Ei ole vist ühtegi teist elukutset, mis oleks  nii otseselt sõltuv loodusest kui kaluri oma. Sa võid olla nii tark ja vägev mees kui tahes,  kuid meri on sinust alati üle. Kord on räimevõrgud nii täis, et lase või kala merre tagasi. Teinekord on ainult vetikaid välja noppida,  kuid üks on kindel. Kala on aastatega vähemaks jäänud. Kuidas kalamehed elavad praegu üldse? Mis nad ikka elavad? Nagu teisedki inimesed. Aga mis see praegune, viimane häda oli, see viimane torm,  jah? Ja see tegi palju pahandust, seesama mõrd,  mida me siin vaatasime, mis ta sellega teinud oli,  selle lihtsalt arvata võib, et rebis ankru köied puruks ja,  ja, ja lihtsalt. Keeras ta rulli ja oli kõik, aga mis sellega nüüd tuleb  lihtsalt välja võtta ja vaadata, kuidas korda saab  ja lihtsalt välja võtta ja, ja terve talve töö. Mis need veel hädad on, need hülged söövad  ja kes need, kes need veel sellele kallale liiga teevad. Hülged, röövpüüdja siis on sar Ma mingid kõik nagu toituvad  kalast nüüd, nii et. Armastajaid on palju, no hülgest ma saan veel aru,  tema on ju mereloom, aga näiteks siis ütleme,  seesama mink, kes ju maa peal elab. Vot need mingid saarmas on vist, arvata võib,  et kõige targem nendest ta läheb mõrda sisse,  sööb kala ära ja, ja läheb välja ilusti,  aga mingid oskavad mõrda minna sisse küll,  aga välja tulla ei oska, siis närivad külje peale augu ja,  ja tulevad välja. Mis puutub hülgesse, ütleme, selle jupi peal,  siis ütleme kuskil kuus-seitse kilomeetrit üle 10 on neil,  me tunneme neid nägupidi, võrgu on praegu mõttetu püüda,  sest et ta lõhub võrgud kõik ära, kõik kalad,  mis on võrgus. Kõik sööb ära. Aga kuidas selle kala liikumisega praegu üldse on,  et kas kala on või siis ei ole? No võrreldes ütleme 10 aastat tagasi on ikkagi tunduvalt  vähemaks jäänud. Kõiki kalaliike. Kõik ütleme, siig, ahven, no lõhet on nüüd rohkem tulnud see  tänu põllele, aga, aga muugala osas. No ma ei tea Võibolla kümnendik sellest kalast, mis 10 aastat tagasi Kala kadumisel on mitmeid põhjusi. Ülepüügi elu ja kudemispaikade vähesuse tõttu on kalade  arvukus ohtlikult vähenenud ja paljud populatsioonid hävinud. Looduses loomulikul moel ei ole nad võimelised enam taastuma  ja sellepärast tuleb hakata noorkalu kasvatama kalakasvatustes. Esimene katsepartii Põlulas üles kasvatatud lõhet lasti  jõkke 1997. aasta kevadel ja nii juba viis kevadet järjest. Nii nagu te näha võite, saak on, on üsna kesine,  ainult kaks, kaks kala, kui suur see saak tavaliselt on? Praegu on nagu üsna kesine ja sellel aastal on terve saasta segune. Aga näiteks eelmisel aastal? Mis ma nüüd kokku luuletan? No tsirkani Vahest viski, kilokala ja vahest 100 ja pesa ei,  katsume selle rüsa, katsume seda. Vahest käid nädalas korra vahtimas ja. Vahest natuke tihedamast ja kui ta juhtub kui ta ilma on Ja kui ta kala annab Kui vana nüüd üks purakas on? No miks ta võib olla? Üks üks, viieaastane vastu. Mis sa, Freed arvad? Sinnakanti viis kuud, nüüd on, kui sa lõhe hakkab tagasi tulema,  aga siis nüüd me püüame juba seda, mis on Põlula tootnud. Need kalad, mis lasti tähendab kaheaastastena 97,  mai. Maikuus, need kalad on kuskil 15 17 kilo kala. Me oleme saanud sellest Nii et tulem on mitu kala, näiteks umbes 100-st võib-olla  see põlula kala 95 võib-olla isegi. Nii et kui põllule kala merre tagasi ei laseks,  