Seenele. Milliseid seeni me siin lumises metsas nüüd otsime? Otsime tänaseni. Sellest torikulistest. Saab väga vahvat paberit. Lambivarje teha rulloosid, teha. Ja nüüd paistab, et siin on. Tammekakk. Huvitav nimi aga on ju Tammeka ja tal on niisugune huvitav labürindias. Moodustis all. See on väga vahva seen ja sellest saab ilusat paberit. Paber jääb see, mis nahkne. Aga millistelt puudelt seda seent üldse otsida  või kuhu metsa üldse minna tuleks, et seda puu seent leida? Puuseent tuleb otsida kõdunenud puidult või surnud puult,  et sinna ta teeb selle oma nõndanimetatud pesa  ja hakkab seal nagu elutsema, aga tervelt puult ei maksa,  ei maksa puuseent otsida. See on nüüd siis ka üks puuseen, millest saab head paberit. Minu katsetused. Temast üritame nüüd selle lahti autosid ja see on nüüd näha,  et ta on siin surnud puu, tal on niidistik siin sees  ja siia ilmselt kasvab järgmine aasta jälle see kase Käsnak. Aga kuidas sa siit kätte saada, lihtsalt murrad ära või,  ja nii lõika, tuleb lihtsalt. Niiviisi tulevad küllaltki lihtsalt ära. Ei jõuagi. Olgu, tuled ael on üks vahva seen, ma ei saagi seda kätte  ja sellepärast, et teadupärast ta ju asendas tiku tikutoosi. Millal tikud ju leiutati alles 1850, aga enne oli ju. Tulekivi tulekivi ja tael. Tõesti universaalne puu kasutusala on väga lai. Aga kuidas sellega on, et kas üldiselt on leht metsas rohkem  neid puuseeni või kuuse või tähendab siis okasmetsas? Nõndanimetatud noor kännupess obla saaki ära,  ta on külmunud ega nalja ei ole siin 10 kraadise külmaga. Seenele. See on nüüd noor kännupess ja see on selle pärast tänuväärne,  et teda on maru hea töödelda. No praegu ei ole teda võimalik üldse töödelda. Aga kui ta üles sulab, siis ilmselt vist leib küll,  jah. Jaa ja saab heledat noorest saab heleda paberi. Aga et otsida siiski tasuks ikkagi ainult surnud puudelt  või siis sellistelt nottidelt, mis maas vedelevad. Ja lähme siis tuppa, vaatame, mis teha saab. Ja ongi meie seene. Seeneretk lõppenud talvises ja pakaselises metsas. Millised need võimalused on, mida see seen  siis see puuseen meile pakub? Võimalusi on päris mitu. Aga enne kui nendest võimalustest räägin,  tuleb lihtsalt hakata sedasama puuseent purustama  ja kase käsnakuga. Meil probleemi ei ole purustamisega väga-väga hea  ja hõlbus on teda purustada, sest et ta on. Ja põhiline on siis selline, ta on seest valge. Teha selliseid väikseid kuubikuid paneme need selliseid  kuubikuid mikserisse, aga tõelised tugevad seened näiteks  siin on nüüd mul kännupess. Selle purustamiseks võib kasutada oksakääre. Kas see materjali tugevus ka sellest seene tugevust,  nagu sõltub? Jaa, minu kogemused on nüüd näidanud seda,  et mida pehmem seen, seda rabedam paber tuleb. Aga samas jälle ta on maru hea on töödelda jälle sellise  asja jaoks nagu kaussi võib teha. Aga paneme siis asjad mikserisse, vaatame,  mis, mis. Ja paneme. Nii paneme, siin on nüüd kännupessi. Kid. Nii paneme kantserisse ja tee veel nii ja  siis natukene. Natukene vett. Nii. Ja hakkame vikserdama. No nii, nüüd tundub, et on päris para paraja konsistentsiga  see mass Mis tast edasi saab? Nii? Nüüd on nii, et, et oleneb, mida me teha taha tahame