Kui mina ütlen teile teleekraanilt, et, Ketas on kuiv, siis tähendab see seda, et metsas saab  liikuda kuiva jalaga ning võib juba julgesti isteta. Kui aga üks noormees ütleb silmade särades  ja kehasoojuse tõustes neiule, et mätas on kuiv  siis võib see tähendada hoopiski ettepanekut üheskoos  kevadisse loodusesse minna ja seal ühte heita. Konteksti küsimus. Linnupesa pungituvad praegu munadest. Lillelõhn meelitab nuusutama igasuguseid putukaid. Kalad sööstavad aga kudemisvalus vastu tammisid. Ma tahtsin kõneleda armastusest ja kevadest,  aga jutt jäi tammi taha kinni. Ja tammid ja paisud. See energia, mida saadakse meie jõgedele ehitatud  hüdroelektrijaamakestest ei ole kaugeltki roheline,  vaid pigem süsimust. Veski paisude ja vesiveskite taastamine on väga kena küll  muinsuskaitselises ja ka kodukaunistamise kontekstis,  kuid looduskaitseliselt ei kannata eriti kriitikat. Paisu rajamine või taastamine ei ole kaugeltki sama,  mis pargi loomine või korrastamine. Jõed ja ojad on Eestimaale sama, mis inimesele tema  veresooned ja oma veresooni kipu läbi lõikama  või toppima neisse trombe. Kõige vanemaks ja kurikuulsamaks trombiks on Sindi pais  mis pärsib kogu Pärnu vesikonna talitlust. Paisu lammutamine takerdub jäävalt kohalike  ja kitsaste huvide taha. Teine suur tromb asub Narva jõel aga selles tupikus kumab  juba natuke valgust. Narva juga asub Narva-jõel Narva Klindiorus. Kreenholmi ehk Varese saar jagab jõe kaheks haruks. Läänepoolne joaastang jääb Eesti territooriumile  ja idapoolse Astangu keskelt läheb riigipiir. Kunagi oli Narva juba Eesti veel rohkeim juga. 1955. aastal ehitati Narva hüdroelektrijaam  ja jõgi suleti tammiga. Sellest ajast lakkas Euroopa üks võimsamaid jugasid olemast. Ainult mõnel päeval aastas. Suurvee ajal lastakse jugadele liigvett,  mida hüdroelektrijaam ei suuda vastu võtta. Nüüd me siis oleme siin Narva kose all ja harukordne selline  võimalus filmida seda vee voolu siin on selle tõttu,  et et praegu just on üks väheseid päevi,  kui vesi siin voolab. Et Narva jõgi, suur jõgi peaaegu 400 kuupmeetrit sekundis,  on see vooluhulk palju suurem kui ükski teine jõgi. Eestis on tavaliselt selles kohas kuiv ja kui vanasti käidi  seda koske siin vaatamas ja käidi lõhet püüdmas Narva jõe peal,  siis viimased 50 aastat ei ole siin midagi teha olnud. Kuna jõgi on. Viidud kunstliku kanali kaudu Ivangoroodis asuvasse hüdroelektrijaama. Et Narva-Jõe kuivalt seisvas kanjonis jälle vesi voolaks,  taotleb Eesti loodushoiu keskus vee erikasutusluba. Ka keskkonnaministeerium on seda meelt, et jõgi saaks tagasi  oma vee ja elustiku. Looduskaitseliselt olulise idee teostamiseks on vaja  kokkuleppeid vene poolega, mis teatavasti pole lihtne. Narva jõgi oli vanasti väga tuntud lõhejõgi üle Euroopa  tuntud ja lõhejõgi oli ta sellepärast nii kuulus  ja hea, et, et siin on nagu näha tohutult ilusad kärestikud,  siin on lõhele kudemiseks ideaalsed kohad  ja vett on palju ja seda pinda on palju ja praegu on selline situatsioon,  et Narva jões looduslikult ludevat lõhet polegi,  et on teada, et Narva jões lõhet püütakse,  see on kõik siia asustatud ja kui nüüd