See on nüüd neljas kevad, esimene kord otsustasime katsepargi,  see läks ühte. Aga nüüd meil on viis lõhe jõge Põhja-Eesti lõhejõge,  mis siis varem olid lõhejõed ja nüüd see operatsioon on hävinud,  aga kuna vee parameetrid on paranenud ja vedsi juba on  nii puhas. Lõhe saab siin olla, nüüd on see võetud ette. Ma olen nüüd 10 aastat püüdnud siin Enne kui põlul hakkas neid sisse laskma enne seda,  kas seitse või kaheksa lõhe oleks suur ja ma mõtlen väikseid,  neid on raske kindlaks teha, kas ta oli nüüd lõhe  või oli meriforell, aga. Aga vaatasin üüd eelmisel aastal seitsme  ja 10 ja 11 kiloseid lõhesid oli mul. Midagi üle 50. Nii ett ühe aastaga on ju kohe tuntav, tuntav vahe on sees. Sellest 50-st vist kaks olid looduslikud. Muidugi, mis on, mis on milles on põhjus,  et teda nii vähe on, et et jõgedes on vett vähemaks jäänud ja,  ja, ja eks see röövpüük, ka need aparaadid  ja ja. Ütleme, 10 aastat tagasi oli kudepesasid peaaegu iga iga  paarikümne meetri tagant, aga nüüd käid sügisel ära,  näed, ainult paaris kohas kudemas. Õige aeg hakkab nüüd kui räim randa tuleb,  suurema huga. Maikuus. Ma vaatasin oma vanu püügipäevikuid, et et ikka peale  kümnendat viieteistkümnendat maid Ja siis tuleb vahe sisse ja siis hakkab ikka. August september, oktoober ja november ja. Siis tuleb ikka ikka rohkem. Siin on 97. aasta, maikuus on märgistatud 23. mai  märgistatud väikelõhe number on ka kõik põlula number siin  ja see on nüüd 70 grammine või mis need väiksed lasti sisse. Ja siis sügisel needsamad separtii oli juba juba 530 grammi kaalusid. Ja, ja järgmine kevad oli kilo kilo 50. Kui tuleb Eesti märgiga kala, siis kaalume ära. Mõõdame pikkuse ja siis võtame selle märgi  ja võtame natuke soomust, paneme ümbriku sisse  ja anname kalandusspetsialisti kätte, edasi läheb juba  teadlaste kätte ja edasi. Eestimaal oli kunagi 11 lõhe jõge. Praegu pean ütle, ütleme et võrreldes läänemeremaadega  tervikuna oleme me õnneliku seisundis, sest et eelmisel  aastal leidsime oma uuringutel lõhe poegi,  mis olid pärit looduslikust kudemisest üheksast jõest aga  Läänemerest tervikuna ennem suubus sadakond lõhe jõge  ja nüüd nendest on säilinud vähem kui pooled,  ainult kui on hinnatud, et Eesti jõed andsid kunagi 200000  lõhe poega. Viimased hinnangud, mis me siin oma katsepüükide järgi  poegade katsepüükide järgi oleme andnud,  on, et need olid kahel viimasel aastal loodusliku lõhet kaks,  kolm, 4000, mitte rohkem. Ja kalakasvatuse kala on hea selles mõttes,  et. Ta on suurem isegi kui looduslik laskuja,  see kompenseerib mingil määral seda, mis tal tarkusest  või oskustest puudu jääb, sest et ta ei ole ikkagi nii-öelda  looduslikku valikut läbi teinud, sest et lõhe on siirde kala  või teaduslikult öelda anadroomne, siirde kala,  see tähendab, et tema poeb magevees jõgedes  ja siis laskub merre. Meil Eestis tavaliselt on lõhepoeg jões kaks aastat,  mõned lähevad ka juba aasta sealt minema,  aga neid on suhteliselt vähe. Ja siis ta On meres ja seal ta söö poolega räime. Kilu. Kasvab kiiresti ja enamus lõhesid tuleb meie juurde tagasi siis,  kui nad on olnud meres kaks suve ja siis kolmanda mereelu  suve lõpuks jõuavad nad siis siia tagasi  ja tõusevad jõgedesse kudema, osa neist hukkub,  aga osa tuleb veel teist korda tagasi, on isegi niisuguseid  