuid,  kus puud on täpselt ühekõrgused mõnes paigas lausa sirgetes  ridades ja enamasti ka liiga tihedalt üksteise kõrval. Kümmekond aastat tagasi paigutati siia puude otsa  ka kosklate tarbeks pesakastid aga tänaseks päevaks on need  üsna armetus seisus. Katus on pealt kadunud ning asukad ammuilma lahkunud. Ainult natukene munapuru on veel siin kasti põhjas  ja millegipärast on ka üks rähn siia. Autosinu, miks kosklad oma elupaigad hülgasid,  pole teada. Üks on aga kindel vaate üle nurisemiseks neil küll põhjust  olla ei saanud. No siit servalt on nüüd küll päris hea vaade kogu sellele  Kolga lahele, just siin on kõige kõrgem koht. Landva ots, see on siis siin, loetakse, et see järsak on  lausa kaheksa meetrit, aga aga noh, kaugemal ta tõuseb veel kõrgemale. Ja siin siis on see koht, kus meri, meri  siis murutab seda liiva ja kruusakallast siin ju pae kallast  ei ole, erinevalt meie Põhja-Eesti pangast,  siin on ainult liiv ja, ja moreen setet. Ja need on muidugi nõrgemad ja annavad kergemini järele. Aga siit on jah ilus vaade, siin on kõik need saared näha. No siin oli siis omal ajal Koifsil elas seitse perekonda  ja rammul lausa 22 perekonda või talu. Nii et, et on olnud siis päris tihe asustus kuni 52. aastani,  kui nõukogude võim nad sealt siis ära deporteeris  ja ja sundis maismaale minema, selleks, et saaks rannariba  kergemini valvata. Ja päris kaugel meres paistab siis veel malusi saar. Lõunamalusi, seal on kolm saarte põhja ja lõunamalusid. See oli väga kuulus omal ajal salapiirituse vedaja  peatuskohti ja muidugi ta on olnud ka kalurionnide  või kalu kalapüüdmiskoht, enne seda seal oli. Seal oli päris palju kala, kala ja võrgukuure. Et mehed läksid siis kevadel. Saarele ja, ja olid seal päris pikad, püügihooajal ööbisid  aga päris püsivalt, seal pole elatud. Aga et soomlastele piiritust lähemale viia,  siis lausa tegutses kõrts jal malsi lõunamalusi saare. Et viidi piiritust poole tee peale, seal oli veel legaalne müüa,  seda. Soomlastel oli lähem tulla seal malusi. Saarel on ka hülge koloonia. Üks kolmest Soome lahe hülge kolooniast. Hallhülged umbes 20 looma on, nii on väidetud  ja olen ise neid ka näinud. Seal. Edasi minnes muutub rannajoon üha kivisemaks,  kuni liiv asendub täielikult kivikülviga ent pruugi vaid  Pedassaare põhjatipu teisele küljele astuda,  kui maastik taas muutub. Nüüd oleme tulnud siis siia põhjaotsale ulguots on tema nimi  ja oleme siin idarannikul, mis, nagu juba siin kaadrist näha,  oleme hoopis teistmoodi. Loodus. Rosin, on rohi, siin on kõrkjad,  siin on lepad kasvavad ja lindudele ka meeldib kangesti siin olla. Ja see kruusavall, mis me näeme ja lausa munakivid,  see kõik on siia tormi poolt visatud ja ja peamiselt just  2005. aasta torm see suure jaanuaritormiga,  mis meil Pärnut ja Haapsalu uputas ja, ja kogu see äär on  see idaäär, on siis see siis see niimoodi kõrgemaks tõstetud? Lõpetame saare retke RMK metsamaja juures,  õigemini anname teate männipulga üle, sest sadamas ootab  juba uus seltskond, kes Pedassaart avastama tulnud. Purki panemist torgin ma paradiisi õunte koorde augukesed. See on täiesti lubatud ja seaduslik tegevus erinevalt  näiteks kalade raiumisest, ahinguga. Tõsi, Tuluse püük ja västraga raiumine ei ole keelatud kõikjal. Soomes on see täiesti seaduslik püügiviis,  kuid nentigem ka, et põhjanaabritel on meie 1000-le järvele  vastu panna lausa 181000. See, mida me näeme järgmise loo teises pooles,  ei ole siiski ehtne tuluse pulk vaid selle arhailise  püügiviisi matkimine. Kuid ma ei soovita kellelgi ka seda matkimist matkida,  kui tal ei ole eriluba. Paljalt vägeva lambiga ja västraga järve kaldal olemise eest  võib inspektor raiuda teie rahakotti seaduse kogu karmusega. Aga kõigepealt aerutame kohale ikka vastuvoolu. Meie teine matkapäev on alanud kenasti, aga ilm on Eestimaa  suvedele iseloomulikult üsna heitlik olnud. Oleme liikunud piki Pärnu jõge ülesvoolu  ja jõudnud tundmatutesse kantidesse. Siit liigume edasi kärestikega, võideldes juba Tori jõesuu poole,  kus meie teekond hargneb ning edasi Navesti jõge mööda. Soomaa radadele. Pärnu jõe keskjooks on suviselt madal ja kohati taimi  nii täis, et keeruline läbi pääseda. Madala veega aastad. Toitainete rohkus ning valgus loovad taimekasvuks  suurepärased tingimused. Veepeal kohtume hall haigrute ja toonekurgedega  ning möödume künnapuu metsast. Vot selline näeb välja üks ehtne künnapuuleht natukene nagu jalakal,  aga ea, ühtlaste sakkidega ja siinsamas minu selja taga  pidavat asuma Eesti ainus künnapuumets. Öelge ausalt, meie oleme natukene