saaks vee siia tagasi  selle jao, mis, mis me praegu umbes taotlenud oleme,  et siis täituksid jälle need koelmud pidevalt veega. Lõhe saaks kudeda ja mitte ainult lõhe, vaid  ka mitmed teised kalaliigid oleksid siin väga tänulikud kõik  selle eest, et neile vett jälle antakse. Jõgi tegelikult on ju kahe riigi Vahel ja tegelikult peaks seda veeressurssi vennalikult jagama,  praegu see kogu ressursi kasutus on vene poole peal  ja oleks õiglane kõikide rahvusvaheliste tavadega kooskõlas,  kui seda jagatakse. Tavaliselt jagatakse selle järgi, kui palju mingi riigi  territooriumil vett tõrke koguneb. Et see on ligi kolmandik, tuleb Eesti poole pealt,  et Eestil oleks täiesti õigus küll, saada siia vett  ja see kogus, mis siin praegu voolab. See umbes niisugune kogus ongi. Nüüd siis ikkagi armastusest himu ja armukirge on maailmas  ka olemas olnud, kuid inimühiskond ei ehitanud ennast üles  nende peale, vaid nendele vaatamata. Näiteks vanas Roomas ei peetud kombekakskümmend. Se naisesse selleks olid orjatarid või hetäärid. Alles keskaegses rüütli kultuuris sündis romantilise  armastuse kultus mis tänaseks on nud lausa pöörased mõõtmed. Kui üldse abielu siis ainult armastus abielu. Kui aga armastus otsa saab, siis kohe lahku  ja uude armu suhtesse. Ühtpidi on see väga looduslik, sest ka loomariik on  valdavalt polügaamne ning pidev kestev paarisuhe on pigem  erand kui reegel. Teistpidi võib niisugune romantika aga inimsoole vägeva  paugu panna. Mismoodi just sellest räägin pärast seda,  kui oleme vaatanud, kuidas linnusõbrad käivad kiibitsemas  suleliste armumängu. Igal kevadel täituvad Eestimaa põllud lindudega  ning kraaviperved linnuvaatlejatega. Meie lindude vastu tunnevad huvi ennekõike välismaised linnusõbrad. Osoon liitus ühel varahommikul Tedremäng uudistama tulnud  Hollandi reisigrupiga ja uuris, mis neid meie looduse juures võlub. Hollandlaste grupijuht, kes on Eestis juba teist korda,  ütleb, et linnuvaatluses on hea ettekääne looduses viibimiseks. Estonian Neitse torsi linnugiid Mikko kinnitab,  et Eesti looduses on küllalt liike, kelle pärast  välismaalased on valmis reisi ette võtma. Aga oluline roll on ka lihtsalt puhkusel  ja looduses käimisel. Üldiselt need grupid on sellised, et seal on ikkagi sellist  pehmemad linnuvaatlejad, kes kes nautivad üldiselt  ka seda täiesti loodust. Ja noh, eks nad tulevad vaatama selliseid linnuliike,  mida neil endal on vähe. Mis tähendab, et hollandlaste, see tähendab,  et noh, mets liike. Tetresit ja rähne ja. Teisi sarnaseid liike aga, aga samas nad on huvitatud  ka sellest, et meil on nii palju neid löökesi näiteks. Nad ju ütles, lööki hakkab nagu haruldaseks saama,  et ta on täiesti imestavad, kuidas Eestis igale poole  laulavad siin ka osad näiteks näiteks selles grupis on. Algajad linnuvaatlejad üks härrasmees ütles,  ta hakkas alles aasta tagasi linde vaatama,  ta ostis pinoki, et jah, läks hakkas vaatama,  et siis eks me siin nagu obetame ka, kuidas eristada  erinevaid parte ja varte ja noh, nüüd kevadel on väga hea  teha seda, et see on natuke nagu mingi auso. Sama. Muidugi seal on ka. Tosise vähe nagu