Talvine meri teeb nagu ettevaatlikuks aga  siis on paras aeg otsida koht, kus hakkab juba jääd peale võtma. Ja siis võid sinna jää peale kõhuli maha lasta ennast  ja vaadata, mis seal jää all on. Merd peab ikka igaüks silmas. Nägema sellepärast just nägema siis, kui ta on hea  ja kui ta on kuri ja kui ta annab midagi,  kui ta võtab midagi ja meie, hiidlased, oleme merenägu. Meie oleme kuidagi kerglasemad, kui. Ma ei oska seda seletada, aga hiidlane on ikka natuke  teistmoodi küll. Eks hiidlaste naljad ole teistmoodi, ise arvavad nad,  et see tuleb ikka sellest üksildasest meretagusest elust,  aga ega see elu enam neil siin üksildana olegi. Juba praegu käib Hiiumaal üle 100000 külalise aastas. Lisaks võhivõõrastele on igal hiidlasel ka sugulased,  sõbrad suurel maal. Põhiline huvireiside aeg on muidugi suvi,  aga ka talvel on siin põnevat. No minu meelest on Elmerseni kivi küll väga ilus,  see on. 20-st või enamast suurest. Rahnust koosnev kivide kooslus. Ja seda on siis eel üle eelmise sajandi,  see tähendab üheksateistkümnend sajandil uurinud baltisaksa. Ja ja, ja Venemaa vene vene päritolu teadusmees Helmersen  Need kivid on nagu sattunud ühes suures s,  Hiiumaale ja siin lagunenud paljudeks kivideks,  nagu otsekui noaga oleks nad lõigatud. Kellel hingerahu ei ole, see võiks kindlasti minna  siis ristna sinna. Neitsi säärel on Neitsi säärel. Sääre all kohiseb väga meri ja seal on alati suured lained. See on üks väga ilus koht. Ja kolmas koht. See oleks jälle nüüd lõhnadega seotud, võiks olla. Kas kassaris või siis? Nurste kandis, kus on kadaka nõmmed vot seal kadaka nõmmedel,  kui on niisugune kuivem aastaaeg Ja kadakad on palavas päikeses seisnud ja kui  siis maasikas, küpseb mets, maasikas. No ilusamat kohta ei ole. Kaunid kadakanõmmed püsivad ainult siis,  kui inimene nende eest hoolitseb, toob loomad randa  ja kui vaja, ka harvendab. Kasu on kahepoolne, avanevad kaunid rannamaastikud,  mehed saavad kadakast kulpe meisterdada,  naised vanu, Hiiu mustreid kinnastesse sokkidesse kududa. Traditsiooniline käsitöö on üks osa saare elust  ja kultuuriloost. Suvel, kui on meil nagu turismihooaeg, siis nagu on  inimestel ka rohkem võimalust oma toodangut müüa. Aga probleem ongi nimelt just talvisel ajal,  et talvel tegelikult ei olegi oma kaupa kusagil pakkuda. Ja seetõttu on nüüd sellelaadne üritus siin,  mis on nüüd teist aastat alles nagu leidnud väga sellise hea vastukaja,  et et, et tõepoolest, et see müük ei piirdugi ainult suvega,  vaid et nad saavad ka sügisel juba valmistuda nagu  jõululaadaks ja ja siin niimoodi rõõmsalt kõik kokku tulla ja,  ja siis oma käsitööd pakkuda. See on ka hea, väga hea koht selleks, et omavahel jälle  kokku saada, oma siis ideid jagada. Põhiidee sellel käsitöölaadal ongi, nagu teadvustada  ja populariseerida meeste käsitööd. Sellepärast et meil on palju vanu meistreid. Kes noh, hakkavad lihtsalt ära kaduma ja kuna noorte seas  praegu sellist huvi ei ole, siis meistrid kaovad ära koos  oma oskustega. Sideme keerab vastu kellaosuti suund, sellepärast muidu ta  keerab