Ta ei saa mängida, tal ei ole nii palju ruumi  ja talv on nii vara tulnud ja siis. Viime teda minu rasva juurde, et tal on mängukäeslast,  et ta saab liikuda ja jooksma ja, ja naudida loodust. Meil on ruumi nii palju, et siis ta võib juurde tulla,  aga ta on täitsa kurb on, ongi näost näha,  et ei saa liikuda, et ta tahaks nii midagi teha. Ja ema muidugi natuke. Nii kui neid emad on, ei oska niimoodi mängida. No ütle, kas see on sul lapsepõlveunistuste jõulukingitus? Siin sees jagab ju kohe kuulda, et jõulukingisid on aga. Esimene kaart on ta elus nüüd üksinda ja  siis sellepärast ta natuke kartlik on ja ei tea,  mis teha. Ja kuidas ta üksinda saab hakkama,  seda ta ka ei usu, vast veel. Aga küll ta näeb need elulehed edasi. Minu juurde, lehm, seal elad ja ilma tavad teda juba. Eks me näeme, kuidas ta sinna jõuab. No kuidas sulle tundub, millise perenaise sai  siis nüüd see? No võib-olla isegi liiga hea, et ma olen kuulnud,  et võib-olla hellitatab võibolla isegi hobused liiga ära. Aga arvan, et hea hea inimese kätte sai. On? Ta alati ühte kätt üles, et külma ei lähe. Ikont on tänava peal üles korjatud, kui ta oli kolmenädalane. Ja omanik kasvatas neid üles kõige peal pudeliga. Aga siis tema aastapuhkus oli mööda ja ei teadnud,  mis nendega teha. Siis ma adopteerisin neid. Ja, ja see varsti poegib see, kes seisab üksinda. Seal me ootame iga päev, et väiksed on alles,  aga ei tulnud veel. Ja teised on kained. Ainult see väga väike, see on minu pudelilaps. Kes kolm aastaid tagasi sündis ja kes kasvas üles minu köögis,  see väike pudelilaps on ka nii väikseks jäänud. Ja see On lihtsalt ilujaoks. Metsloomad on ka kogu aeg õues, mitte keegi ei küsi  selle peale, kas metsloomadel võiks külm olla  või soe või midagi. Metsloomad on ka väljas ja meie loomad on siin  ka Eestis juba elanud sajandeid. Nende esivanemad ja siis nad on väga hästi  selle kliimaga kohanenud, et kes küsis 100 aastaid tagasi,  kui tuli hobune saani ette panna, kas ta nüüd külm on? Et see oli väga tavaline, et ei olnud autosid,  siis sõitsid inimesed lihtsalt saaniga või veega  ja siis oli hobune samas väljas värske õhu juures  ja samuti jalutas läbi lund ja siis tänapäeval ei ole see  midagi täis ja see soe tal oli rohkem inimeste jaoks,  et nemad võivad talitada soojas ja valgustiga,  et see vanasti oli tõesti rohkem inimeste jaoks mõeldud kui  hobuste jaoks. Ma alati tahtsin endale hobust, et ma ratsutasin juba Kauem aega sellise vana Raskeveohobuste seljas, kui nad olid vankri ette pandud,  mina istusin alati ühte selle hobuse seljas. Sellel hobusel oli nime Liisel ja mina tänapäeval mõtlen,  et see liisel ja minu helbe on omavahel nii sarnased,  et võib-olla oli Liisel isegi tori tougu hobune. Kui ma vaatan tänapäeval neid pilti, siis on see tõesti väga,  väga võimalik. Isel või mingi teist hobust saada, aga muidugi jõulukuuse  all hobune ei mahu, ma mitte kunagi ei saanud ühte hobust. Siis ma sain vähemalt sellised asjad, kui ratsa saab aid  või ratsa. Püksi või mingi hobuseraamatuid ja seda ma sain,  aga hobust ei mahtunud. Kuuse kuusepuu all. Seda