kogenematunnuvaated, nendega me räägime  jälle siis. Raskematest lindudest noh, määramisest, et kuidas,  kuidas need määrata. Eestis pole linnuturism veel kuigi populaarne harrastus ent  päris lootusetu ei ole olukord siiski ka meil,  kinnitab linnureise pakkuva firma juht. Minu meelest on Eestis ka sõna linnuvaatluses väga popiks  juba muutunud, et meedia kajastab hästi palju erinevaid  teemasid alates kotkakaameratest, nüüd on kodukaku kaamera  üle üles riputatud. Ka meie tegemisi on kajastatud ornitoloogiaühenduse tegemisi,  linnu, määramisvõistlus ja mis iganes muud ja,  ja inimesed on hakanud huvi tundma, mis asja see üldse  endast kujuta ja, ja meie poole on ka sagedamini hakatud pöörduma,  et tahetakse tulla linnuvaatlus retkele. Linnuturism on selline küllalt ebamugav valdkond,  et vara tuleb tõusta. Varustus on kallis, kas eestlane üldse on valmis seda kõike  omaks võtma? Sel kevadel me nüüd alustasime täiesti uutmoodi lähenemisega eestlastele. Et me saime mitme aasta jooksul aru, et keset päevane  linnuvaatlusretk ei paku eestlasele seda elamust,  mis ta ootab. Isegi kui giid on kaasas. Meil on nüüd olemas täiesti eraldi Liigikesksed paketid või teemakesksed paketid,  kus me siis soovitame või lausa sunnime inimest ärkama  väikese tõusuga ja olema kohal ja kohtuma giidiga juba just  sel hetkel, kui väike oma nina siis laevakaarelt välja  pistab ja siis minnakse vaatama üheskoos teatud liike  või teatud hääli kuulama, olgu selleks siis tedremängu  vaatlemine või õhtuloojangul roostikus, ööhäälte kuulamine  või siis sügiseti sookure, et mis samuti lõpevad päikseloengul. Vaat siis saame me garanteerida kolme, nelja tunniga  eestlasele täieliku elamuse ja sellega me saame nad  kindlasti loodusele lähemale tuua. Ja siis nad lähevad juba ükskord ise ette  ja näevad ja märkavad ja, ja tulevad uued peale,  kes meid tahavad ja nii edasi ja nii edasi. Olete te ise ka selline paadunud linnuvaatleja  või millest selline suhteliselt spetsiifiline tegevus  ja ärivaldkonna valik? Minult on seda küsimust küsinud nii eestlasest  linnuvaatlejad kui ka välismaalasest. Linnuharrastajad mõned heatahtlikult, mõned lausa küüniliselt,  et miks sa seda teed, kui sa ise linde väga hästi ei tunnegi,  et ma teen seda tegelikult sellepärast, et. Mulle meeldivad need inimesed kellele meeldivad linnud  ja loomad. Kuigi linnuretke puhul ei saa keegi garanteerida,  milliseid liike ja kas üldse nähakse, ei näi see häirivat ei  linnuhuvilisi ega ka giide. Sajaprotsendilist kindlust linnupidi töös ei olegi,  sest. Aastad on erinevad, väga palju sõltub, milline ilm parasjagu on,  kas on, kas on tuuline, kas sajab vihma. Sellised asjad mõjutavad seda loodusretke väga palju. Kui on sellised iseprofessionaalsed linnuvaatlejad,  siis nad tegelikult saavad päris hästi aru,  et et igal hommikul ja igal päeval ei ole võimalik. Seda seda lindu näidata, seal on peamine see,  et, et giid annaks endast alati nagu maksimumi  ja parima, et, et ta ei läheks juba ennem loodusesse sellise teadmisega,  et niikuinii me ei näe mitte midagi. Aga tuleb seda ka ette, et pärast ollakse giidi peale pisut pahased,  kui, kui mõni