lahti. Aga nüüd ongi nii, et see on vastu kellaosuti. Suund on keertud. Ja keeran siin selle. Tõmbab niimoodi kinni. Ja kus ma tämben, siis panin jala alla ja puu side,  no öeldakse, et läheb puuleks, ta ei lähe puuleks. Ta on tugev. Puu on, kui tal kogu aeg keer peal on, ta ei lähe kuskile. Ma täna ka tulin selleks siuks, et õpet,  et noor, mis vanad mehed tegid Vanasti, kui põllutööd tehti, siis säästamise töö  ja ena neid ajal ta oli hea kerge, siis ta pandi enamale jalga,  sest see on niivõrd kerge asi, et sa ei tunnegi,  kui ta jala. No siis olid ju jalarätid, kandi polnud sokke,  jalaräti, et pandi niimoodi ümber jala, see tõmmati  siis otsa ja siis jalarätid seoti selle pika paelaga niimoodi,  et ümbrikenne kuni siiamaani kinni ta möödunud talve läbi ma  katsetasin seda paska tegemist. Kuidas ta välja kukub ja mismoodi ja kuidas ta parem oleks. Lõppude lõpuks ma jõudsin siis nii kaugele,  kui see on, tal võib olla soe vooder sees,  see on nüüd nagu ravi pasta. Arstidega on konsulteeritud. Et mikspärast metsloom ei jää ühesõnaga haigeks,  et ta ei jää vigaseks või niisuguseks traumatismusesse. Sellepärast et nende nahakarvad on niisugune omadus,  et tema ei lase seda reumat üldse nendele külge. Ja sellepärast siis mina tegin ka, panin  selle varvase pindsuli siia sisse. Hiiumaa, naised oskavad, oskavad kõike teha  ja no need ongi Hiiumaa mustrid, põhiliselt nad sealt  tulevad nüüd kõik. Ja kihelkonnade mustrid on ikka leidub muda,  mustrilehti tuleb vaadata ja otsida. Must on lamba, must ja hall on lambahall,  aga ülejäänud on, see on taimedega värvitud. Aga need on ikka päris hallid. Need on nüüd puht lambamaterjal siin all mustvalgega kuus,  see on päris must ja see on valge saare vill  ja lõng on pehmem kui mandrilambavill, sellepärast et saare  lambad söövad kadakaid ja kadaka. Okas annab lõnga selle pehmuse. Ainult talupidamise ja käsitööga saarel ära ei ela. Teiste Läänemere saarte kogemused on näidanud,  et saare loodus on magnet, mis tõmbab. Kuid turist tahab näha ka ehedat külaelu,  süüa puhast toitu ja osta kaasa kohalikku toodet. Kas ta seda ka leiab, see oleneb juba kohaliku inimese ettevõtlikkusest. Turism on üks viis saare elu arenguks. Sellel suvel oli meil väga vahva juhus, et kui tulid Saksa  turistid premenist ja ma näitasin neile pesemisvõimalust  meie saunas siis proua noogutas, kui ma näitasin  kuumaveepotti ja kui ma näitasin külma veepotti  ja kaussi ja kopsikut ja lõpuks küsis tagasihoidlikult. Aga kuidas see käib, palun näidake, ja siis sai tehtud  niisugune praktiline õppetund, et kuidas  siis pestakse lihtsas talusaunas siin Hiiumaal Meie  deviisiks või, või lööklauseks või milleks iganes,  kuidas seda nimetada, on see, et me pakume puhkust nagu maal  vanaema juures ja taolisi vanu maju nagu see mäe otsa talu  vana elumaja siin on kindlasti Hiiumaal palju rohkem veel. Ja meie kogemused ütlevad, et selle järgi on nõudlus. Meie talu üks väga oluline omapära on minu meelest see,  et siin tegutsevad kolm põlve. On vana peremees ja vanaperenaine minu abikaasaga  ja ka meie lapsed