siis oleks teil hambad varnas ja. Noh, siis poleks kaloreid ka. Arvata võib, sellepärast et see, mis looduslik,  on seda niivõrd vähe. See see ei tasuks ära. Kunagi oli Eestis 11 lõhejõge. Praegu on lõhe looduslikud populatsioonid säilinud ainult  kahesja eest. Need on Kunda ja Keila jõgi. Et vähemalt Põhja-Eesti lõhe jõgedes tulevikus lõhet oleks. Selle eest hoolitseb Põlula kalakasvatus. Just praegu, kui lõhe tõuseb merest jõgedesse kudema püüavad  kalurid erilubadega lõhet Põlula uue lõhekarja tootmiseks. Lõhed hoitakse niikaua sumpades, kui paras kogus käes  ja Põlula rahvas marjavõtmiseks kohale sõidab. Et üldse nii suurelt purakalt marja kätte saada,  tuleb kala kõigepealt uinutada. Suured 10 üheteistkilosed lõhed annavad kuni kolm liitrit marja. Ühes liitris on umbes 5000 marjatera, nii et suur lõhe võib  anda kuni 15000 järglast. Muidugi reaalselt nii palju ei tule, sest kõik marjaterad ei viljastu. Aga see protsent on kuskil 95 kuni 99 juures peaaegu maksimum. Iga emaskala mari kogutakse eraldi kaussi  ja pakitakse korralikult ära, et veeviisad ei satuks marjale. See vähendab viljastumisvõimet. Samamoodi võetakse isakaladelt niiska. Kalad, kelle mari või niisk pole veel lahti,  jäävad sumpama järjekorda. Vastus lüpsis ja, ja siis järgmine kord teeme jälle proovi. Marja viljastamine toimub juba kalakasvatuses. Sellest piisab täiesti sellest Täiesti isast, seda nimetatakse kuivmeetodit,  et kuival paneme algul peale natuke segame,  kirjutame üles, millise emakala marjale me nüüd  selle lisa ja millise isa see nisa me panime,  lisad on kontrollitud mikroskoobiga, et oleks  siis spermatosoidid liikuvad, segame natuke. Ja siis paneme veidikese vette, segame uuesti. Segama uuesti. No selle, see on nii väike, kausike, selle pole  nii suurt seda raami vaja. Sellest piisab täiesti sellest, mis siin praegu tuleb. Paar tundi siin seisab, siis võta. Kui viljastunud mari on paar tundi pimedas seisnud viiakse  ta juba haudemajja, mida kutsutakse ka hellitavalt lastetoaks. Jaanuari lõpus, veebruaris hakkavad juba väikesed kalamaimud kooruma. Looduses toimub see kõik märksa hiljem, kui vesi on juba soe. Aprillikuus. Pärast koorumist saavad väikesed kalapojad kogu eluks  vajalikku kaasas olevast rebukotist. Nad lamavad rahulikult külili ja hakkavad tasapisi juba kala  moodi välja nägema. Nelja-viie nädala pärast hakatakse neid toitma. Kala normaalseks arenguks on vaja puhast,  parajalt sooja vett ja pidevat toitmist. 12 tundi järjest. Marja võtmisest kuni jõkke laskmiseni läheb üks kuni kaks aastat. Enne kui kalad jõkke lastakse, lõigatakse neil ära rasvauim  ja pannakse külge põlulamärk. See on vajalik selleks, et jälgida kalade liikumist  ja vaadata, kui palju koduvetesse tagasi tuleb. Iga kalur, kes sellise märgiga kala leiab,  peab sellest teatama kohalikule keskkonnaspetsialistile. Sellel kevadel alustasid 200000 põllulas üles kasvatatud  lõhe noorkala teekonda mere poole. Kaks aastat nad söövad ja kosuvad meres ja kolmanda meresuve  lõpuks tulevad nad koduvetesse kudema. Varem mul niisuguseid lõhevõrk ei olnud,  suure silmaga lihtsalt, mida püüda. Ma olen nüüd 10 aastat püüdnud siin. Enne kui põlula hakkas neid sisse laskma,  enne seda, kas seitse või kaheksa lõhet olen saanud. Mul on kirjas. Alumine on siis 23. mail saadud märgistatud väikelõhe,  see on