hakata tegema. Näiteks rulloo tegemiseks on see nõndanimetatud lobri hästi vedel. Tahame saada sellist hästi õhukest. Paberit siis teeme sellise hästi õhukese lobri,  aga kui tahame paberit siin on näiteks see sama seen. See on nüüd Kännupess, aga siin on nüüd see heledam,  see noorem, mida me me enne metsast otsisime,  siin on nüüd see hele. Näete, kui tahame näiteks. Lambivarjule või rulloole punakat värvi siin on nüüd mul  sügisel korjatud väga hea ka lõnga värvimiseks on verev,  vöödik on selle nimi. Siin on näiteks päris roheline. Kas see on nüüd juba värvitud, siis puit? Ei, see on muideks selline väike seen on ta teinud roheliseks. See siin on kasvanud kunagi rohetiksik ja tema elutegevuse  tagajärjel on puit muutunud briljantroheliseks. Nüüd on võimalus, et seesama kase käsnak lisada sellele  rohelise iksikut ja saab sellise variandi. Aga siin on ju lausa täitsa oranži värvi. Ja see punapoorik on nüüd see ja temast saab vahva  oranžipaberi aga temaga on nüüd minu katsetused näidanud,  et et ta on siiski rabe seen. Siin ongi nüüd näide sellest, et mida võib vist veel metsast  kaasa võtta, et. Meekärge ja erilase pesa. See on erilase pesa. Ja see on nagu siin tegelikult on ju erilane. Ja paberitegija meie meile eeskujuks, vaadake,  see on ju vahva paber. Erilise tehtud paberi ja inimese tehtud paber. Aga lähme siis nüüd selle paberi tegemise protsessiga edasi. Et saada reljeefi, on tehtud linolõiked ja paberi tegemiseks  on vaja ühte riiet. Parem on, kui ta on trikotaaž. Ja siin siis selle. Nüüd konkreetselt, kui me tahame paksemat paberit,  siis paneme seda niiviisi siia. Laotame lihtsalt plätserdame paneme teise riide peale  ja et esialgu seda kõige suuremat niiskust välja saada,  hakkame. Vanade ajalehtedega lihtsalt pressima seda niiskust välja. Kui me selle oleme siit selle liigse niiskuse välja saanud,  siis me paneme ta kuivama. Paneme kuivama ja siis paar-kolm päeva kindlasti kuivab  ja minul on konkreetselt rulloo tegemiseks praegu selline  raam tehtud, aga see raam võib ka olla suurem. Ja nüüd selle kobri sisse. Nii. Hästi, hästi õhuk, see on nüüd natukene tuli paks. Pärast, kui see on ära kuivanud, kuidas sa  selle paberi siit riide küljest lahti. Jah oluline ongi, et alus on see trikotaaž  ja siin on nüüd mul ära kuivanud juba see sama seen siia  nüüd küll me ei lisand seda verevat ja, või verkjat vöödikut  sellele massile on nüüd lisatud ja siis hakkan lihtsalt tõmbama. Ja maru ilus niisugune muster ja. Koju igatahes mingisuguse asja sellest seenepaberist teha. Ja siis on sul tuleb sagadisse kursusele tulla  või teed ise. Nii et tegemist on sellise ökoloogiliselt puhta  loodussõbraliku paberiga. Kasvama jääb mets, ei mingisugust liigset keemiat. Tervislik. Ja lihtne ja huvitav teha veel. Mets on Eestimaa suur väärtus. Loodushoiu seisukohalt on eriti väärtuslikud need metsaosad,  kuhu inimtegevus pole ulatunud või on seal väga ammu majandatud. Tänu puutumatusele on sellised paigad väga liigirikkad. Tihtipeale kasvab seal ka haruldasi ja ohustatud liike  ning sellepärast kutsutaksegi neid vääriselupaikadeks. Siin on nüüd selline vääriselupaik, mis,  mis, mis on siis ka aasta läbi kergesti