ja meil on selline tõeline tööjaotus välja kujunenud. Et kõik teavad oma rida ja tänu sellele ilmselt  ka kõik läheb nii. Meie meelest hästi Hiiumaa peaks kindlasti vaatama, et, et ta õige pisut,  võib-olla oleks teistsugune, kui on Saaremaa  või on Lõuna-Eesti. Ja, ja tänu sellele, et ütleme meil linna,  ühtegi ei ole siin sellist. Sellist lõbustusi ja, ja, ja sellist sellist poolt nagu on,  vähe siis isiklik, minu arvamus on küll,  et just perekonnad ja pere turism on see,  mis, mis, millel siin on nagu kandepinda  ja mis võiks nagu veel veel laieneda. Hiiumaa loodus ongi ikkagi nii mitmekesine,  et, et mina käin siiamaani uusi kohti avastamas enda jaoks ja,  ja paljud paljud mu tuttavad samamoodi ütlevad,  et siin on küll ja küll veel selliseid kohti,  mis, mis, mis on endalgi läbi käimata. Ja. Kindlasti nagu ka teistele inimestele on siin seda  huvitavaid kohti avastada, niimoodi. Olgu, see bioloogiline mitmekesisus nii suur kui tahes  sellist liigirikkust nii väikesel territooriumil looduses,  et vaevalt leiab. Neid kalamulaaži me teeme selliste selliste vormide järgi,  mis on võetud õigest, päris kalast. Ta on kummisilikoon. See on selline elastne asi, mis tuleb kenasti  selle Selle kala tooriku ümbert ära ja seda siis toetab kipsist välisvorm,  mis hoiab seda üldist kuju ja hiljem saab  selle vormi sisse siis. Lamineerida klaaskiudmati vaheldumisi polüester vaiguga,  millest moodustub, kui see ära hangub, klaasplast,  kui neid kaht mulaaži poolt kaht vormi poolt ühendada,  siis on nüüd märja, märja veel kuivamata klaasplasti kiht  kantud uimedele ja õmbluse kohale, et siis,  kui ta nüüd kokku pressida, siis, kui vorm väga täpselt  ja kenasti kokku läheb siis need kala Vormi pooled satuvad täpselt õigesse kohta  ja me saame sealt kätte siis juba omavahel ühendatud pooled. Kõigepealt peab olema kala, millest. Saab võtta vormi, see tähendab, et me peame saama kätte  õiges suuruses selle originaalkala lisaks sellele,  et ta peab olema väga õrnasti koheldud ja talle ei tohi  soomused seljast olla lahti tulnud ega ükski uim narmendama  hakanud ja nii edasi ja nii edasi peab selle kalaga kohe  üles pildistama, soovitavalt päeva valguses,  võimalikult kiiresti pärast tema kinnipüüdmist,  sest kalad. Üldiselt kaotavad oma värvi, stressis. Kiiresti ja muutuvad kahvatuks ja Nende. Fotode järgi siis slaidide järgi ja kirjelduste järgi,  mida siin kunstnikud on teinud saabki siis hiljem neid  mulaaže värvida. Ja kui nüüd siis on kokku pandud vormil. On vormi sees on ära kuivanud, see ära kivistunud see  klaasplastist tõmmis, siis saab vormi lahti võtta. Ja, ja siis selgub, kui palju siis nüüd tuleb lisatööd teha,  kui hästi on õnnestunud see tõmmise valamine. Paistab, et see üks külg on päris kenasti tulnud. Ja uimed on ilusti ilma õhumullideta jäänud. Kõige hullem on see, kui uimedes on Ja tuleb. Ja parem on võtta lahti see vorm, jah, natukene varem,  kui ta täiesti klaasiks on läinud, sest siis  siis ta ei pragune nii kergesti, need servad tulevad ilusti lahti. Ja. Lõpuse kaante alt tuleb see vorm ilusti