siis põlula numbriga siin null üks 134. Eesti märgid korjame kokku. Kirjutame üles, kui pikk kala oli ja võtame tagant,  võtame ka soomust kuigi palju, paneme ümbriku sisse kaalu  ja ja anname kalandusspetsialisti kätte ja  siis need lähevad juba teadlaste ja mujale,  lähevad. Ring on täis saanud, nüüd kogutakse marja juba nendelt kaladelt,  kes kolm aastat tagasi siia jõkke lasti. Lõhejõgede taasasustamine kalakasvatuses kasvatatud kalad ei  ole mitte ainult Eesti oma asi. See on üks osa rahvusvahelisest lõheplaanist. Selle lõheplaani eesmärk on taastada 2010.-ks aastaks  Endiste lõhejõgede populatsioonid vähemalt 50 protsendi ulatuses. See tähendab tuua lõhe tagasi nendesse jõgedesse,  kus on veel vähegi sobilikke elu ja kudemispaiku. Samas on lõhega Naturaliik, kelle elupaigad vajavad kaitset. Minusugune. Raske mees siia ülesse redelile ronib. Siis. Peab ju ikkagi päris tõsine põhjus olema. Loodusest ja selle imedest on eestikeelses kirjasõnas  räägitud juba Otto Wilhelm Masingu ja papa Kreutzwaldi  aegadest saadik. Võib ette kujutada, kuidas talulapsed kuulasid,  suud, silmad pärani, kui isa. Luges raamatust või ajalehest ette kaugetest maadest,  kus elavad lõukoerad, jõgedes ujuvad jõehobused  ja hirmsad krokodillid. Tänapäeval on need lõukoerad, jõehobused  ja krokodillid, meil igapäevased külalised,  teleriekraanid. Nad pole enam sugugi nii müstilised, nii kauged  ega salapärased. Tänapäeval sõltuvad nad meist. Kui meie neid kaitseme, siis nad jäävad alles. Kui meie nende kaitsmise est ära ütleme siis tõenäoliselt mitte. Ja ma tahaks loota, et looduskirjandus ei ole Eestis veel  väljasurevate liikide hulka sattunud. Kui me vaatame oma põhjanaabreid soomlasi,  siis nende raamatu lett on kadedust äratavalt pikk  loodusraamatuid ja kodumaiste autorite kirjutatud on nende  hulgas tõepoolest väga palju. Ainuüksi looduse teejuhi tüüpi raamatute kogutiraaž ületab  neil kindlasti sadat tuhandet. Teiselt poolt ega soomlane ei laadi prügikott oma auto  pakiruumi ja ei vii neid naabrusesse metsa,  mida meil ikkagi veel kombeks on teha. Samal ajal on meie loodusraamatute lett tunduvalt kõhnev. Siin ei saa muidugi niimoodi hakata arutlema,  et kui me anname aastas välja 10 loodusraamatut,  siis rahva loodushuvi kasvab kaks korda kui 20 raamatut,  siis kolm korda. See side on traditsioonides, see side on tunduvalt sügavam  ja orgaanilisem. Viimastel aastatel on mind kõige sügavamalt  ehk puudutanud üks tagasihoidlik. Pruunide kaantega raamat, see on minu õpetaja Viktor Masingu  autobiograafilid Samblas ja liivas. Vana õpetlane kirjutab siin lühidalt ja lakooniliselt oma elust,  sellest, kuidas temast sai loodusteadlane  ja raamatutest, mida ta on ise kirjutanud  ja mis on kirjutamata jäänud. Küsisin huvi pärast meie kõige kuulsamalt loodusmehelt Fred Jüssilt,  et kas ta võib mulle ütelda, milline raamat on tema saatust. Teda kõige rohkem mõjutanud teda looduse juurde suunanud  Fred vastas ilma igasuguse kõhkluseta, et see on Indiani verd,  kirjaniku hall öökull. Raamat ja tema kobras seiklused. See raamat. Rääkis Fred on ilmunud kahe moto all. Üks moto oli kogu maailma lastele ja teine kõigile neile,  kes armastavad metsavaikust. Fred ütles, et ta on lugenud seda raamatut mõlemast motost,  lähtudes lapsena kui kogu maailma lastele suunatud raamatut  ja hiljem