äratuntav,  kuna siin on reljeef väga iseloomulik ja,  ja hästi palju on lamapuitu. Mis on siis üks vääriselupaiga häid häid tunnuseid. Antud juhul on tegemist sellise tüübi vääriselupaigatüübiga  nagu laugjas Oja nõlv ja siin on selline maastikuelement nagu. Ürgorg lisaks sellele, et siin On neid puid pikali, on ka püsti, hästi huvitavaid puid,  vanad on nad ja on ka. Surnud, mis on bioloogilise mitmekesisuse le tihti hea,  sest sest, et nendel puudel elavad nüüd kitsad  spetsialiseerunud liigid ja, ja kuigi meil on praegu külm  aeg ja, ja palju liike on. Talvepuhkusel on õnneks samblikud ja samblad sellised liigid,  mis, mida saab aasta ringi leida. Siin on üks vana kuusk, millel on meil vääriselupaiga  tunnusliigid peal. Ja, ja see liik on kuuse nublusamblik. Ta on. Ta on selline luubiga määratav liig, sest ta on imepisikene ja,  ja, ja, ja tunnete ära sellist väikeste valgete täpikeste  järgi kuusekoore peal. Aga paljud need meie tunnusliigid on, on pisikesed. Ja nende otsimine on üsna keerukas, kui ei tea,  kus nad kasvavad. Haruldaste liikide otsimisel on abiks nõndanimetatud indikaatorliigid. Need on liigid, mis iseloomustavad just konkreetset kasvukohta. Nad ei ole nii haruldased ja neid kasvab  ka rohkem. Teades, milline haruldane liik,  milliseid elutingimusi vajab, leiabki ta indikaator liigi  järgi üles. Selline koht nagu siin on, on hästi niiske koht. Hea niiskus, režiim on siin siis ta on hästi varjuline koht  sest päike siia naljalt ligi ei pääse. Ja nüüd tänu sellele on see koht hästi lopsakas  ka rohttaimede poolest ja samblaid on siin mitmeid-mitmeid liike. Üks sammal mul õnnestus siit nüüd välja välja otsida. Mis armastab sellist? Niisket kohta ja, ja siin ta on ilusti ka lausa lausa siia  kalda peale kalda peale kasvama asunud. See on vilt ja ude sammal ilus heleroheline liik,  mis, mis mis oma nime õigustab, sest sooja ilmaga ta on  selline pehme ja vatjas asi, vääriselupaik eeldab teatud  tingimustele vastamist ja väga üldiselt on need tingimused  jagatud kaheks. Et nad on kas metsavanuse ja metsatüübiga seotud  subsessiooniastmega arenguastmega või siis teisalt,  et on maastikuelemendi ga seotud. Käesolev ürgorg on, vastab või noh, tema kriteeriumid  vastavad nagu mõlemale nõudlusele, siin on väga hea ürgorg  ilusti kõrgete kõrgete kallastega ja, ja siin on  ka väga hea puistu puistu juba välja kujunenud. On, on, on igasuguses. Huvitavaid puid. Hästi vanu ja, ja surnult seisvaid ja on tüükaid siin  erinevas kõrguses, on lamapuitu. Ühesõnaga, et üks vääriselupaik. Tavaliselt. Siis nendele põhinebki ja miks nüüd need surnud puud  nii tähtsad on ja, ja, ja vanad puud et miks rohkem  haruldasi liike on nendega seotud, tuleneb sellest,  et, et neid on lihtsalt vähem. Et et meie metsad on üsna majandatud ja päris palju on  sanitaarraiega viidud, viidud seda lamapuitu välja,  mets korda tehtud nii-öelda aga, aga sellega on  siis siis vastavaid eluvõimalusi nagu vähemaks jäänud  ja sellepärast on nüüd need liigid haruldasemaks muutuda. Et teada saada, kus need haruldased liigid elavad,  peab teadma nende elupaiku ja selleks toimubki juba kolm  aastat Eesti metsades vääriselupaikade inventuur. Selle