Tänast saadet ja osooni seitsmeteistkümnendat hooaega  alustan ma eepiliselt. Ühel koledal. Suve päeval tunnete miskit on selles alguses valesti mis,  miks? Meie kui peaaegu põhjamaalaste teadvuses on suvi ikka ilus,  soe ja mõnus aastaaeg, mida me pikisilmi ootame  ja ihkame täiel rinnal nautida. Iga suvepäev on meie jaoks kaunis kui kole see  ka tegelikult ei oleks. Ja me ihaleme hingepõhjas igavest suve. Mõned linnuliigid on selle asja lahendanud nii,  et lihtsalt lendavad suvele järele ikka sinna,  kus on soe ja mõnus. Meil pesitsevad kured ja haned teevadki juba ühiseid lennuharjutusi,  et karmide aegade eest putku panna. Aga need linnud, kes hauduvad oma poega sid kaugemal põhjas,  ongi juba rändele asunud. Mõned neist peatuvad ajutiselt ka Eestis,  just nagu transiitreisijad. Aga paljukest me niisugustest läbirändajatest üldse teame,  näiteks, kes on rislad ehk rüdil. Õigus, see on perekond kurvitsaliste sugukonnast. Eestis on nähtud neist seitse liiki ja meie vaatame nüüd,  kas meil õnnestub pildile saada kõvernokk. Täna hakkame koos teiega televaatajad vaatama sellist lindu  nagu kõvernok risla ehk kõver rüdi. Ja selleks me peame pugema varjetelki. Ja kuna varje telgis olles on väga oluline meil,  et me kuuleksime, mis helilinnud teevad,  paneme me üles mikrofoni. Ja kuna linnud on sellised loomad, kelle arenenumaks meeleks  on nägemine, siis me peame ennast varjama. Ja kui meil õnnetus ennast varjata Siis oleme me üsna pea, looduse loomulik osa. Ei ole oluline, kas me lõhname. Kas me häälitseme. Tähtis on, et meid ei oleks näha. Ja selleks tulebki istuda siin varjetelgis. Tänapäeva kiire elutempo juures. Varje telgis istumine, üsnagi mõnus tegevus. Kui sa 10 tundi siin ära istud, saad üheks loodusega  ja näed, mis hakkab siin sinu ümber toimuma,  kui looduse kroon, inimene on kadunud. Sest on ju tuntud teada tõde, et kui inimene kuskil  silmapiiril on siis vakatab kogu looduse loomulik rütm. Mina ei ole ornitoloog. Aga ma jälgin linde sellepärast, et nad väga meeldivad mulle. Ja nagu te ilmselt võite nõustuda On linnud, ühed loomariigi ilusamad olevused. Kuna kurvitselised on väga kiire liikumisega,  siis on neid raske fokusseerida. Ja kui sa neid fokusseerida es näiteks näpu liiga sügavale  varjetelgist välja lükkad, siis nad lendavad lihtsalt ära,  muutuvad ettevaatlikuks. Seetõttu tulebki hästi varjata ennast ja sujuvalt liigutada. Kuigi kahtlemata on palju linnuliike, kes on kurvitsalistest  hoopis aremad on siiski hea, kui me linde jäädvustame  niimoodi et meist ei jää mitte mingisugust järelvirvendust  ehk siis keegi ei lenda ära, ega keegi ei saa hirmu. Tulles siia varjetelki kurvitsate rännet jäädvustama  märkasin ma kahte väga punast olevust. Ja hakates neid jäädvustama, nägin ma üsna pea,  et need on kõvernokk rüdid. Ja siis hakkasin ma mõtlema, et miks nad  nii väga meeldivad mulle. Aga ilmselt sellepärast, et nad on tükk maad värvilisemad  kui ülejäänud kurvitsalised, kes siin ringi udiseid. Kuigi tuli ma siia jäädvustama tutkid, kes on  ka väga ilusad linnud ei olnud võimalik mul neid näha. Ja nüüd ma vaatangi kõvernuku rüdisid, kelle punane  pugualune on nii tohutult ilus. Ja kui sinna juurde liita veel kurvitsalise nõtke liikumine  ja veepeegeldus, siis on see väga nauditav vaatepilt. Püüdid Eestis ei pesitse. Pärast arktilisi armumänge kevadel. Eilses Siberis kui kurna, munetud isased lahkuvad  ja nii võime me keset suve juuli lõpus näha paari nädala  jooksul suguküpsed isaseid, kes on veel ilusas undsulestikus,  mis on punane ja neid meie siin praegu vaatleme. Kuna isa sinu pesakonna üleskasvatamises ei Osale siis võimegi neid näha kesksuvel. Hilissuvel ja sügise