kui neile, kes armastavad metsavaikust suunatud raamatut. Hea kolleeg ja loodusmees Hendrik Relve vastas minu küsimusele,  milline looduseraamat teda lapsepõlves kõige rohkem mõjutas. Kohe nobedasti, et jah leidis kord lakast vanaisa  raamatukuhilast vene kirjaniku versilini raamatu Robinsoni jälgedes. See rääkis, kuidas looduses ja eelkõige just metsas toime  tulla õpetas loodust tundma ja, ja, ja lõket tegema  ja igasuguseid muid tarkuseid ja selle raamatu. Oli. Motopärinsile Seton Tomsonilt. Metsast leiab inimene kõik, mida ta vajab. Hendrik ütles, et see tarkus on talle jäänud kogu eluks,  ta teab seda ja juhindub sellest ja tunneb ainult kurba  meelt selle üle, et tegelikult enamus meie hulgast on  selle vana tõe juba ammu jõudnud ära unustada. Mäletan, kuidas väikse poisina ahmisin kodukoha raamatukogu  riiulitelt kõik reisiraamatud ja kõik looduse raamatud. Lugesin neid mitmeid ja mitmeid kordi ja ei väsinud oma lemmikutest,  need olid mulle tegelikult sama head sõbrad kui poisid,  kellega koos sai palli taguda. Aafrika oli üks minu suuri lemmikuid Livingstone Aafrika reisid,  nstamingi Aafrika hallad, künkad olid raamatud,  millest ei tahtnud kuidagi tüdineda ega,  ega väsida ja omaette omaette muinasloolised Rihar rohu. Jutud loomadest laaned ja veed viisid mind sellesse maailma. Kus ma tegelikult nagu oleks tahtnud elada  ning pärast tõenäoliselt ka ülikooli bioloogiat õppima,  hiljuti valmis saanud Eesti elusloodus? On meil esimene raamat Eestis, kus. Eesti oma autorid, Eesti oma loodusteadlased ja,  ja toimetajad on kokku pannud kodumaa looduse teejuhi,  sellise raamatu, mida sellise raamatu, mida varem ei ole  Eestis olnud, see ei ole lihtsalt looduse sõpradele mõeldud raamat,  see on igaühe looduse raamat. Ja meile tundus kohe kui see idee tekkis,  et seda oleks praegusel ajal küll hädasti vaja just säärast  raamatut siin on lihtsalt ja selgelt ilma keeruliste erialaterminiteta. Tutvustatud meie tähtsamaid taimi, meie tähtsamaid linde,  imetajaid, selgrooteid, putukaid, liblikaid,  limuseid ja kõiki neid, keda üks tavaline looduses jalutaja  võib lihtsalt kogemata kohata, kellega tema tee võib ristuda. Elame ju ikkagi ajal kus noored tunnevad näiteks autode  ja pesupulbrit marke tunduvalt paremini kui,  kui näiteks taimi, mis kodu veel õitsevad või,  või linde, mis aias, kes aias sädistavad. Mäletan, kuidas kümmekond ehk isegi 15 aastat tagasi hakati  rääkima raamatu pealsest välja suremisest,  sellepärast et raamatu asemele tulevad palju efektiivsemad infokanalid,  mis jõuavad tõepoolest iga inimeseni välgukiirusel ja,  ja igaüks võib saada just hetkel toimuva kohta kõige täpsema  ja selgema pildi. Mulle ei meeldinud siis sellised seisukohavõtud  ja kaugel sellest, et nad praegugi meeldiksid  ja elu on näidanud, et raamat õnneks ei hakka kuhugi kaduma,  välja surema. Uhked raamatumessid kinnitavad seda ja ka neid uue aja apolo  keete jääb üha vähemaks, kes raamatule vältimatut hukku ennustavad? Teiste hulgas säilib kindlasti ka loodusraamat,  mis siis, et et võimsad võimsamad tunduvalt meediakanalid  nagu televisioon ja ütleme ka internet, kus pakutakse  kõikvõimalikke informatsiooni, kujutavad meid üle  ka loodust puudutava Materjaliga loodusraamat on siiski midagi veidi isiklikumat. Sa saad teda avada just siis, kui sa tahad. Sa saad