välja nagu näha,  nii et selles mõttes on see ainus ainuvõimalik materjal  kasutada selline painduv vormi materjal. Uimed on tehtud täiesti läbipaistvast klaasplastist,  sest kalade uimed enamasti paistavad läbi vastuvalgust. Me üritame seda samamoodi teha ka muuseumide jaoks. Ja nüüd saab siis need vormi. Õmbluse jäljed. Esialgu maha lõigata ja, ja hiljem siis ka juba lihvida ja,  ja kraveerida siledaks vaadata, kus on mõned mõlgid,  siin on näha, et, et siin on jäänud natukene üks mõlk sisse. Ja see tuleb täita pahtliga meil ära ja saada siledaks  uuesti ja käsitsi graveerida. Soomuse muster siia peale siis. Selle ahvena puhul, mida siin praegu värvitakse,  siis kõigepealt tuli ta värvida hõbedaseks,  sest ahvenal paistab soomustel ikka natuke hõbedat  ka kuskilt. Vahelt välja. Ja siis siia peale nüüd aerograafiga saab toonida  siis need põhitoonid. Ahvenal on need põhiliselt sellised ilusad. Rohelised. Kõhualune tuleb selline pärlmutter valkjas. Ja kui see põhitoonid on sinna Peale kantud siis edasi tuleb niisugune peen näputöö. Ja ja. Seda ühte kalamulaaži värvitakse ikka noh,  teinekord läheb kolm päeva, mõnega läheb nädal,  sõltub, mõnega, läheb isegi mitmeid nädalaid  ja siis kõige lõpuks veel. Lakime need mulaažid üle sellise. Siidja mattlakiga. Sellepärast, et noh, sõltub muidugi, kuhu see kala läheb,  kui ta läheb eksponeerimiseks näiteks kui veest välja  hüppava kalana või, või, või, või rannal lebava kalana,  siis siis me lakime ta läikivaks sellepärast et märg kala  õhu käes läigib. Aga vee all ei läigi tegelikult ükski kala vee all,  nad on sellised siidides ametised. Kuna mulaaž on täpne koopia päris kalast,  siis on ta asendamatu õppematerjal. Uuest aastast on võimalik kalaekspositsiooniga tutvuda loodusmuuseumis. See on kõige kuivem viis veealuse elustikuga tutvust teha. Siin hakkab nüüd valmima üks ekspositsioon,  just kuhu needsamad mulaažid on asendamatud sellepärast et. Sellepärast, et kalatopiseid ei ole mõtet enam tänapäeval teha,  kuna nad ei ole üldse õigete kalade moodi,  eriti on värvitud nid kokku kuivanud ja ja,  ja sellepärast on need mulaažid just Tänapäeval ainumõeldav variant. Nad saab teha õigetes värvides ja nad näevad välja ikkagi  suhteliselt päris kala moodi kalu. Kalaletil on ju igaüks näinud ja teab, milline on tursk  või haug. Noh, hea küll, säga ei ole nähtud ja siit tulebki see vajadus. Näidata neid kalu just muuseumi ekspositsioonides. Et inimesed ei kujuta ette, kui palju tegelikult Eestis  üldse kalu elab, erinevaid liike, et neid on peaaegu 60  või isegi mõnede andmete järgi, kui kõik eksikülalised  ka hulka arvates isegi 70 kanti neid kalaliike Eesti vetes  sisevetes ja, ja Läänemeres siis merisutt on selline. Ütleme suursilmukala kõige suurem meie vetes üldse jõesilm,  ojasilm ja siis on see merisutt ja tema niivõrd haruldane,  et et teda saavad kalurid juhuslikult kätte keskmiselt üks  kord kolme aasta jooksul, nagu räägitakse,  mulaažidega, saab kajastada nende igasugu põnevaid hüppeid  ja saagi jahtimist ja ja, ja, ja muud sellist,  ütleme seal siis