aja jooksul on läbi käidud ja üle vaadatud ligi  poolteist miljonit hektarit metsamaad. See on mets, mis asub väljaspool kaitsealasid. Et vääriselupaiga inventuuri käigus katsutaksegi nüüd leida,  leida üles need erinevad elupaigad, kus kõik,  et, et, et säiliks nagu võimalused kõikidele liikidele,  ükskõik millele nad on siis nagu spetsialiseerunud  ja me katsume nagu leida, leida kõik need paremad kohad  metsas üles ja, ja nad siis klassifitseerida  ja registreerida ja siis ka kaitsta. Elupaika tuleb kaitsta lähtuvalt seal kasvava liigi nõudlustest. Iga vääriselupaika tuleb vaadelda eraldi. Osa vääriselupaika tuleb jätta täiesti puutumata,  lasta loodusele seal omapäi toimetada. On aga liike, kelle elutingimuste hoidmiseks  ja säilitamiseks on vaja võsa raiuda, niita  või karjatada. Praegu jalutame ühe männiku kõrval, mis,  mis, mis on ka tugevalt inimese poolt mõjutatud ja,  ja on siiski vääris elupaik, sest et siin on olemas  haruldase liike selliste vanade mändide puhul,  nagu siin on. On kindlasti hea, kui nad on vabaks raiutud noorest peale  tulevast võsast noortest puudest, et, et teised noh,  et need noored poodi neid ei varjutaks. Ja, ja sellistes valgetes tingimustes kasvavad  siis nüüd männi mändide peal omaette liigid,  mis siis seda sooja armastavad ja mis armastavad seda vana  männi männikurpa, sellist paksu paksu. Koort, mis männile kujuneb, kui ta kaua elada saab? Praegu siin mändide peal on, on üks, üks mardikas,  kellele isegi eestikeelne nimi puudub, sest teda on Eestis  nii vähe varem leitud. Nüüd kahe viimase aastaga oleme siis päris mitu uut kohta leidnud. Selle mardika ladinakeelne nimi on notarina ptata,  ta tegutsemisjäljed on siis ühesõnaga selline kollane  näripuru ja pisikesed. Välju väljumisaugu avad on siin näha. Näri pool on alati päikese poole. Ta on hästi soojalembeline putukas. Vääriselupaigad on kui väikesed loodussaarekesed majandusmetsas. Mitte ainult haruldaste liikide pärast ei tule  vääriselupaiku kaitsta vaid nad parandavad kogu metsa  tervist ja pakuvad oma liigirikkuse ega majandusmetsas  meeldivat vaheldust. Nad söövad jah, nagu seade lödineis. Tere putukameile. Milliseid põnevaid putukaid siin näha saab  ja kui palju on näitusel erinevaid liike eksponeeritud? Kes neid erinevaid liike jõuab siin kokku lugeda,  aga näitus on? Ma arvan, hästi põnev. Siin on paljudest sugukondadest Ritsikad. Tsikaadid. Raagritsikad. Võib-olla siis röövritsikad ja palju teisi  ja just nimelt selliseid putukaid keda meil Eestis niisama  lihtne näha ei ole. Sinu laare on selle elevant mardikaga lausa isiklik suhe. See on sinu püütud ja ta tegi sulle ka kurja. Temaga on mul selline suhe jah, et kui ma lambi all öösel  olin ja, ja putukaid püüdsin siis ta tuli suure põrinaga  mulle selja taha. Ja ma algul ei saanud aru, kas mõni ahv ründab mind  või ja juba tõstsin jala, et hüpata. Rion hapu jõkke. Aga see ahv osutus väljanägemiselt hirmuäratavaks putukaks,  ta ei ole küll mürgine, aga ta on lihtsalt tugevate lihastega. Tema on suur ja kena, aga nüüd, kui vaadata siia kõrvale Siin on väikesed armsad sipelgad. On niimoodi vaata et väike armas küll, aga indiaanlased ütlesid,  et