mõni lind jääb nägemata. Enamasti seda ikkagi juhtub väga harva, et üldmulje sellest  Eestimaa loodusest on ikkagi niivõrd võimas  ja ja noh, eriti kui on ka pikemad tuurid juba nagu siin,  eks ole, nädal aega siis. Kui see üks hommik on niisugune tuuline ja vihmane  ja võib-olla linde natukene vähem, et siis need muud elamused,  mis, mis ülejäänud päevadel saadakse, need kompenseerivad  need väiksed puudujäägid. Kas need linnuturistid on kuidagi erilised inimesed  ka või, või miks eestlasele see linnuturism  ja linnuvaatlus ei ole nii südamelähedane kui välismaalastele? No Eestis on linnuvaatlejaid suhteliselt vähe,  kui me näiteks võrdleme Soomega, kus on ligi 10000  linnuvaatlejat Eestis umbes 600 700 Inglismaa kuninglikus  linnukaitseühingus ligi kaks miljonit liiget  siis neid linnuvaatlejaid, jah, Euroopas on on tunduvalt  rohkem kui, kui Eestis. Ja, ja miks ta on, on südamelähedane, just see,  see Eesti potentsiaal linnuvaatlusturismis on,  on ikkagi see, et, et meil on väga hästi säilinud metsalinnustika,  kasvõi needsamad tedred, keda me siin täna jälgisime. Ligi 20. Isegi rohkem Tetra oli siin ühe põllu peal,  kui terves Hollandis on 10 12 kukke järel,  et see on selline näide. Meie looduse puutumatusest Vaatasin filmi, milles ühel naisel oli laps,  kes kasvades muutus aina enam naise kunagise armukese sarnaseks. Naise abikaasa tegi see asi armukadedaks  ning ta nõudis DNA uuringut. Selle järgi aga oli raudselt tema laps kuigi armukese tegu  ja nägu. Tegelikult rääkis see film akadeemik Pjotr  Garjajevist ja niinimetatud kvantgeneetikast. Karjajev väidab, et geneetiline informatsioon võib edasi  kanduda ja salvestada meile täiesti tundmatutel viisidel. Selle näiteks oligi juhtum selle lapsega. Veel väidab Garjajev, et praegune suguline vabadus põhjustab  inimkonna geneetilist mandumist kuivõrd geeni info seguneb  täiesti kontrollimatult nagu puder ja kapsad. Niisiis, aga seda me ju teame juba. Inimsugu läheb omadega metsa. Metsa läheme nüüd meiegi, ainult et märksa rõõmsamas mõttes. Algab metsanädal, et mismoodi ühistu, minu mets? Ühistu, minu mets korraldab maakondliku istutuspäeva  kaheksandal mail kus siis saavad tulla metsa inimesed,  kes igapäevaselt sellega võib-olla ei tegele  ja natukene tutvuda sellega, kuidas, kuidas saab uus taim  mulda ja mis selleks peab? Tegema metsa istutamine, on selline südametunnistuse küsimus,  et et keegi on meie jaoks kunagi selle siia istutanud  ja kui meie selle maha võtame, siis me paneme  selle tagasi. Metsaühistu minu mets juhataja Ülle Läll ütleb,  et puude istutamine on üks lihtsamaid ja meeldivamaid  tegevusi metsaomaniku tööde ahelas. Ühistupoolset abi vajab aga metsaomanik aastaringi. Sellega istutada on, on väga lihtne. Ja kiire. Et istutamine käib siis niimoodi valitakse sobiv koht. Vajutatakse see toru siia sisse. Juhtus kogemata, kui selle peale siis vajutatakse,  siit lahti võetakse istutusvakas taim. Pannakse siit ülevalt sisse, natuke võiks keerata,  et siis ei jää muld kinni, võetakse ära,  nüüd lastakse see nokake kinni, enne kui ta pannakse maha,  sest siin on selline väike. Väike koht, kus siis