kudemisaegset. Tegevust. Noh, nii nagu näiteks selle Siia küljes meri, siia küljes on meil üks jõe silm. Nii nagu ta seal toitub, imeb ennast kinni. Peremees kala külge ja siis toitu seal. Aga siin on igasuguseid. Toredaid pisitegelasi, mida ka. Mida ka saab siin nüüd mulaažide näol näidata inimestele? See on näiteks võldas, tema elab mage magedates  ja riimvetes ojades, jõgedes, merelahtedes. Pisikene elab põhjas, kivide vahel, liigub ringi vilkalt. Ega teda paljud näinud ei ole või siis selline? Looduskaitsealune liik Harjus. Teda Eesti jõgedes on, ta on lõhilane Eesti jõgedes,  teda leidub aga küllaltki vähe, nii et meil originaali  selle mulaaži tegemiseks tuli hoopiski tuua Lapimaalt. Ma vaatan, kas ma saan ta siit kätte üldse. Saan vist küll. Jah, see on üks selline salapärane kala,  keda, keda kalurid näevad vilksamisi, kui nad lähevad oma  mõrdade juurde. Ja siis ta kaob kuskile sügavustesse, nimi on pullukala. Tema on selline pisikene, ümara kerega kalakene  ja temale meeldib istuda mõrrapoide või võrgupullude küljes. Ja, ja siis, kui paat läheneb, siis ta sulpsab sealt vette  ja kaob ja võrku tema kinni tavaliselt ei jää,  nii et teda nähakse üldiselt vilksamisi. Selline väike tegelane nende mulaažide abil saab tuua  inimesteni selle pildi, mis tegelikult meil meie kaladest  vee all avaneb, sellised, nagu nad seal vee all on,  kui värvilised nad on, kui kirevad nad on. Ja nende. Ütleme siis, nii nagu varem tehti muuseumidesse topiseid kaladest,  mis kippusid jääma kahvatud krimpsu minema,  aja rikub ragunema, siis see aeg hakkab nüüd mööda saama,  et nende kalamulaažidega saab palju paremini edasi anda seda infot. Siin on jah, täna see on käinud. Käis kari vigu. Vilja söömas. Üks korralik korralik pult paistab olema jälje järgi ka. Kitse jälgi enne. Kitsi ka siin on jah, kitsi jälgi on ka ikka siin. Ta põde käib seda lakkuma, siis siit seda sool valub alla  ja siis ta lakub seda. Ja sealt siis närivad siit altpoolt. Põhiliselt käivad, käivad siin sead ja kitsed ja. Kõige rohkem, kui sead siin ümberringi suured metsad,  et siis kits tahab rohkem põllu ääres olla. Ja kui kits on, siis on Ilves ka kohal ja ilves käib jälgi  ja siin tihtipeale Nagu kitsedele aga siga sööb ka, kui panedki eraldi sordid,  kohe, siis näed kohe kuulda, mett süüakse kõigepealt ära  ja ja sellised sügisõunad jäetakse järgi. Aitäh. Küll aga magustoitu palju ei saa. See roheline laps on kõige parem. Kolmandik on siin kadunud juba. Nüüd põtral. Tahavad saada ka lihasööja, mitte ainult. Mitte ainult. Ja seal. Põdra. Siin käivad, käivad noh, rebased käivad. Hundid. Ja kotkastes. Mitu aastat on siin kohaomakuid käivad lisaks hankimas. See on jah, kaks nädalat on ta siin olnud. Ja see süüakse ta nii ilusti ära, et ega ta siit Mingit niisugust reostust ei teki. Ja kevadel noh, siis on, mis jääb siia järgi? Et siis tuleb, me matame maha, aga aga tavaliselt on alati  karu enne, enne enne mind jõudnud ikka paar päeva enne,  et, et on teine platsi puhtaks leida, et siin tegelikult  selle põllu tegelikult koristada ära karu kevadel.