kolm päeva oled voodis 40 kraadi palavik. Titaan sik on usutavasti maailma suurim mardikas. Mitte usutavasti, vaid päris kindlasti. Ja kõige suuremad isendid on kirjanduse andmed. Tal kuni 22 sentimeetrit pikad. See siin on õige tille, see on kõigest 13  ja pool sentimeetrit. Nii et ta on minu käepikkune. Kui siia nüüd üheksa sentimeetrit otsa laduda,  siis saame tõelise. Tõelise peletise. No mida põnevat veel siin näitusel võib näha? Vaatame siis siitpoolt. Siin on üks tohutu pika sarvega. Ja loom. See on Herkules mardikas. Kesk-Ameerikas Kesk-Ameerikas elutsev. Kena sarvik. Mida selline loom süüa võib, on ta rahulik rohusööja  või on ta röövtoiduline? Vaat selline võib isegi oma valmiku eluajal üldse mitte  midagi süüa. Ta söövad vastsetena ennast niivõrd täis,  et tal jätkub nii palju energiat, et. Elutseda niimoodi paljuneda ja siis surra. No siinpool vitriinidel on nagu ma aru saan,  enamus Aasia loomi, jah, üks tohutu põnev on viiulijooksik. Maailma kõige kummalisem jooksik vist üldse. Tema on ikka maismaa loom. Aga ta pealtpoolt meenutab sellist kuivanud lehte. Sellel võib olla oma mõte, et teda keegi kätte ei saa. Teiseks on hea lapiku keha kujuga, mis võimaldab tal koori  all koore all saaki jahtida. Ja ka pea on pikk ja kitsas, sale selline kokku prossitud  ja urgitseda saaki kuskilt välja. Ja see on väga tundlik vihmametsa loom, nüüd. Esimene selline kirjeldati Jaava saarelt. Ja nüüd on arvata, et Jaava saarelt on need loomad kogunisti  välja surnud. Lihtsalt sellepärast, et vihmametsad on kadunud inimesi on palju. Aga lõunatais näete veel, midagi sellist elab. Ma ise tegelikult ei uskunud kunagi, et midagi niisugust ma  võiks veel leida. Atlas põrnikas on üks Aasia loom. Ka loom, neid on maailmas ainult kolm liiki. Ja meil on kaks liiki kinni neist püütud. Kas kogu see perekond esineb Aasias? Jah, ainult Aasias ja need on äratuntav,  siis. Selliste. Uhkete sarve moodustistega. Väga laikivad. Kattetiivad. Hästi kena loom, see ei ole nüüd jälle kõige suurem. Võivad olla isegi kuni 13 sentimeetri pikkused. Just nimelt see atlas. Hirmu nahk ajada, kui öösel. Tekikotist leida. Jah, noh, kui ta poeks ainult mulle tekikotti,  aga ei, ma pean teda taga ajama. Mulle tundub, et selle näituse kõige põnevamad eksponaadid  on siin. Mis loomad need on, tundub jah. Traagritsikas on selline Pahklik oks või või selline keegi kurja nalja teinud,  mingisuguse traadi venitanud siia. Tegelikult need on huvitavad, huvitavad putukad  ja ja. Kuidas me need kätte saame, tegelikult nad petavad ju  nii lindu kui inimest. Ja ma võin silmad peast välja vahtida, aga ma ei saa aru,  kellele ma otsa vaatan. Millised ajendid sunnivad kaugeid retke ette võtma  ja õrnasid liblikaid või selliseid traadikujulisi putukaid  kaugetest maadest siia Eestisse tooma? Üks on põnevus näha võõraid maid teine asi kohtuda selliste loomadega,  keda seal näha võib. Ja. Nagu nüüd näha, on võimalus neid ka eksponeerida,  teistele näidata. Ja kui ise ei suuda praegu kindlaks teha,  kellega tegemist, siis vot need elupaikade hävimisega seoses  on väga tähtis, et kuskile mingisugused loomad tallele jääksid. Ja selleks on muuseumi täiesti sobilik koht.