vajutatakse, mis paneb  selle noka kinni. Ja siis. Tuleb see taim. Nii kõvasti siia maa külge kinni sekkuda. Et kui teda siit tutist tõmmata, siis ei tohi ta välja tulla,  siis on ta õigesti õigesti mullas ja tähtis on see,  et see mullapall ei jääks siis näha. Samal ajal ei tohi teda istutada sügavamale,  kui ta enne olnud on. Sellepärast et muidu tulevad üraskid ja söövad ta ära. Metsaühistu minu mets on üks 50-st metsaühistust Eestis  metsaühistud üle Eesti koondavad erametsaomanikke,  et üheskoos ja tõhusamalt metsas tegutseda. Vajadus tekkis tegelikult sellest, et paljud metsaomanikud  tundsid huvi kuidas saada toetusi, kuidas majandada oma  metsa ja ja tundus, et oleks vaja ühte sellist. Kohaliku metsaomanike ühendust, kus nad saaksid küsida nõu  ja abi. Ja nii ta tekkiski. Tänaseks on liikmeid 54. Meie metsamaa pindala liikmetel kokku on 1670 hektarit. Praegu ja väikseid väiksed liikmed on meil väikese maa suurusega. Osaühinguid ja, või üldse äriühinguid, on meil ühistus? Kaks. Nii et nii et väiksed metsaomanikud, põhiliselt tüüpiline  ühistu liige, meie liikmete puhul on. Kuni 10 hektari suurusega metsaomandiga. Tavaliselt oma metsast kaugemal elav inimene,  kes, Ei oma metsanduslikku haridust. Metsaühistu liikmed kiidavad üle aktiivsust ühistu asjade  ajamisel ja märgivad, et läbi ühistu on neil metsadega  tegelemine läinud oluliselt lihtsamaks ja tulusamaks. Võiks rahule jääda selle asjaga, ühistu tööga küll  ja teda on vaja kindlasti, seepärast me oleme käinud,  ma olen kõik peaaegu käinud, need koosolekuühistu,  need metsaet kui on tehtud mõned päevad ja väga tulemusrikas olnud,  ma arvan küll ikka see peab edasi minema,  ega keegi seisa ka ikka meie eest, kui ikka üks tugi on veel juures,  kui ütleme, võid küll esitada mujale ka ja seda küsimusi,  aga ikka see on otsene ja side on nagu ikka kohe esimene on  see ja siis vaatame, mis edasi saab, annab nõu,  ma olen käinud tema juures kodu, ka konsultatsioonile,  vahest midagi vaja on, siis ta ütleb ära. Sest et interneti ja need arvuti kaudu need kõik asjad  ajamine seda ei, vanal mehel enam ei sobi,  ka tema jooksevad need läbi. Praktiliselt. Igal alal on nagu abi, sest et mina ei ole noh,  välja õppinud metsamees. Ja mul erialast ei ole ja see vanus ei luba  ka enam midagi kardinaalselt oma elukutset uut elukutset  omandada ja sellepärast on, on praktiliselt kõik need  teoreetilised kui ka praktilised küsimused,  mis vaja on lahendada. On ikka ühistu mulle ära aidanud teha. Kui lühidalt ütles, ma ise ei pea midagi tegema. Ainult et ühistu aitab, aitab ära korraldada  ka metsa ülestöötamine, väljavöedu realiseerimine. Seda on kõike nagu ühistu aidanud, nii et ma ei ole nagu. Tõsiselt, nii, ma ei pea midagi tegema, see on see kõige  suurem abi, et. Ühistu minu mets puhul on eriline ka see,  et ühistu ei ole pelgalt metsandusküsimused  ja vastused vaid paljudele ka suhtlusvorm  ning võimalus looduses viibida. See on ka nagu omaette selline suhtlusring  või nagu omaette pere, et. Et see metsaühistu Selleks, et üldse eksisteerida või et olla edukas  selle jaoks on tegelikult kõige rohkem tarvis seda,  et tal