liiga väsinud täna,  et sellest kärestikust teist korda uuesti üles hakata pressima. Aga kes soovib künnapuu metsa näha, siis vot sinnasamma  tuleb minna. Mööda jõgesid liikudes on väga palju selliseid kärestiku kohti,  kus on kunagi vesiveski olnud ja ka nüüd on need kõik  lagunenud ja ja see on ka üks sellistest,  et millega meil siin on tegu praegu. Tegu on endise Vesiveskiga, mille nimi oli levi veski? Tähendab asub ta levi külas ja oli ta selline nime nimetus  talle ehitatud, on ta siin? Sajandivahetusel. Ja ta on ümbruskonna üks kuulsamaid veski olnud,  siin on tehtud väga head jahu. Nii leivaks söödaks kui ka püüli väga head püüli. Ja ümbruskonna rahvas käis siit väga kaugelt,  siin olevat käinud siin väga kaugelt. Oma vilja ümber töötamas. Ja peale selle tegi ta veel siis siin. Villa tähendab kraasi ja lõnga vist ilmselt. Ja muidugi andis siis kohapealse rahvale siin  ka hilisemal ajal juba elektrit. Veski jahvatas ümbruskonna elanike vilja kuni 1950.-te  aastate ni mil viljakottidega külamees enam veskil  jahvatamas ei käinud. Tööprotsess siis välja nägi, et kuhu hobusega tuldi ja. Tähendab hobusega tuldi siia. Vasaku poole külge. Siit tuli ülesõidutee, see tuli teisele korrusele. Sealt võeti viljakotid maha ja lasti kodusse  ja kolu viis selle vilja. Veskikividesse kahe kivi vahele ja sealt jahvatati need ära,  üks kivi seisab veel siin. Ja teised on muidugi siis möödailmad laiali. Sealt no et tuli vili välja ja alt lasti  siis ta uuesti, kui ta kivist läbi oli käinud  ja vastava väljanägemisega kvaliteedi see jahu saanud,  siis läks uuesti kotti. Kotist tuli ta siit välja, laeti hobust hobuse vankri peale  ja läks siit eest ülesse minema. Seal on jões on täitsa korralik kivivare,  mis on sellest kunagisest veski tammist alles jäänud. Tamm läks siit otse üle jõe, tähendab ja see tamm oli minu  mälestus järgi veel kuskil seitsme, teisel  või kolmandal neljandal aastal oli selline,  et sealt sai jala üle üle seal tammi minna. Silmad olid sees, aga oli võimalik sealt üle käia. Aga sellest ajast saadik nüüd on juba 30 aastat möödunud  sellest ajast ja kevadset jää minekut ja need on lõhkunud  selle tammi nii palju ära, et on ainult jäänud. Need kaks otsa on näha, kus see tamm oli,  aga siis oli ikkagi veel kuskil jah, seitsme-viiendal 80.  aastal oli ta ikka niisugune. Veevulin oli nii kõva, et ikka tuppa ilusti kostis ära. Sarnaseid lagunenud veskitammisid on meil kümneid. Hüdroenergia tootmiseks on need väheväärtuslikud  ning ega veskitammide taastamine poleks ka kalade rände  ja keskkonnamõjude seisukohast kõige loodussõbralikum ettevõtmine. Osooni tee viis aga inimasustusest üha kaugemale sooma  metsade ja rabade keskele parmude ärada. Sealsetest haabjatest on paljud ilmselt kuulnud. Ent seda, kuidas ühe pulotsikuga jõerahvaste kombel öösel  kalu küttida teavad Eestis üksikud. Tulusepüük Raudna jõel Eesti suurima, ühe puupaadi ninas,  tulusa raual leegitsevate haavalaastude valguses on pärand,  mida ei tohiks lasta unustuse hõlma vajuda. Kalapüügieeskirjade järgi on see keelatud. Meenutamaks vana püügiviisi, tegeleme meie  selle imiteerimisega. Jaanus, sina oled varem tulu seal käinud. Mis see põhiline kala on? Mida tulu seal püütakse? Rohkem haugi. Põhimõtteliselt peaks praegu nagu vaatama,  kas siit läbi veepinna. Oleks kala näha ja. Ja kala selle tule peale tardub ja ütle,  mis sa arvad, kui selline västraga tulusepüük oleks seaduslik. Kas siin Soomaal näiteks oleks palju selle harrastajaid? Aasias palju harrastajaid, kuid see oleks väga omane  selle koha jaoks. Sa arvad, et see sobiks siia miljöösse hästi nagu. See, mis meil siin otsas on, see on nagu ehtne tulusa raud vist,  jah. Peab olema. Sellised sellised välja nad välja nägid. Hoiab. Tule hästi paadist eemal. Põlised soomaalased käisid tulu sel ikka kevadel suurvee  ajal kui madalas vees luha peal kudev haug ei kuule  ega näe. Haapsalustkui loodud madalas vees hääletult liikumiseks. Kalapüük on üks ettearvamatu asi, kunagi ei tea,  palju tuleb pingutada ja kas üldse tulemust  ka on. Vaatajale lohutuseks teadmine, et ühtegi kala  selle filmimise ajal kahjustatud ei saanud. Paradiisi õunad. Sobivad koos tilli, sibula ja seintega suurepäraselt  selle ära nägemata ja kätte saamata haugi kõhtu. Mida ma siis õieti tegin? Ilma minuta variseks need õunad varsti maha kaotaks vormi  ja värvi. Kuid nüüd säilita, teavad nad määramata ajaks oma  kuju ja maitse. Ma olen andnud neile teise uutmoodi olemise. Siit ka tänane tõdemus. Paradiisi õunte paradiis on purgis. Kas saade on purgis? O kolm. Osoon.