alguses näeme me siis noorlinde emalinde,  kes kõik suunduvad Aafrikasse talvituma. Rüdisid on väga huvitav jälgida, kuna tüüpilised  kurvitselistele nad liiguvad väga kiiresti vee piiri peal  ja nad on pidevas tegutsemises, et otsida süüa. Kuna ta on loom, toidulised, siis kõik selgrootud,  kes vee ääres on kõik lähevad söögiks. Toitumine toimub valgest valgeni. Vahepeal mõni väike puhkehetk, mis muidugi kurvitsalisele  omaselt toimub ühe jala peal väike sirutus  ja siis läheb jälle kõik edasi. Kõvernak rüdis võime kohata rannikul ja ka siseveekogude ääres. Eriti head on kohad, millel veetase kõigub. Ehk siis tekib selline vöönd kalda äärde,  kus on rikkalikult toitu rüdile ja nagu me  ka siin näha võime. Kohati tundub siin, nagu oleks see sinimägedel pärast  venelaste kahurirünnakuid. Mets on kuivanud, ehk siis kõikuva veetasemega paik. Tegutsevad rüdised on ääretult ilus vaadata. See on lausa esteetiline vaatepilt, kuidas kiired linnud  liiguvad ja veepeegeldused nende taga tekitavad igast  erinevaid mänge. Kõik kurvitada liiguvad veepiiri peal. Ja kui on piisavalt ilusat valgust ja õiget võttenurka  ja vaatenurka siis tekivad meil ilusad sünkroonid. Ja väga ilus mälestus pikaks ajaks. Tuleme siis varjetelgist välja õnnelikumana,  kuna sinna sisse minnes jätame linnud toimetama oma linnuasju. Kui te nüüd lähete kuhugi varjetelki panema,  siis alati mõelge, kuhu te selle panete. Kindlasti peaksid olema täidetud looduskaitselised nõuded,  ehk siis igasugused piirangud ja vööndid tuleb endale  selgeks teha, kuhu võib ja kuhu või panna. Ja kõik peaks jääma nii, nagu see oli enne seda,  kui me varjetelgi üles panime. Et keegi saaks häiritud ja loodus saaks oma loomulikus  rütmis edasi minna. A. Hing linnud sünnitavad meie hinges nimetu igatsuse kauge  ja kättesaamatu järele. Just niisamuti nagu meri. Seisan viimase suvekuu viimasel päeval supelrannal  ja tõden. Et ma pole sellel suvel kordagi ujumas käinud. Ma pole olnud laisk, pigem vastupidi, liiga musin. Muide, maarahvas on suurde suvitamisse suhtunud paraja põlastamisega. Lüganuse kõnekäänd ütleb, et suvi on vaese  ja laisa päralt. Setumaal aga tõdeti, et suve armastab see,  kellel ei ole kasukat. Mina olen suvi läbi, muudkui regesed rautanud  ja nüüd ongi jäänud veel üks viimane kelguke. Panen selle. Jalaste külge raua korralikult kinni ja siis vee peale. Sven ja Randel jõudsid sinna tublisti enne mind,  aga eks nad ole ka üksjagu nooremad mehed  ja nemad ei läinud kelguga. Vaid mõned sajandit tagasi oli ainsaks võimaluseks  naabritega ühendust ja kaubavahetust pidada mööda veeteed  laevadega sõitmine. Osooni meeskond ongi võtnud nõuks läbida iidse Pärnu Tartu  hansatee oma kätejõul aerutades tutvumaks tee peal iidsete  laevaehitustraditsioonidega huvitavate inimeste  ja maaliliste jõevaadetega. Vee peal kohtume. Meie tee saab alguse Pärnu jahtklubist ning kulgeb esimesel  kümnekonnal kilomeetril mööda laia Pärnu jõe alamjooksu. Kui mõned süsta sportlased välja arvata,  siis jõe peal me teiste veesõidukitega ei kohtu. Ning kunagine hansatee hiilgus ei peegeldu  ka jõe kallastel. Jõe vesikonna üheks murelapseks on siirdekalade rännet  takistav Sindi kunagise hüdroelektrijaama pais. Siin teeme ka esimese pead. Kuidas Sven, ütle, mida sa arvad, sest Sindi paisust? Ma arvan, et tegemist on kindlasti ühe sellise suhteliselt  erakordselt suure paisuga, aga vool on tugev  ja kui nüüd seda kalatreppi vaadata, mis siin tegelikult  varemgi on osooni saates jutuks olnud, siis, Mina oma pilguga ütleks, et siit kala just üles ei uju. Et sul võib täitsa õigus olla, omal ajal oli tegemist  ilmselt jah, suure ja võimsa betoonehitisega aga  selle kalatrepi