ma arvasin, et meie armas Hanni võtab kohe endale. Aga see on ta kõige humaansem ja parem kui. Väga ei lase teda imeda enam, siis on kõige humaansem,  kui ta kohe teine õhkkond ei näe. Mingi mängukaaslast, siis ta unustab väga kiiresti,  et ema on olnud. Et mõni nädala pärast võib teda isegi ema juurde tagasi viia  ja ei juhtu mitte midagi enam. Tädi. Tädi. Need on, kes saab, kuhu sa lehed? Ka üliteid katet. Vaatame. Nahanni tahad ikka selle väiksega mängima  ja nii meeldib sulle. Tarikasele väiksega kohe midagi teha, jah. Ta näitas juba talle tagumise jalaga, et,  et uda ta ligi ei pääse, aga kogu aeg vaatab  ka ja, ja tahab temaga kontakti saada. Kui ta lööb peaga esialaga, siis ta näitab,  et iga fond tahaks midagi teha, et siis ta ei aja teda  sellepärast ära, et ta ei taha, et see tuleb ligidal,  ta ei taha lihtsalt, et ta hakkab imeda siin. Ja see on puu täisvereline, see on muidugi palju. Ja ja palju energilisem, kui minu omad tarihobune ikka  rahulikum ja minu meelest ka enesekindlam,  et siin see. Saab väga hästi hakkama. Puhas see on puhas tariaugu. Ta on väga ilus, väga ilusa liikumisega,  väga kerge, liigub ja väga hästi. Aga iseloom on ka näha, et väga tark on,  ta võtab väga kiiresti asjad oma. Näiteks annab jalga väga hästi. Mis hiljem on ka vaja, et saab kapja lõigata  ja nii ja see võttis kahe-kolme päeva jooksul isegi juba  väga hästi vastu, et ma võtan tema jalga,  ta ei kartnud üldsegi. Ja ta on selline, kas need on huvitatud kõigest,  mis liigub, mis juhtub ja? On väga inimestest huvitatud. Ja enesekindel, see on näha, et ta tuleb iga inimese juurde,  ta ei kaota mitte keegi. Et siin isegi kaamera teda huvitab. Ja kui ta nüüd ei vaata mind ei kuule, siis ma näitan sabaga,  et ma olen ikka siin. See oli kasestus. See on näha peaga oma kehaga selle peale,  et ta liiga ligidal tuli. Nüüd aiame näiteks teda ära. Ilma katuseta. Või vähemalt mitte näha, sest see on ikka katus. Kui on juhthobune, siis ta niimoodi ära ei kadu,  siis ta kõigipeal vaidleb vastu või seisab  või vaatab, mis juhtub. Aga kui ta on natuke madalam oma perekonnas antud,  siis ta kuuleb ikka ja jookseb ära ja paneb minema. Tema tahtis kogu aeg näidata, kui Paide on nüüd ta närvi  ja sellega ta aluna. No näitab nüüd, et ta ei tahtnud midagi pahasti teha,  mulle aga tahab ju ka pildi peal olema, see on ju  ka tähtis, et mõni on ikka rohkem lemmik kui teine,  aga selline täpne lemmikloom mul küll ei ole. Igaüks on mulle armastatud, see just sellepärast,  et ta on nii, ta on nii rahulik ja, ja nii inimeste sõbralik ja. Aga see väike must hela näiteks sellepärast,  et ta just nii enesekindel on ja tuleb kogu aeg uurida  ja nuusutada ja kõik. Aga lemmik on just selle aliide ema, ta on selline väga tundlik,  ma vaatasin, ostsin teda vasikakolhoosis,  ta ei tundnud eriti inimesi ja tal oli väga kurb elulugu  ja ikka usalda ja ikka on väga armas, tuleb kaasa. Ta teda ei saa ratsuta, da, ta ei saanud kunagi  nii palju usaldust endale võta, et ta lubab mulle selja  seljas istuda, aga teisiti on ta igapäevases elus  nii armas ja, ja nii