seda nautida, mõtelda kaasa autorile aeg-ajalt ikka  ja jälle tema juurde tagasi tulla. Ta on just nagu ise loodusest tulnud, just nagu osakene loodusest. Põhimõtteliselt nagu jõhvika läheneb Siin on selline, et ära torgi Juba 11 aastat on lahemaal pärlijões jälgitud ebapärlikarbi olukorda,  see on ka ainuke jõgi Eestis, kus ta üldse veel alles on. Kunagi olid meie jõed pärlite poolest nii rikkad,  et tollane Rootsi kuningas Karl üheksas nimetas ametisse  lausa pärli inspektori. See kõik oli rohkem kui 300 aastat tagasi  ja praeguseks on sellest järel vaid kaunis legend. Sest meie jõgedes elavates karpides enam pärli ei leidu. Ja ega ta õige pärl olnudki, sest nimigi ju ebapärlikarp. Vaatame nüüd lähemalt, kes see ebapärlikarp on. Siin me näeme, on lahtised karbid põhjas,  siin on jalg näha ja kui me torkame talle natuke Siia jala pihta näed, nüüd ta tõmbab kenasti  selle jala sisse. Ja see jalg ongi tal selleks, et liikuda siin jõepõhjas ringi. See jalg on nüüd siin all, millega ta liigub  ja üleval on siis põhimõtteliselt sifoonid kaks sifooni. Kui ta on vastuvoolu selliselt, siis ühest sifoonist voolab  välja ja teisest sisse ja teisest välja. Ja see liik on nüüd või see ebapärlikarp on nüüd tõesti  selline liik, mis no peaks meil aukartust äratama. Sest ta elab üle 100 aasta ja rootslased on määranud ära  Rootsi uurija, noh, ta on õigemini Eesti mees,  härra Mutvei. Tema on määranud ära meie karpide vanuseks üle üle 200 aasta. Liigikaitse eeldab väga head selle liigi bioloogia tundmist  ja neid ökoloogilisi nõudmisi, mida ta esitab oma elu kohale või,  või, või mis on tal välja kujunenud need nõudlused  evolutsiooni vältel. Alustaks sealt, kus valmivad munad. Need viljastuvad ja munad arenevad siis klohiidideks  ehk vette minema. Vastseteks. Vastsed on sellise väikese konksutaoliste haarmetega  varustatud või, või kidadega varustatud,  millega ta kinnitub siis kalade lõpustele. Ja ta peab leidma vaheperemehe, kus ta areneb  siis talve jooksul kevadeks enam-vähem noh,  välja kujunenud limuseks või, või karbiks see pudeneb  siis maikuu keskel, teinekord sõltuvalt veetemperatuuris  maikuu lõpul veekuu põhja ja vaat edaspidise areng  siis eeldab selliseid läbi uhutavaid hästi läbi uhutavaid,  soredad liivapadjandid, kus siis saab ta kätte toitainet  ja hapnikurikka vee. Kui ta on juba viie-kuue aastane, siis ta lükkab välja oma  sifoonid ja ta hakkab siis saama juba voolavat vett enda  läbi filtreerima. Ja 15 16 saavad nad esmakordselt nagu suguküpseks  ja siis hakkab, nagu see ring peale veekuus peab olema see  vahe peremees ja selleks sobib ainult täisväärtuslikud,  forell. Ebapärlikarp suudab elada vaid puhtas vees. Üks suurem reostus võib hävitada karbi aastakümneteks. Karpidele saavad saatuslikuks ka periooditi kuivaks jäävad jõed. Pikki lohistamis jälgi kuivas jõepõhjas saadavad surnud  karpide read. Meil on vajalik tagada, et, et veepatareid näete sood,  raba ei jookseks kraave kanalid mööda kevadel kohe tühjaks,  vaid see vesi säiliks ja ta imbuks jõkke allikate kaudu,  mis hoiab vee jahedam, puhta filtreeritu  ja kindlustab sellega siis pärlikarbi edasise eksistentsi. Ebapärlikart kui ohustatud liik on tunnistatud  ka Natura liigiks. Kui me kunagi suudame taastada oma jõgede loodusliku seisundi. Võib-olla saame siis rääkida ka pärli jõgedest?