ka olnud, mis on neli viis korda kudemas käinud  ja kõige suurem lõhe, mis Eestis kunagi kolmekümnendatel  aastatel püütud oli. On see on, oli 36 kilo aga ka nüüd mõned aastad tagasi on  püütud 30 kilone lõhe meie ühest jões ma ei ütle,  kust igaks juhuks. Siin on nüüd meie auteema niinimetatud lastetuba  ja need siin praegu on on üks kuu aega tagasi sööma õpetatud  väiksed lõhemaimud. Sügisel, kui me kogusime marja, me saime möödunud sügisel  väga hästi marja ja, ja oli meil 250000 marjatera,  nüüd on meil alles umbes 200000 pisikest  kes nüüd. Lähevad siit Audemajast juunikuus juba sinna teistesse majadesse,  kust me oleme tühjaks asutatud basseinid,  et nüüd, kui rääkida sellest väiksekasvatamisest,  siis siin on väga tähtis see et siin oleks need basseinid  ja rennid oleksid hästi et nad saaksid süüa. No 12 tundi päevas on ideaalne ja sellepärast,  et siis ei tule haigusi, siis nad on terved,  kui nad on söönud ja nii nagu igasuguse loomakasvatamisel on  tähtis puhtus ja õige režiim. Marja saamiseks on kaks võimalust kas võtta marja looduses  kasvanud kaladelt. Seda aitavad teha kalurid või kasvatada sugukari kalakasvanduses. Viimastel aastatel on esinenud loodusliku lõhe paljunemishäire,  mida tuntakse M 74 nime all. Vastkoorunud maimud surevad diamiinipuudusesse. Haudemajas hoitakse iga emaskalamari eraldi  ja haigestunud lõhemaimud elustatakse diamiinivannides. Kui looduses mingil põhjusel miljööfaktor halveneb,  siis oma sugukarja olemasolu kalakasvanduses on hädavajalik,  et lõhepopulatsioonid säiliksid. Meil on nüüd siin selles basseinis Esimesest partiist jäetud paarsada kala,  kes nüüd on viie aastaseks kasvanud, need on nüüd siin meil  igaks juhuks, kui me loodusest mingil põhjusel ei peaks  marja saama, et siis meie töö täielikult seiskuks. Haiguste vältimise mõttes oleks see nüüd parem variant,  kui meil oleks sugukarjad omal kasvatatud,  aga kuna meil siin ruumi nii palju ei ole,  siis me seda täielikult nii teha ei saa,  et me jääme. Jääme ainult oma selle sugukarjade peale. See sugukarjade pidamine on ka oluline selles mõttes,  et kui on meil looduses olemas mingi populatsioon,  mis on väga nõrk aga mille geneetiline materjal on selles  mõttes hinnaline, et ta on looduslik ja,  ja, ja palju aastatuhandeid kujunenud ja säilinud,  et, et see geneetiline informatsioon ei läheks kaduma,  selleks oleks ka vajalik väga haruldasi populatsioone  dubleerida kalakasvanduses. Lõhe on nõudlik veekogu suhtes, see jõgi peab olema mitte  väga pisikene. Ta peab olema või seal peab vähemasti olema kiirevoolulisi kohti,  see peab olema hapniku rikas, selge veeline,  seal peab olema kõva kruusast kivist põhja,  kus ta kudeda saab. Selline jõgi sobib talle ja ta ei tohi muidugi olla. Inimtegevusest väga mõjutatud, ma mõtlen inimtegevuse all  ka seda, kui inimene siia oma heitvett sisse Juhib ja tamme püstitab, sest et tammid on need asjad,  mis on enamuse Läänemere basseini jõgedele otsa peale teinud. Lõhe suhtes. Kuna. Kuigi ehitati jõgedele paisud peale, aga unustati ehitamata kalatrepid. Nüüd peaks. Vaatama üle Eesti lõhe kude jõgedel. Et lõhet rohkem oleks, peaks hakkama ehitama  või taastama kalatreppe. Vainopa jõel siin on juba 20 aastat kalatrepp olnud. Trepp oli aastate jooksul lagunenud ja katki. Tänu. Endisele