oleksid head liikmed. Head liikmed on aktiivsed liikmed, kes annavad alati tagasisidet,  võtavad osa õppepäevadest. Tulevad tulevad metsa ühesõnaga teevad, teevad kõike,  nii et seda saaks teha ühiselt. Et, et see on, see on nagu selline ühistu eksisteerimise võte. Istutuspäevale tulnud keskkonnaameti metsaspetsialist Taavi  Saar määrab raielangil vana tammekännu vanuse. No siin alguses on nad väga tihedad, et aga  siis kus laiemaks lähevad, on mingi 85, aga ma arvan,  et siia siia saab veel julgelt mingi paarkümmend panna otsa. Taavi väidab, et metsaomanike suhtumine oma metsa on just  tänu ühistute aktiivsele tegevusele muutumas. Trend või on sinnapoole, et, et metsaomanikud on ikka tänu  ühistegevusele ühistutele saanud ja saamas oluliselt nagu teadlikumaks,  et, et kui siin Aastaid 10 või tagasi, kui hakati, eks metsa maid tagasi saama,  et siis siis nähti selles lihtsalt mingit tuluallikas,  tuluallikad nüüd ja kohe, aga aga nüüd on ikkagi  metsaomanikud oluliselt teadlikum ja kui sõita ringi,  siis nagu siingi näeb, et et tehakse metsakultuure  ja uuendatakse ja ja, ja, ja mitte ainult ei ole raiumine. Et seda võib küll öelda, et, et need metsaomanikud on saanud  teadlikumaks ja ja saavad seda üha enam. Mets ei ole enam nii tulus, kui ta oli siin aastaid tagasi,  kas see on ka muutnud seda metsaomanike ringi? On jäänud need, keda see mets nagu laiemalt huvitab. Nojah, eks need, kes nii-öelda hõlptulu lootsid  ja niisugune nii-öelda kiire rikastumise viis olla metsaomanik,  et need inimesed on taandunud ja jäänud,  on ikkagi need, kes tõsiselt tegelevad metsakasvatusega ja,  ja teevad pikaajalisi investeeringuid ja. Et, et selles mõttes muutus toimunud kindlasti Kõige rohkem saavad metsaühistust abi just väikemetsaomanikud,  kellele võib muidu õigusaktide ja toetuste rägastikus  orienteerumine üle jõu käia. Ühistu liikme, tegelikult kõige suurem tulu,  ma arvan, on informatsioon et kui inimene ei tegele  igapäevaselt metsamajandusega, siis ta ei suuda olla kursis  kõigi nende seadustega kõigi nende määrustega,  mida välja antakse. Ja, ja tal ei ole ka aega seda pärast tööd enam teha. Aga tal on hea, kui keegi talle ütleb, et nüüd teeme seda,  et nüüd tuli selline määrus. Me anname ülevaate, teeme õppepäevi. Oleme organiseerinud ühiselt taimede ostu. Ühistu on aidanud ka taimi istutada, kui on olnud vaja. Ja ja ka metsa majandada noh alates siis Arvendusraietest ja lõpetades energiapuiduga,  nii et et kõike seda, mida metsaomanikul on vaja  ja mille jaoks tal omal ei jätku aega või,  või, või siis seda oskust, et kõike seda Ülle paneb lõpetuseks kõigile metsaomanikele südamele,  et just metsanädal võiks olla see aeg, kui  ka unustatud metsatükid oma peremeestega kohtuksid. Tegelikult on ju metsanädal oluline kõigi inimeste jaoks,  sellepärast et minu arust on see parim võimalus tulla tulla  kasvõi oma metsaga tutvuma, kes on oma metsa ära unustanud  nendel inimestel, kes igapäevaselt temaga kokku ei puutu. Mina tegin siin metsas endale täna pajupilli. Lähen nüüd koju ja mängin seda Laurale natuke romantikat  kulub marjaks ära ka abielu 37. aastal. Kolm. Osoon.