põhiline häda pidigi olema selles,  et et esiteks ta on liiga pikk ja kitsas,  et see veevool on siin liiga kiire ja, ja kalad noh,  mõned muidugi jõuavad siit üles, aga, aga valdavas osas nad  ei jõua siit üles ujuda. Ja siis teine häda on selles, et see kala trepi suue,  onju, vaata paisust lihtsalt liiga kaugele,  et kala ei leia seda suuet üles. Üks lahendus oleks ilmselt kogu see pais ära lammutada. Sindi paisu puhul on kaks nii-öelda potentsiaalset lahendust. Välja lõpuks koorunud, et siin arutelud käivad juba juba aastaid,  mida selle poisuga teha, et niisama tühjalt Pole tal nagu  üldse mõtet seista? Et üks variant on muidugi täielik lammutamine ja,  ja kärestiku taastamine, aga aga teine variant on  ka töötava kalade rajamine näiteks sinna jõe keskele,  selline lai, korralik astmeline kärestik ja,  ja tõesti, miks ka mitte mingil määral võiks ju seda  energiat siin kas või vanade aegade meenutamise pärast ju  ka toota. Just aga lähme, vaatame, mida arvavad kohalikud asjast. Sindi pais on üks Pärnu piirkonna rööpüüdjate meelispaiku. Igal kevadel koguneb paisualusele poole kilomeetrise  keelualale hulganisti kalamehi kes tragides kalu vigastavad  ja kalade kudemist häirides seadustest kinni ei pea. Paisualune kärestik on üks kevadisi vimbade meelispaiku  paisust üles pürgimas, on neid siis sadu  ja tuhandeid just nagu Alaska lõhe jõgedel. Kurb on tõdeda, et hoolimata looduse ürgsest kutsest nad  kõrge betoontõkke vastu ei saa. Samas on Sindi pais kohalike elanike jaoks linna üheks  peamiseks sümboliks. Öelge, palun, mida teie arvate kohaliku elanikkonna  sindipaisu hetkeolukorrast, et kuidas te suhtuksite sellesse  võimalikku lammutamisse? Mina arvan niimoodi, et seal, kus on minu kodu,  kus jookseb Navesti ja hallisti kokku, seal on suvel niigi  madal vesi võib põlvi, on ainult vesi ja võib läbi jõe minna. Ja kui see Sindi pais päris lahti lastakse,  siis ei ole nagu vist enam meil üldse vett jões. Aga muidugi, et see pais nii kõrge on, see ei ole  ka hea, sellepärast et ikkagi kala ei pääse meile enam üles. Vanasti oli ikka palju kala üleval. Aga mis te arvaksite siis, mis oleks kõige parem lahendus,  kas ehitada uus kalatrepp, näiteks? No kindlasti, kui tammi maha ei võeta, kui noh,  eks teadlased peavad seda ju arvestama, kas,  kuidas see vesi langeb ja palju langeb. Et kui tammi maha ei võeta, siis tuleb kindlasti trepp neile ehitada. Niisugune trepp, mida mööda nad saavad ikkagi liikuda. Kui see pais nüüd ära lammutada, et kuidas see teie enda elu mõjutajaks,  et elate ka jõe lähedal. Mõni arvab, et langeb veetase, aga noh, ise elan samas  võib-olla mingi viis kilomeetrit ülespoole,  et ise ei tahaks hästi uskuda, et seal nii hirmsasti nüüd langeks. Aga ise kalameeste ei ole. Harrastaja sõbrad on kalamehed Ise rohkem nagu leotan, niisama vee sees. Ajaviiteks. Et kui, kui paisära lammutataks, kas seda lootust ei ole,  et siis ka koduuksed rohkem kala jõuab? No. On muidugi tore oleks, väidavad, et isegi lõhe üritab sisse tulla,  et siit altpoolt paisu olevat saadud, aga tore oleks,  kui jah ta sinna ülespoole ka tuleks. Sindis torini jäänud kilomeetrite jooksul kohtasime esimesi väljakutseid. Lisaks vastuvoolu sõudmisele tuli ületada kolm  kiirevoolulist kärestikku. Igaüks neist oli ettearvamatu. Vees liikudes tuli hoida tasakaalu, sest iial ei võinud teada,  kui sügav on vesi järgmise sammu kohal. Ja loomulikult pidi siinkohal leppima märjaks saamisega. Esimese rännakupäeva õhtuks oleme jõudnud  siis Pärnus Torile ja kohalik mees Lembit Link,  mis kant on see Tori? Tori rahva arvates on ta maailma naba, sest justkui siin  põrgu juures pikali olla ja täis taevast vaadata öösel. Siis