vastuvõtlik. Tori hobused nojah, täpselt sellepärast nad on rahulikud. Nad on alati väga sõbralikud ja nad olid vanasti näiteks  sõjaväe ratsahobuseid, see tähendab, et nad pidid alati  rahulikud olema, ükskõik mis juhtus ja siis  ka sõbralikud inimeste vastu, sest inimestel  ja hobusel oligi vaja, et hobune ei lähe kohe minema,  ei jookse või saab inimestega hakkama. Ja siis teisiti on nad väga vastupidavad,  jalad on väga vastupidavad, et ükskõik kuhu nad pidid minema. See oli kamavalu ükskõik kuhu oli vaja minna sõja ajal. Siis tordihobune peas vastu läks üle mekke  ja läbi läbi sooja igale poole, see on ka väga tähtis,  et hea tervis ja, ja vastupidavus, aga ka sõbralik iseloom  ja selle järgi nad olid alguses ka valitud. Selle järgi, mis mina olen uurinud ja vaadanud  ja mina tahtsin see aasta paar puhtad torihobuseid juurde osta. Mina arvan, et umbes 50 tõukõlblikud märasid on Eestis. Tooaretuse jaoks hästi sobilikud akusid rohkem tari,  puhtatõulise tori toogu, hobused ei ole. Ülejäänud on kõik kas vana hanuvõiga või isegi juba täisverelisega. Paaritatud ja segatud. Ja ma kogu aeg uurin ka edasi, et üles kirjutada,  kellel on Tori hobune. Et kas ta annab ära, kas on mingi mõte, et üldse neid Tori  tõugu hobuseid üles pidada ja ma arvan küll,  et mõni aasta pärast on ikka huvi suuremaks kasvanud kui praegu. Praegu on tori hobune ikka hea lihaks, et ta kaalub palju,  et. Saab hästi ära anda ja see teeb mind väga kurvaks  ja just sellepärast mul on iga üks tori hobune,  mis on minu käes, on hea meel selle üle,  et ta saab siin elada ja, ja toitugu nime üles hoida. Ja ainus aastaringselt väljas ei ole, kõik nad saavad väga  kõvasti kaera ja heina, nii palju, kui tahavad. Et siin justkui lumi on, on näha, et põllu peal on ikka  alati suured kogused heina, et saavad alati võtta  nii palju kui tahavad ja nii nii palju, kui vajavad et  normaalselt peatud hobune. Mis mille, kellel ei ole nii õudseid, igav ei söö rohkem,  kui on vaja, ainult kui ta on võib-olla poksis  ja üksinda, siis võib-olla, et ainus atraktsioon,  mis tal on, on ikka igapäevane tootja, ta sõib  siis liiga. Aga tavaliselt sellises vabapidamis võib pakkuda  nii palju kui tahet, et kui teatud kogus on sees,  siis ei söögi rohkem ja meie inimesed tahame ju hobuste  jõudu kasutada mitte piima ega liha, vaid  ja udu. See tähendab, et lihastik on väga tähtis  ja vaba pidamisel nad jooksevad ja, ja liiguvad tarve päev otsa,  nii kui looduses ja sellega tugevdavad oma lihased palju rohkem,  kui ratsanik saab seda treenida või sõitja. Et nad väga looduslikult arenevad ja just varssadel on see  väga tähtis, et saavad liikuda, seda suurem  ja paremad lihased on ja Semis Vars ei saa arendada esimese  kolmiku jooksul ja hiljem ei tule ka enam  nii hästi külje. Ma olen juhtmäraja, ma olen väga kindel,  et ma olen juhtmäda ja siis, kui mina nii kindel olen,  siis nad ei vaidle vastu. See on lihtsalt dlus, kui ma tulen siia,  kui juhtmeära juba oma käitumisega hobustel on juhtmed oma  grupis alati olemas, siis nad võtavad vastu  ja enesekindlus kasvab juba ja uudishimu ka.