keskkonnafondile sai natukene raha  ja sai taastatud remonditud Vainop eel kalatrepp ära. Kalatrepp on. Väga vajalik just selles mõttes, et kala saaks forell,  lõhe saaks minna piisavalt kaugele kudema  ja tal oleks järelkasvul palju arenguruumi  ja palju ruumi kasvada ja olla, sest et kui jõelõigud  jõelõigud on ainult kilomeeter kaks lühikest kesed  ja tammid on ees, siis kala koondub kokku,  teda on lihtsam sealt välja püüda. Kudeva kala kaitsmine. On mahukas ja problemaatiline. Piirivalve teeb väga tõhusat kootust meiega  ja siin on kalurid ise aru saanud, et oma jalga alus pole  mõtet õõnestada ja on ise aktiivselt kaitsele hakanud. Kuue-seitsme aasta jooksul on lõhe lõhe saagid kümnekordistunud,  kusjuures eelmine aasta saadi peaaegu kuus tonni puhast  lõhet ja nendest võib lugeda pool. Olid rasvaoim ära lõigatud, põlula lõhed. Lõhe rändeteede ja tagasipüügi uurimiseks juhte lastavad  noorkalad märgistatakse. Kõikidel kaladel lõigatakse ära rasvu, osa saavad individuaalmärgised. 135-st 1000-st sel kevadel asustatud kalast said märgise 8500. Et taastada looduslikult paljunevaid lõhepopulatsioone,  on Põrula kalakasvatuskeskus nelja aasta jooksul lasknud  endistesse lõhejõgedesse üle poole miljoni noorkala. Ka üldiselt asustatakse lõhet kas kahe või ühe aastasena,  olenevalt sellest, kuidas ta kasvanud on,  see on nüüd juba hõbestunud, see on ühe aastaselt juba juba  küps selleks, et merre rännata. Majanduslikult on efektiivsem suuremat asustada  selle taaspüügi mõttes. Aga kuna meil nüüd on põhieesmärk taastada need hävinud  lõhekarjad jões, siis on see aasta asustamata selles mõttes efektiivne,  et ta on kauem aega jões ja, ja võtab paremini omaks  selle jõe, need lõhnad ja, ja tuleb kindlamini tagasi,  et et tal ei teki seda kodutuse momenti. See on nüüd uinutuslaus, see on selleks,  see on selleks nüüd, et et ta ei rabeleks,  sest kui ta märgid panemise ajal rabeleb,  ta saab esiteks ise palju rohkem haiget. Ja teiseks, no meil siis see töö kestab ka veel palju kauem,  kui me nüüd kestab ja, ja see on selline spetsiaalne aine,  mida kasutatakse. Külma vereliste, loomade, ka konnade ja kalade,  kõigi nende uinutamisel. Seda nimetatakse tähnikuks. See on nüüd tüüpiline selline kala, kes on veel jões  nii väike, ei lasku merre, siin on näha need niinimetatud sõrmejäljed,  see, kellel neid täppe enam ei ole. Kes on hõbestunud, see on nüüd laskuja tema laskubki kevadel merre. Kalavarude kunstlik taastootmine on üks pulukaim võimalus  endiste lõhejõgede asustamiseks. See töö muutub mõttetuks, kui ei taastata elupaiku,  korrastada koelmuid ega ehitata kalatrepp. Riigi säilimise seisukohalt On sama oluline  püügireguleerimine ja kalakaitse. Kõiki neid töid kompleksselt tehes võib loota,  et mõne aasta pärast saame rääkida Eesti lõhejõgedest. Kõigepealt peaks siia tegema trepid, et ta saaks oma  võimalikult oma sünnikoha või, või selle sisselaskmiskoha  lähedale pääseks. Et, sest õde lõhe tuleb sinna kudema, kus ta nagu ise pärit on,  eks siin on meil mitu paisu, kus juba aastaid on tahetud  neid kalatreppi teha, aga siiamaani pole ikka tehtud. Noh, nüüd me võtame ikka julguse rindu ja kirjutame sisse,  et muidu seda veekasutusluba ei saa. Kui olgu trepid olla. Ja noh, teine asi on see, et seda elektriga