taeva telg läheb põrgust otse ülesse põhja naela pita  ja selle ümber terve elu. Nagu käibki nii, et Tori põrg on Maailma naba. Põrgus elab loomulikult kurat. Viimastel aegadel on teda nähtud küll harvem,  ent Lembit jääb rääkida põrgu peremehest. Õige palju lugusid. Siin teisel kaldal oli ennem Tõia küla ja need Tõia küla  naised pesid just siin alati pesu. Aga see noh, pesupestes ja loputas tuleb ikka seeliku saab  üles tõsta natukene ja siis kurat oli siin põrgus mõiranud  ja igast hääli teinud öösel läinud pesu ära määrinud,  et naised uuesti tulevad oma pesu pesema  ja siis jälle siis mõires naiste naistel oli see asi ära  tüüdanud ja nii et ühed läksid siis nooremad,  ilusamad, läksid pesu pesema, teised tulid pesu kurikatega siia. Ja kui siis kurat. Siin kõrgastes irvitas ja hirmus ja head meelt tundis,  siis sai tappa koledasti naiste käest. Siin taga on tangi oja, nii et ühe jutu järgi on nüüd see  oja tekkinud sellest, et kurat jooksis sealt vireksaare metsadesse. Ja see oja ojavesi on kuradi silmavesi, mis ta  siis nuttis suure valu käest seal taga? Üks rahva jutt räägib sellestki, et Tori põrgust läinud  salatee Viljandisse, Pärnusse või ka taevaskotta. Igatahes on kohalike jaoks maailma nabaks tunnistatud punkt  kunagise olulise laevatee kaldal. Kui palju jõge tänapäeval kasutatakse? Tänapäeval kanuumatka üsna tihti sõidavad,  aga, aga selline sellist veeteed nagu kunagi olevat olnud hansateena,  seda, seda ei ole juba ammu, et ma ei tea,  viimased koormad viidi Viljandi lossi ehituses kuskil 1500  või midagi. Nii. Ja hiljem on tehtud ka siin katsed ja projekte  ja taotlusi valitsusele tehtud, et noh, teha lüüsid  ja tammide süsteem. Algul Rootsi kuning Rootsi ajal. Et taheti teha just Hollandi kaupmehed, olid seal taga,  et siit saaks no kord ja pihkusse sinnapoole teha suure laevatee. Et kuidagi võtnud see asi vedu ja siis, kui läks Vene riigi  alla Eestimaa, siis tehti ka sarivõimule taotlusi,  aga. Aga kuuldavasti olevat neile hakanud muret tegema,  et äkki siit laevatee ja siit CD võtab rohkem kaupa omale  kui näiteks alles rajatud Peterburi linn. Ja et siis olevat see kohe korra lükatud. Vanasti oli põrgu suhteliselt pikk koobas,  ent nüüdseks on ta järgemööda kinni varisenud. Enam kui 100 aasta jooksul on pehmesse liivakivisse oma nime  jäädvustanud paljud külastajad ja pesa teinud veel rohkemat kaldapääsukesed. Oma pesa, püstitasime sinna meiegi. Pärast neljakümmet kilomeetrit vastuvoolu aerutamist  lugematuid kõrkjasaari ja kolme päris karmi kärestiku oleme  lõpuks saanud panna oma telgid üles siia pea 300 miljoni  aasta vanuste liivakivipaljandite veerde. Tegemist on siis kurikuulsa Tori põrguga  ja me jäämegi siia ööd veetma, aga tänase päeva kokkuvõttes  võin ma hea meelt tunda, et kordagi ei läinud me ümber oma kajakiga,  ehkki tegemist oli minu puhul elu esimese retkega,  eks näis, mis toob homne päev. Mina olen kelgu saanud ära parandatud ja võin nüüd hakata  täiel rinnal nautima. Rannarõõmusid. Tõsi, tarkusetera on ütlemata Alustan kaugelt sellest, et laupäeval süüdati üle Eestimaa  sadu muinaslõkkeid. Oleks ma mürkroheline, siis ma kurjustaksin,  et jälle soojendavad asjata kliimat ning reostavad valgusega atmosfääri. Kuid et ma olen pigem selline lõhe roosa,  siis on mul hea meel sellest, et tuhanded inimesed nautisid  niisugust asja nagu elav tuli. Paljukest seda üldse enam nähakse, kui siis ainult grill ahjus. Tulle vaadata ja tuld leites sündis mul ka filosoofilis  praktiline tõetera. Aga nimelt? Olgu Välgu Mihkel kui hea asi tahes, hambaid on temaga torkida,  ebamugav tarkus otsas, nüüd siis vette. Ega mõistlik inimene sinna ilmaasjata ronigi. O kolm soo.