püüki  ja röövpüüki ja kõike seda ikkagi kontrolli all hoida,  et seda ei toimuks. Ühesõnaga kaitseks neid, keda siin suure hoole  ja armastusega on nagu kasvatatud ja sisse lastud. Loksa vald saab ju mängida oma looduse ilule  ja sellisele elu ja, ja puhkekeskkonnale  ja niisugune turismiviis nagu kalapüük või üldse looduses  liikumine ja aeg-ajalt siis ka võib-olla mõne lõhe  õngitsemine või ma arvan, et see on ikka tulevikus paljude  inimeste unistus, kuidas oma vaba aega veeta. Noh, kui siin on ikka valge jõgi ja loobu jõgi on meie vallas,  kus ikka lõhe armastab olla, siis on meil tohutu trump  tegelikult taskus, mida me pole üldse kasutanud. Läänemerel 97. aastal võeti vastu niinimetatud. Lõhe plaan initsiaatoriks olid selle juures rahvusvaheline  Läänemere kalanduskomisjon ja helcom. Ja see plaan näeb ette, et iga riik, kui tal on niisuguseid jõgedeid,  kus on võimalik lõhe asurkonnad taastada  siis ta seda ka teeks. Ja Eestis on kahe selliseks jõeks praegu valitud valge jõgi  ja Jägala ja kui see muude abinõud ega ei Õnnestus siis alustatakse tavaliselt sellest,  kui see looduslik populatsioon on sealt kadunud,  et asustatakse kalu kas mõnest lähedasest  naaberpopulatsioonist või vähemasti siis samast vesikonnas,  nii et kui me tahame Soome lahe jõge taastada,  siis ärme toome Riia lahest siia lõhesid sisse  ja lõhed on kogu aeg hoolsa jälgimise all. 80.-st aastast peale töötab rahvusvahelise  mereuurimisnõukogu juures lõhe ja forelli töörühm,  kus osalevad enamuse Läänemeremaade teadlased  ja igal aastal tullakse vähemasti kord kokku. Ja siis vaadatakse üle, mis on toimunud,  kuidas on asjad edenenud. Ja kuna 90.-test aastatest peale on ka püüki reguleeritud,  sest üks põhjus, miks lõhe väheks jäi, oli nendele  elupaikade hävimisele ja tammidele ka see,  et intensiivistus, lõhe, avamerepüük ja avamere püügi  reguleerimises ongi. Praegu määratakse igaks aastaks kvoodid,  mida üks või teine riik tohib välja hüüda  ja paistab, et see on päris hästi aidanud,  sest et need jõed, mis jäävad lõhe toitumisalas kõige kaugemale,  need on põhjalahe jõed, seal on lõhe, noorlõhe arvukus  kõvasti kasvanud ja ta on nii kasvanud, et tänavuseks  aastaks leiti, et Läänemere põhibasseinis võib uuesti lõhe  väljapüügikvooti suurendada, mida seni kogu aeg pidevalt vähendati. Siis on ka väljatöötamisel. Kalavarude taastootmise programm ja selles on tähtis koht  lõhel ja üks oluline osa selle lõhe taastootmise programmi  juures on lõhe asustamata. Gedesse, kus asurkonnad on väga Nõrgad, või kus nad on hääbunud ja seda tööd alustati 90.-te  aastate keskel ja paistab, et tulemused hakkavad  ka varsti saabuma, sest ega nad nii silmapilkselt ei tule,  sest peab arvestama, et õhe tahab ikka kolm suve enne meres olla,  kui ta tagasi tuleb, sinna, kus ta kunagi. Sisse lasti. Eelmine aasta ehitasin kohe spetsiaalselt,  et põllulõhe tuleb, ehitasin lõhe mõrra. Mul varem ei olnud lõhemõrda, seepärast polnud vajadust,  aga nüüd ehitasin lõhemõrva ja, ja talvel ehitasin lõhevõrke spetsiaalselt,  et et suuri kalu püüda. Varem ei olnud niisuguseid suurte kalade jaoks nagu mõeldud. Nii et see annab ka teistele tööd võrgutegijatele  ja ja ka ei pea ju seda Norra lõhet sisse tooma,  et hakkab ka oma lõhe siit. Annab kalatööstusele igale poole tööd.
